E, 6.02.2023
LAENUTUSHÜVITIS ⟩ Isegi kui mõni kirjanik tahaks, ei saaks ta takistada oma raamatu jõudmist raamatukokku
30.09.2022, Tallinn. Eesti Rahvusraamatukogu Tõnismäe hoone rekonstrueerimine. Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp
Margus Hanno Murakas
, Autor ja toimetaja
Isegi kui mõni kirjanik tahaks, ei saaks ta takistada oma raamatu jõudmist raamatukokku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kui kirjanik peaks mõnel heal päeval otsustama, et laenutushüvitis on liiga madal ja ta ei ole nõus sellega, et ta teoseid saab raamatukogust laenutada, ei saa ta mitte midagi sellesse parata. Samuti ei ole võimalik kirjanikul takistada oma tulevaste raamatute jõudmist raamatukokku – ka siis kui riik ega kultuurikapital pole raamatu välja andmist toetanud. Kuid senimaani ei ole sunniviisiline kord kirjanike seas pahameelt tekitanud.

«Autoriõiguse seaduse kohaselt ei ole autoril õigust keelata oma teose koopia raamatukogudest laenutamist. Samuti ei pea raamatukogu trükiste soetamisel küsima autori nõusolekut. Samas on autoril õigus saada teoste laenutamise eest tasu ehk n-n laenutushüvitust,» kommenteerib kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Ülle Talihärm.

Ainus viis, kuidas autor või õiguste omaja raamatuid raamatukogust eemaldada saab, on kohtuotsus. «Varasemalt on kohtuotsuse alusel peatatud raamatukogudest väljaannete laenutamine või väljaanded kogudest eemaldatud näiteks ebasobiva sisu või autoriõiguste rikkumise tõttu,» rääkis Talihärm. «Trükiste puhul pole teada juhtumitest, kus autoriõiguste omaja oleks raamatukogusid boikoteerinud – raamatukogud on paljude teoste osas üsna olulised ostjad ja autorid on sellest ka teadlikud,» lisas ta.

Praegust süsteemi võib konflitselt käsitleda kui riiklikku ja kohustuslikku Spotify’d – maksumaksja raha eest ostetakse raamatuid ja kompenseeritakse autoritele selle väikse erinevusega, et lihtkodanik ei pea selle teenuse maksumust oma netipangas nägema. Spotify’st erineb süsteem ka muidugi selles osas, et autor sellest lihtsalt lahkuda ei saa. Muusikud-podcasterid aga võivad väikse klikiga oma loome äpist maha võtta ja kuhugi mujale, kasumlikumale platvormile üles laadida.

Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev
Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Ent tundub, et riigi jõupositsioon pole realiseerunud konfliktideks riigi ja kirjanike vahel ning et see poleemika eksisteerib ainult käesoleva artikli autori peas. Kultuuriminister Piret Hartmani sõnul ei ole loomeliit seda teemat tõstatanud ja Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev kinnitas seda – on räägitud rahastusest ja kirjanike toimetulekuraskustest, kuid mitte nende intellektuaalse omandi paremast kaitsest raamatukogudes.

Artikli autori konfliktsele lähtekohale oponeeris Aleksejev: «Isiklikult näen raamatukogudes autorite liitlasi. Raamatukogude ostud on hetkel 1/8 raamatute läbimüügist ja tulevikus tõuseb see suhtarv ilmselt kolmandikule. Eraisikud loobuvad raamatute hinnatõusust soetamisest ja raamatukogudega seotud kompensatsiooniskeemid muutuvad üha olulisemateks.»

Ühe potentsiaalse murekohana võib kirjanike intellektuaalse vara kaitsmisel võib välja tuua erisuse, mis on autoriõiguse seadusesse sisse kirjutatud – näiteks audiovisuaalse teose kojulaenutamine on lubatud ainult (!) filmi esmasalvestuse tootja loal ja helisalvestise puhul on samasse paragrahvi sisse kirjutatud 4 kuu pikkune puhveraeg alates teose levitamise algusest koju laenutamise puhul, millest viimane tundub selgelt seadusse sisse kirjutatud plaadimüügi paremaks kaitseks.

Kultuuriminister Piret Hartman. 
Kultuuriminister Piret Hartman. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees

Kirjanikud pole endale selliseid erisusi välja küsinud ning minister Hartman ütles, et seniste arutelude käigus kirjanike loomeliiduga pole see poleemika kõlanud, millest ta järeldab, et kirjanikud ei tunneta seda ebavõrdse kohtlemisena, ent on avatud seda diskussiooni pidama.

Justiitsministeeriumi intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse nõunik Brigita Rästas selgitas, et audiovisuaalsete teoste puhul küsitakse esmasalvestuse tootja omaja luba, sest seadus ei näe ette hüvitist õiguste omajale: «Tegemist pole filmitootjate suurema kaitsega, vaid tootjad on kompensatsioonimehhanismist välja jäänud.»

Helisalvestiste nelja kuu pikkune puhveraeg on tingitud meediumi omapärast: «Nimelt hinnati normide väljatöötamise hetkel helisalvestistest loata koopiate tegemist oluliselt levinumaks ja ka lihtsamaks kui kirjandusteostest. Sellest tulenevalt ka selline puhveraeg seadusesse sisse kirjutati. Sätte lisamist seadusesse toetasid toona kaasatud osapooled, kelle hinnangul oli puhveraeg muusikatööstusele majandusliku kahju vältimiseks vajalik. Mainitud säte jõustus aastal 2008,» ütles Rästas.

«Ent seaduses on ka üks erisus – sama paragrahvi kolmas lõige ütleb, et neljakuuline ajaline piirang ei laiene audiovisuaalse või helikunsti õppesuunal tegutseva õppeasutuse raamatukogule, kui teose helisalvestise laenutamine toimub õppe- ja teaduslikul eesmärgil,» lisas Rästas.

Raha tuli juurde

Laenutushüvitis on see, mis on viimasel tekitanud kirjanike seas palju pahameelt. Möödunud aastal maksti välja erakordselt vähe laenutushüvitist – 124 671 eurot, millest omakorda 20% tuleb riigile tulumaksuna tagasi. Kogusumma on langenud 2008.aasta majanduskriisi tasemel, mil see oli 123 00 eurot.

Tegemist on riigi kohustatud tasuga autoritele, sest arusaadavalt kahandab raamatu laenutamise võimalus raamatu võimalikku müüki – seega saaks teoreetiliselt pidada riigi käitumist turu solkimiseks.

Sirbis avaldatud pöördumises kirjutas Aleksejev, et praegu võivad autorid loota laenutustasule 2–10 senti laenutuskorra eest ning loomeliit leiab, et õiglane laenutustasu oleks vähemalt 30 senti laenutuskorra eest. See teeks 2023. aasta laenutustasu jaotuse eelarveks 1,3 miljonit eurot. Samas pöördumises tõi ta välja, et vastav kulurida on Soomes 14 miljonit, Rootsis 17 miljonit ja Norras 13 miljonit.

Kui eelmisel aastal oli hüvitisi väljamaksva SA Autorihüvitusfondi eelarve 250 000 eurot, siis käesoleval aastal kasvas see 400 000 euro võrra. Kultuuriministeeriumi sõnul kasvab hüvitusühiku suurus – uuest eelarvest läheb kokkuleppeliselt 500 000 eurot laenutushüvitiseks ja 100 000 reprograafia- ehk paljundushüvitiseks. Võrdluseks: eelmisel aastal maksis SA Autorihüvitusfond 124 671 eurot laenutushüvitisteks ja 73 219,86 eurot reprograafiahüvitisteks.

Juulis tööle asunud minister tõdes, et tänane rahastus ei ole piisav: «Me oleme lubanud, et sel aastal võtame teema uuesti üles, et läbi rääkida, mis võiks olla see piisav ressurss. Sellel aastal on loovisikud ja vabakutselised meie põhifookuses.» Hartman lisas, et loodetavasti on võimalik sügisel riigieelarve läbirääkimistel selle teema juurde tagasi tulla.

Aleksejevi sõnul on laenutustasu suurendamise toimik ministeeriumis 2008. aastast «aktiivselt laual olnud», kuid kedagi pole see huvitanud. Ta kiidab minister Hartmani otsa lahti tegemise eest, aga lisab, et taotleti siiski 1,3 miljonit eurot ja tulemuseni viis autorite järjekindel kampaania, ilma milleta oleks toimik lauale jäänudki.

Mihkel Mutt kirjutas ERRis ilmunud arvamusartiklis, et peamiseks probleemiks on suhtumine ning kirjanike toimetulekuraskused on selle nähtavaim osa. «Laenutushüvitis, ükskõik kuidas seda suurendada, ei täida oma peaeesmärki. Seda ei tule kaotada, sest ka horoskoobiraamatute ja teiste selliste teoste autoritel on õigus tasu saada. Aga ministeeriumil ei maksa seda väärtkirjanduse toetamise reale kanda.»

Aleksejev ütles, et Autorihüvitusfondi loodud skeem või süsteem autori (mitte ainult kirjaniku, vaid ka illustraatori) kompenseerimiseks on suurepärane: «See on nagu hoovi pargitud viimase peal sportauto, mille paaki ei raatsita kütust, laenutustasuks makstavat raha, valada. AHF ja konkreetselt selle asutuse tegevjuht Ainiki Väljataga on ministeeriumit läbi aastate painanud: andke meile raha autorite toetamiseks!.» Ta lisas, et probleemiks pole raamatukogude kuritahtlikkus, vaid riikliku toetuse nõrkus: «Adminstratiivsed ja seadusandlikud võimalused selleks on loodud.»

Tagasi üles