VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 3. Kentucky Jack ehk Kentucky Lõvi

Kes «Kevadet» on lugenud või Kruusementi filmi näinud, selle jaoks ei ole Kentucky Lõvi võõras nimi. Kunagi ehk 1991. aastal sattus minu kätte koi ja ajahamba poolt puretud pruun patakas üsna lahtisi lehti igasuguste järjejuttude lõikudega – ilmselt siis järgmine lõik järgmises lehes. Kirjutatud oli see kõik pika saksa «essiga» piiblist tuntud šriftis, mida praegusel ajal vähesed lugeda mõistavad, ning viimasel, kahjuks rebitud lehel sattusin otsa allikale, millest ilmselt ka Oskar Luts oma tegelase kätte sai. Kuna see tundus kosmilise leiuna, kirjutasin märksõnad üles ja panin lehe kusagile, kust see omale jalad alla sai –  tõenäoselt rändas see tulealustuseks ahju. Interneti maaletoomise järel asusin üleskirjutatud fragmente kontrollima ja oma suureks rõõmuks sain ühel hetkel teada, et tõepoolest sellise hüüdnimega isik omal ajal maakamarat tallas ja et ta oli algselt pärit Toulonist, oli sisserändaja ja seikleja, paljude indiaanlaste sõber ja sõjakäigul ka vaenlane. Lugu on kokku kirjutatud osalt ajalehe ja osalt interneti andmetel, osa on ka toonaseid olukordi arvestades juurde lisatud, et lugu terviklikuks saada.

Vanas heas Ameerikas polnud elu kerge mitte kellelgi. Isegi grislid said mesilaste pesi rüüstates putukatelt koledasti nõelata! Isegi väledajalgsed mustangid murdsid oma jalgu ning said koiottide ja raisakotkaste saagiks. Mis seal siis veel inimestest rääkida... 

Viimaseid oli Ameerikas põhimõtteliselt kolme tüüpi: punased, mustad ja valged. Valged üritasid aga uusi maid haarata, surudes punanahku eemale oma tehnilise üleolekuga. Mustad pidid valgete heaks tööd rabama ja punased jällegi nottisid nii musti kui valgeid ja kui neid parasjagu saadaval ei olnud, tümitati tomahookidega üksteist. Mõni suguharu sai ajalooks üsna ruttu, mõni aga oli elavaks needuseks kõigile, kes veel skalpi kandsid.

Šavneed hoidsid kaheksateistkümnendal sajandil oma hirmu all kogu Kentuckyt. Ega selleks muidugi palju pingutada vaja polnudki, sest valgete asundused koosnesid toona põhiliselt plaanvankritest ning plankelamutest – neid oli vähe ja asunduse maha põletamiseks piisas sageli vaid ühest vargsi lastud tulenoolest. Suuremad asundused Kentucky jõe ääres, nagu Boonesborouhg ja Frankfort, tundsid ennast juba veidi kindlamalt. Väikeasulate elanikud üritasid aga igati madalamat profiili hoida.

See eelmainitud profiil oli pahatihti nii madal ja elujõud nii olematu, et kui geograafid kaheksateistkümnenda sajandi teiseks pooleks esimese korralikuma Kentucky kaardi valmis joonistasid, siis enamik neist asulaist jäid kas üldse mainimata või siis maaliti sellele kohale lihtsalt ristike. Asulate kaardile märkimine koos eelneva mõõtmisega võttis ju üksjagu tööd. Selle aja sees muutus aga suur osa neist juba tuhahunnikuiks. Ja kuna see protsess oli täiesti juhuslik ja kontrollimatu, siis ristikese märkimine kaardile oli vastava asula jaoks isegi juba tublit tunnustust väärt. Kentucky maakaardil jäid paljud alad nimetuseta ning sellele joonistatust märgatav osa kandis fantaasia pitserit, sest neid kohti Kentuckys oli siis küll ja küll, kuhu siis veel ühegi valge inimese jalg ei olnud astunud ja kus misjonäridele ja muudele kahtlastele tegelastele juttu ära ootamata kohe algul nool kerre lasti ja kelle skalbist sai järgmine trofee mõne püstkoja esisel või pikkmaja toas lõkkesuitsus.

Ja ega siis alati ei pidanud indiaanlasi ära ootama. Täiesti vabalt kõlbas kõrri karata ka nahavärvilt omasugusele. Elu paljude sisserändajate jaoks tegi keeruliseks nende endi äärmiselt kirju seltskond, väga sageli ka kriminaalne taust ning kõigi põhjendamatult kõrged ootused edasise suhtes. Ameerika oli ju eurooplaste jaoks kauge meretagune imedemaa, kust naasnud laevadel leidus ikka ja jälle mõni fantasöör, kelle kõrtsis räägitud udujutud said naiivsete lollikeste edasise elu unistuseks.

Nii läks lahti üks selle perioodi suuremaid rahvaste rändeid, kus kõikvõimalik närune pööbel ja tärklisest tolmavates parukates noobel ronis igale alusele, mis aga otsa Ameerika poole pööras. Ainult kolm kuud tihkes pärituules meresõitu ja sa jõuad kontinendile, kus igaühele on külluses viljakandvat maad, vett ja kus iga valge mehe jaoks kaks noort ja kuuma kohalikku näitsikut ees ootamas olid. Two girls for every boy, nagu levinud slogan ütles.

Ja kui selgus, et kohale saabudes ei ootagi ees paradiisiaiad, et ellujäämise nimel tuleb tohutult pingutada, see vaba maa on kusagil väga kaugel ja seal on igasugused ohud ees ootamas ning tegelikult sadamas mitte keegi järgmist laari santlaagreid näha ei tahagi, tekkisid sageli juba sel närusel teekonnal sinna kuhugi suuremad ja väiksemad riiud, mille käigus iirlasenärakas rõõmsal meelel šoti molkusele nuga andis või saksa siga prantsuse konnal kaela kahekorra käänas. Sinna tõotatud maale jõudes läksid asjad astme võrra hullemaks, sest indiaanlased teadsid täpselt, et valgeid maale lastes tegid nad oma suurima vea, ja iga uut tulijat ootas kuskil nooletupes terav nool või nahka õmmeldud ja varrele kinnitatud viske- ja lööginui, tomahook.

Hariti kiirelt umbrohtu täis kasvavaid põlde, tapeldi üksteisega, levitati igasuguseid laimujutte, tehti teist nõiaks ja jälgiti seejärel naudinguga raisa põlemist, võlla tõmbamist või pagendamist (see oli põhiliselt naiste omavaheline teema), nälgiti, varastati teineteise tagant ja põgeneti ulgudes lähima varje poole, kui keegi kasvõi natukenegi kusagil punase naha varju nägi. Ja selleks oli muidugi põhjust ka.

Maa pärisperemehed andsid endast märku kogu aeg ja kui läks hästi, siis löödi šavneede rünnak tagasi. Kui läks väga hästi, saadi ka mõned skalbid. Kui läks halvasti, siis asunduse elanikkond vähenes ja šavneed said röövitud naiste ja lastega oma küladesse ratsutada. Ning kui läks kohe täitsa halvasti, siis pühiti kogu asula maa pealt ja kustutati vastav ristike kaardilt. Kentucky kaardid olid suuremates postijaamades seinal ja kustutamist, maalimist ja muud sehkendamist oli nende peal üksjagu. Levis arvamus, et need närused geograafid on ühed täitanud reaalsustajuta ennast täis optimistid.

Väikeasunduste inimeste elu koosnes põllupidamisest, oma eksistentsi eest võitlemisest ja härdaist palvetest oma elunatukest säästa. Suuremates asulates hariti samuti põlde, kakeldi juba kõrtsides või mõnes nooblimas asutuses ning palvetati vaikselt selle eest, et indiaanlased rahulduksid vaid väikeasulate elanike maha nottimisega. Indiaanlased samal ajal aga tantsisid oma lõkete ümber ja nende nõidarstid palusid jumala abi kõikide valgete hävitamisel. Vanas heas Ameerikas oli vanajumalal prioriteetidest väga keeruline aru saada.

Kui läks käima Iseseisvussõda, siis muidugi kõik see sahmimine võimendus, sest nüüd nottisid valged teisi valgeid juba tööstuslikus mastaabis. Mõni valge oli hoopis punaste liitlane ning skalpide eest saadav luna lõppes sageli ka kõrvalise veresaunaga mõne täiesti süütu asula kallal. Öised helendavad tulekumad muutusid nii tavalisteks, et maha põletatud asunduste elanikud üldiselt juba enne esimese lobudiku süütamist ammu sealt jalga olid lasknud. Pärast jäid loomulikult ikka indiaanlased süüdi ja kui siis neid rünnati, kaevati taas teiselt poolt sõjakirves välja ning täiendati oma skalbikollektsioone koos järgmiste naiste põiki üle hobuse koju vedamisega. Kui uskuda toonaseid gravüüre, siis oli šavneedel praktiline ja hea maitse, sest oma suguharru veeti ikka blondiine vähemalt eeskujuliku kui mitte uskumatult suure rinnapartiiga.

Kui Toulonist pärit Jacques de Rivet 1774. aastal lõpuks pärast pikka rännakut koos poole tosina uusasukaga Kentucky piirid ületas ja Racoon Springsi saabus, oli ta õndsa Jeesuse vanuses keskmist kasvu mees. Kogu oma maist vara kandis ta endaga kaasas ning ega seal peale räbaldunud riiete, noa ja neete täis taotud päraga eestlaetava tulelukuga püssi suurt muud midagi polnudki.

Ta nägi välja nagu tolle ajastu tüüpilise mehe manifest – pesemata, kammimata, pikad tokerjad juuksed sorakil õlgadele langemas. Ta oli juba näinud enamvähem kõike varastamisest kuni noa selga löömiseni, kuid mingisugune ideaalkujutis tema hämaras ajus ütles talle ikka, et seal kusagil silmapiiri taga ootab õnn.

Tema varasema elu verstapostid olid närune elu Touloni vaeste kvartalis ja mereväest deserteerimine, nii et sinna kodukohta tagasi temal enam asja ei olnud nagunii, sest kõik sellised jooksikud tõmmati sadamas teiste õpetuseks kaelapidi rippu. Seega pidi õnn seal kuskil ees olema, sest ei saa ju nii olla, et õnne üldse ei ole. Vana hea Ameerika omas selle osas muidugi täiesti omaette ettekujutust.

Racoon Springs – nagu juba nimestki aimata võis – koosnes valdavalt asukatest, kelle peamine sissetulek oli karusnahkade müük. Eelkõige siis pesukarunahkade oma. See oli nüüd juba teise põlvkonna sisserändajate elupaik, mida iseloomustas omasuguste ühtekuuluvus ja leppimatu vihavimm uusasukate suhtes, eriti igasugu härrasrahva osas.

Sealne seltskond koosnes rohmaka välimuse ja jõhkra kõnepruugiga tahumatust materjalist meestest, kes andsid vastu hambaid igaühele, kelle nimes üle viie tähe leidus. Racoon Springsi lühikese jutu meestele olid Jack, Jim ja Jo elu parimad kamraadid, George sai kõrtsis peksa, Emmanuel uputati aga jõkke. Ragsi (kohalike jaoks Racoon Springsi mugandatud nimi) käredahäälsed naised aga välgutasid võõraid nähes nende poole haljaksihutud teravaid nuge, peites samal ajal oma selja taha Springsi järgmist põlvkonda – tatiseid, pesemata, kirjaoskamatuid ja rõvetsevaid, alalõpmata kraaklevaid ning malakaga tööle pekstavaid, vanemate kantud kaltsudes lapsi.

Osadel perekondadel olid ka orjad ning nende õnnetute mustanahaliste elu oli üks kõige jubedamaid, mida sellel planeedil üldse ette võib kujutada. Sündida orjusse kaheksateistkümnenda sajandi Kentucky piirialadel on ilmselt üks õudseim saatuse irve ja Racoon Springs ei olnud sellelt kohalt mitte mingi erand.

Eesrindliku kolkakülana omas Rags joogikohta, kus kohaliku toorpuskariga kauples Sid Gallop, läbi ja lõhki kohalike tavade mees. Joogitoas oli lett, mõned pikad pingid ja kaks lauda. Pikal pingil oli vanas heas Ameerikas alati see eelis, et sellega sai kõvemini virutada, seda sai kasutada kilbina ja sellega oli võimalik sulgeda uksi ja aknaid. Lühike tool oli mõttetu peenutsemine, kõrge kütteväärtusega puidu amatöörlik laristamine. Seevastu piitsutusposti oma kolme raudrõngaga sealsamas kõrtsi ees loeti ülimalt otstarbekaks, kus aegajalt mõne üleastumisega vahele jäänud ori soost sõltumata rihmadega posti külge tõmmati ja talle siis piitsa anti – algul peremehe poolt ja kui see väsis, siis vaatemängust innustust saanud purjus kõrtsikülastajatelt. Just selline oli siis Racoon Springs ja mitte krammigi teisem.

Jacques'i lähenemisel joogikohale kõlas sealt hääli, mis jäid kuhugi seatapu ja laevaõnnetuse vahele. Asi oli aga palju proosalisem – lihtsalt kaks kohalikku külameest ja Sid ise olid laskunud arutlusse, kummaga on parem lõksu jäänud pesukaru maha lüüa, kas jämeda teibaga või püssipäraga. Kui Jacques de Rivet sisse astus, vaatasid kõik kolm uurivalt ja tigedalt tema poole ja Gallop urises ilma sissejuhatuseta: «Mis mees sa sihuke oled?»

«Minu nimi on Jaques…,» alustas de Rivet, kuid teda katkestati kohe.

«MESASJA?! Mes kur'di keelt sa räägid? Žakk või Jack?»

«Võibolla hoopis «Tsakueez»?» irvitas põlglikult teiba eest sõnelnu.

«Ma arvan, et ongi Tsakueez,» jätkas Sid võetud joont. «Võibolla isegi sealt konnaõgijate maalt. Sihuke…» Ja enne kui Jacques de Rivet midagi aimata oskas, tabas teda küljelt metsik hoop.

«Aga mina ütlen, et püssipäraga on ikkagi etem!»

Jacques vabastati kiirelt kõigest liigsest ja visati ta suure plärtsatusega klunkeri taga nõos asuvasse muda ja saasta täis ilgesse lompi.

«Järgmine kord tead, raisk! Ei ole meile siin sinusuguseid päevavargaid vaja!»

Jacques ärkas oma ligases voodis alles järgmisel päeval kõikjale leviva suitsu ja laibaleha peale. Pool tema näost oli tundmatuseni üles paistetanud ja pea lõhkus valutada, kael oli kange, kuid muus osas paistis aga kõik ülejäänu terve olevat. Ettevaatlikult pead katsudes söandas de Rivet lõpuks mülkast välja ronida. Seejärel kulus tubli tund, et nõlvast üles saada. Lõpuks seisis Jaques seal, kus teda eile nii soojalt vastu võeti, ja ta ei uskunud oma silmi.

Kõikjal laiusid vaid mahapõletatud rusuväljad. Enamik hoonetest olid juba tuhastunud, üksikud veel leegitsemist lõpetamas. Reljeefselt ulatusid tuhast välja söestunud skalpeeritud laibad, üldiselt kõik mehed. Lühikese jutu meestele oli ilma dialoogi arendamata kiirelt ots peale tehtud. Samamoodi oli surm üle käinud kõikidest temaga eelmisel päeval Ragsi saabunutest. Kui palju šavneed naisi ja lapsi kaasa võtsid, teadsid ainult nemad ise. Jaques de Rivet tõmbas Sidilt saapad jalast, pani sealtsamast leitud kaabu pähe, korjas maast sinna ründajate poolt märkamatuks jäänud püssi koos tinakuulide ja püssirohusarvega ning ajas selja sirgu.

Kentucky oli ta omaks võtnud. Temast oli saanud Jack Rivet, Needi-Jack, tuntud ka Kentucky Jackina. Veel üks Ameerika legend oli sündinud.

Läks mitu nädalat, enne kui Ragsist saadud hoop paranes. Kolm hammast olid küll läinud, aga seda võis kohalike standardite järgi leebeks õppetunniks pidada. Vanas heas Ameerikas oli küllalt selliseid mehi, kelle esimene kogemus maa kommetega neile ka elu viimaseks jäi. Eks kõik sõltus õppetunni teemast ja kvaliteedist. Leidus ka lolle, keda mitu korda õpetama pidi, aga see oli juba nende endi isiklik traagika. Lõpuks muutus ka parem näopool enamvähem vasaku peegelpildiks, nii et seda võis juba ka teistele inimestele näidata. Kuid esialgu hoidus ta seda viga tegemast ning üritas vaikselt kopra- ja pesukarujahiga hinge sees hoida.

Neli kuud hiljem ratsutas Jack Rivet Salt Licki, seljas suur pamp karusnahku. Ega Salt Lick ei erinenud Racoon Springsist mitte millegi poolest, lihtsalt Jackil oli nüüd märksa kohalikum välimus – ta ei olnud viis nädalat ennast pesnud ja haises kõige järgi, mille järele üks karusnahakütt haiseda võib, ning tema häälekõla oli omandanud pädeva kärina. Ta oli oma.

Kohalikus bangalo tüüpi keskuses sai Jack oma nahahunniku eest kullatolmu kätte ja nüüd oli ta vaba mees seda kõigeks selleks kulutama, mida siis Ameerika rahakale mehele pakkuda sai – kärakas, kaardid ja naised. Otsejoones astus Jack kohalikku kõrtsi, kus tegi tutvust imelise tootega nimega Salt Lick Bourbon.

Pärast kolmandat toopi oli Jack omadega nii pehme, et kõrtsi taha põit tühjendama minnes ta komistas ja küljele keeratud seaküna alla veeres, mille järel otsustas enne daamide juurde etteasteid tegema minekut hoopis sealsamas küna all pisut toibuda. Kergest toibumisest arenes aga välja täiemõõduline raske uni ja kui Jack jälle omadega rivis oli, olid šavneed ka Salt Lickiga ühele poole saanud. Teotahtelise mehena otsis Jack nahakokkuostu tukid üles ja leitud söestunud püssitoru kangina kasutades sai selle seifi lahti. Taskud kulda täis, astus Jack järjest kindlama sammuga tuleviku poole.

Nüüd oli Jack juba kuulus mees. Kes on kaks metsikut rünnakut ainsana üle elanud, see vääris austust. Ja kuni postiteenistused kaartide ümberjoonistamisega tegelesid (maha põletatud asundused taastusid ju jälle), liikus Jack ühest asulast teise ning tema kuulsus muudkui kasvas. Eks väike panus selles oli ka verd tarretama panevates juttudes, mida Rivet kõrtsides kaminatule paistel ammulisuistele inimestele rääkis.

Jack oli Logani fortis just jõudnud selle momendini, kus ta pealikuga verisesse noavõitlusse asus, kui katusel keegi kopsima hakkas.

«Süütenooled!» möirgas keegi ja hetk hiljem algas tohuvabohu, mida hiljem tunti Logani piiramiste nime all. Šavneed koos brittidega püüdsid mitmeid kordi forti vallutada, kaitsjate meeleheitliku vastupanu tõttu ei õnnestunud see aga mitte kunagi. Hiljem nimetati fort selle auks ümber Stanfordiks. Sealt on tulnud palju legende, üks esimesi nende seas ka Kentucky Jack, kes kaitselahingutes paistis silma nii terava silma kui täpse käe poolest.

Pärast mehetegusid Loganis võttis legend aja maha ning haris põlluks maa, mis temale tänutäheks antud oli. Muld oli viljakas ning põld lubas head saaki, paraku tallasid riviharjutusel sõdurid selle kõige maatasa ning panid ka tema osmikule tule otsa. Jack oli ju ikkagi võõras, sõdurid aga kõik omad poisid.

Pöörast viha täis sõlmis Kentucky Jack verevendluse pealik Mustkalaga, kelle eestvedamisel ja Valge Hundi nime all ta tühjendas oma püssi mitmeid kordi Boonesborough' suunas. See kindlustus jäi küll vallutamata, aga oma nime oli Jack nüüd ka Hundina kehtestanud. Ja kui kolonel Girty juhtimisel õnnestus indiaanlastel koos Hundiga korraldada New Orleansist tagasi pöörduvatele vägedele nende veresaun, siis oli tema staatus kui kivisse raiutud. Jack oli oma tallatud maa ja põletatud vara eest korralike intressidega kätte maksnud, paraku see teda õnnelikumaks ei teinud, sest põld oli raisus ja kohalike viha tundmatu Hundi vastu kohutav.

Boonesborough aastal 1778 Illustratsioon: Wikimedia Commons / George Washington Ranck, 1901

Nüüd tuli selle eest hoolt kanda, et mitte keegi Kentuckys Jacki ja Hunti kokku ei viiks. Selleks võttis Jack omale uue nime – Kentucky Lõvi – ja selle nime all rändas Kentucky Jack nüüd hoopis Indianasse Patoka järve äärde. See oli kurjade ponkade maa ja kurjade ponkade järv ning ega neil Lõvi saabumine tuju paremaks ei teinud. Lõvil tuli koos järjest vähenevate sisserändajatega tagasi lüüa paljusid rünnakuid, millest kuulsaim oli Kolme Päeva Tapatalgu, kust on pärit ka ainus pilt temast. Novellistil õnnestus joonistada Lõvist portree momendil, mil see – omal pikk nuga risti hammaste vahel – püssi laadis. Teadagi, kuni relv laetud sai, võis ju võsast tuhat punanahka kallale karata. Nuga või tomahook pidi ikka valmis olema.

Pärast esimesi lahinguid ponkadega sai Lõvist aga juhuse tahtel pealik Verekirve verevend ning üheskoos mindi naabersuguharule õpetust andma, mis päädis korraliku skalbisaagi, paljude röövitud naiste ning suure au ja kuulsusega. Lõvile anti pealiku noorem õde naiseks ja Meeõiega oli tal lõpuks seitse last nagu keskmisel sisserändajal ikka.

Aeg ajalt tuli tal passida varitsuses, sest eelmisest kohast oli lõpuks Hunt ja Jack kokku viidud ning tema pea eest oli välja kuulutatud soliidne summa, mis vahetevahel mõne tegusama nuuskuri talle ohtlikult lähedale tõi. Aga kõigest toimuvast teadlikud ponkad andsid alati õigeaegselt teada ja nii ei olnudki muud, kui et aegajalt tuli passida, lasta see täpne kuul ja edasine oli juba lihtne.

Kui Jacki midagi huvitas, siis selle ta võttis. Püssi ja püssirohu said omale aga ponkad ning ülejäänu jäi juba kõik koiottide korraldada. Lõpuks neid pearahakütte enam ei tulnudki. Nüüd oli Jackiga kõik korras. Sest Hunti ei rünnanud ükski indiaanlane, Kentucky Jacki valged, Lõvist rääkimata. Ja üksikud üritajad löödi ühtede või teiste poolt nagunii kiirelt mättasse. Punaste ja valgete maailm oli Jacki omaks võtnud. Paistis väga nii, et Jacques oligi lõpuks oma õnne leidnud.

Lõpuks aga leidus ikkagi üks ärakaranud valgete vastu viha täis mustanahaline ori, kes puhtalt põhimõtte pärast Lõvile varitsusest kuuli pähe lasi. Vanas heas Ameerikas sa võisid olla kasvõi jumala asemik maa peal, oma saatusest ei pääsenud sa ikka...