E, 6.02.2023
JALGPALLI TÄNAVA VÜRST ⟩ Aivar Pohlak tegutseb jälle
FIFA presidendi Gianni Infantino ja Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. Foto: Eero Vabamägi
Y-888
Aivar Pohlak tegutseb jälle
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Iga hea tekst algab mõne ilusa tsitaadiga, nii meile kirjanduse tunnis õpetati. Selle loo juurde sobivad väga hästi Liis Lemsalu sõnad. Toimetusele lähedal seisvad allikad on kinnitanud, et need sõnad on Aivar Pohlaku peas juba pikalt kumisenud:

«Sest kõik ei ole nii et
On vaid must ja valge
Me ees
Kuid ometi näen
Värve, värve me ümber
Ja ees
Ma annan sulle vastuse
Et sa teaks
(kuula nüüd, sa kuula nüüd)
Ei ole vaid halb ja hea»

Liis Lemsalu «Halb või hea»

Aivar kirjutab taaskord väga ilusti. Põhimõttekindlalt ja ilusti. Valitseb oma väikest vürstiriiki hästi. Juba aastaid. 86-0. Vastuvaidlemist ei ole. Ja kui mees kirjutab, et temal oma koondisemängijate lojaalsuses kahtlust ei ole, siis on ju kõik selge. Lojaalsuse all peab ta silma lojaalsust iseendale ja võib-olla ka oma sõbrale Infantinole – ei teagi, mis mutatsioon temas täna toimus, kes ta täna on? Küll seda juba Aivar teab. Tähtis on meelde jätta üks asi – Aivar ei eksi mitte kunagi, kuni oma troonil veel istub!

Foto: Ekraanipauk Õhtulehest

Ja kuidas edasi? Ega asjad lihtsamaks lähe. Mängu tuleb mupo-mees Sergei Lepmets. Mehel on rahadega tuuga. Peab minema ja oma perset tsaarile müüma. Muidu ei saa. Aivar aga üllatab, taas, nagu ikka, idarindel muutuseta – Lepmets ei ole reetur. Noh, juriidiliselt ta pole reetur, erinevalt Herman Simmist, aga võib-olla tahtis ka Herman suuremat maja, armukest üleval pidada või suisa kahte või siis maalikollektsiooni täiendada? Kui inimese põhivajadused ei saa rahuldatud, siis ei ole reetur. Ei ole reetur. Ei ole reetur. Ei ole reetur.

Ja nagu Abraham aka Lennart Lundve ütles: «Kui sa oled mu vennast kõvem mees, siis läheb ikka raskeks, sest mul on üks vend veel.» 

Areenile astub kolmas tegelane. Vladimir Voskoboinikov ja hakkab rääkima põlvitamisest. Tema küsimus: miks peaks Vassiljev rahva ees põlvili laskuma ja vabandama, kui ta on seda juba teinud Aivari ees ja andnud oma kolm tilka verd? Nii ei saa. Mängu tuleb muidugi sarnane materiaalne argument. Kui Lepmetsa puhul oli argumendiks raha, siis Voskoboinikov toob välja, et Eesti koondise parim mängija on Konstantin Vassiljev. Oh-oh, ega siis, las jääda. Nagu kindral, kes on oma pagunid juba välja teeninud, aga sõjas olles, noh, vahetab pooli, sest ei taha surra. Ei ole reetur. Ei ole reetur. Ei ole reetur.

Lõpetama jääb Sõpruse Puiestee. Teine laul, mis Aivar Pohlakul peas kummitab. Just Vene teemadele mõeldes, arusaamata bändi iroonilisest alatoonist:

«Mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab meid.
Ja mida me vajame küll seda juba Jumal teab.
Meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.»

Sõpruse Puiestee «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head»

Tagasi üles