VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 2. Salemi nõiaprotsessid ja loogiline rahvas

See on lugu sellest, kuidas kolm sadistist sotsiopaati väikeste tüdrukutega manipuleerides hoidsid tuhandeid inimesi halvava hirmu all. Aga see on ka lugu sellest, kuidas Ameerikas murti ebausu selgroog, ja lugu sellest, kuidas lõpuks ometi tekkis võimalus ka kohtus õigeks mõistetud saada. See on lugu Ameerika ja tegelikult ka kogu maailma hilisema kohtupidamise seisukohast kõige olulisemast kohtuprotsessist, sest selle mõju on absoluutne. See on lugu Salemi nõiakohtust.

Kirurgid ja insenerid vana head Ameerikat ei vallutatud. Selle maa võtsid üle rändrohutirtsuparvena saabunud isikud, kelle juures vaimsed anded oli üldiselt viimane, mis kuskilt poolt silma võisid hakata. Nürimeelsus, tigedus, kadedus, kurjus, vägivald ja ebausk olid sageli ainsad, millega seda amorfset halli pudruna peale voolavat massi iseloomustada sai. Lõppkokkuvõttes polnud selles ju ka mitte midagi imelikku. Uued asukad olid valdavalt pärit Euroopa soolikatest – sealt kusagilt põrna ja pärasoole vahelisest alast, kuhu vaimuvalguse päiksekiired ei paistnud, mida iseloomustas lõpmatu tume käärimine ja plörin ning sealt midagi paremat lihtsalt ei olnud võtta.

Euroopas neljateistkümnenda sajandi algusest kuni kaheksateistkümnenda sajandi lõpuni – nelisada aastat! – toimus üks nõiajaht teise järel. Algul muidugi tohutult hoogsamalt, siis seal vahepeal rafineeritumalt ja lõpuks juhuslikult ja kaootiliselt ilma süsteemse juhtimiseta. Viimane teadaolev nõia hukkamine toimus tuhande seitsmesaja kaheksakümne teisel aastal Šveitsis. Ilmselt oleksid sellised toimingud veelgi pikemalt kestnud, aga jakobiinide diktatuur ning hilisemad Napoleoniga seotud massiüritused viisid fookuse mujale. Ja kui massiviisiline tapmine Napoleoni sõdades lõpuks mingisugusele rahule maad andis, oli teadus astunud nii pika sammu edasi, et igasuguste nõiajuttudega satuti lihtsalt naerualuseks.

Aga sada aastat enne seda kõike oli Ameerikas nõiajaht igati päevakorras ning nende kohtuasjade alatoon ja lõpptulemus sõltus täiesti kohast. Siin tasuks lähtuda positsioonist, et mõistuse arenemises oli Ameerika Euroopast sel perioodil vähemalt sajandi võrra maha jäänud ja kohati veelgi enam.

Suuremates keskustes olid otsuste tegijad suhteliselt enam vaimuvalgust näinud inimesed. Nende protsesside mõtteks oli eelkõige kohaliku kogukonna maha rahustamine igat sorti hüsteeriast ja sellistes paikades enamasti need nõidadeks tembeldatud isikud sunniti kogukonnast lahkuma. Nende endi jaoks oli see kindlasti kõige parem lahendus, kuna kogukonnad siis põlualustele armu ei andnud.

Seevastu «kaugemates» paikades, igasugustes külades, oli kogukonna keskmine haritus paremal juhul seakarjase tasemel ja seal – tsivilisatsiooni «keskmisest» arengutasemest vähemalt kaks sajandit maha jäänuna – olid nõiaprotsessid hoopis teisemast puust. Siin ei olnud juttugi sellest, et «nõiale» armu antakse. Pigem oli küsimus selles, kas üldse on mõtet kogukondade raevukaid reaktsioone ohjata ja hullemates kohtades lausa loodi olukordi, kus kogukond ainult vastavalt käituda saigi ning seal – üldise nürimeelsuse keskkonnas – viidi korda jubedaid õigusemõistmisi.

Selliste kolkakülade kirikute käärkambrite tagauks viis tavaliselt veel ühte ruumi, kus seisid reas paljud Torquemada perioodi abivahendid igasugustest venituspinkidest ja piitsutuspukkidest kehalõhestajate ja Raudneitsini välja. Kui sa olid nõiaks süüdistatu, siis selles toas sa veendusid ka ise, et sa tõesti oled nõid, ja pärast seda, kui vastav periood elust õnnestus üle elada, ootas sind sellest ruumist lahkudes väljas juba õlitatud silmus või kaelapakk. Kogukond sai ikka, mida kogukond tahtis, ja kui kogukond janunes vere järele, siis ta ka verd sai.

Saatana järgijad

Kes oli siis nõid? Nõid oli Saatana järgija. Isik, kes oli vahetanud oma hinge Saatana abi vastu. See oli ikka midagi väga õudset, sest teistel kõigil oli hing sees alles ja koht taevariigis sooja pandud… aga nüüd siis keegi sinu kõrval on nõid. See tähendab ju, et see teispoolsus võiks määritud saada ning ambroosia ja inglite laulu asemel ootas õndsat kadunut ees täpselt samasugune hall täitanud lurr, nagu elavana olleski, mida ei saanud lasta juhtuda. Elus võisid sa olla purukstallatav lutikas kellegi talla all, peaasi et teispoolsus üle kullatud oleks. Nõid aga ohustas seda kõike.

Nõiaks oli võimalik saada päris lihtsalt, piisas vaid millegi tegemisest, millest teised aru ei saanud, või näiteks sellest, et sa olid andnud kellelegi raha võlgu ja too ei tahtnud seda raha tagasi anda ning süüdistas sind nõiatempudes. Piisas ka ühest suuremast sünnimärgist näos. Pigem võiks küsida, et mille eest nõiasüüdistust ei antud? Kaugemates tundmatutes paikades elavad inimesed olid kõik nõiad, indiaanlased loomulikult olid nõiad, vihamehed olid nõiad, igasugustest armurivaalidest rääkimata. Kõik võisid lõpuks kuidagiviisi nõiad olla – selles osas liberaalne vana hea Ameerika piiranguid ei seadnud.

Näiteks Amos, täiesti tavaline talumees, sai nõiasüüdistuse, kui välk tema majja lõi ja tema ainsana ellu jäi. See viga parandati köie abil päris ruttu.

William Abnerile aga meeldis öösel kalal käia. Tema korralikud kalasaagid jäid külaelanikele silma ja kuna teistel nii head õnne polnud, sai Abner endale kiirelt nõia sildi kaela, mis eemaldati sealt kirve abil.

Kui külamahe magamistoa seinal polnud krutsifiksi, oli kõik juba ette selge. Kes pühapäeval kirikusse ei tulnud, sai nõiasüüdistuse. Kes kirikule makse ei maksnud, samuti. Kes oli kuidagi väga eriliselt haige, sai käärkambri tagaruumis oma tervenduskuuri ja astus järgmisel päeval reipal sammul võllapuu alla.

Kohapealsed olud otsustasid kõik

Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul oli Ameerikas kaks Salemit. Üks neist oli elav kaubandusega tegelev sadamakogukond Massachusettsi lahe ääres, mida tunti Salem Towni nime all, ja teine oli sellest paarikümne kilomeetri kaugusel sisemaal asuv väike põllumajandusega tegelev, sageli virelev ja umbes poolest tuhandest elanikust koosnev vaimupime külakogukond. Ja see lugu siin räägib paraku just nimelt selle viimasega seonduvast. 

Salemi küla kommuun oli lõhki nagu seaküna. Veidi enam vaimuvalgust näinud inimesed koondusid Porterite selja taha ning Putnameid pooldasid eelmistest palju vaesemad, reeglina ka kirjaoskamatud kehvikud. Porterid üritasid küla rohkem linnaga siduda, mille läbi oleks ilmselt linna kaubandus ka küla ressursid järele saanud. Putnamitele jällegi meeldis isoleeritus, autonoomia ja ise otsuste tegemine igasugustest õigusaktidest sõltumata, sest sedasi oleks absoluutne võim Putnamitele jäänud. Tülid nende rühmade vahel olid tavalised – inimesed vihkasid teineteist, normaalsest toimivast kogukonnast polnud juttugi. 1689. aastal said Putnamid tugeva etapivõidu, määrates küla koguduse kiriku pastoriks Samuel Parrise. Usust ja ebausust vaevatud, enamasti kirjaoskamatu rahva jaoks oli pastor selge autoriteet. Tasakaal hakkas kalduma Putnamite poolele.

Parris polnud tegelikult mitte mingisugunegi usumees. Oma haridusteed kirjeldavasse lahtrisse võis ta äärmisel juhul kirjutada «alustatud teoloogiaõpingud Harvardi kolledžis». Selle teoloogiavärgiga olid Parrisel asjad just täpselt nii, nagu nad olid. Tegelikult hakkas ta varakult igasugust äri ajama, olles lõpuks midagi sahkerdaja ja suli vahepealset ehk siis «ausatamisväärne mees» tolle aja standardite kohta. Tal oli aus jumalakartlik nägu ja resoluutne hääl, ta kandis hästi välja preestrirüü ja rohkemat tema vatrav ammulisuine tuhm kogudus temalt ei nõudnudki.

Ta tõi Salemisse ka oma naise, kolm last ja kaks orja, kellest üht tunti Indiaani Johni nime all ja teine, naisori, oli Tituba, kes oli ebamäärast päritolu, tõenäoselt mustanahalise orja ja indiaanlase järglane. Parris oli puritaanlik fanaatiline ortodoks, kes külvas kantslist kogudusele just seda seemet, mida Putnamid vajasid, ning ta läks lausa nii kaugele, et sundis kirikust lahkuma kogudusse mitte kuuluvaid, kes seetõttu jäid nii armulauast kui ka jumalikust hoolekandest ilma. Parrist selline seis tegelikult ei rahuldanud (sest kiriku rahakotil ja enda rahakotil Parris vahet ei teinud) ning Putnamiga koos arutas ta pikki õhtuid, kuidas külarahvas lõplikult kiriku rüppe tagasi tuua.

Teater algab

Dekoratsioonid olid seatud, oli aeg näitlejatel rambivalgusse astuda. Ja vaikselt ning tasahilju tulidki nad kõik sellele teatrilavale oma trikke tegema, muutes draama algul külafarsiks, siis tragöödiaks ja seejärel juba katastroofiks.

Ajendatuna Tituba voodoo-lugudest, hakkasid Parrise tütar Betty, õetütar Abigail ja nende sõbranna Ann Putnam juba pikalt enne seda maagiaga tegelema. Oma kampa võtsid nad teisigi tüdrukuid, kellest kõigist said hilisemate kohtuetenduste staarid. Nende tüdrukute vanus jäi üheksa ja üheteistkümne vahele, seega nüüd kombineerusid siin noorus, rumalus, kurjus ja vaimupimedus.

Kolm aastat voodoo segast sonimist, igasugu seemnete söömist, nukkude tegemist ja rituaale viis lõpuks lapsed nii kaugele, et Bettyt ja Abigaili hakkasid vaevama kummalised krambid. Nad karjusid, visklesid põrandal, tegid kõikvõimalikke ja võimatuid hääli, loopisid asju ning kaebasid hammustuste ja kägistamise üle. On täiesti võimalik, et see võis olla tingitud astmast, entsefaliidist, epilepsiast, ka laste väärkohtlemisest, aga võibolla olid siin ka põhjused Tituba soovitatud marjadel ja seemnetel koos tungalteraga nakatunud vilja söömisega, mis oli juba siis teada hallutsionogeen.

Tituba lastele lugusid jutustamas Foto: Mary Evans Picture Library 2013

Oma osaluse võis määrata ka seik, et Parrisel oli olemas teise samasuguse usufanaatiku Cotton Matheri raamat, milles Mather kirjeldas seesugust käitumist äranõiutute puhul. Õli lisas tulle ka kohalikust lontrusest ravitseja ja posija William Griggs, kes oletas, et siin peavad olema mängus üleloomulikud jõud, mis oli peen vihje nõiakunstile. Ja kõige lõpuks keeras vindi üle Tituba üritus täiskustud nõiakoogi abil haiguse allikat eemale peletada.

Parrise õpetusel väitsid Betty ja Abigail, et neid nõidusid ära Tituba ja kaks kohalikku, kellest kumbki kirikus ei käinud, Sarah Good ja Sarah Osborne. Esimene neist oli kõikidele ammu juba närvidele käiv kerjus ja teine oli eakas voodihaige naine, kes oli üks kord olnud romantilistes suhetes ühe sisserännanud teenijaga, kelle peale ilmselt keegi teine selles kogukonnas silma oli visanud. Nüüd pidid mõlemad oma teenitud karistuse saama ja see neetud Tituba loomulikult koos nendega. Tituba oli ju lobamokk, ta rääkis liiga palju ja ta teadis ka küla hingekarjasest asju, mida teised teadma ei pidanud. Sellega oli Tituba saatus otsustatud.

Nagu laipu haistev raisakull kargas Parris nüüd nende kolme kallale ning verd ja meelelahutust ihkav kogukond järgnes talle. Lugu kiskus vägisi silmuse ja omakohtu poole ning et olukorda kontrolli alla saada, läksid Salemi linnast kaks kohtunikku – John Hathorne ja Jonathan Corwin – Salemi külla situatsiooni maha rahustama. See aga ei sobinud absoluutselt Parrisele ning ka vanale Putnamile, sest ka tema tütar Ann oli loosse segatud. Nad ässitasid külarahva korralikult üles ja kui kohtuistungid algasid, oli olukord maha rahustatavast väga kaugel.

Saatan tuli Bostonist

Good ja Osborne said kohe aru, kuhu süüdistus tüürib, ja protesteerisid kõigiti nendele esitatud süüdistuste vastu, ainult selle vahega, et kui Osborne täiesti loogiliselt põhjendas oma süütust, siis Good rajas oma alibi Osborne'i süüdistamisele. Et tema, kerjus, on selgelt süütu ja see vana kuivetunud voodihaige eidekrõnks ei ole. Tituba üritas ka alguses vastu olla, kuid tema vaimu murdis Parris, ruttu ning käärkambri tagaruumist kohtusaali veetult oli Tituba oma halvavas surmahirmus nõus kõigi talle esitatud süüdistustega ning enamagagi, seda loomulikult tasemel, mida tema vaimne maailmapilt võimaldas. Erinevate loomade näol olevat Saatan Titubale end ilmutanud ja tema hinge omale võtnud. Lõpuks olevat Saatan välja ilmunud pika musta mehena Bostonist, kes lasi tal alla kirjutada kuradiraamatule, milles näinud ta nii Goodi kui Osborne'i nimesid lisaks veel seitsmele külainimese nimele, kes kõik olid Porterite poolel ning Putnamite ja Parrise «nimekirjas».

Hathorne ja Corwin polnud aga eile sündinud ja nad palusid Titubal need nimed välja kirjutada, mille järel ruttu selgus, et Tituba ei oska ei lugeda ega kirjutada. Oma ühises otsuses leidsid kohtunikud, et mitte ühelgi nendest juttudest tõepõhja all ei ole, kogukonnas nõidasid ei ole ja kõik see on üks suur välja mõeldud idiootsus. Selle peale plahvatas külanaiste hüsteeriapomm ja äkki visklesid põrandal mitte ainult Betty ja Abigail, vaid ka Ann Putnam, nende kamba teised tüdrukud, Ann Putnami ema, tema nõbu Mary Walcott ja Putnamite sulane Mercy Lewis. See oli võigas etendus, millele järgnesid näpuga näitavate kriiskavate laste suust koheselt uued süüdistused.

«Nimekiri» läks käiku

Süüdistatavateks olid kõik Putnamite ja Parrise vaenlased, kes teo ja kes sõnaga, ning kohtunikke hämmastas, et enamasti olid nõiaks süüdistatud täiesti ausad ja lugupeetud kogukonnaliikmed, kelle seast kõige rohkem paistis silma Rebecca Nurse – igas mõttes laitmatu ühiskonna liige. Putnamid muudkui aga esitasid oma süüdistusi ja nende kaasosalised mängisid laitmatult kaasa. Corvinil ja Hathorne'il õnnestus siiski kõigest hoolimata olukord mingilgi määral stabiliseerida. Nad kulutasid aega, tegid ülekuulamisi, vahistasid provokaatoreid ja ka nõiaks süüdistatuid (sest vastasel juhul oleks külarahvas Putnamitega eesotsas nad sealsamas surnuks põletanud) ja kirjutasid mitmeid palvekirju Massachusettsi kubernerile sir William Phippsile.

Kuberner Phipps oli selgelt mõtlev inimene ja sellest külajamast sai tal kiirelt villand. Ta andis käsu kokku kutsuda ametlik «Oyeri ja Termineri» kohus, mille esimeses osas (Oyer) kõik osapooled ära kuulati ning teises osas (Terminer) otsustati, mis edasi tehakse. Tolles maailmas oli see midagi piirkondliku ülemkohtu taolist, mille otsuseid edasi ei kaevatud. Kui üldse midagi kaevati, siis pooduid maa sisse. Vähendamaks kohalike olude mõjutusi, toodi kohus Salemi külast välja Salemi linna.

Olgu küll nime poolest korralik kohus, oli see aga õigust mõistvast institutsioonist väga kaugel. Esiteks ei olnud selles kohtus süüdistatavatel mitte ühtki kaitsjat ja süüdistatu pidi ise kohust oma süütuses veenma. See tähendab, et kui süüdistatu oli piisavalt vaimupime, oli võimalik ta paremini koostatud süüdistusaktiga surma saata, sest kui süüdistatu ei saanud aru, milles teda süüdistatakse, siis loomulikult polnud ta ka võimeline oma süütust tõestama.

Teiseks oli selles kohtus kohtunikke seitse, kellest päris mitmed olid ka selgelt ebausklikud. Ja kolmandaks ei olnud ka väga paljudel juhtumitel ühtki kirja pandud seadust, millele tugineda. See «kohus» oli lihtsalt kohalike probleemide lahendamise üks kõrgematest instantsidest selgelt kuberneri taktikepi all. Ka kirikupapid lürpisid oma lobi tegelikult kuberneri kausist, nii et nii palju siis võimude lahususest ja muudest printsiipidest.

Selle kohtu ette visati Salemi küla süüdistatavad koos tolle aja mõistes tõeliselt tegusa süüdistusportfelliga ning kui tüdrukud jälle oma spektaakliga pihta hakkasid, mõjus see kohtunikele laastavalt. Mitte keegi neist parukatega härrastest ei olnud midagi niisugust näinud. Tüdrukud ja ka teised külanaised esitasid oma etendust pöörase veenvusega ja kõige hullem oli see, et kohus toimus koos pealtvaatajatega.

Kohtupidamine Salemis. Massachusetts Bay Colony, 1692. Foto: akg/North Wind Picture Archives

Tüdrukud nägid, et nende käes on võim ja kes nende vastu astus, sai sealsamas nõiasüüdistuse koos järgmiste hullunult maas väänlemistega. Seda nähes jäid kõik need külaelanikud, kes oleksid muidu süüdistatavate suhtes soodsaid tunnistusi andnud, äkitselt tummaks ja nii see kohus lõhki mängiti. Salemi piirkond pöörati pea peale ja kuberneri survel tehti protsessidele kiire lõpp.

Tüdrukute meelevald

Esimesena mõisteti süüdi Bridget Bishop, kes oli vaimselt ebastabiilne ja juba tosin aastat varem kohtulikult süüdimatuks tunnistatud. Maas väänlevate väikeste tüdrukute mõjujõud oli nii võimas, et isegi sellesama kohtu enda poolt süüdimatuks mõistetu sai süüdimõistva otsuse ja niisiis poodi Bishop kaheksa päeva hiljem Salemi külas Gallowsi mäel üles. Tollest ajast alates on «gallows» Ameerikas võllapuu sünonüüm.

Gallowshill Foto: Blechen, Karl 1798-1840. Dresden, Gemäldegalerie, Neue Meister

Seejärel võeti ette Nurse'i murdmine, mis lõpuks ka õnnestus, ja nii tõmmati Gallowsi mäel silmusesse rippu nii Rebecca Nurse, Sarah Good kui veel kolm süüdimõistetut. Väikesed tüdrukud tegid Parrise ja Putnami juhendusel oma trikke edasi ning nende laste ja Putnami mõjujõud oli Salemi külas kohutav. Mitte keegi küla inimestest ei julgenud nüüd koguduse tegemistest eemal seista, kõik maksid koguduse kassasse heldelt oma raha ning pastor Parris ja vana Putnam tundsid asjade nii libeda laabumise üle ainult heameelt.

Mitte kunagi varem ja ka ei iial hiljem pole üks piirkond sedasi värisenud väikeste väetite tüdrukute meelevallas. Ainus, keda need tüdrukud kartsid, olid Parris ja vana Putnam.

Järgmiseks ohvriks valiti kunagine kiriku vöörmünder George Burroughs, kes sai süüdistuse nõidade juhiks olemises. Kui Burroughs kohtus kõneles, viskusid naised maha väänlema lausa isegi kohtusaalist väljaspool ja nii viidi temagi võllapuu alla. Kõik olid valmis standardseks lõpuks, kuid siis tuli Burroughsile päästev mõte. Nõid ei olnud ju võimeline issameiet lugema. Niisiis luges Burroughs võllapuu all seistes selge häälega meie isa palvet, veendes sedasi paljusid oma süütuses. Ja ta olekski väga tõenäoliselt sellest supist terve nahaga pääsenud, kui Parrise poleks kohale kutsunud vana kurjust ennast, Cotton Matherit.

Cotton Mather Illustratsioon: Encyclopædia Britannica

Cotton Mather oli selgelt igast kohtust üle olev usumees, sest tema oli kirjutanud mitmeid raamatuid, tal oli aukartust äratav välimus ja tema raskel sõnal oli kohutav kaal. Niisiis mindi Vanakurjaga võitlemisel üle uutele meetoditele. Metsiku piinamisega murti piinakambreis see viimanegi vastuhakk ja võllapuu sai oma järgmised ohvrid. Keda ei peetud auliku võlla vääriliseks, need maeti elavalt suurte kivimürakate alla, kus kivid oma massiga need vaesekesed paari päevaga pudruks litsusid.

Need uut sorti vaatemängud tekitasid aga sageli vastakaid arvamusi ning nüüd tuli järelikult need arvamused koos arvajatega kogukonnast välja juurida. Nüüd hakkas mööda Salemi ümbrust ringi liikuma kõikvõimas surmakomando, kus ees ratsutasid kahvatud ja kohutavad Parris, Putnam ja Mather ning nende järel ülejäänud karistussalk koos mõne vajalikul hetkel näpuga näitava tüdrukuga. See oli julge inimene, kes siis pimeduse saabumisel küünla majas põlema pani.

Kuid Putnamitel oli hoog sees ja jumaliku õigluse mõistmise areaal muudkui aga laienes. Ridamisi said nõiasüüdistusi ka teistes kogukondades elavad inimesed. Kohus jooksis süüdistustest umbe. Enam ei saanud mitte keegi aru, kes milles süüdi oli ning kuna Parrise, Matheri ja Putnamite jõud igast kohtunikust üle jooksis, saatsid «Oyeri ja Termineri» kohtunikud viimses hädas palvekirja kõikvõimsale õigusmõistjale, kelleks oli Cotton Matheri vana isa Increase Mather.

Increase Mather oli oma usuhullu poega silmas pidades mees hoopis teisest puust. Ta oli lisaks kõigele ka mõjukas minister ja Harvardi president, omas ajas tõeliselt valgustatud mees ja kogu varasema «kohtuprotsessi» olemus sai talle selgeks ühe vaatega.

Süütuse presumptsioon

Increase Mather mõistis avalikult hukka Salemi kohtuprotsessidel kasutusel olevad «kaudsed» tõendid ning nõudis otseste süüdistuste ja otseste tõendite esitamist. Tema nõudmistest ja sihikindlusest arenes välja kogu tänapäevase kohtupidamise kõige olulisem põhimõte, milleks on süütuse presumptsioon, mis tähendab lihtsalt seda, et inimene ei ole enne süüdi, kui kohus seda otsustanud pole. Siiani oli nendel protsessidel kõik käinud risti vastupidi – kohtusse toodi juba süüdi mõistetu ja kohtu asi oli vaid talle karistus määrata. Kõik see koos vana Increase Matheri väga resoluutse ja riigimeheliku esinemisega võttis nüüd Putnamitel jalgealuse kõikuma.

Oma vaimses piiratuses vastasid Putnamid sellega, et süüdistasid nõiatempudes kuberneri enda naist. See oli selge ähvardus. Putnamid andsid teada, et kui vaja, võivad nad ka kuberneri kõrvaldada. Kuberner Phipps astus nüüd jõuliselt vahele ja oma saatust ootavast viiekümne kuuest selgelt surma määratust õnnestus Putnamitel Gallowsi mäele saata vaid kolm. Ülejäänud said Phippsi korraldusel armu ja nõiaprotsessid Salemis lõppesid.

Putnamite, Parrise ja Cotton Matheri saldoks jäi üheksateist poodut või kivide alla maetut ja veel viis vahi all piinamistesse surnut. Sellele lisaks ka surmani ära hirmutatud kogukonnad.

Kuid sellega ei olnud veel asjad läbi. Süüdistatavatest paljud olid esinenud kummaliste väljaütlemistega ning nende seas oli ka selliseid, kes aulikule kohtule juba eelnevalt meelepärased polnud. Nii juhtus, et enamus armu saanutest määrati järgnevalt täiendavale uurimisele, ja nendest paljud, kes olid liiga palju rääkinud, suunati kaugematesse paikadesse meelt parandama, mõni lühemaks ajaks ja mõni elu lõpuni.

Kui plats oli mingil määral puhastatud, jõudis ka kohtuprotsesside peakohtunik Samuel Sewall pärast protsesside materjalide täiendavat uurimist järeldusele, et kohtupidamises oli siin-seal väikseid vigu tehtud ning et võib-olla tõesti tasub mõnikord ka süüdistatavaid kuulata.

Viis aastat hiljem kuulutati Salemi nõiaprotsessid ebaseaduslikeks. Kulus veel neli aastat ja üks protsesside peaosaline, Ann Putnam vabandas oma süüdistajarolli pärast, kuid loomulikult ei tunnistanud oma süüd «tõendite» fabritseerimisel. Ja kogu see aeg käisid inimesed pühapäeviti kirikus, kummardasid pastorite ees maani ja maksid oma kirikumakse.

Kulus ainult kaks ja pool sajandit ja siis vabandas Massachussettsi osariik kohtuprotsesside pärast lausa avalikult ning kolm sajandit pärast kohtuprotsesse vabastati ka viimased üksteist süüdimõistetut täielikult süüst.

Mälestuskivi Martha Coreyle. Salemi nõiaprotsesside memoriaal. Foto: akg/North Wind Picture Archives

Putnamitele, Parrisele, Cotton Matherile, William Phippsile ja nende arvukatele kaasosalistele ei tehtud aga mitte midagi. See võib olla põhjuseks, miks mõni aeg hiljem see Lääs nii metsikuks kätte läks. Sest siin ja ka paljudes teistes sellistes lugudes oli toodud inimestele selge näide, kuidas kuri ei saa karistatud. Kuri kasvas, võttis seadustest hoolimata omaks uued tõekspidamised ja võimutses inimeste mõtetes. Kui heategu saab karistatud ja kuri karistatud ei saa, siis miks ennast üldse vaevata hea tegemise või seaduste järgimisega?

Vanas heas Ameerikas lähtusid inimesed loogikast.