E, 6.02.2023
MINA ELASIN SIIN ⟩ Sääse. Hämar koht, kus kasvada
Tamsalu, esiplaanil Sääse linnaosa. Foto: Ain Liiva
Triin Tasuja
Sääse. Hämar koht, kus kasvada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kui ma Tallinna sünnitusmajas ära olin sündinud, toodi mind kohe Sääsele. Aasta oli 1989 ja me elasime majas, mida nimetati Hotelliks – see oli teistsuguse planeeringuga kui ülejäänud viis viiekordset paneelmaja, mis toonases sovhoosi külas olid. Meil oli suur korter, aga ka suur pere, sest koos elasid vanaema, vanaisa, onu, ema, isa ja mina. See oli rets aeg.

Vanaema rääkis, et meie maja olla enne korteriteks tegemist olnud vabakäigu vangla, mille elanikud käisid päeval tööl. Mõneti selgitab see siis sedagi, miks püstakud nii imelikult ehitatud olid: igal korrusel oli uksega sissekäik, mis avanes uude koridori, mis oli üsna ruumikas ja mille vastasseinades oli kummalgi pool üks uks, mis oli korteri uks. Kusjuures korterid ei olnud vasakul ja paremal pool samasugused, kuid nad olid kõik viietoalised. Püstakuid oli neli, millest kaks olid teineteisega sarnased, aga minupoolses maja osas oli neli korrust, ülejäänud kolmes oli viis. Maja tagumine püstak oli vabsjee kolmandast ooperist ning seal sõbrannal külas käimine oli lapsena nagu uue maailmajao avastamine.

Juba maja enese kirjeldamine on sürreaalne – ma ei tea, mida ma üldse tohiks või julgeks lapsepõlvestki kirjutada.

Alguses elasin ma seal majas, mida kutsuti Hotelliks, kolmandal korrusel, kuni nelja-aastaseks saamiseni. Ma ei tea, kas olin hea magaja või keegi lihtsalt ei tabanud momenti, kui ma ärkasin, aga mäletan juttu, et magasin tundide viisi. Käruga õues, maja taga muidugi. Seal pesunööride all. Kõrval oli kruusatee ja mets.

Peksmine pidi vist parasjagu hull olema, sest ema oli isale öelnud, et ta ei taha oma last sellises kohas kasvatada, ja me kolisime mõneks aastaks ära. Vanaema oli linnuvabrikus töötanud mingi osakonna juhatajana, aga toimus erastamine ja kõik hakkas vaikselt lagunema, mis enne püsti seisis. Kohalik sita-aadu, kes vabriku endale sai, lasi kogu pädeva kaadri lahti ja nii see hektarite suurune linnuvabrikki alla käis. Lagunes ka vanaema ja vanaisa abielu. Rõvedatest helidest ja mälupiltidest mäletan küll ükskuid, kuid piisavalt õõvastavaid. Loomulikult polnud see mingi ühe pere traagika, terve Eesti rebenes koost lahti – ja neid sovhoosi ja kolhoosi aleveid ja külasid on ju nii palju.

Loo autor oma maja ees
Loo autor oma maja ees Foto: Erakogu

Elumaju oli kokku kuus paneelikat, mis olid nummerdatud ja järjestatud selle loogikaga, et ühes reas saab olema paarisarvulised – 4, 6, 8, 10, 12 – ja teises reas paaritud, aga sellest reast sai ainult number viis valmis. Siis vist sai juba piisavalt töölisi majutatud, kes lehmade ja lindudega jändasid, ja rohkem maju juurde ei ehitatud. Sellest kohast, kus oleks pidanud olema viienda järel seitsmes maja, sai hoopis alguse garaažide jada. Garaažide vahel käimine oli ka eraldi teema. Seal proovis isa lapsena koni suitsetada. Meil oli kaks garaaži, tumeroheliste ustega. Ilmselt ostis igasugu privileege nii vetsupaberi kui garaaži näol välja vanaema oma suitsukanadega. Kui lapsepõlvel oleks maitse, siis oleks see raudselt suitsukana.

Mingi hetk läksid vanaema ja vanaisa nii tülli, et vanaisa elas garaažis.

Garaažide kõrval olid aiamaad. Kui pealtpoolt vaadata, moodustas aiamaade pindala sama suure osa kui paneelmajad. Kõigil olid aiamaad, aga 90ndatel hakati ka neid müüma. Niimoodi ei teadnud ka mina, kui ma majadevahel konnates aiamaale herneid sööma läksin, et meie aiamaa oli juba koos hernestega kellelegi teisele müüdud. Ma veel loopisin kaunu kartulivagude vahele.

Paneelmajade kõrval muruplatsidel oli iga maja juures turnikad. Need on rauast agregaadid, mis on algselt mõeldud vaipade kloppimiseks, ent vaipadest rohkem oli nende peal näha lapsi, kes teineteise võidu end akrobaatiliste trikkide välja mõtlemises proovile panid. Vähemalt pea alaspidi rippumine, kui sinna otsa oli juba ronitud, oli kohustuslik. Lasteaed, kus käisin, töötab siiani, aga ühtki poodi või uusarendust peal pole.

Paneelmaja rea viimase maja juures paistab otse katlamaja koos oma suure korstnaga. Selle taha jäigi linnuvabriku territoorium ja paremale poole sovhoosi peamaja, mille lähedal oli minu ajal alles Sääse mõisast vaid üks sein. Sinna lähedale pandi vanasti elama võrdsemast võrdsemad ridaelamutes, millel oli oma aed – loomulikult koos aiamaaga. Metsad, põllud ja lagendikud olid peamiselt need, mis maastikku Tamsalust eristasid. Nüüd on Sääse Tamsaluga kokku liidetud, kuigi enne olid nad eraldi asumid, ent selleks, et ühest teise jõuda, tuli lihtsalt üle karjamaa minna. Kui esimesse klassi läksin, siis olid seal veel lehmad. Ja me olime just tagasi kolinud samasse korterisse, kus nüüd elasime kolmekesi isa ja emaga.

Meie, neljanda maja ees olev kuues maja on maha lammutatud. See oli tühi juba siis, kui me veel koolis käisime. Jõime seal alaealistena peeti ja tegime tobi. Kõrvalrea viies maja oli juba varemgi tühi, aga mingi hetk pandi see müüki ja keegi ostsis selle ära, värvis valgeks, hakkas aknaid vahetama – ja siis jättis ripakile. Seal elas enne müüki üks inimene, kellel oli kütmiseks keldris oma katel. See lendas õhku.

Näen Sääset siiamaani unes, nagu elaks osa minust seal edasi ega suudaks välja kolida.

Tagasi üles