Colombia inimesed võluvad sind esmajoones oma pulbitseva positiivsusega, rõõmsa meele, austuse ja abivalmidusega. See pole selline rõve ameerikalik ülevoolavus. Colombia inimesed on pigem reserveeritult positiivsed, jutukad ja lõbusad, nad ei pressi ennast peale, mõistavad sotsiaalseid vihjeid ja aitavad siis, kui seda soovid. Isegi tänavamüüjatele, kes jooksevad sulle oma kellade, käevõrude ja prillidega järgi, piisab vaid ühest korrast öelda, et sa pole huvitatud, ja nad naeratavad, tänavad ja jooksevad juba järgmisele järgi.

Austust teiste vastu väljendab nii riietumine, hügieeni hoidmine ja elementaarne viisakus. Riietumine on midagi, mille kohta on minult korduvalt küsitud, et kas see on tõesti siin riigis nii oluline. Ma ütleks, et on küll. Viisakas ja läbimõeldud riietus näitab austust teiste inimeste vastu. Ka kohalikud ise annavad endast parima ja kõigilt oodatakse, et nad riietuksid korralikult. Isegi kui kraadiklaas näitab 25 soojakraadi, siis Colombia ja Medellín pole koht, kuhu plätude, maika ja värviliste lühikeste pükstega patseerima tulla. Pealegi on sulle endale kasulikum, kui sa tänavapildis väga silma ei paista.

See pidev sära inimeste silmis, rõõmus meel ja teistest hoolimine tekitas mul muidugi küsimuse, juba aastaid tagasi, et kuidas selle riigi, mis on – pardon my french – korduvalt igasugust sitta aastate jooksul läbi elanud, inimesed nii õnnelikud on? Või vähemalt nii õnnelikud tunduvad? Sellele andis vastuse tegelikult juba kolm aastat tagasi üks free-walking-tour'i giid, kes ütles, et colombialased lihtsalt ei anna alla. Siit lendab aknast välja ka laisa latiino stereotüüp, sest inimesed Ladina-Ameerikas on väga ettevõtlikud ja leidlikud. Nad võivad olla kaelani pasas, aga nad ikka sirutavad oma käe selle õblukese oksa järele, et ennast sealt välja tõmmata.

Siin ma tegelikult muidugi ka üldistan, sest arvesse tuleb võtta, et Colombia on väga suur riik, ja kui meie väikeses Eestis kraaklevad omavahel hiidlased ja saarlased ning Tallinna inimesed ei mõista Pärnu inimeste väljendeid, siis ka siin on igas linnas ja külas inimesed erinevad. Väga kerge on aru saada inimesega suheldes (mitte ainult aktsendi pärast), kas ta tuleb Kariibi piirkonnast, kas ta on «rolo» (Bogotast) või «paisa» (Antioquiast).

Telenoveladel on tõepõhi all

Sellise värvikireva elu ja rõõmsa olekuga rahvas võib tõstatada küsimuse kõigile, kes kunagi peale kooli või tööd oma aega Ladina-Ameerika seebikatega sisustasid, et kas elu siin ongi selline?

Teate, see on kohati naljakas, sest on küll. Kui ma väiksena neid metsikuid kasse, meeletuid armastusi või midagi muud metsikut ja meeletut vaatasin, siis ma olin kindel, et need on natuke nagu dokumentaalid. Vanemaks saades mõtlesin, et «Olge nüüd, see ei ole võimalik, et ühes peres nii palju draamat on. Kuidas on võimalik, et Maria armastab Juani, aga Juanil on veel neli naist, kellega tal on kokku 15 last, kellest ühel on mälukaotus, kellest kaks põgenesid koos oma kallimaga, ja lõpuks, et Maria on hoopis Juani kadunud õde?»

Colombialased ei ole nii temperamentsed kui tegelased telenovelades, mis üldiselt tulid meile Mehhikost või Venezuelast, aga draamat on siin katolikus riigis küll ja veel. Ka minuni on jõudnud lood, kuidas ühel mehel oli 26 last ja 5 naist ning kõik elasid ilusti ühes külakeses või kuidas mõni pereliige on põgenenud oma kallimaga, sest pole perelt õnnistust saanud või kuidas nii mõnigi on kaotanud kõik oma miljonitesse ulatuva vara (ja võib-olla selle ka pärast tagasi saanud).

Mulle kui eestlasele on sellised lood hirmus naljakad, sest isegi nende draamade kütkes suhtlevad inimesed edasi, muidugi peale väikest temperamentset sõnasõda. Kõik teadvustavad juhtunut, oma mehe armukesi ja lapsi ning elavad naeratus näol siin päikese all edasi. Eestis seevastu on juba kergem flirt inimeste vahel suur probleem, Taara võtku, et kuskil midagi enamat peaks olema.

Flirtimisega seoses. Inimesed flirdivad siin, nagu poleks homset, aga see pole eesmärgiga flirt, nad ei soovi selle tulemusel sind oma voodist leida, vaid nende vaikimisi suhtlemisviis on lihtsalt flirtiv. Võid olla 20ndates noor tüüp ja 75-aastane tädike pillub sulle ikka meelitavaid sõnu, kui koos panga järjekorras seisate.

Naine on püha

Need põnevad lood ja kultuurilised iseärasused ei lõppe siin. Kuna Colombia on traditsiooniliselt olnud sügavalt katoliiklik maa, siis usk on olnud üks oluline teerajaja siinses kultuuris ja peresuhetes ning mänginud rolli ka selles, et naine on siin riigis püha.

See tähendab seda, et emad ja vanaemad käsevad, poovad ja lasevad. Nende arvamust austatakse, kas see meeldib sulle või mitte. Näiteks kui tood koju perele tutvustamiseks mõne toreda neiu või šarmantse noormehe ning su ema kortsutab kulmu ja krimpsutab nina, siis kahju küll, aga oma elu sa selle inimesega ei jätka. Vast sellepärast olen siin palju kuulnud lugusid, kus noorukid põgenevad koos oma kallimatega, sest pole oma perelt õnnistust saanud. On see iganenud suhtumine? Jah, minu kui paganast eestlase jaoks küll, aga kohalikud ja isegi mu kaaslane peavad seda igati positiivseks ja ainuõigeks käitumisviisiks.

Eestlaste reaalsus on alatihti see, et möödaminnes mainid emale, kuidas sa nüüd käid ühe Timoga ja jääd tema juurde ööseks. Ema vast ei tee muud, kui kehitab õlgu, võibolla natukene nuriseb, aga lõpuks noogutab ja väljendab rõõmu, et sul keegi on.

Pere on veel püham

Pere olulisuse tõttu dikteerivad vanemad väga palju oma laste elusid. Lapsed üldiselt ei koli välja enne, kui nad on abielus, juhul kui sa just ei lähe välismaale või mujale ülikooli. See pole vaid perekonna dünaamikast tulenev otsus, see on see ka enamasti tark otsus, sest kodus elades on sul võimalus raha hoida, pere aidata ja oma tavalist elu jätkata seni, kuni saad endale ja oma perele paremat lubada.

See ei loe, kui oled 20ndates ja napsad endale linna kõige parema kuti. Tõenäoliselt peab ta aastaid külastama sind su kodus vanemate valva pilgu all. Kui vanemad on natukene leebemad, võivad nad lubada teil isegi samas toas magada.

Pere lihtsalt on siin riigis ja kultuuris olulisem kui miski muu. Inimesed veedavad kogu oma vaba aja perega, pere on parim sõber ja parim kaaslane. Jõusaalis, kui kohtad tõelist unapproachable kappi, kes möirates oma kange tõstab, võid kindel olla, et järgmisel päeval läheb ta koos oma vanaemaga parki jäätist sööma. Selline perekesksus on mulle päris haruldane vaatepilt, kuigi ma olen ise ennast ka alati suureks pereinimeseks pidanud ja paljusid sõprasid ka, aga siin on see täiesti teisel tasemel. Nagu on teisel tasemel ka laste kasvatamine.

Lapsi koheldakse maast madalast kui võrdseid – neid kaasatakse tegevustesse, sünnipäevadel ei ole eraldi lastelauda ja täiskasvanute lauda. Kõik on alati koos. Kõik lapsed, keda ma siin kohanud olen – olgu nad 5- või 15-aastased –, on nii viisakad ja korralikud. Isegi väikesed rüblikud, kellest ootaksid röökimist, jalgadega tagumist ja jonnimist. Nad kõik oskavad erinevatel teemadel kaasa rääkida, austavad oma vanemaid ja on asjalikumad kui mõned täisealised, keda kohanud olen. Kõike seda arvesse võttes on vast isegi loogiline, miks nii kriitilised ollakse selle suhtes, keda oma perre vastu võetakse.

Targad puhtad inimesed

Ma mainisin põgusalt, kuidas hügieeni hoidmine näitab austust. Hügieen üleüldse on tõenäoliselt veider asi, mida välja tuua. Miskipärast on Euroopas levinud arusaam, et inimesed Ladina-Ameerikas on räpased, vaesed ja veidi rumalad (seda sama arvavad paljud latiinod eurooplastest, eriti need, kes on tegelikult Euroopas käinud/elanud). Tõde ei saaks sellest veel kaugemal olla, sest inimesed Ladina-Ameerikas ja Colombias on ühed kõige puhtamad ja targemad, keda ma eales kohanud olen.

Esiteks käivad kõik inimesed sünnist saati igapäevaselt (vähemalt korra) pesus ning pesevad kolm korda päevas hambaid. Sünnist saati. Nende riided on alati triigitud, puhtad ja korralikud. Samuti pole ühe riietuse kandmine nädalas rohkem kui korra aktsepteeritud. Isegi kodutud, kellel pole katust pea kohal, käivad linna veekogudes end pesemas. Jällegi, tegemist on nii isikliku hügieeni küsimusega kui austusega kaaskodanike vastu.

Teiseks pesevad inimesed mopiga oma majaesiseid, koristavad kodu iga päev ja linnas liikudes on alatihti puhtuse lõhn üleval (mõnikord on see hea segu puhastusainest ja uriinist, aga suurlinn – mis sa ikka ootad, kõik ei saa ideaalne olla). Isegi inimesed, kes kuuluvad madalamasse ühiskonnaklassi, kellel pole kodus elektriühendust ega veevärki, ka nendes piirkondades näed hommikuti pereemasid majaesist mopiga pesemas ja aknaid hõõrumas. Kui keegi sealt klassist peaks sind oma koju lubama, tervitab sind tagasihoidlik elutuba, mis on puhtam ja korrastatum kui keskmine hotellituba Euroopas.

Kolmandaks, tulles laste juurde tagasi, ka kõik lapsed on väga puhtad ja nende eest hoolitsetakse. Kedagi ei jäeta unarusse (ma üldistan) ja kui peaks juhtuma, et mõnel lapsel on koolis rasvased juuksed või ta haiseb, siis võetakse vanemad kohe kõnetooli, sest selline olukord on lubamatu ja häbiväärne.

Rääkides intelligentsist Colombias, siis arusaam, et inimesed siin ei tea, millest nad räägivad, on mind aastaid ärritanud. Kõik spetsialistid, olgu need arstid või ametnikud, on äärmiselt professionaalsed ja meeldivad. Nad süvenevad probleemi, päriselt kuulavad sind ja üritavad leida parima lahenduse, mis toimib. Minu poiss-sõbra perekond on alati (ka üle 20 aastat Eestis elamist) eelistanud arstide ja spetsialistide juures Colombias käia just nende professionaalsuse ja teenuse kvaliteedi tõttu. Samuti on mu poisi perekonnas palju arste, mis tuli kasuks, kui Eestis soovitati vastsündindu silmapõletiku ravimiseks rinnapiima silma pigistada.

Igatahes, mõtle mis riigile tahes, seal on halvad õunad ja on head õunad, igas valdkonnas. Sinu ülesanne on hoida oma meelt avatuna sellele, et igal pool on natuke head või isegi paremat.

Pidurit ei ole

Ma võiks Colombia inimestest veel lõputult kirjutada. Näiteks oleks paslik mainida Colombia olukorda Venezuela põgenikega – kuidas nad on 3+ miljoni põgenikuga hakkama saanud ning kuidas on see mõjutanud linna- ja riigipilti –, miks katolikus ja perekeskses riigis petmine nii teemas on või kuidas inimeste emotsionaalne intelligents lihtsalt teisel tasemel on.

Selle asemel ütlen ma inimeste peatüki lõpuks, et Colombia rahvas ja inimesed on nii värvikirevad, huvitavad ja sõbralikud. Sellist abivalmidust pole ma kuskil mujal varem kohanud. Pea iga inimene siin tahab siiralt sind aidata, anda endast parima ja olla hea inimene.

Ma olen ise alati arvanud, et olen seda kõike olnud, aga siin elades… ma pean nüüd korraks endale otsa vaatama.