Vanast heast Missourist läänes ja nii põhja- kui lõunapool North Platte'i laiub maa, mida kutsutakse Nebraskaks. See on steppide, poolkõrbete, metsade ja mägede maa, karmide meeste ja tugevate naiste maa. Päikesetantsul iseennast veristavate indiaanlaste, pikkade nugade, auravate skalpide ja perutavate hobuste maa. Tattninadele siin kohta ei ole.

Nebraska Joe ei olnud mingi tattnina. Ta sõi piisonite liha juba siis, kui teised ikka veel piima lutsisid. Viieaastasena ajas juba karja, kümneselt pidas metsas sooblijahti, nülgis ja parkis nahku. Viieteiskümneselt oli ta juba tuntud kõnnumaa legend Blairist Scottsbluffini, kes ajas äri loomanahkadega, pidas piisonijahti, vedas posti ja võitles indiaanlastega. Nebraska Joe märgist mööda ei lasknud. Kui püssirohi lõppes, võitles noaga ja kui see murdus, siis rusikatega. Joe oli ränk mees ja kus ta rusikaga vastu maad virutas, seal ei kasvanud rohi mitu aastat.

Ehtsa läänemehena kandis Joe kogu oma maist varandust alati endaga kaasas. Lisaks truule ratsule moodustas tema maailma sadul, valjad, särk, püksipaar, saapad, kaabu, pika teraga nuga, tuleraud ja püss. Magas ta enamasti maas, sadulatekk peale tõmmatud ja sadul padjaks, söögi tegi sellest, mis parasjagu püssitoru ette sattus, ja nii see eluke veeres. Kui polnud tarvis kahehobusevankril posti vedada, siis pidas Joe jahti piisonitele ja kui oli vabu momente, istus hea meelega kõrtsis, seltsiks ikka pudel viskit ja tasuline daam.

Jah, need naised, need naised… Naiste jaoks oli Joe linnatulek alati kui pühapäev. Kõik linna lõbunaised ja koduperenaised õhkasid kui ühest suust, et ei ole olemas paremat meest kui Nebraska Joe. Tõsi – linnad olid siis väiksemad. Näiteks Loup City oli «City» ainult nime poolest – ta koosnes vaid tosinast elumajast, kõrtsist, kirikust ja vanglast. Ehk kõige rohkem üks päev Nebraska Joe jaoks. Mõni suurem linn pidas Joe'd kinni lausa mitu päeva, aga see ei tähenda, et Joe oleks kusagil luuslanki löönud.

Kõrtsides andsid ka kõige kangemad mehed alati Joe'le teed ja tema topsi kõrtsmik viski sisse vett ei valanud. Ükskord Ewingis tuli kohalik lõngus Jack tüli norima ja raske oli tema saatus sel päeval. Ülejäänud aastad oma elust veetis Jack kõrre kaudu lurri imedes ning kohaliku kurtisaani Laura alalõpmata kasimatu ja tatine tütar Lizzie sai tema hammastest omale kena kaelakee. Nebraska Joe ei olnud mingi laamendaja, aga igaühel, kes temaga norima tuli, lõi ta hambad kurku kohe esimese raksuga. Joe oli lühikese jutu mees.

Selline legend oli Nebraska Joe ja sellist elu elas, kui tulid esimesed teated Snake Riveri kullaleidudest. Joe tegi parasjagu mehetegusid paljulubava ja tabava nimega Hookeri maakonnas ning kui Mullen, Hecla ja Weir olid oma jao saanud, keeras Joe hobusel nina põhja poole, kus voolas salakaval halva kuulsusega Shoshone ehk Snake River.

Snake River voolas nagu madu ühest suunast teise ja see oli piirkond, kus seadus ei maksnud punast pennigi ning iga mehe õigus oma isiklikku peanahka omada sai olla võimalik vaid skalpi teiste pealagedelt maha kiskudes. Selles maalilise loodusega paigas, kus tohutud piisonikarjad maad värisema pannes kui mustad pilved tolmus edasi liikusid, oli toores vägivald tema naturaalseks osaks. Peale kõikvõimalike teineteist nottivate kullotsijate tegutsesid Shoshone'il ka dakoota hõimud, kes ei jätnud hinge mitte ühtki võõrast, kellest vaid jõud üle käis. Need põrgukuradid ilmusid nagu vaimud oma hobustel, alati ootamatult, tegid oma töö ja lahkusid samamoodi oma rohelisse jäljetusse. Shoshone'i õnne otsima läinud kullaotsijatest jäid maha vaid lõõskava päikese käes pleekivad kondid ning lõpuks lagunesid needki.

Peale dakootade ja vahel ka rändavate irokeeside rünnakuid nottis Snake Riveril tuulepäid ka lõgisaba. Lõgisaba, latsutaja, lõgismadu, Saatana Kõristi, Öö Õudus – sellel roomaval salakavalal kindlal surmal oli vanas heas Ameerikas palju nimesid. Lõgisaba tõmbas lõkke kuumus ligi nagu magnet rauda ja nii mõnigi ettevaatamatu kullaotsija või ka lihtsalt bandiit lõpetas oma elu mürgipiinas sonides. Tahad elust ilma jääda, signaliseeri oma soovist lõkkega. See lõbus kõnekäänd tähendas Snake Riveril halastamatut igapäevast reaalsust.

Aga ometi oli üks uskumatu õnnega kullaotsija Shoshone'ilt tagasi tulnud. Teda ei olnud tapnud ei maod, indiaanlased ega teised kullaotsijad. Kui ta oma kulla dollariteks vahetas, jäid paljud mehed vait, sest sellist kogust nähti ka siis harva. Seda vägevamaks paisus aga kõrtsist kõrtsi liikuv legend. Õnnesärgis sündinu edasisest saatusest jutud vaikivad – igal juhul järgmisse kõrtsi ta enam oma jalga ei tõstnud. Rahaka inimese eluiga võis Metsikus Läänes minutites mõõta ja õnnetu oli selle mehe saatus, kes ilma kaitsva kaaskonnata oma jõukat elujärge laiale ilmale ette telegrafeeris.

Lõgismaod Nebraska Joe'd ei hirmutanud – nendest keetis ta kas suppi või küpsetas neid orgi otsas. Indiaanlaste puhul aga kehtisid lihtsad reeglid, et lõkke tegemise aeg on öö, lõkke jäljed tuli hommikul kaotada ja ennast täis juua ei tohtinud üldse. Kui mees oli piisavalt mõistlik sedasi käitumaks, püsis peanahk kolba küljes täitsa kõvasti.

Shoshone'i kallastele jõudnud, ratsutas Joe mõnda aega pärivoolu, kuni tulid kivisemad kohad ning seal kive paigast kangutanud ja nende alt mudast liiva sõelunud, leidis Joe ka selle, mille järele sinna oli läinud. Kulda oli ja mitte vähe. Mõni mees võis oma panniga terve elu muda sõeluda, aga ikka ei leidnud ta nii palju kui Joe ühe nädalaga. Nebraska Joe'st oli saanud miljonär ja ta teadis, mis see endaga kaasa toob. Metsik Lääs on täis lugusid, kuidas kulda leidnud kaevurile nuga ribide vahele susati või pea kirvega puruks löödi, rääkimata tagaajamistest ja tulistamistest kusagilt võsast. Joe elu rippus temaga nüüd õhkõrna niidikese küljes ja Joe oli küllalt ettevaatlik, et seda niiti lollustega mitte katki kaksata.

Ometigi tuli hoop sealt, kust keegi seda oodata ei oleks arvanud. Jah, Nebraska Joe oli ehtsa läänemehe musternäide, kuid tal oli ka puudusi. Nimelt ei pesnud Nebraska Joe ennast kunagi. Mitte, et see nüüd siis suur haruldus oleks olnud – küll ja küll oli olukordi, kus mehed kuude kaupa kuskil tolmutasid ja alles siis liigse pasa kehalt lahti leotasid. Aga Joe ei teinud sedagi. Vanniskäik oli tittede jaoks. Joe keha puhastus naturaalselt – jõevees, grisli kuses ja piisonite veres. Käsi ei pesnud Joe mitte kunagi.

Ja nii juhtuski just Shoshone'i kallastel, et kivi lõikas nahka haava, mudases vees leotudes hakkas haav mädanema ja mees jäi haigeks. Palavikus vappudes ja aegajalt ka indiaanlaste rünnakuid tagasi tõrjudes jõudis Nebraska Joe Niobrarani, kus sai lõpuks veel sinna rännanud tuskarooradelt noole selga. Joe hakkas verd köhima ja oksendama. Viimases jõus kaevas ta oma kulla maa sisse ja sinnasamma vajus rammetult maha ka mees, keda kõik teadsid kui võitmatut Nebraska Joe'd, postivedude ässa, piisonikütti, rusikakangelast ja naistemeest. Loojumise hetkeks oli temalt juba tema relv, nuga ja laskemoon võetud ning peanahk peale selle. Ja kuu hiljem oli Nebraska Joe juba täpselt samasugune nagu teisedki Snake Riveri õnneotsijad – koiottide ja raisakotkaste segipaisatud kondikubu siin-seal puhmaste vahel ja irevil hammastega kolp.

Moraal: sa võid olla kõva tegija, aga käsi tuleb ikka pesta.