VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 1. Kahe rada ja kolm esimese sordi skalpi
18. jaanuar 2023, 09:02
Alates tänasest hakkab Ypsilonis ilmuma Arnold Looga iganädalane jutusari «Vanas heas Ameerikas». Esimese Vabariigi ajal tollastes tabloidides ilmunud Metsiku Lääne lugudest inspiratsiooni saanud 18 teksti on osaliselt dokumentalistika, osaliselt originaalsete lugude motiividele tuginev ilukirjandus.
Proloog
Esimene lugu sellest seeriast viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi keskpaigas perioodi, mil Ameerika hakkas järjest enam kuuluma ameeriklastele selle kaudu, et põliseid ameeriklasi nende põliselt maalt järjest kaugemale tõrjuti. Näpuga kaarti vedades jõuame lõpuks Missouri jõel Oahe järveni, millest nüüd tubli 200 kilomeetrit lääne poole minnes satume eelkõige halvas mõttes legendaarsesse piirkonda, kus keskel asuvad Mustad Mäed ja nende ümber voolavad Cheyenne'i ja Belle Fource'i jõed annavad võrdseid võimalusi nii elule kui surmale. Hixonid ja teised sellised asundused ei ole väljamõeldis, niisamuti nagu ei ole väljamõeldis Hundi sõjakäik Mustadesse Mägedesse. See on kahe raja lugu.
/nginx/o/2023/01/17/15083448t1h74d5.jpg)
Kahe rada
Isiah Thompson oli palju näinud mees. Selle rohke nägemise ajal oli tal üks silm peast välja lastud ja tema hõredad juuksed olid juba ammu ka halli tooni kaotanud. Ta oli terve oma elu olnud trapper, müünud nahku, kuivatanud liha ja kõikvõimalikud sellise eluviisiga kaasas käivad kogemused olid tema näonahka vajutanud kortsumustri nagu ämblikuvõrgu. Aga alles jäänud silm seletas veel teravalt ja kui ta mõnikord jutuotsa üles võttis, kuulati teda huviga. Kohalikud kutsusid teda nahavärvist sõltuvalt kas Vanaks Isiah'ks - Old Isiah - või siis Valgeks Mättaks – White Sod. Vanus oli vana Thompsoni tõepoolest nagu mätta kokku vajutanud, aga sellest hoolimata jätkas ta oma trapperiametit, sest vanas heas Ameerikas pensionifonde ju ei tuntud. Kui olid vana, siis pidasid sind üleval sinu lapsed ja kui sul lapsi ei olnud, siis polnud see mitte kellegi asi, kuidas, kus ja kui armetult sa parasjagu kõnged.
Ainsad, kes Isiah'st mingil salapärasel põhjusel hoolisid, olid šaieenid, kellel polnud talvel mitte kunagi kahju Valget Mätast oma lõkketule lähedale sooja lasta ja kes teda ka haigena toitsid ja turgutasid. Eks Vana Isiah oli indiaanlaste jaoks ka nagunii juba selles eas, kus elatud aastad austuse ja hoolimise välja teenisid. Kui Wyomingis üldse kellelgi skalp tugevasti pea küljes istus, siis oli see Isiah.
Isiah elas lihtsat elu – talviti suitsutasid teda šaieenide tipiide lõkketuled, soojemal ajal kooserdas ta aga ikka kusagil Belle Fourche jõe kallastel ja kui ei olnud püünistega kalaõnne, siis aitas täpne silm püssiga eluks vajalikku tekitada ning kui seda siis kellegagi jagada sai, oli see veel üheks päiksekiireks vana mehe muidu üksluisele ja järjest enam üle jõu käivale eluvõitlusele.
Jalas kandis ta šaieeni naiste õmmeldud mokassiine, ülejäänud keha katsid tema enese poolt nahatükkidest kokku lapitud püksid ning vammus, mida needsamad šaieeni naised siit-sealt lappinud ja enam kehasse sobituma olid pannud. Vammust hoidis koos indiaanlaste põimitud vampumvöö, millel rippusid tupega nuga, püssirohusarv ja tinakotike koos kuulide vormiga. Tema ränilukuga püss oli ehk sama vana kui ta ise ja andis mõnikord ka tõrkeid, kuid üldiselt oli endiselt tubli ja toimekas. Tubakat sai Isiah igalt poolt, šaieenidelt aromaatset ja valgete asundustest vänget. Oma kõvera varrega piipu ja tulerauda kandis Isiah vammuse sisse tehtud taskus, tubakakotikest kaelas. Rohkem Isiah' maailmas asju ei olnud ja rohkem poleks tal nagunii vaja olnudki.
Ja kuigi indiaanlased tema eest üsnagi hästi hoolt kandsid, viis igatsus vana mehe ikka aegajalt kahvanägude maailma, milleks enamasti olid Baconite, Hixonite ja Richardite kogukonnad, mida siis asustasid vastavate perekondade sisserändajad ja nende lapsed oma peredega. Suurematesse asulatesse Isiah oma jalga ei tõstnud, kuna need olid oma tüli norivate nolkide, varaste ja pideva käraga vana mehe jaoks ebaturvalised ja vastikud paigad.
Aga kusagilt pidi ju temagi oma püssirohu saama ja kui mõnikord käsi vääratas, siis kuulide vormimise jaoks tüki tinagi. Nii seadis ta ikka oma sammud aegajalt mõne eraldatud kogukonna poole, kus siis kas kuivatatud hirveliha või nahad püssirohu ja tina vastu vahetas ning kui sellest ikka lõpuks midagi üle jäi, said selle endale tema sõbrad šaieenid. Isiah oli Belle Fourche'i maamärk ning sõnumite vahendaja valgete ja punaste maailmate vahel.
/nginx/o/2023/01/17/15083531t1ha628.jpg)
Seekord olid tema rännuteed viinud ta Hixonite kindlustatud asundusse. See oli ringjalt ehitatud ja omavahel kõrge kahekordse välistaraga ühendatud hoonete kompleks, millest väljastpoolt oli näha ainult kõrgemal asetsevaid laskeavasid ja milles seespool toimetasid kolm sugupõlve Hixoneid. Eluks vajaliku andsid neile nende põllulapid, mõned Hixonite nooremad mehed olid ka kibeda käega karusnahakütid ja leidus ka eemal rantšodes töötavaid Hixoneid, keda siis nähti koduseinte vahel vaid ajal, mil seda töö võimaldas. Peost suhu ei elatud, aga mitte millegi hiilgavaga ka keegi silma ei paistnud. Söögi keetmise, söömise ja pesu pesemise ja nõupidamiste või lihtsalt koos istumiste jaoks oli Hixonitel eraldi ühetoaline ristpalkmaja, kuhu siis lokulöömise peale mehed kohale tulid. Naised kas olid koos meestega põllul, koos meestega voodis, kantseldasid lapsi või siis toimetasid omakesti selles köögis, mis oli tegelikult Hixonite kommuuni südameks.
Käes oli õhtutund, hautis oli juba söödud ja nüüd istusid mehed söögijärgses lõõsas jalgu sirutades ja suitsetades jässaka laua taga, samal ajal kui naispere nõudega tegeles ning vett keetis.
«Noh, vanamees, räägid ka midagi või rikud siin niisama oma kalumetiga meie õhku?»
See oli järskude kommetega turd Elias Hixon, üks teise põlvkonna sisserändaja, vana mees ja sõnakam Hixonitest. Tema piip oli glasuuritud savist ja saapad jalas saapavabriku toodang. Istus ta alati oma härjanahaga üle löödud seljatoega rohmakal toolil ja teistel selle tooliga asja ei olnud.
Isiah tõmbas oma piibust pika mahvi, vaatas pika pilguga enda ümber istuvat rohmakat seltskonda ja hakkas pihta.
«Ikka räägin. Sina Elias peaksid veel mäletama Rick Parsonsit. Sellest on hulk aega möödas…»
«Ei mäleta. Igal juhul siia kanti pole tal asja olnud. Üks kord üks triibulises ülikonnas kehkadivei tuli, üritas siin harjasid müüa. Andaluusia hobuste lakkadest tehtud ja mis ta kõik kokku patras. Viskas minu Maryle silma. Me lõime talle need harjad kuhu vaja ja rohkem ta siia kanti oma lõusta näidanud ei ole.»
Tuba vappus rämedast naerust ja lauale raksavatest rusikatest, ka leegist eemal istuvad naised itsitasid kaasa.
«Noh… hea küll. Ei mäleta, siis ei mäleta. Tegelikult ongi ehk parem, kui teda ei mäletataks, aga temast sündis kahe raja lugu, mida siinkandis ikka aegajalt kuuleb.»
«Kahe raja lugu?», tõmbas noorem Hixon – James – tooli lauale lähemale. «Midagi sellest olen kuulnud, see on nagu legend. Kui täpsemalt tead, räägi ära.»
«Nojah. Miks ma ei tea. Kelle jaoks lugu, kelle jaoks legend. Kelle jaoks elutee ots. Kõigile midagi. Mulle endale see lugu väga ei meeldi, aga kuna olen osa sellest, siis teisi võimalusi mul ei ole. Novatt, see Parsons oli üks kahel jalal kõndiv õnnetus. Mõni inimene on sündinud siia ilma suuri tegusid tegema, teist ei panda tema elu jooksul kordagi tähele ja mõni on nagu needus. Rick Parsons oli selline needus. Keegi ei tea, kust ta tuli ja keegi ei tea, millega varem hakkama sai. Igal juhul vana Douglase juures oli ta karjaajajaks, kutsus ise ennast auväärseks kauboiks. Oli selline suur ja tugev mees. Mina olin siis noor mees, mõlemad silmad peas ja mäletan teda hästi.»
«Mul on tunne, et see tuleb lugu ühest õigest läänemehest.»
«Nii ja naa. Igal juhul kui see Parsons kuhugi oma karjaga jõudis, siis seal pahandused pihta hakkasid. MacCulleni tütre Heleni võttis vägisi, jõi ja kakles, valetas ja varastas. Lõpuks ei kannatanud ka Douglas teda enam välja ja siis ta kadus kuskile Mustadesse Mägedesse. Seal oli tal oma jõuk, millega röövis rändajaid ja dakootadele pidas ta skalbijahti. Tema pea eest oli määratud ka autasu, aga nagu ikka, ei olnud sellest abi mitte mingisugust. Mustadest Mägedest saad sa ka praegu enne kümme kuuli kerre kui bandiiti näed, kätte saamisest rääkimata.»
Vana Isiah tegi jutus pausi. Mehed popsutasid teda kuulates piipe ja naised olid kõik lõpetanud oma tegemised. Lauale asetatud peeruhoidjas põleva kahe peeru valgusel paistsid tubakasuitsus pulstunud habemed, mõned raseeritumad lõuad ja eemal naistest vaid piirjooned ning silmavalgete välgatused.
«Ma olin siis Buffalo ääres hirvi küttimas. Buffalo ääres olete ju ikka olnud.»
«Ei ole pikalt asja olnud. On koolmekoht, millest lähme üle, kui Richardsite poole minekut. Viimati sai sealt Thomas omale Lizzie naiseks. Rohkem pole asja olnud.»
«Buffalo on üks ilus jõgi, aga salakaval. Sa võid sinna sattuda samasse kohta ikka ja jälle ja mitte kunagi ei ole see jõgi samasugune. Mõni kord on ta nagu nire, vaata et astud paari sammuga üle ja siis on ta vett täis, nii et juba enne temani jõudmist vajud poolest jalast mülkasse. Aga Buffalo ääres on tohutud rohumaad ja seal olen lasknud oma suurimad hirved. Too aasta oli Buffalol suur üleujutus. Väga suur üleujutus. Ma sattusin oma rajal palju palju kaugemale, kui seda muidu. Ja ühe hirve jälgi pidi minnes jõudsin otsapidi Mustade Mägede jalamini. Ja seal kaotasin ma need jäljed ära.»
«Tohoh, sina – Isiah Thompson, trapper ja jäljekütt – kaotasid hirve jäljed?»
«Jah, nii see oli. Ega hirv ei jäta kivisele pinnale palju jälgi. Praegu ma läheks nagu õppinud hagijas nende jälgede kannul, aga siis ma ei osanud veel niimoodi jälgi vaadata. Silmad nägid küll, aga mõistus ei võtnud omaks.»
«Mis sa siis tegid?»
«Ega loom ei saa kusagil mägedes paljaste kivide peal pikalt olla. Tal ei ole seal ju midagi süüa ja tal ei ole ka kuskile ennast varjata. Juua ka midagi ei ole. Loom läheb mägedesse ainult kas kellegi eest põgenedes või siis selleks, et minna üle mägede kuskile mujale rohumaale sööma. Üks ja sama kari liigub ju kogu aeg, täna on ta siin, homme juba mujal. Olin kindel, et teisel pool orus on ta jälle olemas. Püssirohi oli kuiv, jõudu oli, jaht käis edasi. Võtsin suuna otse itta esimese oru suunas ja paar tundi hiljem olid need jäljed mul jälle käes. Ja ma ei olnud nüüd nende järel käinud veel poolt miiligi, kui nägin hirve ennast.»
«Oli siis ka seda jama väärt loom? Sa ju päev otsa käisid tal järel.»
«Oo jaa. Aga ta ei lasknud mind mitte kuidagi laskekaugusele. Oli ära hirmutatud. Lõpuks siis sain piisavalt lähedale ja oksalt sihtisin kindla peale. Aga tema seisis ikka kogu aeg tagumikuga minu poole ja mitte ükski mõistusega kütt ei lase sellest asendist looma. Haavad ainult ja kätte ei saagi. Lõpuks ta keeras külje minu poole ja ma mõtlesin, et nüüd ometi on mul see võimalus. Ja nagu ma sain joone paika, käis kuskil pauk ja hirv pani minema.»
«Vot nii, poisid. Seda olen teile kogu aeg öelnud, et kui tahate elus hakkama saada, tuleb põldu pidada. Näete nüüd, meie taibukas Isiah jahib päev otsa ühte hirve ja lõpuks jääb ikka pika ninaga. Kui ta oleks päev otsa maad harinud, oleks see talle suve lõpul terveks talveks leiva lauale andnud. Ainult loll jahib niisama oma õnne.»
«Aga vanaisa, kui sa kulda leiad, siis sa ei pea isegi põlluga jahmerdama. Ostad omale numbritoa ja lased praevorste kandikul voodisse tassida.»
«Ja kui palju on neid, kes kulda leiavad, kui palju on neid, kes selle pealt teenivad ja kui palju on neid, kes selle kõige pärast haledalt kärvavad? Kuld on samamoodi lollikestele! Või siis väga tarkadele meestele, kes teavad, kuidas ja kus. Aga olgu, Isiah, sul jäi jutt pooleli. Või saigi otsa sellega, et hirvest ilma jäid? Kuradi õpetlik lugu sellisel juhul!»
Valge Mätas tõmbas jälle pikemalt piipu. Päike oli selle aja peale juba loojunud ja tuleleek valgustas igaüht omamoodi, mõnda poolest näost, mõnelt ainult profiili. Askeldamised olid lõppenud, istuti ja kuulati. Isiah jätkas.
«Aastad on möödunud, aga need asjad ei unune. Tookord igal juhul olin ma väga vihane. Ma olin tõepoolest päev otsa selle hirve järel käinud ja ainult selleks, et siis mingi kollanokk ehmataks ta mul kirbu pealt ära. Aga päev oli õhtusse kaldumas ja ma mõtlesin, et mis seal ikka. Kui jälle laskekaugusele jõuan, on nagunii nii pime, et sihtida ei näe. Jäljed aga jäävad maha nagunii. Mul oli kuivatatud liharibasid kaasas, sõin neid ja keerasin silme alt ära magama. Enne panin veel oksatüki maha, et selle paugu suund paremini meelde jääks. Ja nagu ma külili keerasin, käis sealt kaugemalt veel üks pauk ja siis veel üks. Esimesed kaks pauku olid pärid samast rauast, viimane mitte. Ja siis jäid mäed vaikseks. Tundsin ennast hästi varjatuna ja ma teadsin, et ma ei norska. Nii ma sinna siis magama jäingi.»
«No ma ikka imestan, kuidas sa oma pika elu sedasi ära oled elanud. Sa lähed Mustadesse Mägedesse ja siis pärast paugutamist keerad rahulikult magama. Kas sa ikka enne lõket ka tegid ja pasunat puhusid?»
Jälle kajas tare naerust, aga teistmoodi. Näod olid tulele lähemale tulnud, kõiki huvitas, kuidas see kahe raja lugu edasi läks.
«No aga mis ma oleksin siis pidanud tegema? Hommikul läksin vaatama, kust need lasud tehti. Ega hirve jäljed olid selleks ajaks nagunii üsna kadunud aga ma nägin, mis suunas ta jooksma pistis. Ega ta ei saanud kaugel olla. Aga ma tahtsin näha, mis mujal sündis. Muidugi ma ei teinud tuld. Niisiis läksin vaatama, mis eelmisel päeval antud suunas toimus. Ja ma nägin seda.
Arvata viissada jardi vaikset minekut ja ma sattusin mind huvitavale rajale. Minejaid oli kaks. Ühed oli jätnud inimese jalg nii, nagu ta jätab mokassiiniga ja teised oli saabaste omad. Ja ma teadsin täpselt, kes nendes saabastes kõndis. Kevadel kui Douglase juures tüliks läks, viskas Parsons oma jalad koos saabastega vana Douglase lauale. Aga Douglas oli ikkagi ohvitser ja tema käes käis saabel väledalt. Sai siis Parsons laksu vastu taldu ja tera jättis kontstele sälgud sisse. Ja nendel jälgedel oli parema jala saapal kontsa sees lahtine sälk, täpselt seal, kuhu Douglas siis lõi ja lõhe teisegi talla all. See oli Parsons ja ma olin täiesti kindel, et ta oli jälle kurja peal väljas. Aga esialgu ei olnud muud kui et väiksed mokassiinijäljed läksid ees ja hiilivad saapad läksid nende järele. Siis jäid need saapad seisma.»
«Kust sa tead, et nad seisma jäid?»
«Jäljed olid palju selgemad ja kontsad olid maha palju sügavama randi jätnud. Sealsamas oli ka näha maha kukkunud lehti ja nendel mõnel olid peal püssirohu plahvatuse jäljed. Sealtsamast leidsin ka tropiks kasutatud kõrbenud riidetüki.»
«See oli siis järelikult see koht, kust tehti esimene lask.»
«Just täpselt nii see oligi. Seejärel paar sammu eemal oli maas püssilae jäljend, Parsons oli seal ilmselt püssi uuesti laadinud. Ja siis läksid need kaks rada edasi. Selle vahega, et nüüd ei olnud mokassiinide jäljed enam ühtlased ja saabaste samm oli oluliselt pikemaks muutunud.»
«Ta läks kindla peale jooksuga edasi. Järelikult tabas.»
«Just nii, James. Ei läinud palju, kui esimesele rajale tulid lisaks veretilgad. Neid ei olnud palju, aga need tulid ühtlaselt. Mokassiinide samm oli läinud palju pikemaks. Aga sirgelt need enam pikalt ei läinud. Siis tuli vahepeal juurde ka põlvede jälgi ja veretilku oli nüüd rohkem kui alguses. Tilkadest sai vererada.»
«Indiaanlane põgenes ees ja Parsons jooksis tema järel.»
«Sa oleks nagu ise ka seal olnud. Just nii see oligi. Siis hakkasid mokassiinide sammud järjest lühemaks jääma ja siis enam rohkem samme ei tehtud. See oli ühel väikesel välul küpresside vahel. Seal lebas maas heal juhul paarikümne aasta vanuse indiaani noore naise skalpeeritud surnukeha. Tema mõlemad pihud olid kokku surutud ja neis oli maast kraabitud mulda. Küüned olid pahupidi.»
«See tähendab, et ta skalpeeriti elusalt.»
«Ka mina arvan nii. Aga sellega lugu ei lõpe. Sest sealtsamast algas veel üks rada. Õigemini – seal lisandus saabaste jälgedele veel üks jäljerida. Need olid jäetud mokassiinidega, milles joosti kõigest jõust. Saabaste jäljed keerasid sealtsamast minekut ja kui pärast ühel niiskemal kohal jälgi täpsemalt näha sai, oli mokassiin astunud saapa jälje peale. Kahe rada läks edasi, ainult et nüüd täiesti uuel moel.»
«Parsons jooksis ees ja teda aeti taga.»
«Ma ju ütlesin, et sa oleks nagu ise ka seal kohal olnud. Oh, milline jooksmine see oli! Üle langenud puude ja riideid käristades, kukkudes ja jälle tõustes ikka edasi. Kärnane šaakal jooksis ees ja verejanus hunt tema kannul. Siis olid need saapad korraks otsa ümber keeranud ja sealtsamast leidsin veel ühe tropi, täpselt samast kangast rebitud.»
«Indiaanlane sai kuuli pihta?»
«Oo jaa. Aga see teda ei peatanud. Võibolla kolmsada jardi eemal skalpeeritud tüdrukust vedeles maas Rick Parsonsi laip, lühikese toruga püstol ikka veel käes. Teda oli mitmeid kordi kirvega löödud, tal oli nägu pikuti lõhki ja tema skalp oli läinud.»
«Need püstolid ei kõlba mitte kuhugi. Juba kümne sammu kauguselt võid sama hästi ka visata, pihta nagunii ei saa. See oli siis see kolmas pauk, mida kuulsid. Esimesed kaks tehti pikast rauast ja lühikesest lasti viimane kuul.»
«Kahe rada läks aga edasi. Nüüd olin mina see teine sellel teekonnal. Ma astusin mööda vere rada ja selle raja lõpus lamas maas kolmas inimene. Indiaanlane. Šaieen. Verepritsmeis tomahook ikka veel käes. Üks auk puusas ja teine õlas. Punane skalp pihus rinnale surutud ja valge vöö vahel. Ta ei olnud surnud, aga päris elus enam ka mitte.»
«Ja nii said sa omale kolm skalpi.»
«Ei, ei saanud. Ma koukisin laadimisvardaga kuulid kehast välja ja põletasin haavad kuuma rauaga üle. Kolm päeva söötsin talle hirveliha narmaid sisse ja kolmanda päeva lõpul võttis ta omale jalad alla. Neljandal päeval matsime kõige selle, mis vahepeal tüdrukust alles oli jäänud. Parsons jäi sinna vedelema, kus ta maha löödi. Koos oma püstoli ja lõhkiste kontsadega saabastega. Ta oli needuseks sellele maale ja needusena läks ka teise ilma. Viiendal päeval lasin selle hirve. Kaks kuud hiljem tegi Hunt suure sõjakäigu Mustadesse Mägedesse ja nad lõid seal maha kõik, kes aga ette jäid. Kahe rada lõppes väga paljude radade lõpuga. Aga nad kõik olid selle ka ära teeninud. Mõnda aega olid mäed puhtad, siis tulid jõugud jälle tagasi.»
/nginx/o/2023/01/17/15083527t1h4047.jpg)
Isiah lõpetas. Piibud olid kustunud, mehed ja naised istusid loo lummuses. Siis prõksatas üks peergudest ja Elias Hixon lõi rusika raksudes lauale.
«Mis sa tahad öelda, et sa lasid kolm esimese sordi skalpi ja pearaha tuulde?!»
*
Järgmisel päeval üsna hommikul lahkus vana valgejuukseline Isiah Hixonite juurest, et sinna enam mitte kunagi tagasi tulla. Tema rada kulges sel aastal veel pikalt siin-seal Belle Fourche'i ääras ning talve veetis ta jällegi šaieenidega. Isiah Thompson elas šaieenide juures veel kuus aastat. Elas nagu lihtne vana mees ikka elada võib. Nagu mees, kellel elule suuri pretensioone enam esitada ei ole. Aga ühte ei teinud ta nende aastate jooksul enam kunagi. Ta ei läinud enam iialgi mitte ühessegi valgete asundusse.