VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 6. Õnneseen Jake oma saatuse eest ei pääsenud

Uudised «lombitagusest» Ameerikast jõudsid loomulikult lõpuks kõikjale trükisõnaga seotud paikadesse. Ei olnud selles osas ka Eesti alad mingi erand. Lihtsalt neid lugejaid oli pikka aega tõeliselt vähe. Ja kui need lugejad tekkisid, siis leidus uuele maale minejaid ka siitkandist. Tõsi, et selle koha pealt, kas keegi neist «meie omadest» seal kaugel unistuste maal ka oma unistuste õnne leidis, ajalugu vaikib. Aga minejaid oli ja isegi vaese lihtrahva seast. See on lugu perioodist pikalt enne üldisema kirjaoskuse levimist ja kokku pandud paljudest sarnastest saatustest, vähemalt selle «minemise» osas. See on lugu ühest õnneseenest.

Pärisorjus oli õnnelik aeg isandatele ja masendav orjadele. Ega praegu need ajad teistmoodi ole. Ainult kunagi ammu oli asi selles mõttes hullem, et siis oli orjade maailm ka vaimsel tasandil ülimalt piiratud ja nad isegi ei aimanud oma võimalusi kusagil mujal parema elu peale saada. Mistõttu olid ja jäid nad ühe isanda meelevalda ja see tegi nendega muidugi, mida ise tahtis – tööle sundimisest ja esimesest ööst kuni elu võtmiseni välja.

Aga trükipress ja vargsi hiiliv kirjaoskus muutis seda kõike. Kõigepealt hakkas ilmuma igasuguseid raamatuid ja siis lajatati lausa ajalehtedega. Ja hoolimata kõikehõlmavast vaimunüridusest leidus lõpuks ikkagi ka orjade hulgas isikuid, kes nende paberile trükitud isevärki kriukstükkide maagia omale selgemaks said ja täiesti iseseisvalt raamatutes lehti keerama hakkasid.

Esialgu polnud sellest loomulikult muret, sest ainsad raamatud, mis neile kättesaadavad olid, rääkisid ikka vaid usuteemadel ning õpetasid alandlikkust, aga ots oli lahti tehtud. Needsamad, vaimust vähem vaevatumad, tekitasid omale peagi paremad ametid kusagil härrasrahva otseses teenistuses, sageli rändasid nendega kaasas, nägid maailma ning õppisid isegi nende keele ära. Ja kui härrasrahvas oma seitungid kuskile lauale jättis, sirvisid neid niisugused teenijad päris agaralt ning kohtudes vähem õnnistatud orjarahvaga, poetati sõnumeid nii- ja naasuguseid või isegi loeti huvilistele varastatud ajalehti ette.

Kildhaaval hakkas orjarahvale ka muust maailmast mingisugune aimdus tekkima ja kuigi see uudiste kaleidoskoop oli ääretult juhuslik ja seda segati kohati kõige kõrgema taseme vaimupimedusega, oli selle «teise» maailma uks õige õrnalt praokile lükatud ja sealt igritsev valgus ahvatlev. Järjest enam hakkas käsi vaimuvalguse poole sirutuma ning mõnigi neist jõudis selles valguses hämmastavalt kaugele. Enamasti said sellistest kas mingisugused vallakirjutajad või õpetajad ja nende tegevuse kaudu hakkas vaimuvalgus järjest enam üldist nürimeelsust eemale tõrjuma. Kuid oluliste läbimurreteni oli veel muidugi kõvasti aega. Oli tohutult peetust ja väga vähe paatost.

Luuka Jaagu isa oli üks nendest vähestest vaimuvalguseni osaliselt küündinud talumatsidest. Tema tase piirdus naerma ajava püüdlusega saksa sõnu järele aimata ning kiltrite, kubjaste ja päevnike aruannete kokku kirjutamisega. Kuigi Saulepis oli ta sakste naerualuseks muudetud, uuris ta siiski võimaluse korral kirjasõna ja et sakstele Saksamaalt ajaleht käis ning guvernant saksa keelt hästi valdas, hakkas ta peagi maailma asjades paremini orienteeruma.

Lõpuks jõudis ta nii kaugele, et sai lausa ise lehe lugemisega hakkama. Ja neid loetud lugusid pajatas ta tähtsalt kodus laua taga kõigile, kes teda kuulama vaevusid. Loomulikult igale loole ühtteist lisades, et tema jutt kuulajatele arusaadavam oleks, rohkem huvi pakuks ja et ka tema ise nende jaoks tähtsam välja paistaks. Arusaadavalt olid need vaimupimeda fantaasiaga miksitud sõnumid äärmiselt kahtlase väärtusega juba kasvõi sellegi poolest, et ega ju ajakirjanik ei vastutanud, mida ta lehte trükki andis, ja need žurnalistid lähtusid uudiste loomisel samadest põhimõtetest, millest ka Luuka Mats, Jaagu isa.

Jaagul endal oli kõvasti vedanud ja orjukeste seas nimetati seda last Õnnelikuks. Jaak sündis Balti kubermangu Varbla kihelkonda Saulepi mõisniku käe alla õndsa Katariina ajal ja ta oli omas peres seitsmes laps. Tänu isa heale teenistusele ja veelgi osavamale vahearvestamisele saagi koristusel nälga see pere ei tundnud ja et ema riideid õmmelda mõistis, nägid lapsed ka enamvähem inimese moodi välja. Vanemad lapsed olid juba tööga piisavalt hõivatud ja nii juhtuski, et pikka aega ei olnud Jaagul muud teha, kui hanekarjas käia. Arvestades sellega, kui palju tema vanemad vennad-õed iga päev rassima pidid, oli Jaagu hanevahi amet tõeline õnnistus. Jaagul oli koer ja see tegi tegelikult kogu töö Jaagu eest ära. Hanekarjane ise võttis aga päevast päeva kivi peal päikest, käis meres ujumas, vahtis ennast unustades sageli tundide viisi mööduvaid laevu ja päevakera muudkui veeres.

Olgugi et piirkond oli kauge ja vaimupimeduse osas tõeliselt mädane kolgas, liikusid uudised suurest ilmast tänu sakste seitungitele päris vilkalt ja nii käidi Luuka talus ikka kuulamas uudiseid Saksamaalt, Venemaalt ja muidugi Ameerikamaalt. Just Ameerikamaalt pärit uudiseid oodati kõige enam, sest need olid erilised uudised. Sest Saksmaal valitses pärisorje keiser, Venemaal tsaar ja neil põhimõttelist vahet ju ei olnud mitte mingisugust – ikka vaid isandad ja orjad –, aga Ameerikamaal ei olnud ei ühte ega teist. Ameerikamaa oli vabade meeste vaba maa. See kuulajatele meeldis. Mõtle vaid – sa lähed sinna Ameerikamaale, lööd postid maasse ja kuulutad selle maa enda omaks ja siis see ongi sinu oma ja mitte kellelgi ei ole selle üle kobisemist. Sa oled sellel maal ise selle maa isand, see maa koos sellel kasvava metsa ja jõgedega on sinu oma ja kui tahad, võid sinna kasvõi lossi peale ehitada. Kui tahad, kasvõi kaks.

Ameerikamaast sai paljude orjukeste salaunelm ja et isa neid jutte oma lastele eriti huvitavalt ette kandis, sai Ameerikamaast Jaagu kinnisidee. Ja kui tuli mitmekordselt ülepaisutatud uudis, et Ameerikamaal ka veel kullakamakad maa peal vedelevad, oli Jaagul pilt selge – tema peab sinna saama ja jutul lõpp. Ainult veel paar asja olid selgusetud – kus see Ameerikamaa asub ja kuidas ära õppida ameerika keel. Selge oli, et päris ülejärgmises külas Ameerikamaa ei asu ja sellest keelest ei olnud mitte keegi midagi kuulnud, aga kui tahtmist on, saab mees kõike. Müütilised kullaväljad silme ees, vantsis Jaak jälle hanekarja, lesis päevast päeva rannaliival, näris kõrsi ja aina unistas oma tõotatud maast. Kuidas ta sinna läheb ja kuidas seal täitsa ilma vaevata rikkaks saab. Päevad läksid, aastad möödusid, Jaak sirgus nägusaks noormeheks, kellele ennustati suurt tulevikku mõisa teenistuses.

Siis aga tuli nätakas. Liisk langes temale ja Jaaku ootas ees kakskümmend viis aastat Vene kroonus ehk halvim, mis ühele orjukesele osaks võis langeda. Sest kui mõisa põldudelt tulid veel tagasi, siis kroonust naasjaid peaaegu ei olnud ja need üksikud, kes kroonu õudused koos omade ja võõraste vägivallaga üle elasid, veetsid oma ülejäänud elupäevad end igal võimalusel täis lakkuvate lämisevate ja varastavate targutavate kroonu-onude ja vallavaestena.

Pristavit ukse taha Jaak ootama ei hakanud. Õitsiööl võttis Õnnelik veel külatüdrukutest, mida võtta andis, jagas lahkelt ilusaid lubadusi ja enne hommikut tõusis viimase tüdruku kõrvalt lakast, sidus oma rännukompsu kokku, võttis koerte ja hulguste tarbeks tõhusa madjaka õlale, surus tuliuued saapad kaenlasse, mütsi pähe ja läks. Saapad ja müts olid ühe teise õitsilise omad, aga see loll magas jalad laiali lakas tüdruku kõrval, oma kalleim vara enda kõrvale panduna. Mõistlik mees magas siis ikka saapad jalas ja müts taskus või jäeti saapad vähemalt kuskile luku taha koera valve alla. Vedas, ei muud midagi. Kui inimesed tohlakast külamehe röökimise peale üles ärkasid, oli Jaak juba kaugel.

Järgmised aastad rändas meie kangelane, kuhu aga saatus teda juhatas. Elu viis ta kokku erinevate isandatega ja viimane neist võttis ta teenrina Inglismaale Liverpooli ühes. See oli juba tõeline vedamine ja õiget momenti peale passinud Jaak lasi soodsal momendil varvast, olles end eelnevalt sadamateenistusse meldinud. Esiteks oli võimalik uuelt kodumaalt ja sealtsamast sadamast laevaga Ameerikamaale saada, teiseks aga tuli välja, et seal maal sedasama ameerika keelt kõneldakse. Imelik maa see Inglismaa – maa on inglise oma, aga räägitakse ameerika keelt. Kolmandaks vedas Õnnelikul taas ja tänu füüsiliselt atraktiivsele välimusele anti talle korralik vorm, kingad ja nokaga müts ning tema tööks sai härrasrahva pagasite vedu ratastel raamiga laeva ja sadama vahel, mis ei murdnud konti ega ajanud isegi higile, võrreldes nende tolmuahvidest juhmakatega, kes hommikust õhtuni sütt kühveldasid või kaubapalle transportisid. Kuna töö oli lihtne, vorm uhke ja kost korralik, hoidis Jaak seda kohta ning purssis aga nii palju keelt õppida, kui see vähegi võimalik oli. Peale selle avastas ta loomu poolest taipliku mehena, et ega kadunud pagasi osas härrasrahvas väga pire ei ole ja nii hakkas talle tilkuma ka väike lisasissetulek igasuguse kraami smugeldamise läbi.

Ta ei läinud aga iial ahneks ja seega ei osanud keegi nägusat ausa näoga hoolast pagasipoissi ja aegajalt kaduma minevaid kohvreid kokku viia. Lõppude lõpuks kadus ju sadamates pagasit iga päev. Pilet Ameerikasse maksis suhteliselt kindla summa ja Jaak oli teinud endas kindla otsuse, et kui ta sinna lõpuks läheb, siis sõidab ta laeval üladeki avaras kajutis nagu härrasmees, mitte nagu alumise deki santlaagrid: kaheksa tükki ühte pisikesse aknata karpi surutud.

Kohver kohvri haaval koos jootrahaga see summa vaikselt kogunes, kuni lõpuks saabus see imeline moment, mil Jaak täitsa oma raha eest ise endale laeva peale pileti soetas. Nüüd tuli ainult sobivad riided leida – üht-teist Jaagul juba oli nagunii – ning selle nimel passis Jaak oma võimalust, kuni see saabus ühe temaga sama pikkuse jalutuskepiga härrasmehe näol. Kohvrid läksid jälle kaotsi ja nii juhtuski, et üks üpriski noobel messingist nupuga jalutuskepiga nägus päevitunud noorhärra ühtäkki sadamakail jalutama hakkas. Ja taas oli õnn temaga, sest enne kui püstivihane härra koerte ja politseinikega suunad selgeks sai ning sadamasse kihutas, oli Jaak juba ühe ööpäeva merd enda ja Inglismaa vahele jätnud. Traadita telegraafi imesid polnud veel välja mõeldud, seega jäid asjad täpselt nii, nagu nad olid.

Laevareisi vältel ei lasknud Jaak ajal niisama raisku tiksuda. Nagu ta trapist pardale astus, sai temast Sir Jake, vaba härrasmees kaunite daamide ja õnne otsingul. Oma otsingutel vedas Jake'il nii meeletult, et ta kogu reisi vältel oma kajutis vaid üksikud ööd veetis. Merereisi viimaseks päevaks oli temast saanud Sir Lucky Jake ehk Õnneseen Jake.

Ja siis lasti lõpuks ankur põhja ning laev tõmmati kai külge kinni. Lucky Jake astus Charlestonis tõotatud maale. Ja jällegi säras tema õnnetäht. Kõik viletsalt riides mehed võtsid ametnikud ja sõjaväelased sealsamas kail ritta. Need kohtlased tolvanid üürgasid kõigepealt oma truudusevande, kirjutasid läbi lugemata alla mitmele lepingule, mille järel anti neile kodakondsus ja igaühele tops viina. Seejärel kupatati õnnest säravate nägudega vahvaid laule üürgavad uue maa kodanikud kõik ühele rongile, mis viis nad otse lahingutsooni, kus vagunist väljudes juba järgmisel päeval sai enamusest neist esimese sordi kahuriliha ning tulevaste põldude rammus väetis. Tasuta lõunaid olemas ei ole ja seda isegi mitte Ameerikamaal.

Kõik liiga hästi riides mitme pambuga härrasmehed suunati aga hoolsalt ja lahkelt postitõldadesse ning sõidutati pikalt kuskile, kus nad vabastati kõigepealt kõigest väärtuslikust ja siis võeti ka elunatuke. Sageli tegeldi sellega lausa organiseeritult, kus ühed püüdsid ohvreid, teised koorisid neid ja kolmandad hoolitsesid viimase etapi eest ehk kinkisid härrasrahvale nende elu viimase paadimatka kohalikku haiparadiisi või viidi nad lähemalt tutvuma mõne hiinlaste seafarmiga. Naistele üldiselt halastati, meestele aga mitte, sest kes siis uskus või arvestas Ameerikas naiste jutuga? Ja veel Kodusõja ajal? Mitte keegi.

Õnneseen Jake jäi väljanägemise ja kaasavara osas täpselt sinna kahe variandi vahele. Tõllamehed ei olnud pampudeta tegelasest huvitatud ja puhas ülikond pettis ära ka värbamissalga. Ise oma elu peremehena astus Jake omad esimesed sammud Ameerikas. Ja sealsamas korjas Õnneseen üles kellegi kaotatud kuldse dollari. Õnneseen Jake ei olnud poolt tundigi Ameerikas olnud, kui juba korjas maast üles esimese tüki kulda. See oli igas mõttes suur vedamine, sest mingi ime läbi polnud seda enne teda veel mitte keegi üles korjanud ja teiseks olid Jake'il tolleks ajaks taskud üsna tühjad. Ega härrasmeheks olemine odav lõbu pole.

Dollari eest sai Ameerikas tollal korraliku prae, kuldse läikega uuriketi, tunniks ajaks naise. Nuga võis samuti saada. Lucky Jake aga nii lihtsalt liimile ei läinud. Oma õnnetähest juhitud, seisis Õnneseen tund hiljem ühena paljudest lahtise taevaga poksiringi ümber, kus raha eest klohmisid teineteist Kirvenägu Bill ja Hambutu Hassan. Nagu unes pani Jake oma panuse Hassanile, mis kõigile tundus erakordselt lolli käiguna, sest sealsamas toimetava kihlveokontori piiritu optimism andis Hassanile võidu ühel juhtumil viie vastu. Kuid siis sai Bill kaks maksahaaki järjest ning võidu vormistamisel Kirvenäo porri tampinud, teenis Hassan sedasi kümne minutiga Õnneseenele viis dollarit. Ütlus «easy money» oli üks esimesi, mille Jake uuel maal ära õppis.

Aga rusikavõitlusi peeti veel, seda kergelt saadavat raha vedeles rohkelt ja pärast seda, kui Lihakirves Rick oli Suur-Bobi piinad selleks päevaks lõpetanud ja Püüton Charley Lihakirve uinutanud, astus Jake sisse lähedalasuvasse salooni, nelikümmend dollarit taskus. Võitlused käisid tegelikult veel edasi, aga Õnneseen taipas tema suunda saadetud pilkudest, et on aeg madalamat profiili pidada. See saloon nägi välja nagu tavaline kõrts, ainult et suurem, jooke tarbiti leti ääres seistes ja teisel korrusel olid lukustuvate ustega voodite ja vannidega toad, mille võtme koos pitsides naisterahvaga sai igaüks, kes vaid viis dollarit välja käia raatsis. Valdavalt olid need naisterahvad tulnud eelmiste reisidega ning nende saatjaks oli saatuslikult hästi riietatud mitme kohvriga härrasmees. Ega Ameerika Unelm ei olegi igaühe jaoks.

Sealsamas seisis ka kuuel jalal isevärki mänguaparaat rulett. Jake oli selliseid laeval näinud, aga siis oli tal rahast kahju, seda enam, et ta ju nägi, kuidas rikkurid oma rahast nende laudade ümber ilma jäid. Nüüd aga oli tal raha rohkem ja soov õnne proovida seekord kaine mõistuse ületas. Mängida sai sealt samast ostetud žetoonidega ja ka müntidega. Kuni ta taskust peenemat raha otsis, veeres kümnedollariline münt taskust lauale ning jäi seisma numbril 28. Panus oli tehtud, kuulike pandi liikuma. Kuulike veeres, hüples ja mängles mängulaual. Kuulike jäi seisma numbril 28 ja mängujuht maksis Õnneseenele sealsamas välja kolmsada viiskümmend dollarit. Münt jäi aga lauale ja kui kuulike veel kord ringlema lasti, kordus kõik uuesti.

Rohkem Jake oma õnne turule ei viinud. Lucky Jake'ist oli saanud üle seitsmesaja dollariga taskus kõrgeima klassi märklaud enamikule saloonis vedelenud päevavarastele. Jämeda haavli terav ots võis iga hetk ka Jake'i elutee lõpetada. Juba hakkasid nii mõnedki räsitud nägudega külalised oma relvavööd mugavamaks sättima. Jake'i päästis lihtne asjaolu – tal ei olnud relva. Teda ei saanud norida. Keset päeva relvitu mehe mahalaskmine pealtnägijate silme all viis kindlalt poomiseni. See tähendab, et kirjutamata tava järgi pidi Lucky Jake'i eluküünal kustuma koos päikeseloojanguga.

Õnneseen Jake ei olnud aga mees, kes endaga sedasi mängida laskis. Maksnud oma viis dollarit, sai ta peagi oma eraldatud tuppa ja enne veel, kui keegi jõudis midagi ette võtta või voodis vedelev pitsides ja räsitud olemisega piiga oma elusaatust kurtma hakata, tegi ta sealt akna kaudu katusele vehkat. Katuselt katusele hüpates jõudis Õnneseen majani, mille rõdupostipidi laskus ta pimenevale tänavale ja selle lähedal lasipuule seotud hobusel kadus see seitsesada dollarit kiirel kapakul bandiitide silmapiirilt.

Järgmises linnas ostis Jake omale kümne dollari eest kulunud nahkpüksid, karedast riidest särgi, kannustega saapad ja kübara, nähes nüüd välja nagu iga teinegi. Tema varasemad riided varastas sealsamas kohalik kaabakas Vilgas Wayne, kelle oma uues uhkes riietuses pool tundi hiljem lõbunaine kõrvaltänavale meelitas, kus tema eluküünal mitme mehe kopsujõuga kiirelt ja käratult surnuks puhuti. Karma.

Kahekümne viie dollari eest lunastas Lucky omale koha puldaniga üle löödud ja nelja hobusega veetavas suures vankris ning kümnete teiste samasugustega algas tema teekond sinna, kus lõppesid märgistatud maavaldused ja algas vabade meeste vaba maa. Ja jälle läks kõik imeliselt hästi, sest mingil seletamatul põhjusel jäid need vankrid ja need mehed märkamatuks nii kõikjal ringijõlkuvatele indiaanlastele kui ka ratsa reide tegevatele bandiidigruppidele. Võib-olla mängis siin rolli vastava salga väiksus, sest üldiselt mindi teele ikka võimalikult suure plaanvankrite karavaniga, mida loomulikult oli väga lihtne avastada. Mehed pidasid mõnusalt jahti, päike paistis ja kõigil olid kõhud täis.

Kaheksa nädalat hiljem astus Lucky Jake korralikult habetununa vankrist välja. Ta oli jõudnud oma kauni tuleviku maale. See maa oli silmanähtavalt viljakas, eemal mühav mets andis lihtsa võimaluse maja ehitada, all oru põhjas vulisev oja tagas küllusliku veetagavara. Õnneseen Jake oli oma õnne leidnud. Kuid kõigepealt tuli see maatükk enda omaks kinnitada. Selleks tuli krundi nurgavaiad maasse lüüa.

Jake võttis kirve ja lõikas metsast omale neli pikka vaia, mille ta parema silmapaistmise huvides ka ära kooris. Seejärel valis Jake omale meelepärase koha ja lõi nurgavaiad maha, kinnitades naeltega nende külge ka eelnevalt lunastatud Maavalitsuse märgistatud žetoonid, mis tähendas, et see maatükk oli nüüdsest ametlikult tema oma ja tuleb kaardile kanda, kui lõpuks mõni Maavalitsuse agent sinna kanti sattuma peaks. Õnnelikul oli nüüd kõike – metsa, maad ja vett. Ja seda kogustes, millest ei Saulepis ega Inglismaal polnud sünnis unistadagi.

Oli palav nagu ikka Kesk-Ameerikas. Jake läks oja kaldale, jõi värsket külma vett ja pesi oma tolmust ja higist nägu. Pesemise ajal jäi Jake'ile sõrmede vahele kaalult raske, viljatera suurune tükk kollast metalli. Ettevaatlikult haaras Õnneseen oja põhjast liiva ja loputas seda käte vahel. Pihku jäi veel kuus samasugust kullatera.

Komantši indiaanlased. Illustratsioon: Texas State Library

«Kas võib veel ühel inimesel rohkem vedada!» hõiskas Õnneseen Jake ning tõstis tänupisarais pilgu taeva poole, et tänada seda kõige vägevamat. Samal hetkel tungis talle pikk nool abaluude vahele. Pool tundi hiljem kuivas Lucky Jake'i skalp naharibadega kinnitatult hikkoripuust rõngal.

Õnne võib ju elus olla, aga kes vibuga komantši indiaanlase omale selja taha töllerdama jätab ja kirvekopsimisega keset päeva endast preerias märku annab, peab küll peast täitsa põrunud olema.

Loo täiendav moraal on, et ega ka ookeani ületamisega sa oma saatuse eest ei põgene. Mis on ette määratud, see ka täide läheb.