VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 7. Surm Anderson ja tema rusikakangelasteod

Meeste rusikavõitlus on Ameerikamaal alati au sees olnud. Vabas õhus, teatrisaalides, lõpuks isegi raudpuuris. Kõige suuremad kangelased tegid seda ilma kinnasteta ja raske raha eest. Sellistel võistlustel kaotas publik reaalsustaju ja sageli tehti panuseid, mida hiljem kibedalt kahetseti. Aga raha nendel võistlustel võideti ja see on fakt. Enamasti olid need kangelased staarid vaid üheks õhtuks, kuid leidus ka professionaalseid gladiaatoreid, kes sellega omale elatist teenisid, ja need mehed olid tõelised legendid. Aga siiski – ärgem unustagem – nad olid Ameerika legendid ja see on tiba teine tubakas.

Surm Anderson ei olnud mingi lihtne mees. Lihtsaid mehi lõi ta loojakarja vasaku käega, vähe kangemaid paremaga. Lõpuks polnud nagunii vahet – kes kangeks jäi, see puusärki löödi. Vanajumal pidi too päev küll armutus tujus olema, teisiti sellise elaja Läände tekkimist inimesed seletada ei osanud.

Surm oli pärit Kentuckyst, aga kust täpsemalt, seda ei tea ilmselt enam keegi. Tema lapsepõlv oli üksainus rõõmutu põldudel orjamine, mille ainsaks vahelduseks olid tuimad istumised kirikus, lärmamine laatadel ja kaklemine teiste omataolistega. Lõpuks sai tal sellest kõigest villand ja ta lahkus oma isatalust, et laias ilmas teistmoodi haljale oksale jõuda.

Juba esimeses töökohas tekkisid tal allumatuse tõttu probleemid ning pärast peremehe sandiks peksmist astus Surm edasi Calhouni, kus andis end üles laadal korraldatavale rusikavõitlusele.

Need rusikavõitlused olid tol perioodil midagi poksi ja tapatalgu vahelist, kus sõltuvalt kokkulepetest võisid võitlejail ka kindad käes olla, kuid enamasti neid siiski polnud. Tavaline korraldus käis nii, et kõigepealt reklaamiti kõrtsides mingisuguse tšempioni kohale saabumist koos võimalusega temaga ringis jõudu proovida. Reeglina leidus igal laadal vähemalt viis-kuus kohalikku kukke, kes parima selgitamiseks kõigepealt omavahel arved klaarisid ja siis lasti võitja tšempioniga kokku, mille järel viimane selle niigi piisavalt peksa saanud kohaliku vaesekese sodiks tümitas.

Vahepeal said huvilised teha panuseid, mille pealt ürituse korraldaja oma osa sai ja loomulikult läksid panused iga ringi järel suuremaks. Riiukuked said ka oma, reeglina esimeses ringis võitja kolm ja kaotaja ühe dollari. Viimases vaatuses aga võis võitja ka lausa sada dollarit teenida ning kaotajale kompenseeriti tema väljapeksud hambad kuni kolmekümne dollari piires. Lisadollari nimel võeti ringis kõik võtted käiku, ainsaks keelatud võtteks oli kubemesse löömine. Mune võis pitsitada niisama ja luude murdmine oli ka täiesti lubatud. Ringi ümber seisev rahvas tahtis ikka verd näha ja veri löödi neil võitlustel välja alati. Seal ringis ja selle ümber võis juhtuda mida iganes, kuid suurim võitja oli ikka ja alati korraldaja, kes võis suuremalt laadalt mitmesaja dollariga minema kõndida, sellal kui lollid läbipekstud oma konte kokku korjasid ja kurja saatust needsid.

Calhounis jõudis Surm ilma suurema vaevata viimasesse ringi, teenides vahepealsete võitudega kokku üle kahekümne dollari. Lõppvõistluses astus ta vastu mustanahalisele koljatile, keda hüüti Mustaks Julesiks ning kes oli orjade omavaheliste rusikavõitluste üks suurimaid staare. Neid võistlusi avalikult ei peetud, need toimusid alati kusagil mõne plantaatori territooriumil, kus ühe ja teise rikkuri välja valitud orjad peksid teineteist sageli, kuni vastase surmani, summade eest, millega võinuks vabalt farmi jagu maad osta.

Mustanahalisi võitlejaid muidugi need summad ei puudutanud ja pärast võitlust aeti elu kaotanud kuskile auku ja elu säilitanud saadeti taas põllule omanikule kasumit teenima. Aga mõnikord juhtus, et võitja sai viimases võitluses selliselt viga, et see tal järgmisel korral võita lasta ei lubanuks, mistõttu sageli selline tšempion müüdi järjekordsele rusikavõitluse korraldajale, kes kasutas tšempionit täpselt nii kaua, kuni see vastu pidas. Seejärel tõmbas sellele koostööprojektile tüüpiliselt joone alla kuskil kõnnumaal serveeritud lask pähe. Ka Julesil oli väike viga juures – nimelt oli ta parem silm peast välja löödud. Kaotuse hinda mõistis ta aga hästi ja see tegi temast iga kord võitmatu staarvõitleja.

Ainult mitte see kord. Anderson nägi vastase puude kiirelt ära ja korraldas oma rünnakud alati vastase pimedalt poolt ning kui ta oli lõpuks pärast kümneminutilist vastase meeleheitlikku võitlust Julesi parema põlve murdnud ja poolest näost hakkliha teinud, loeti võistlus lõppenuks. Andersoni premeeriti täiendava viiekümne dollariga ning tõenäoliselt võttis Jules samal päeval oma erakordselt näruselt saatuselt vastu selle, mis talle juba sünnimomendist alates ette määratud oli.

Kergelt saadud raha ja sisuliselt olematud vigastused koos ringi ümber märatsevate panustajate kiiduavaldustega viisid Andersoni mõtted uutele radadele ning varsti kordas ta sama tulemust juba teisel, kolmandal ja ka neljandal laadal. Peagi tunti teda nii lähedal kui kaugel võitlejana, kes ringis olles vastasele iial armu ei anna. Lõppvõitlusele venitas ta end alati välja, kuid alati ei õnnestunud tal oma viimast vastast võita. Teisel aastal hakkasid pealtvaatajad teda Surmaks hüüdma ning see nimi jäi talle külge elu lõpuni.

Niisiis valis Surm Anderson omale rändava võitleja saatuse ning tema elukohaks sai pikk kangaga kaetud plaanvanker, milles ta ühelt võitluselt teisele rännates kogu Kentucky läbi sõitis ning seejärel Virginiasse kadus. Mitmeid ja mitmeid aastaid ei olnud temast midagi kuulda, kuid kõige tõenäosemalt sai temast seal rikaste plantaatorite erilise vaatemängu staar, mille mõtteks oli valge ja musta mehe omavaheline võitlus elu ja surma peale ning kus summad olid keskmise laadameluga võrreldes täiesti teine tase. Kui ta lõpuks uuesti Virginast Kentuckysse naases, oli ta juba kümneid kordi oma hüüdnime välja teeninud ja kõikjal teati teda ainult kui Surm Andersoni. Selleks ajaks oli tema ellu tulnud ka naine Ruth, kellega tal oli viis last.

Inglise poksija John «Jack» Broughtoni portree. John Hamilton Mortimer (1740-1779) Foto: Wikimedia Commons

Surm oli pikka kasvu heleda lühikese habemega sitke ja sooneline mees. Pea ajas ta kogu aeg kiilaks, mis oli võitlustega seotud paratamatus. Kõik juustega lollpead ja eriti pikajuukselised pakkusid ju suurepärast võimalust kindlaks haardeks, mille järel enamasti põlvehoopidega nägu süldiks tambiti või sedasama sihverplaati vastu põrandaid ja seinu hoogsalt ümber kujundati. Aga kiilaspeal sellist muret polnud ning kui keha ja käed rasvaga kokku määriti, polnud vastasel mujalt haarata kui kaelast. Selle vastu aga oli võtteid rohkelt. Et käsivarsi löökide eest kaitsta, ümbritsesid Surma käsi pikad toornahast kätised, mille ääred vastast lüües ka korralikult rebisid. Kui enamasti kestsid võitlused «kolmanda vereni», mille järel maaslamaja kaotanuks kuulutati, siis Andersoni matšid kestsid viimase vereni. Ega teda ilmaasjata Surmaks ei hüütud. Hirmus reputatsioon võimaldas Andersonil iga võistluse eest kakskümmend dollarit rohkem küsida ja sellisest kosmilisest eelisest ilma jääda Surm Anderson ei kavatsenud. Lõppkokkuvõtteks oli tal ju pere toita.

Andersoni kaalikakujulise võitlusarme täis pea juures olid kõige kummalisemad asjad kõrvad, mis liperdasid nagu nahanarmad. Mis teha – Metsiku Lääne metsiku spordi metsikud standardid. Pea läks lühikese härjakaela kaudu üle kandiliseks rindkereks, kust kasvasid välja Kooma ja Morg, mis on võitlusmaailma tuntuimad nimetused vasakule ja paremale käele. Kumbki käsi lõppes kandiliste rusikatega, millest ulatusid poole tollini välja kohutavad Kondinukid – igaüks väärt vähemalt viit puusärki.

Surm Anderson ei liikunud ammu juba enam üksinda. Temast oli saanud staarvõitleja, kelle tööandjaks oli Limuk-Randy, tõeline limukas teksapükstes. Randy oli osav kõnemees ja uskumatult tõhus kihlveomaakler. Ta oli väikest kasvu rõugearmiline kergelt rasvunud Coloradost pärit väiksekaliibriline kaabakas, kes alustas oma karjääri kaardipettuste ja taskuvargustega. Pärast mitmeid järjestikulisi peksasaamisi ning haavleid tagumikus tegi ta olulise profiilimuutuse ja hakkas korraldama rusikavõitlusi. Selles maailmas oli tema ainuke partner võitleja, keda ta esindas. Temale pidi ta maksma kokkulepitud summa, kihlvedudest ülejäänu läks kõik Limukale.

Selle asja juures oli eriti magus see moment, kus oma poksija surnuks löödi, sest siis temale maksma ei pidanud. Elus ette vaatava mehena tegi ta seetõttu ise alati ühe kobeda kihlveo omaenda võitleja vastu, sedasi ei jäänud ta mitte kunagi kahjumisse. Jah, vahepeal tuli maksta tohtritele, aga see käis asjaga kaasas. Nii et selles mõttes ei olnud üldse selge, kes kelle heaks või mille nimel tandemis «Surm ja Limuk» tööd rabas ning millised olid kokkulepped või tulevik. Surma jaoks oli Limuk kindla ja korraliku sissetuleku allikas ning oma rusikates oli ta surmkindel. Limuk jällegi teenis Surma pealt, kuigi mitte alati päris nii, nagu Randy seda ette kujutas.

Sest Surm Anderson ei olnud mugav äripartner. Teised poksijad said matši eest kakskümmend viis dollarit, Anderson aga minimaalselt viiskümmend, ka väiksemal laadal. See tähendas, et korraliku vaheltkasu jaoks tuli iga kord leida nimekas vastane või korraldada mingisugune suurem üritus mõnel suuremal laadal. Surma võitlused olid ka kogu aeg ühekordsed šõud ilma tasuva revanšivõimaluseta, sest see kuradi Anderson peksis ju vastase peaaegu alati koomasse, sandistas või lõi lausa surnuks. See tähendas ka seda, et lisaks Andersonile tuli maksta ka kohalikule seadusesilmale, et see võitluseelsetele vastutusest vabastavatele lepingutele allkirjad alla viskaks, ja arstile, kes õigel ajal õigeid diagnoose määraks. Kõik see oli aga lisakulu ja loomulikult ainult Randy kasumi arvelt. Vanas heas Ameerikas polnud kerge mitte kellelgi.

Näiteks Kivikolp Jacksoniga oleks saanud kordusmatšidega teenida tuhandeid, sest selle sadamatöölisena alustanud rusikavõitleja pealuu pidas vastu uskumatul hulgal hoope ning tal oli parema käe sees korralik uppercut. Peale selle oli tal ka naturaalselt hirmuäratav tapjanägu, mida võitlustelt näkku kogutud armid vaid võimendasid. Surm Anderson lõpetas tookord võitluse esimeses raundis ning kohapeale kutsutud arst diagnoosis Jacksonil «põlvetrauma», millele kinnituseks ka kohalik šerif oma allkirja lisas ja mis kõlas päris hästi inimese kohta, kes oma jalgadel hiljem ilmselt ühtki sammu ei teinud. Selle pärast tuligi tohtritele ja šerifile maksta.

Või kas matš Surm Anderson vs Knockout-Clutter oli parem? No mitte põrmugi! Publik sai küll kõike täisraha eest ja enamgi, aga ikkagi – viiskümmend Andersonile, kakskümmend viis šerifile ja kakskümmend viis tohtrile. See on ju sada dollarit kahju!

Sedasi oli see dünaamiline duo aastatega läbi rännanud seitseteist osariiki, jättes kõikjale maha mahlakaid legende tublidest meestest, kellel kõigil sai õnn otsa, kui nende tee ristus Surm Andersoniga. Ruth oli selleks ajaks juba surnud ning täisikka jõudnud lapsed mööda ilma laiali läinud, aga Surm koos Limukaga käis endiselt mööda maad. Tõsi, Andersoni habemes oli juba halli ja Randy luukas ringi juba kargu najal, see aga ei seganud neid ikka ja jälle uusi võitlusi korraldamast.

Nii jõuti lõpuks Ohiosse. Tiltonsville'is tambiti metoodiliselt kooma Suur Madu Medeiros, Doveris aga lõhuti selgroog Koiott Jackil. Esimesel tuvastati võitluse järgselt südame arütmia ja teisel paigast tõmmatud õlg. Aga kõik see oli vaid eelmäng suurele vastasseisule – kaksteist raundi Surm Andersoni ja Põrgu Macki vahel. Rahvale oli vere maitset korralikult mekkida antud, oodata oli korralikku sissetulekut, seda enam, et legendide jaoks oli valitud ka vastava nimetusega asula – Killbuck.

Poksijad. 1818 Illustratsioon: Théodore Gericault

Põrgu Mack oli samasugune elajas nagu Andersongi. Ka tema nimel oli rohkelt surnukslööduid, vigastatuid ja häbistatuid. Ka tema oli olnud plantaatorite superstaar ja täpselt nagu Andersonilgi toetus tema maailm ainult võidetud matšidele. Ka tema käis ringi oma võitluskorraldajaga, kellel olid üldiselt Mackiga täpselt samad probleemid nagu Limukal Andersoniga. Macki mõlemad käsivarred oli kaetud ogaliste nahkkätistega ning enne võitlusi mässis ta alati rusika ümber toornahast rihmad, mis löökidele teravust ja purustusjõudu märgatavalt juurde lisasid. See oli sisuliselt võrdne hobuserauaga löömisega. Seetõttu tuvastati tema võidetutel sageli erinevaid peapööritusi ja muud sellist terminaalselt eluloolist ning see kõik oli parajaks peavaluks Macki suhtekorraldajale Haikala Bobile. Poksipromootorite töömeetodid olid Metsikus Läänes kõigil samasugused.

Killbuckis olid karjamaal kõik ettevalmistused juba tehtud. Tegutsesid erinevad söögikohad, pakuti jooke, mängis bänd ja müüdavat armastust pakuti mitmes suures telgis korraga. Laadaplatsil olid müüjate lettidest moodustunud korralikud kaubatänavad, mis kõik lõppesid platsi keskel, kuhu oli püsti pandud köitega piiratud poodium, võitlusplats. Sealsamas olid ka väiksed tahvlitega lauakesed, kus sai teha panuseid ning kus ka võidusummad välja maksti. Loomulikult pakkus rahvakogunemine palju võimalusi igasugu petistele ja varastele, kes siis kätte saadult sealsamas oma karistuse said, mille rahvahulk ise välja mõtles. See oli tore päev Killbucki ajaloos – vägev laat, kus kahe nimeka rusikavõitleja võitlus viimase vereni oli kui täpiks «i» peal.

Lõpuks pandi fanfaarid puhuma. Tutvustati võitlejaid, mehed tegid igasugu poose sisse võttes omad auringid. Kohalik kapell mängis lõbusa muusikapala. Mehed ja naised karjusid oma hääled ergutuseks kähedaks ja kihlveokontorid jooksid umbe igasugustest Jockidest ja Mockidest, kes kõik oma iidoli peale kihla vedasid – kes viie, kes isegi kümne dollari peale. Siis koristati kapell ringist, kõlas gongilöök ja matš läks lahti.

Põrgu Mack hüppas nagu tiiger Anderoni peale ilmse kavatsusega oma ogaliste käekaitsmetega teisel korralikult mitmest kohast veri voolama lasta. See aga hüppas kõrvale ning virutas Mackile jalaga kõhtu, mis oli aga rumal samm, sest see andis võimaluse Mackil ikkagi oma plaan ellu viia, mille järel Surma külg ja jalg veritsevate kriimustustega kattus. Publik möirgas «Hurraa!» ning mehed kargasid taas teineteisele kallale, olles kord edukamad, kord jälle mitte. Aga selget ülekaalu ei saavutanud mitte kumbki ja kui gong oli kõlanud, istusid mõlemad ringi äärde pandud pingile, keha, käed ja pea suhteliselt ühtmoodi vigastatud kummalgi.

Sai otsa teine raund, kolmas, kümnes. Kaheteistkümnenda raundi lõpuks oli ringi põrand, köied, kohtunik, võitlejad ja lähemad pealtvaatajad verepritsmeid täis, aga ikka veel seisid mõlemad võitlejad omil jalgel ja mitte kumbki polnud selgelt ei võitnud ega kaotanud. Inimesi oli ringi ümber röökimas nagu murdu, kõik olid omad rahad mängu pannud, puhaskasu oli oodata tuhandetes ja kõik see paistis nüüd lõppevat viigiga – panustajad saanuks oma rahad tagasi ilma selle pealt sentigi teenimata, korraldajad jäänuks aga täiesti miinusesse.

See ei rahuldanud ei pealtvaatajaid ega ka kihlveokorraldajaid. Limukas pani Haikalaga pead kokku ning peagi anti fanfaarihelide saatel rahvale teada, et nüüd tuleb otsustav raund, milles võitlejatel on õigus kasutada ka abivahendeid. Sealsamas visati Macki jalge ette massiivne kett ja Andersonile hobuseraud. Mehed vaatasid üksteisele pika pilguga otsa ja siis mässis Mack keti ümber rusika ja Surm haaras raua. Jälle puhuti fanfaare ja anti teada, et on avatud ekstraring uute täiendavate kihlvedude tarbeks. Loetud minutitega olid rahad kõik jälle koos ja kõlas gong.

Põrgu Mack virutas ketiga hirmsa hoobi Surm Andersoni suunas, see aga suutis kuidagi eest ära tuikuda, rõngastesse pressitud metall lendas mööda ja tuli kaarega tagasi, tabades Macki põlve altpoolt. Valust ja ootamatusest kummardus Mack röögatades ette, mille järel ei olnud Andersonil keeruline hobuserauaga Põrgule otse lagipähe virutada. Kui kaugematest telkidest kõlavad hääled välja arvata, valitses mõneks ajaks kogu platsil surmavaikus. Siis aga kõlasid karustest kõridest toored juubeldused ning tormati kihlveokontorite juurde oma raha saama. Põrgu viidi kanderaamil Haikala vankrisse ja Surm kuulutati võitjaks. Paugutati revolvreid, röögiti joovastunult ja loobiti mütse õhku. Eemal alustas kapell uue looga, inimesed võtsid ridadesse ja alustati toona populaarset tempokat rivitantsu «Saylor Tom and Jenny Dee».

Surm Anderson astus ringist välja ning sealsamas ilmus tema ette neli jalga ja viis tolli pikk Pisipõnn Jack Columbusest. «Sa raisk läksid mulle kümme dollarit maksma!» kähistas Jack ning tulistas Andersonile kuuli pähe.

Jumal tegi mehed suurteks ja väikesteks ning lõi siis kolonel Colti seda vahet tasa tegema. Kümme dollarit. Metsikus Läänes on ka vähesema eest mehi maha löödud. Sellesama kümne dollari pärast istus Pisipõnn järgmised kolm nädalat türmis, mille järel kohale saabunud kohtunik lasi ta sealsamas kaelapidi tolle sama laadaplatsi serval kasvava puu otsa riputada. Ajad muutuvad, aga kümme dollarit on kümme dollarit. Selle pärast ongi dollar väärtuste etalon.

Killbucki tühermaale tekkis järgmiseks hommikuks värske kääbas, mille sisse vajutatud lauatükile oli kohalik hauakaevaja varesjalgades kõveralt kirjutanud «Surm ja Põrgu». Paar päeva hiljem läksid kõik laadalised lõpuks laiali ja see üritus oligi ajalooks saanud. Hiljem linn laienes, vajadused kasvasid, plats lükati siledaks, määrati hoonestus ja tänavad ning sellele kohale ehitati korralik saloon koos kapelliruumi ja teise korruse numbritubadega. Kaevetöödel leitud rusikakangelaste alumine (Põrgu) ja ülemine (Surm) lõualuu on aga Killbucki ajalugu tutvustavas koduloomuuseumis siiani külalistele vaatamiseks ja kahe ekstra dollari eest räägib muuseumipidaja kõigile külastajatele loo Surmast ja Põrgust.

Sest Ameerika armastab ja austab oma kangelasi. Tõsi küll – enamasti postuumselt