Naisele ei olnud Metsikus Läänes palju võimalusi antud. Saksa väljarändajate lööklause «Kinder, Kirche, Küche» töötas kõikjal nagu kellavärk, millele lisandusid veel kuldsed võimalused põllutöölisena, õmblejana ja hoorana. Mingisugustegi elementaarsete otsustusteni naistel asja ei olnud. Kui mehed rääkisid, olid naised vait.

Lexingtoni räämas asulas olid kõik need asjad täpselt samasugused. Või mis asula see üldse oligi selline – lihtsalt ühe sagedamini läbitava tee äärde oli püstitatud kaks rida servamata laudadest kokku klopsitud lobudikke, mille niivõrd-kuivõrd lakutumad fassaadid koos kohustusliku avatud verandaga varjasid lutikatest kihavaid, tuult läbi laskvaid, vihmaga sisse tilkuvaid armetuid kodusid, mille suurimaks varanduseks oli enamasti ovaalraamis väike peegel või härjanahaga üle löödud tugitool. Mööbel tehti kättesaadavatest materjalidest ise, söögi pidi lauale tooma kas põld või jahiõnn.

Igas peres oli vähemalt viis last, keda kasutati odava tööjõuna põllutööl, abilisena kodus ja kes enamasti lahkusid täisealiseks saamisel Lexingtonist nii kiiresti kui hobusel jalad võtsid, et otsida oma õnne teistest, täpselt samasugustest asulatest. Või siis üritasid nood kusagil pärapõrgus nullist uut, kuid täpselt samasugust närust elu alustada. Vanas heas Ameerikas polnud elu meelakkumine.

Mehed tegelesid Lexingtonis põhiliselt põlluharimise ja küttimisega. Leidus ka kullaotsijaid, kuid meeste üldarv võrreldes samas vanuserühmas naistega, oli pea olematu. Kõik loomulikult puha Bostoni teejoomise tulemus, mille järel lõõmanud Iseseisvussõja marutuli Lexingtonist üle käies mehed endaga kaasa viis. Kuue pere peale sai enamvähem ühe sõjast puutumatu ja palju seal Lexingtonis siis neid peresid üldse oligi. Naised koos lastega rügasid päevast päeva oma kiduratel põldudel, toimiva põllumaa pindalad läksid aga muudkui väiksemaks, nartsakad seljas järjest kehvemateks ning viletsusest sai elustiil. Lobudikud lasksid vett läbi ja kasu polnud ei posijaist ega palveist.

Asula keskel olevas kõrtsis aga läks elu täiel hool ülesmäge. Lexington muutus oma asukoha tõttu pärast maa sõjahaavade armistumist järjest enam läbikäidavaks ning läbisõitjast võttis kõrts, mida aga võtta sai. Oli aeg teenuste paketti laiendada.

Sellele viimasele tõdemusele jõudsid Lexingtoni naised üsna ruttu. Otsa tegi siin lahti Adamsite pere lokkispäine Sally, kes aegajalt nagu muuseas mõne linnast läbi ratsutava kauboiga oma mehest tühja abieluvoodisse maandus. Ülejäänud sisistasid, et Sally on ikka üks täitmatu hoor, muuga ei tegelegi, kui veab ausaid mehi voodisse. Aga kui Sally uue pitsilise kleidiga, pärlikee kaelas ja kingad jalas, ühel päikselisel päeval tänavale patseeris, põhjustas see paljasjalgsetes hallikaspruunides, kümneid kordi nõelutud kördikutes naiskodanikes, kiiresti valitseva paradigma muutuse. Sallys oli staatust ja stiili, teda toodi eeskujuks, teda kadestati meeletult ja temast tehti laule. Kes ei oleks kuulnud legendaarset «Long tall Sally't»?

Oli täiesti selge, et linnakesse sattunud läbisõitjaid sai peibutada vaid kahe asjaga ja neid hakati nüüd pakkuma ohtramalt kui kusagil mujal. Läbisõitjaid hakati heatahtlikult nimetama turistideks ja šerif Henderson rääkis uhkusega, et Lexingtonist on saamas piirkonna juhtiv turismikeskus. Kui läbisõitjailt ei võetud nende dollareid kõrtsis ja õnnemängulauas, siis kadusid need avatud ustega majadesse kahel pool sõiduteed. Mehi ei olnud ju nagunii, kehagi nõudis oma ja kui selle eest veel ka raha sai, kõlas see ju suurepäraselt.

Šerifi peamine töö oli turistide kaitsmine ja rivaalitsevate koduperenaiste korralekutsumine. Lõpuks koostas Henderson majade kaupa oma kontori seinale vastava nimekirja, mille alusel pani kalendrisse paika päevad, millal keegi tegutseda võis. See ühelt poolt rahustas situatsiooni ja teiselt poolt tagas pideva rahavoolu linnakese muidu üsna kõhna kassasse, sest naistelt nõuti oma teenuste eest tulumaksu ja tegelikult maksid nad päris meelsasti. Nii oli kõigil kergem. Võimalik rasedus või suguhaigused ei olnud üldse probleem, sest kohapeal leidus ka hea käega abordimeister ning haiguste vastu aitas hõbedane dollar ja müre piim.

Kahesateistkümnenda sajandi kõpuks oli Lexingtonist saanud musterlinn, mille vuntsitud fassaadide vahel liikusid daamid, milliseid isegi suurlinnade koorekihis harva kohtas. Tõsi, järjest enam patseeris neid ka aina lisanduvate saloonide rõdudel. Algsest ühe kõrtsiga kaubahoovist oli saanud joomise ja liiderdamise keskus järjest toretsevamate hoonete ja ahvatlemate naistega.

Naised nüüd enam mehi oma kodudes vastu ei võtnud, nende jaoks olid tasulised numbritoad iga salooni teisel korrusel, mis maksis toapugeriku kasutajale kindla summa kuus, millest korralik kümnis kukkus ka linna kassasse. Turisti dollar oli selles kolkas imesid teinud.

Kogu selle ilu ainus näotu häbiplekk oli Rebecca Watts. Ta elas nüüd juba äärelinnaks nimetatud kõrvaltänaval majas, mille fassaadi ainsana ei kaunistanud ei laternad ega riisipaberist lambikesed ja kus seintele polnud veetud ei triipe ega olnud sinna nikerdatud mõnd vagatsevat piiblisalmi. See oli lihtne lubjaga valgeks võõbatud majake hoolitsetud aia ja viljakandva põllumaaga.

Rebecca ise oli keskmist kasvu nägus naisterahvas, kelle mees oli sõjas oma armetu lõpu leidnud juba aastate eest. Selle ühe ja sama mehega oli tal tehtud neli last, kellega koos Rebecca töötas nii aias kui põllumaal, tagades muidu kasinates oludes nii lauale toidu kui lastele riided selga. Välisuks võõrastele avatud ei olnud, erinevatele õnneotsijatele näitas hambaid koer.

Toretsevates hilpudes puhvis tagumikuga linnanaised Rebeccasse hästi ei suhtunud. Rebecca oli selleks liiga otsekohese ütlemisega naine ning ühel korral vastavate naiste hooradeks nimetamisest oli enam kui küll. Temas nähti rumalat äbarikku, nende endi kunagist viletsat varju ning kui ta teistele silma alla sattus, näidati tema peale näpuga ja sisistati tema suunas.

Lõpuks viis see kiriku ees avaliku mõnitamiseni, pärast mida Rebecca enam kirikus ei käinud ja ka oma lastel keelas pühapäevakooli minemise, sest need vanemate poolt üles köetud rüblikud olid veelgi hullemad. Kirjaoskaja inimesena andis Rebecca oma lastele hariduse ise. Ja ükskõik, mida Rebecca tegi, ikka leidis mõni kurikeel sellele halva tähenduse ning kogukonna suhtumine temasse muutus aja möödudes üha halvemaks.

Kõige hullem aga, millele Rebecca lähim naaber Adeline Redmond jälile jõudis, oli ennekuulmatu kõlvatus. Nimelt kandvat Rebecca põllutöödel meeste riideid - pükse, särki ja kaabut. See oli tõepoolest nii, sest linna põlualune oli ammu taibanud, et need on põllutöödeks selga panna palju praktilisemad kui pikk seelik, mille saba igale poole kinni jäi ja mille alt sinna pugenud vereimejaid putukaid oli kehv kätte saada. Särk andis piisavalt jahedust ja laiaääreline Mehhiko stiilis kübar varjas suurepäraselt päikese eest.

See pauk nüüd mööda ei läinud. Adeline kutsus jalamaid enda juurde Lexingtoni sõnakamad naised, üheskoos kahlati läbi Adeline'i nõgeseid ja vääte täis põllumaa ning jäädi küpressi varju passima. Ja tõepoolest, Rebecca tuli täitsa meheriietes ja hakkas koos oma lastega põldu umbrohust puhastama. Ja kui too istus, siis naised panid tähele, et seda tegi ta põlved laiali. Cora Jones – linna rikkamaid naisi – surus oma mahlaga määritud huuled tigedalt kokku ja lausus sõna, mida tollal kardeti Ameerikas kõige rohkem: «Nõid!»

Naised vaatasid veel veidi Rebecca nõiatempe pealt ja lidusid siis linna peale uudist pasundama. Paar tundi hiljem aheldati Lexingtoni nõid sealsamas põllu peal raudu ja pandi ta kõigile vaatamiseks posti aheldatuna linna keskväljakule välja. Rahvast kogunes murdu ja oli tegu, et naist sealsamas ilma kohtuta teise ilma ei saadeta. Rebecca vabastati postist ja visati türmi.

Tegelikult ei olnud kokku kutsutud komisjonil tänapäevasemas mõttes kohtuga pistmist muud, kui vaid tolmunud parukas Hiram Wilkinsoni peas. Järeldused, milleni lõpuks jõuti Salemis, ei kuulunud siin arutlusele ja nõiatempude eest tuli vastust anda. See oli aeg, mil Euroopas loeti üha agaramalt Voltaire'i ja arutleti erinevatel valgustusfilosoofilistel teemadel. Ühiskondlikus plaanis oli Ameerika tollal tubli sajandi Euroopast maas.

Ajaks, mil komisjon esimest korda kokku sai, oli Rebecca juba kuu aega kasimatuna puuris konutanud. Ta oli muutunud täiesti apaatseks nii sõimu kui peksmise suhtes. Silmad olid tal sügavalt auku vajunud, küüned pikaks kasvanud ja kui kohtunikud teda selles seisus nägid, ei tõotanud olukord midagi head. Pärast naise täiendavat avalikku mõnitamist kapjade, sarvede, saba, tiivanukkide ja kaheharulise keele otsinguil, jäeti see tõmblev räbalapundar lõpuks rahule ja mindi keha kinnitama.

Seejärel siirduti Rebecca koju, lasti koer maha, visati nõiaks peetu lapsed majast välja ja tehti linnaelanike uudishimulike silmade all täielik läbiotsimine. Ei leitud aga mitte midagi nõiaeluga seonduvat. Toodi kirkad ja labidad ning vaadati läbi majaalune pind ja kisti maha kõik seinad. Samuti kaevati suuri auke kahtlasemates kohtades aias ja põllulgi. Filigraanselt joonistati ümber põllule püstitatud hernehirmutis ning naelu täis löödud teibaga sobrati pikalt peldikuaugus.

Ikka mitte midagi.

Ja siis turgatas komisjoni liikmele Wilbur Smithile pähe mõte – ehk tuleks vaadata hoopis seda, mida ei ole? Ja tõepoolest – kui kogu aruandlus oli veel korra läbi vaadatud, selgus, et Wattside kodust oli puudu üks oluline ese, mis muidu Lexingtoni igas kodus olemas oli. Ja mitte ainult Lexingtonis, see ese oli siis olemas peaaegu igas endast natukenegi arvavas Ameerika kodus. Ja oleme ausad, paljuski on praegugi. See oli üks väike klaasist kera, mis riputati akende taha rippuma, mis kaitses kurja silma eest ja pidi maja nõidade eest kaitsma. Kuna Wattsidel sellist kera ei olnud mitte kusagil, tekitas see kohe küsimuse, miks. Arusaadav – kuna Rebecca oli ju nõid, siis temal sellest nagunii kasu poleks olnud. Kuulike oli puudu, järelikult nõid. Peale selle polnud ka ukse kohal seda nikerdatud piiblisalmi ja laste magamistoas puudus seinalt krutsifiks.

Lexingtoni nõiakomitee jaoks oli asi otsustatud ning vastu võeti saalomonlik otsus – on Rebecca nõid või mitte, selle peab näitama nõiatest. Neid nõiateste oli siis mitmeid, mille määrasid paljuski kohalikud olud. Kui koha peal ühtki sügavamat veekogu ei olnud, siis tehti tuletest, kui selline veekogu siiski aga läheduses oli, siis enamasti veetest. Esimesel juhul aeti suur kamakas rauda hõõguma ning kästi nõiaks peetaval see siis kätte võtta. Kui põletushaavad olid sügavad, oli inimene nõid, sest see karistus tuli jumaliku kättemaksu kaudu. Tuletestil ei ole teada, et keegi ei oleks nõiaks määramisest pääsenud.

Kentucky jõgi asus Lexingtoni lähedal, sellel oli katseks ülimalt sobiv maabumissild ja seega otsustati üheselt veetesti kasuks. Ka siin olid protseduurid üsnagi paigas. Nõiaks peetu aheldati rasketesse raudadesse, lasti tal risti suudelda ja siis visati ta sügavasse vette. Kui aheldatu uppus, siis see tähendas, et ta ei olnud nõid ja kui ei uppunud, siis oli. Kõik need, kes selle katse eluga läbi tegid, kas poodi sealsamas või lõpetati tema eluküünal mõnel muul loomingulisemal viisil, mille järel komisjon mattis laiba teistele teadmatusse kohta, pea maha raiutud ja pihlakapuust teivas läbi südame löödud. Nõiatempudega vanas heas Ameerikas kaugele ei jõudnud.

Otsus kuulutati välja, nuuksuva Rebecca käed aheldati selja taha paksust rauast ahelatesse, jalgade ümber mähiti kett ning tänitavate tantede kisa saatel asus killavoor teele. Jõe ääres peeti pisuke jumalateenistus, nõiale suruti rist näkku ja kõigi silme all visati nõidustes kahtlustatu vette. Seejärel haarasid hukkajad hõbekuuliga laetud püstolid, sest nüüd võis juhtuda kõike. Teadagi, kui tegu oli nõiaga, siis ilmus see põrgusigitis pulbitseva vee ja väävliaurude saatel oma karistajatele kätte maksma ning siis aitas ainult hõbekuul, pühitsetud vesi ja härdad palved. Kuid kõik, mis juhtus, olid vaid mõned mullid veepinnal. Pool tundi hiljem sülitas komitee juht Hiram Wilkinson vette ja lausus: «Ei olnud nõid. Olgu Jumal talle armuline.»

Kuna üritus jäi poolikuks, siis kihutati Rebecca lapsed linnast välja ning vabanenud pinna sai omale järgmine kõrts. Pitsides ja satsides Lexingtoni eliidil oli pikalt, mille kallal arutada ja hambaid teritada.

«Selle nõiakatse võis ta küll läbi teha, aga üks kuradi nõid oli ta ikka!»

«Muidugi oli.»

Lexington astus tegusalt vastu uuele sajandile, laiendades üha enam sedasama baasi, mis kõrtsilärmi ja maailma vanima ameti kaudu oli viltusest lobudikereast tõsiseltvõetava linna teinud. Kärakas, kaardimäng ja müüdavad naised olid need kolm väsimatut vaala, mis vedasid Lexingtoni üheks suuremaks keskuseks Kentuckys. Kõigist sadadest Lexingtoni daamidest kuulsaim oli kahtlemata Belle Brezing, keda lausa Ameerika Magdalenaks hüüti. Klient on kuningas, seda teavad ju kõik. Aga mis kuningas see on ilma kuningannata?

Vooruslike elukommetega vanas heas Ameerikas liiale minna ei tasunud.