Iga hea tekst algab mõne ilusa tsitaadiga, nii meile kirjanduse tunnis õpetati. Selle loo juurde sobivad väga hästi Liis Lemsalu sõnad. Toimetusele lähedal seisvad allikad on kinnitanud, et need sõnad on Aivar Pohlaku peas juba pikalt kumisenud:
«Sest kõik ei ole nii et
On vaid must ja valge
Me ees
Kuid ometi näen
Värve, värve me ümber
Ja ees
Ma annan sulle vastuse
Et sa teaks
(kuula nüüd, sa kuula nüüd)
Ei ole vaid halb ja hea»
Liis Lemsalu «Halb või hea»
Aivar kirjutab taaskord väga ilusti. Põhimõttekindlalt ja ilusti. Valitseb oma väikest vürstiriiki hästi. Juba aastaid. 86-0. Vastuvaidlemist ei ole. Ja kui mees kirjutab, et temal oma koondisemängijate lojaalsuses kahtlust ei ole, siis on ju kõik selge. Lojaalsuse all peab ta silma lojaalsust iseendale ja võib-olla ka oma sõbrale Infantinole – ei teagi, mis mutatsioon temas täna toimus, kes ta täna on? Küll seda juba Aivar teab. Tähtis on meelde jätta üks asi – Aivar ei eksi mitte kunagi, kuni oma troonil veel istub!
Ja kuidas edasi? Ega asjad lihtsamaks lähe. Mängu tuleb mupo-mees Sergei Lepmets. Mehel on rahadega tuuga. Peab minema ja oma perset tsaarile müüma. Muidu ei saa. Aivar aga üllatab, taas, nagu ikka, idarindel muutuseta – Lepmets ei ole reetur. Noh, juriidiliselt ta pole reetur, erinevalt Herman Simmist, aga võib-olla tahtis ka Herman suuremat maja, armukest üleval pidada või suisa kahte või siis maalikollektsiooni täiendada? Kui inimese põhivajadused ei saa rahuldatud, siis ei ole reetur. Ei ole reetur. Ei ole reetur. Ei ole reetur.