E, 6.02.2023
SÕDA UKRAINAS ⟩ Minu kui araablase jaoks ei ole sõda, agressioon ja poliitiline ebastabiilsus võõrad
Foto: Midjourney AI
Kristi Ockba
, Võro aktivist
Minu kui araablase jaoks ei ole sõda, agressioon ja poliitiline ebastabiilsus võõrad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Minu kui isa poolt araablase, kes on pool oma elu elanud nii Kuveidis kui ka Jeemenis ja kelle töö on viimasel ajal seotud Levandiga – minu jaoks ei ole sõda, agressioon ja poliitiline ebastabiilsus võõrad. Ma tean, mis tunne on, kui rünnatakse kohta, kus sa elad.

Eelmist ja ka jätkuvat aastat defineeris sõda Ukrainas, mis muutis Euroopat jäädavalt. Põhjus pole selles, et keegi ei tahtnud uskunud, et invasioon võib aset leida. Vastupidi, selge oli see, et Putin on selleks võimeline, kuna agressioon on omane militaristlikule riigile, mis pole pidanud kandma vastutust oma varasemate jõhkruste eest.

Ja siinkohal ei räägi ma ainult Venemaast. Šokeeris meid see, et «meie» kui lääneriikide elanikud olime nii harjunud, et sellised asjad toimuvad meist piisavalt kaugel – Süürias, Jeemenis, Afganistanis ja Gruusias. Me oleme näinud uudistes rakette tabamas elumajasid, kuid mitte meie jaoks tuttavaid nõukogudeaegseid paneelmaju. Varasemalt pole me tegelikult pidanud selle üle eriti vaevlema, sest meie igapäevaelu ei kannatanud selle tõttu. Ka Süüria kodusõjast vallandunud põgenikekriis jõudis vaevalt meieni. Senimaani ei tuletanud meie meedia iga päev meelde, et kusagil on agressioon ja inimesed surevad.

Invasioon Ukrainasse muutis meie elu, sest nüüd oleme me justkui ise sõjas, vähemalt öeldakse seda meile iga päev: «See sõda on meie sõda, nad võitlevad meie vabaduse eest.» Selline retoorika on väga tugev. Ja kui keegi kaotab oma töökoha, sest majandusel on rasked ajad, või toit ja kütus on järsku selliseid hinnahüppeid teinud, mida pole varem siin Eestis nähtud ja samal ajal on palgad püsinud sama madalad, nagu need alati on olnud, siis see kõik tundub nagu loomulik olukord, millega peab leppima. Käimas on sõda, mille me lihtsalt peame võitma – Ukraina võitleb vabaduse nimel ja kurjuse vastu ning nende majanduslike raskuste ära kannatamine on vähim, mida me omalt poolt teha saaks.

Lahesõjajärgne ajastu

Ma elasin Kuveidis 1990. aastal, kui Iraak ründas oma pisikest, ent rikast naabrit. Kuigi ma ise ei ole Kuveidi kodanik, siis tekitas see minus kui noores teismelises, kelle elu ja vabadus olid järsku ohus, tugevaid tundeid. Palju aastaid hiljem olen ma loomulikult aru saanud, et see konkreetne sõda vallandas uue ajastu seal piirkonnas. Ajastu, mis pani araablaste soovi olla üks rahvas ajaloo prügikasti. Piiridest said ületamatud lõhed ja rahvuslusest sai põhjus vihkamiseks.

Kaheksakümnendad olid veel ajad, kus araablaste vahel oli vennaskond, ühe araabia riigi mure oli kõikide araablaste mure, vähemalt seda meile õpetati koolis. Vahet polnud, kas olid Jeemenist, Sudaanist, Egiptusest, Iraagist või Palestiinast – sa olid vend ja õde ning igast Araabia lahe (Araabia kultuuriruumis nimetatakse Pärsia lahte Araabia laheks) riigist sai sinu kodu. Lapsed käisid tasuta koolis ja isegi ülikoolis, keegi ei vaadanud sulle ülevalt alla, sest tema oli kodanik ja sina olid lihtsalt võõrtööjõud. Kuigi võimalus, et sinust saab kodanik oli väga väike, siis ei olnud see iseenesest nii suur probleem, kuna elu oli suhteliselt stabiilne ja keegi ei tunnetanud seda ohtu, et sind võidakse ära ajada.

Sellest teistsugusest ajast ja maailmast ei ole praegu eriti midagi alles. Pärsia lahe riikidest on saanud eksklusiivne klubi, kuhu paljud araablased pole enam oodatud – kui nad ei ole just mingil moel kasulikud või jõukad. Millist suhtumist võib nendelt siis eeldada Aasiast pärit eriti odava tööjõu suhtes? Mind paneb endiselt imestama, et mina kui Eesti kodanik saan Kuveiti, Bahreini, Emiraatidesse, Katari, Omaani ja isegi Saudi Araabiasse siseneda, saades endale viisa lennujaamast. Mul ei ole vaja kuskilt saatkonnast seda taotleda ega vaja kohaliku sõbra küllakutset. Aga mina kui Jeemeni kodanik ei pruugi saada viisat, isegi kui keegi mind sealt külla kutsuks.

Lääne-Euroopa rikkus ei ole ilusam kui Araabia oma

Minu jaoks olid jalgpalli maailmameistrivõistlused Kataris väga segadust tekitav – mu tunded selle suhtes olid väga kahetised. Osaliselt sain ma aru, et seal on nii palju valesti, aga samas olin ma elevil, sest see kant oli minu kodu, need inimesed olid ka minu inimesed, terve kuu nägime uudistes araabia riiki ja see uudis pole seotud sõja, vägivalla või pagulastega. Tundsin, et lõpuks saab näha ka seal olevat ilu. Ja kuigi palju rõhutatakse seda, et see on üles ehitatud vaeste aasialaste laipade peale, siis fakt on see, et kõik tänapäeva rikkus ja ilu on selline. Piisab sellest, kui lähed tänapäeva Euroopa südamesse Brüsselisse ja seisad seal keskväljakul, imetled seda kulda ja karda majadel, mille Leopold II Aafrikast kokku rüüstas ja mille tulemusel suri 10 miljonit aafriklast, aga ilus on ikka!

Sama võib küsida iga endise koloniseeriva riigi kohta – see rikkus, mis seal on, mis meil Lääne-Euroopas on, kust see tulnud on? Ja ärgem unustagem, kus viimased maailmameistrivõistlused on toimunud: Venemaal, mille inimõiguste olukord on kõigile teada, ja Brasiilias, kus suured uhked staadionid ehitati slummide kõrvale või peale. Ühesõnaga, FIFA pole huvitatud sellest, mis kuskil riigis toimub. FIFA on korrumpeerunud organisatsioon ja selle põhieesmärk on raha ja nad isegi ei ürita seda enam varjata.

Iga nelja aasta järel toimuvatest maailmameistrivõistlustest vaatan ma enamasti vaid finaalmänge, ma ei ole kunagi eriti rohkem huvitunud olnud. See aasta oli teistmoodi, esiteks seetõttu, et mu 12-aastane poeg on hakanud usinalt tegelema jalgpalliga ning temast on saanud meie pere põhiline infoallikas – igapäevase trivia raames saame fakte alates sellest, kes ja mitu Ballon d'Or'i on võitnud, ning lõpetades sellega, et Cristiano Ronaldo on ühinenud Saudi Araabia jalgpalliklubiga.

Teiseks põhjuseks on see, et see toimub minu vanas kodukandis, ja need teemad, millele seal keskendutakse, on teemad, mis on ennekõike araablastele jube olulised. Ma defineerin ennast aktivistina ja ma mõistan väga hästi, mis on paljudes araabia ja islami maades valesti, täpselt samamoodi, nagu ma võin näha, mis on valesti teistes kohtades maailmas. See ei tähenda seda, et ma ei rõõmusta, kui miski nendes kohtades on hea, ja ma tahan, et seda ka esile tõstetaks.

Kui Maroko saavutas võidu ja jõudis poolfinalistide hulka, tundsin ma siirast rõõmu. Kõige olulisem seejuures oli see, et nad mängisid südamest ja väga hästi, nad ei andnud alla viimase hetkeni ja seda oli ilus vaadata. See, kuidas nad kallistasid oma emasid, oli südantliigutav, sest perekond on sealkandis oluline, ja eriti lahe on, kui mehed patriarhaalsetest ühiskondadest näitavad oma emotsiooni sellisel moel. Aga veelgi ilusam oli see, et erinevatest riikidest pärit araablastest pealtvaatajad ei lehvitanud ainult oma riikide või Maroko lippu, vaid Palestiina lippu. See oli see võimalus, kus saime tõsta esile meie mured, meie lahendamatud kriisid, meie rikutud inimõigused. Palestiina on üks murekoht, mis araablasi vanasti liitis, ja näha, et see endiselt tuksub araablaste südames, et nad otsustasid võtta selle võimaluse ja näidata maailmale, et meie mured väärivad ka tähelepanu, et maailmale selgeks teha, et Palestiina on araablaste Ukraina, oli väga liigutav.

Vaadates seda, mis maailmas toimub, tundub mulle, et asi läheb palju hullemaks, enne kui ta läheb paremaks. Ja kuigi mitmes kohas on näha, et inimesed üritavad oma õiguste eest seista – näiteks Iraanis toimuv on viimasel aastal selles osas kõige jõulisem näide, kuidas rahvas seisab oma valitsuse vastu ja nõuab inimõigusi –, siis peame me veelgi enam tähele panema seda, kuidas paljudes kohtades maailmas on inimeste rahulolematus oma riikides valitseva korraga aina rohkem esile hakanud kerkima. Me ei saa välistada ühtegi ülestõusu ega alahinnata inimeste tahet vabadusele.

Hea näide on Hiinas toimunud protestid valitsuse Covidi piirangute vastu. Kümnetes riikides on toimunud protestid hinnatõusu vastu ja kliimamuutuste teadvustamiseks ning need ei ole niinimetatud «kolmanda maailma riigid». Võibolla tunduvad need teemad meile ebaolulised, ent arvestades meie praegust fookust, siis fakt on see, et nagu jõudis meieni sõda, jõuavad varem või hiljem ka kliimamuutuste ja vaesuse mõjud meieni. Pakistanis toimunud veeuputused, Somaalias näljahäda kerkimine, pikaajalisest sõjast ja poliitilisest ebastabiilsusest tingitud vaesus Jeemenis, lääneriikide jätkuv toetus Saudi Araabiale ja Araabia Ühendemiraatidele, kes ei ole veel vastutanud oma tegude eest… Me võimegi jääda rääkima sellest, mis on maailmas valesti ja miks me ei ole suutelised tegema otsuseid, mis on õiglased ja aitaks inimestel elada täisväärtuslikku elu, otsuseid, mis ei kaitse vaid «meie huve». Juba see viimane lause tekitab küsimusi: kes oleme «meie» ja mis on need «huvid»?

Olukord ei ole eriti roosiline, aga enda mentaalse tervise säilitamise huvides olen otsustanud, et vaatan maailmas toimuvat kui jalgpallimängu – staadionitäit emotsioone, natuke rõõmu, palju pettumusi ja valusaid hetki, aga need ilusad hetked on vägevad ja annavad lootust, et ehk inimkond pole veel alla andnud.

Tagasi üles