MINA ELASIN SIIN Avinurme. Üks vega imelik ja vega ilus kant

Avinurme kirik Foto: Meelis Meilbaum
Copy

Olete te kunagi kuulnud ütlemist «õrav õli õksal ja sei kõllaseid õkkaid, perast õksendas kõllast õkset»?

Ei ole?

Novot, siis ei tea te midagi Avinurme murrakust.

Tuntud rahvavalgustaja Otto Wilhelm Masing (1763–1832), kes tõi õ-tähe eesti kirjakeelde, sündis teatavasti tolleaegses Avinurme rannavallas Lohusuus. Sai õ-häälikut kuulda igal pool ja igast asendist ning otsustas, et ei ole tollal levinud ö-täht siiski see, mis selle imeliku rahva jutus igal pool ja igas teises sõnas kõlab. Võttis kätte ja lõi täiesti eraldi tähe meie tähestikku. Kui ta oleks kuskilt mujalt pärit olnud, tea, kas olekski seda õ-d tähele pannud. Eesti kirjakeel oleks jäänud vaesemaks ja «õ» tasapisi välja surnud.

Õ-hääliku sage kasutamine on otseselt muidugi seotud sellega, et kõik natukenegi geneetiliselt avinurmikud on tegelikult eestistunud vadjalased, lihtsalt eestistudes sai vadja läänemurdest sujuvalt eesti idamurre. Vadja elab, muide, edasi Avinurme ja Lohusuu vahel asuva suure Vadi küla nimes.

Avinurme on muidu ka üks imelik kant. Näiteks selle poolest, kuidas ta sulle südamesse kinni on jäänud. Siinkirjutajad on mõlemad juba kaunis kaua siin maamunal ringi tatsanud, elanud mitmel pool nii Eestis kui ka teistes kaugetes maades ja pole näinud mitte ühtegi näiteks Tallinnas või Tartus või kasvõi väljamaal sündinud avinurmikut, kes ütleks, et ta on Tartust või Tallinnast või ei tea kust. Kõik me oleme ikka Avinurmest ning kokku saades hakkame alati õhinal rääkima, et mis külast täpselt ja kuidasmoodi «suurde linna» sattusime. Viimane tegelikult Avinurmes sündinud ja elanud esivanem võib olla ka kuskilt tsaariaja sügavustest, aga ikkagi oleme sealt, mitte Tallinnast, Tartust, Tapalt või Kapa-Kohilast.

Aga mis see on, mis meid sedasi kokku hoiab?

Esiteks on see vist meie vadja visadus ja kangus. «Ega Avinurme miest ei anna parkida,» ütleb oma tuntud laulus Avinurmest pärit luuletaja Peep Ilmet. Eestlased on selline pehmem rahvas, enamasti harjunud sellega, et kuskil on mingi kõrgem valitsus või keskvõim, kes kõike korraldab ja keda peab kuulama. Avinurme kant on aga iidamast-aadamast olnud metsade ja soode vahele ära kadunud piiriala ja kõikidel keskvõimudel on olnud sügavalt savi, kas seal võsa vahel üldse kedagi elab või ei ela. Ja eks siis sealsetel asukatel ole ka keskvõimust üsna savi olnud. See ehk ongi Avi kanti ka sajandeid hoidnud: kui valitsuselt abi ei paistnud, ei kaugelt ega lähedalt, pidi ise hakkama saama. Võib-olla just sellepärast on ka Avinurme küla esmamainimine alles Poola ajast, 1599. aastast – ikka väga palju hilisem, kui sealsamas ligidal asuvad Tudu (1241) või Torma (kogudus 1319). Keskvõim lihtsalt ei jõudnud sinna enne talusid ja nimesid kirja panema.

Kõigele lisaks on meil ajalooliselt puudunud igasugused klassikalised viisid ennast ära elatada: põllumaa on vilets, koosneb peamiselt savist ja liivast, ning Peipsi järv on kaugel, seega kala ka ei saa. Kuigi siinkohal tuleb teha üks õiendus. Juba Avinurme nimi ütleb, et vähemalt kord aastas tuli kala ise kätte, sest Avijõe varakevadel üle ujutatud luhtadele kudema tulnud haugid ehk havid ehk avid jäid vee taganedes lompidesse lõksu ja kohalikel polnud muud muret, kui kala kotti kühveldada. Legendi järgi olnud siin Kalevipoja käsi mängus, kes kohaliku rahva kurtmise peale, et kala ei ole, ajanud Peipsist siis haugid hulgakaupa ülesjõge.

Aga muul ajal oli tõesti kitsas käes. Siin aitas välja puutöö. Alutaguse servaaladel metsast puudu ei tulnud. Aja ennast aga ahju pealt alla, astu kaks sammu metsa, lõika tarbepuu maha, tassi koju ja nokitsemist jätkub terveks talveks. Nii saigi Avinurme juba ammu üle maa kuulsaks oma puunõude ja muude puust asjadega. Üks küla spetsialiseerus tünnidele ja püttidele, teine laastukorvidele, kolmas katusepilbastele, neljas… Avinurmest tuli kõike, mida puust vähegi andis teha. Isegi nali oli, et ükskõik mida Avinurme mees tegema hakkab, välja tuleb ikka tünn. Ja see kestab tänapäevani: Avinurme laululava on tünnikujuline, tünnisaunu hakati kõigepealt tegema Avinurmes jne. Oma toodangut käidi laatadel müümas või vilja vastu vahetamas. Vahetuskurss olnud selline, et välimaa inimene, kes tahtis tünni, pidi selle eest välja käima sellesama tünnitäie vilja.

Avinurme puutööstuse tööline tünni ehitamas. EAA.2111.1.14058.1
Avinurme puutööstuse tööline tünni ehitamas. EAA.2111.1.14058.1 Foto: Rahvusarhiiv

Ühe siinkirjutaja (Märdi) vanaisa Ilvese Mart Maetsma külast oli ka suur laatadel käija. Tema kaubareisid ulatusid kaugele Viru- ja Järvamaale, Ambla kandist tõi endale kaubareisilt naisegi koju. Juba vanuigi, nõukaajal olla raadio temaga korra intervjuud teinud ja küsinud, miks siis enam laatadel ei käi. Vana Mart olla ausalt vastanud, et no käiks küll, aga kolhoos ei anna hobust.

Nüüd peetakse Avinurmes endas kord aastas jaanilaupäeval suuri tünnilaatu, mis samuti tuntud üle Eesti ja välismaalgi. Alguses olid need pütilaadad, aga avinurmikute kangus lõi jälle välja ja kaks seltskonda, kes laada korraldamise au mõlemad endale tahtsid saada, ei jõudnud ühiskorralduses kokkuleppele. Üks jäi lõpuks peale, aga kuna teine oli pütilaada nime juba patenteeritud, siis ei jäänud võitjatel muud üle, kui patenteerida tünnilaat. Aga s…a sest nimest, peaasi et äri käiks ja traditsioon kestaks. Avinurme laastukorve tellitavat Jaapanissegi.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et eks vist see meid üheks imelikuks rahvakilluks teegi, et kõik me oleme rohkem või vähem metsa poole, metsas sündinud ja kasvanud, igaüks omaette oma põõsa taga, ei ole suuri põldusid, kus jooksupannud koera veel järgmised kaks nädalat näha oleks. Ei ole merd ega suuremaid järvi, kus saaks aasta läbi kala püüda ja kõiki pühakuid tänada, et ühe teatava mitte väga kaugel asuva suure järve teisel kaldal ei ela. Ja nendesamade pühakute poole palvetada, et need, kes elavad, ka sinna jääksid. Varem tulnud ja paika jäänud Lohusuu venelased on juba omad, nemad ei puutu asjasse, neilt sai vanasti suvel ikka odava raha eest rääbist osta – kuni rääbis kuskile ära kadus ja hind taevani tõusis.

Aga see on juba üks teine jutt.

Tagasi üles