Kirjanike liit oma liikmetega on totaalselt alarahastatud ja suhteliselt endassetõmbunud seltskond, kes aktiveerub enamasti siis, kui neilt seda viimastki ära võtma asutakse. Põhiseaduse preambuli järgi oleks kirjanikul olemasoluks nagu põhjust ja mõtet, häda on aga võib-olla selles, et kultuur on ametnike jaoks liiga lai mõiste – kultuuri on igas eluvaldkonnas, söögilauaski – ja selleks, et siit midagi erakondade valimisvankrite ette jõuaks, peaks see eelnevalt piisavalt esile tõstetud olema. Endi esile tõstmise ja nähtavaks tegemisega pole tagasihoidlik kirjanikeringkond aga hakkama saanud.

On mõistetav, et kirjanike nägemus endi olulisusest ei kattu erakondade nägemustega ühiskonnas hääli püüdvate oluliste teemade osas. Ega nad jõua ka igat tegelast eraldi toetada. Selle asemel toetavad valdkondi ja nii nagu tõusevad aeg-ajalt õpetajate ja päästjate palgad, tõusevad ka kultuuritöötajate omad. Aga ei erakonnad ega laiem üldsus vaevu vahet tegemagi, et kirjanikud pole kultuuritöötajad, vaid nendeks on raamatukoguhoidjad, rahvamajade juhatajad, riigi palgal näitlejad jt.

Hiljaaegu esinesin Läänemaal, Matsalu lahe äärses turismitalus kohalikele elanikele. Tervelt kuuele inimesele. Seltskond oli väiksusest hoolimata suurepärane. Üks kohaletulnutest rääkis omavahelises vestluses eestlaste lemmiklurjusest, ühtlasi ka lauljast, Artur Rinnest, kes omal ajal tema naise sugulasi asumisele saata aitas. Teise pärlina rääkis ta kunagise nõukogude poeedi Uno Lahe loomepuhkusest Matsalu lahe ääres. Poeedil nimelt saanud esimese kahe-kolme päevaga üksinda joomisest küll, seejärel helistanud ta lähimasse miilitsajaoskonda ning palunud neil loomeinimese üksinduseprobleem diskreetselt ära lahendada. Miilits pani samal õhtul sekstöötaja, keda Nõukogude Eestis ametlikult ei eksisteerinud, auto peale, toimetas ta Matsalu lahe äärde seltsimees Lahe juurde ning sellega saadud ka punase loomeinimese probleem viisakalt lahendatud.

Kui aus olla, siis Uno Laht sai spetsiifilise «teenuse» mitte oma luuletuste ega lauluteksti «Suusabaasis on tantsupidu» eest, vaid enda teenete eest Nõukogude võimu ees. Oma olulisuse eest, nii naeruväärne ja põlastav kui see tänapäeva kontekstis ka ei tundu.

Praegune kirjandusrahvas ootaks ka nagu iseenesestmõistetavusega seisusekohast «teenust», aga seda ei laeku ega laeku. Ei sõida autoga ette, ei tooda kandikul. Sest kirjanikud on oma olulisuse minetanud. Või mis õigem, ei ole seda taasiseseisvunud Eesti kontekstis päriselt üles leidnud.

Kirjanikud ei osale aktiivselt mitte üheski suuremas ühiskondlikus protsessis. Kirjanike liit võtab haruharva avalikke seisukohti, ajaleheveergudelt ei leia ühiskondlike protsesside üle arutamas suurt kedagi peale Mihkel Muti, Andrus Kivirähu ja Olev Remsu. Enamasti. Kas peale kolme mehe teisi nagu ümbritsev elu ei huvitakski? Mis kirjanikud need ülejäänud siis üldse on, kui neile isegi ümbritsev elu korda ei lähe? 

Jah, muidugi siis, kui jälle kirjanike rahakoti kallale minnakse, on arvajaid küll, aga siis pole neil arvamustel piisvalt kaalu ja riik saab inimestele külmalt, näiteks laenutushüvitistega, vee peale tõmmata, ilma et see avalikkust karvavõrdki kotiks. Ja kuidas saabki avalikkus kellestki ülemäära hoolida, kui see keegi on sisuliselt nähtamatu?

Ei, asi pole inimmaterjalis ega kvaliteedis. Kirjanike hulka kuulub siinkirjutava lihtsakoelise rahvakirjaniku kõrval hulgaliselt haritud ja sügavate teadmistega inimesi, kes suudaksid olulistel ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida, nende arenguid suunata ja mõjutada. Nendepoolne vaikus võib tähendada seda, et nad ei ole lihtsalt selle peale tulnud, et neilt oodatakse rohkem kui ainult käsikirjade taga konutamist?

See osa Erkki Koorti artiklist, millega ma ei nõustu, on, et kirjanikud vajavad kaitset. Kirjanik ei ole orhidee ega lendorav. Kirjanik vajab ainult seda, mis talle kuulub, ja see on eelkõige õiglane kohtlemine, kasvõi nendesamade laenutushüvitiste koha pealt, millega riik talle just näkku pani. Riik võimaldab raamatukogude näol inimestele kirjanike toodangule  tasuta juurdepääsu ning selle asemel, et see kirjaniku arvelt tulnud hüve kirjanikule õiglaselt kompenseerida, peidab pea liiva alla. Ja räägib igal tähtsamal tähtpäeval rasvaste suunurkadega õiglusest, hoolimisest ja väärtustest. Kirjanik ei vaja kaitset, vaid oma. Ja vastupidi, hoopis kõikvõimalikele olulistele ühiskondlikele arutluspunktidele oleks tervislikum, kui need vajaksid kirjanike eest kaitset.

Nii et ma jään enda juurde. Kirjanikel tuleb oma olulisus ühiskonnas osalemisega taastada. See on lihtsalt hoolimise ja kättevõtmise asi. Ja küll tulevad siis lõpuks ka need spetsiifilisemad «teenused»!