VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 8. California kullapalavik ja Niobe viimane reis

1848–1850 oli Ameerikas California kullapalaviku periood. Sel ajal ei jõutud sealkandis isegi mitte ühtki sõda käima tõmmata. See aga ei tähendanud, et sõda ei käinud. Käis küll. See oli vaikne halastamatu sõda kulla pärast. Kullatolm viis meestelt mõistuse ja sel perioodil kulla pärast otsa saanud ja/või vaesusse surnute üldhulk annab täiesti korraliku sõja kaotused välja küll. Californiaga oli see häda, et see asus juba kujunema hakanud keskusi arvestades logistiliselt kaugel ja sinna pääs polnud kaugeltki mitte lihtsate killast. Minek sinna oli õudne, olek kohutav ja sama vaeselt tagasi pöördumine veelgi hullem. Järgnev lugu räägib tõestisündinud juhtumite põhjal sellest, kuidas olematute kullaväljade poole mindi seda teed, mida mööda üritasid pärale jõuda need kõige vaesemad kullaotsijatest.

24. jaanuaril 1848. aastal korjas puusepp James Wilson Marshall Sierra Nevada mäestiku jalamil jõest välja ehtsa tüki puhast kulda. Ta töötas tol momendil John Sutteri juures vesiveski ehitusel virelevas koloonias nimega Uus Helveetsia, millest tänu sellele samale Marshallile sai õige pea kiirelt kasvav asundus nimega Sacramento.

John W. Marhsall. Scattergood-Sollin - Soulé, Frank; Gihon, John H.; Nisbet, James (1855) Illustratsioon: Wikimedia Commons

Kui Marshall oleks olnud mõistlik mees, siis ta oleks oma leiu maha vaikinud ja vaikselt parimad kullaleiukohad üles ostnud, aga ta ei olnud mõistlik mees. Tohutu õnnetunne ja südame kloppimine pani ta suu patrama ja juba sama päeva õhtuks teadsid Wilsoni leiust nii vana Sutton kui veel mõned töölised tema veskis. Koldne kamakas käis käest kätte ja muutis meeste meeli ning seda maad igaveseks. Kaks päeva hiljem oli juba üks, teine ja kolmaski mees kulla leidnud, peagi oli neid juba kümmekond. Ja mitte ühelgi neist ei jätkunud aru suu pidada.

Ähmis häälel räägitud jutusosinatest said hoogsad lood. Neid räägiti kõike üle võimendades järgmistele ahnetele kõrvadele ja kui üks selline lugu entusiastlikuks ajaleheartikliks sai, oli see pomm plahvatanud. Lugu kirjutasid ümber üha uued ja uued reaalsustajuta žurnalistid, kullakamakad läksid aina suuremateks ja lõpuks selgus, et Californias kuld lausa rusikasuuruste tükkidena maa peal vedeleb, lükka jalaga kokku, kui palju tahad. Kevadel ja suve hakul pakkis järjest suurem hulk õnneotsijaid oma kompsud kokku ja asus California poole teele.

James Wilson Marshall oli algatanud suurima rahvasterände vanas heas Ameerikas, kus lõpuks pärale jõudis üle kolmesaja tuhande kullaotsija. Kui palju neid pärale ei jõudnud, ei tea mitte keegi, kuid eriti järgmise aasta sündmusi arvestades võis neid teisi arvuliselt enamgi olla.

Väljalõige ajalehest Californian. 15.03.1848 Illustratsioon: Ekraanipauk arhiivist

Õnneotsijad olid valdavalt nooremapoolsed mehed, kes siis kas oma perekonna toel või kõike rahaks tehes said lõpuks kokku selle summa, millega tasus reisi ette võtta. Naised ja lapsed jäeti esialgu maha, sest need kujutasid endast kiirel kullakorjel vaid takistusi. Mehed pidid enne pärale jõudma, kõik ämbrid ja kotid kulda täis korjama ja kui pere järele jõudis, võis ülejäänud aja juba ainult prassida, maju ehitada, kuldkaladele basseine kaevata, palme istutada ja kuldses toolis kuldtuhvlid jalas kuldlusikaga kohvi segades California kuldset päikest nautida. Ajaleheartiklid olid oma kiidulauludega lollide pealuudel kapjadega plagistanud nagu kari metsikuid mustange, löögi inerts ja kõrvus kaikuv kulla kaja oli mõtlemisvõime olematuks teinud ja seda massi ei pidurdanud nüüd enam miski. Inimeste meeltesse mahtus vaid kuld, kuld ja ainult kuld.

Suurim probleem oli California kullaväljade kaugus ja ebasõbralikkus. California ei olnud mitte midagi käegakatsutavat. Selle elanikkonna moodustasid umbes kuus ja pool tuhat «kaliforniot» – kireva ja sageli ka verise taustaga mehhiklaste ja hispaanlaste segu, umbes seitsesada sisserännanud valget ja sada viiskümmend tuhat eri hõimude indiaanlast. Ja mitte keegi neist ei ihanud võõraid oma maale.

Aga nad hakkasid tulema

Kõige rikkamad valisid teekonnaks postitõldadega sõidu Oregon-California Kullateel või võtsid ette kiireimate laevadega reisi ümber Kap Hoorni, sihtkohaks San Francisco ehk Frisco sadam, kust edasi viis juba tõllasõit Sutter Creeki – kõigi unistuste täitumiskohta Californias. Vaesemate pärusmaaks oli vaevaline teekond igat masti laevadega Panama maakitsusesse Coloni, kust edasi rühiti juba mööda metsikut maad maakitsuse teisele poole Panamasse ning sealt ja teistest lähedastest sadamatest taas esimeste laevadega Friscosse. Ülevedajatest said rikkurid ülilühikese ajaga.

Laevakapteneid leidus igasuguseid. Näiteks Jeremiah Hope vedas oma laevaga Good Hope kullaotsijaid lausa rekordilise ajaga pärale, korjates neid idaranniku sadamatest järjest ja järjest peale. 150 dollarit nägu ja viis nad kõik ööpimeduses kas Varaderosse Kuubal või Red Baysse Bahamal. Kummastki oli Panamani mõistagi tükk lagedat haisid täis merd. Aga kakssada kullaotsijat korraga kõlas igal juhul mõistlikult ja nii ta muudkui neid kullast vatravaid sõgedikke ühest sadamast teise kupatas. Kui tal juba mitme mõisa jagu dollareid kirstus sahises, hakkas tal lõpuks ka südamel hale ja siis viis ta ühe laevatäie kullaotsijaid lausa Cancuni. Varaderos ja Red Bays tekitasid kullanäljased täiesti uue reaalsuse, mida ei kuubalased ega bahamalased silmaotsaski ei kannatanud ning järjestikulistes konfliktides sissetooduid maha nottides kulus kohalikel aeg, kuni jõulud kätte saabusid.

Kes olid siiski Coloni jõudnud, nende piinad alles algasid. Nad sõltusid täielikult kohalikest teejuhtidest, kes tegid neid usaldavate õnneotsijatega täpselt seda, mida ise tahtsid. Algul ei taibanud nad sülle sadanud võimalusi ära kasutada, kuid järgmisel, 1849. aastal saabunud «49-id» nottisid nad täielikult oma suva järgi. Kõige tavalisem taktika oli rännuseltskond kuskile kuuldekaugusest eemale ürgmetsa juhtida, kus varitsus kõigile enamasti öösel kiirelt otsa peale tegi. Vaesemaks ei jäänud neist teejuhtidest lõpuks mitte keegi ja surnukehad päris vihmametsade ablas pind või viisid veed need kuskile, kus haid taas kõhud kenasti täis said. Liialdamata võib öelda, et kolmandik «49-eid» selle maakitsuse teist otsa Panamat ei näinud.

Läbitud teekonna õudustes metsistunud ja põlevate silmadega luukõhnad õnneotsijad ummistasid Panama sadamakaid ning iga lahkuv laev sai endale tihke laadungi verd ja surma näinud meeleheite piirile viidud kullanäljas mehi. Ja jutt sellest, et Panamast 150 dollariga Friscosse said, ei maksnud kohapeal mitte pennigi. Kui läks hästi, algas teekond kahesaja dollari loovutamisega. Tavataks oli aga 250 ja isegi kolmsada.

Laevaomanikud viibisid ise kai peal, rääkisid juhmidel ajud pehmeks, siis ühel hetkel südaööl oli laev platsis, ootevalmis kirkade ja labidatega mass valgus sekunditega pardale, dollarid vahetasid omanikke ja anti otsad, kuni ülejäänud veel kõike seda märgatagi polnud jõudnud. Järgnenud suure vihalaine sees pandi aga jälle soss-soss jutud käima ning juba järgmisel ööl võttis järgmine laev järgmise kamba segaseid peale. Leidus ka kapteneid, kes sõiduraha kai peal juba ette sisse kasseerisid, kusagil varjulisemas abajas randumise kokku leppisid ja kui kullakütid lõpuks sinna pärale jõudsid, viibati nende rahast ilma jäänud tolvanite poole heldimuses rätikuid, omal laevalagi ja trümm elavat laadungit pilgeni täis.

Ja leidus ka siin agaraid laevamehi, kes oma aluse hoopis San Diegosse tüürisid ja siis sama väledalt Panamasse tagasi tõttasid. Lollide dollarid viisid taiplikumaid kiirelt oma kullaranda ilma kulla otsimise ränga vaevata. Loll saab ka kirikus peksa ning loll ja tema raha tuleb teineteisest eraldada – need tõed on vana hea Ameerika roostekindel raudvara. Ja oli ka selliseid, kes oma ahnuses võtsid pardale sellise koguse mehi, et need pehkinud künad tormides põhja läksid, dollareid ja saamahimu sajatuste saatel merepõhja viies.

Niobe

Kui Niobe 1849. aasta juuli lõpus Panama sadamakaile lähenes, oli «49-nda» haripunkt käes. Hullunud kullaotsijate hordid hulkusid röövides, tappes ja vägistades rannikualadel, aegajalt omavahel segunedes, et siis jällegi vihaste konfliktide käigus üksteisega tapeldes laiali minna. Kõik nad passisid laevu ja kui Niobe nähtavale ilmus, valgus kõik see mass ulgudes sadama poole. Kai oli niigi rahvast pungil täis ja kui külgedelt kullaotsijaid muudkui aga juurde pressis, paisati esimesed röökivad read merre, kus osa uppus, osa kaugemal välja ujus ja osa meeleheitlikult kai peale tagasi ronida püüdis, seal olijatelt saapahoope pähe saades ja uuesti vette kukkudes, et sedasama uuesti otsast peale teha. Kai peal käis pöörane möll, kus igaüks seisis oma huvide eest täpselt sellega, mis parasjagu käe alla sattus. Mida lähemale Niobe jõudis, seda kriiskavamaks muutus meestesumm ja seda vilkamalt käisid käed.

Niobe oli kahemastiline üsna madala pardaga kuunar, mis oli ehitatud kalalaevaks, ning kalapüügi ja igasuguse kauba veoga sellega ka tegeldi. Madal parras ja madal süvis andsid laevale selge eelise kohalikes madalates vetes. Inimveo varianti ei olnud aga üldse silmas peetud. Sellel puudusid peaaegu täielikult dekiehitised ja ainsad inimeste teenindamisega seotud paigad olid vööri ruhviruum madrustele, kambüüs kokale, midagi messiruumi taolist söömise ja viletsa ilmaga võrkude parandamise jaoks ning kaks kajutit tagumises kolmandikus kõrguva kaptenisilla all kapten Mortimerile ja tema abile Scanlanile, kelle täita olid tüürimehe ja paadivanema kohustused. Peale nende ruumide olid laeval inimeste jaoks absoluutselt sobimatud kala järgi haisevad trümmid, sahver vee ja proviandi tarbeks ning võrgukuur. Sisuliselt ainus koht inimestele oli madala reelinguga meeskonnadekk, kus kõik oli võrkude või jadaõngede välja tõmbamiseks paigas ja kus inimeste jaoks isegi ühtki pinki polnud. Kuid kapten James Douglas Mortimer oli kergelt saadavatest dollaritest pimestunud ja otsustas sadakond ullikest peale võtta ning see ots siiski ära teha.

Ettevaatlikult lähenes laev sadamakaile ning välja otsiti üle viiemeetrine tugevdatud laud, mille eesmärgiks oli kaldale saamine või kaldalt laevale tulek seal, kus järsem rannik seda võimaldas. Ja nagu laud maha langes, nii ette sirutatud pootshaakidest hoolimata, valgus mõne hetkega laevalagi kuhjaga mehi täis. Madrused haalasid kiirelt köisi, Niobe haaras tuulest ning kohutavalt röökiv inimmass kukkus toe kaotanud lauaga koos merre, julgelt sada meest kai pealt nende järel. Kõik nad üritasid parrast mööda laevale ronida ja laevalolijad peksid nad kõik toorelt vandudes labidatega tagasi. Viis minutit hiljem oli laev juba kuuldekaugusest väljas, osa kullaotsijaist endiselt kallast pidi järele joostes ja osa neist pisaraid valades põlvili härdalt palveid röökides. Sadamakail käis inertsist veel möll natuke aega edasi, siis revideeriti oimetuks tambitute ja mahalöödute taskute sisu üle ja mindi laiali haavu lakkuma.

Illustratsioon: Nathaniel Currier (1813-1888)

Mortimer ilmus pintsli ja värvipotiga kajutilaele ja meestesummale hõiguti korraldused kätte. Nagu sadamast välja saadi, oli endine metsikus asendunud tohutu võidurõõmuga ning rahulolevad õnneotsijad hakkasid hanereas pootsmanist mööda kõndima. Iga mees andis kaptenile 250 dollarit, see tegu fikseeriti raamatusse koos maksja allkirja või kolme ristiga ja igale sellisele maalis pootsman Trackler rohelise risti otsa ette. Selle ettenäitajal oli õigus kambüüsi kostile ja kohale laevalael. Kokku maaliti rist 170 otsmikule. Seejärel pandi kõik mehed neile määratud kohtadele istuma. Lamamisest ei saanud juttugi tulla. Ruumi kitsikus laevalael oli üks mure, suurenenud süvis teine. Laev istus vees oluliselt sügavamal kui tavaliselt ning suuremad lained tikkusid vägisi harjapidi pardale ronima. Kullajanustele jagati kätte hauskarid ja kaela valguva vee tagasi ookeani loopimisega oli nende vaba aeg korralikult sisustatud. Ees ootas aga kolmekümnepäevane merereis.

Kui purjed klaarid ja suund paigas, istus laeva kapten koos oma suurema usaldusega käealustega messiruumis maha ja vaadati seisud üle. Laeval oli algsest plaanitust tubli 70 inimest üleliigsed.

«Kokni, kuidas meil varudega on?»

«Seda hulka arvestades on meil kümne päevaga sahver toidust lage. Ja toidust pole ehk nii väga, vesi saab otsa palju varem.»

«Toop vett neile päeva peale! Kui siiani maha ei kärvanud, siis kuu aega janu kannatavad nad ka välja. Laevameestele vesi nagu ikka.»

«Meil on triivvõrgud, vahepeal võime võrku ka vedada. Midagi kätte ikka saame. Jääd meil ei ole, aga ega me kala säilitama ju ei hakka. Teeme kõik otse supiks ja jagame laiali.»

«Kõlab nagu plaan. Trackler, mine selgita meie kallitele külalistele, kuidas asjad nüüdsest käivad.»

Pootsman läks ja andis pikalt vilet ning siis valjuhäälselt hõikudes andis Mortimeri sõnumi meeskonnadekil istuvale massile edasi. Meestesumm võttis uue reaalsuse vaikides vastu ja pärast kellegi entusiastlikku repliiki aktsepteeriti see olukord. Koos kahe madrusega alustas kokk lubatud toobi väljajagamist. Siin läks juba vahepeal ka seis pingelisemaks, kui üks ja sama mees juba kolmandat korda oma normi järele läks. Väikse lõõbiga anti sellile jalaga pehmesse piirkonda ja lugu lõpetatud. Scanlan otsis välja vanad purjeräbalad ja meeskonda appi võttes paigaldati need pika köie kaasabil enamvähem ühtlaselt kogu reelingu ulatuses täiendavaks seinaks lainete ette. Nüüd võis veeloopimist oluliselt vabamalt võtta, aga täiesti unustada ei tohtinud.

Teisel päeval jälgiti juba vee jagamist palju hoolsamalt. Oli koostatud laevalolijate nimekiri ning iga mees sai oma nime öelnult kõigepealt messiuksel ristikese tabelisse ja siis sealsamas ka oma kauaoodatud vee. Lisaks madrustele kontrollis tegevust ka suur hulk kullaotsijate silmapaare ja võib öelda, et nivood olid paigas millimeetri pealt. Terve see päev istuti kambakesi koos, heietati tulevikuplaane, tõmmati suitsu kopsu ja visati aegajalt vett üle parda.

«Öösel tuleb silmad lahti hoida. Pardale madruseid mitte lasta, kõik uksed lukustada, veele valve peale,» sõnas Scanlan. Kapteniabi vaatas pikalt silmapiiri ja jätkas siis piipu täis toppides: «Siin läheb veel löömaks või minu nimi ei ole James Scanlan, kurat neid võtku!»

Öösel tõepoolest lõgistati lukke ja torgiti nugadega uksepilusid, aga sellega aktiivsus piirneski. Järgmisel päeval moodustasid kullaotsijad komitee, mis kontrollis täiendavalt vee jagamist ja seda, et keegi sohki ei teeks. Üks viltuste silmadega tõmmu kullakütt üritas siiski vahelt võtta ja üldise heakskiidu saatel valati tema veepudel ümber järgmiste januste topsidesse.

«Mis su nimi on?»

«Jackson.»

«Nii, Jackson. Homme on sul õigus pooleteisele toobile, täna aga oled karistuseks ilma.»

«Jah, Jackson, pesema pead ennast seekord parda taga.»

Selle peale hirnus vähemalt sajapealine meestesumm toorelt naerda ja vee jagamine läks edasi.

Õhtul pakuti igale mehele taldrikutäis putru, tehtud ammu sisse soolatud ubadest.

Hommik algas pakpoordis hirmsa röökimisega. Öösel oli kolme mehe elulõng puruks katkutud, nende veevarud olid tühjaks joodud ja dollaritega puhas vuuk tehtud. See oli nüüd täpselt see moment, kus kapten oleks pidanud sekkuma, kuid ta otsustas juhtumi uurimise ja lahendamise kontrollkomiteele jätta. Selle asemel, et juhtida ja vastutust võtta, siirdus Mortimer rahulikult oma kajutisse ja käskis ka teistel laevameestel peale roolimadruse deki pealt ja jalust ära kaduda. See oli saatuslik viga, sest nüüd võtsid õiguse mõistmise oma kätte isikud, kelle moraal oli tundmatu maa, ja sellest veast alates läksid laeval kõik asjad väga palju halvemaks.

«Jackson siia!» möirgas kontrollkomitee. Söösteti otsima ja pärast pisukest mäselemist veeti see viltuste silmadega tõmmu jõmm verevahus huultega komitee ette. Kui veepudelilt kork maha keerati, nägid kõik, et see oli pilgeni vett täis. Janus meeste raev raksus silmapilkselt välja, laevalagi oli toorest sõimu täis ning kümned rusikad ja saapatallad laksatasid süüdlasele pihta verd naha alt välja pressides.

«Pidage!» möirgas komitee esimees, pika habemega suurt kasvu Ben Masterson. «Nii need asjad ei käi! Kolm meest on surnud, nendega ei ole enam midagi peale hakata. Kes tahab saapaid, võtke saapad. Aga muidu üle parda. Tõstame poistel vähe isukest.» Need viimased sõnad olid öeldud kuidagi erilise kõlaga ja kõik said aru, mis poistest juttu oli. Pikema jututa visati laibad ilma issameieta üle parda, kuhu need esialgu ulpima jäid ja siis järjest vee alla kadusid.

«Köis siia!»

Toodi pikk köis, mis maona väänlevale surmahirmus röökivale Jacksonile kaks korda käte alt ümber keha tõmmati ja sõlm otsa väänati. Kuue mehega hoiti Jacksonit kõvasti kinni ja isehakanud kohtunik lasi otsustel sündida.

«Kas vandemehed on kõik päri, et see Jackson siin on süüdi kolme ilmsüütu mehe surmas?»

«Süüdi!» möirgas kogu laevatäis.

«Selge. Nii sina, Jackson, nüüdsest ajast süüdi mõistetud, kui sa palvetada oskad, siis ütle kiirelt oma palve. Anna andeks, aga viimase soovi jaoks meil aega pole.»

Ja sealsamas visati süüdlane hooga üle parda, kus see mulinal nagu pomm vee alla vajus. Köit lasti tubli poolsada sülda välja joosta, siis kinnitati see pulkadele ja laev vedas Jacksoni jälle vee peale. Ta oli ikka veel elus ja klammerdus kahe käega köie külge, edasisi sündmusi aimates nägu hirmu täis. Mehed naersid ahtris parastavalt, vilistati ja kommenteeriti toimuvat, mille peale kähedad veest kuivad kõrid ikka ja jälle naeru röökisid. Siis aga jäid kõik äkki vait. Pinevil silmi vaadati kaugusse. Jah, nii oligi – Jacksoni taha oli vee peale tekkinud seljauim. Ühel hetkel nägi seda ka Jackson ise.

Ta hakkas paaniliselt röökides ja jalgadega sumades ennast käte varal köit mööda laevale ja sellel olevatele inimhaidele lähemale haalama. Need röökisid toorelt naerda ja võngutasid köit. Jackson andis endast kõik ja kiskus ennast kahekordse kiirusega laeva poole. Sellest oli aga kasu vähe. Tema selja taga ujujal olid kõik eelised ja äkki tõmmati köis hooga pingule. See lõi tinisedes vastu vett nagu pillikeel ja Jackson röökis nii, nagu ükski inimene siiani röökinud ei ole. Siis veel üks kord ja veel üks kord. Seejärel tõmmati puruksrebitud otsaga köis jälle laevale tagasi, pleisiti kuidagimoodi kokku, visati võrguruumi ja loeti vahejuhtum lõpetatuks. Õigus oli mõistetud ja Jacksoni piinad siinpool igavikupiiri otsa lõppenud. Brutaalset nalja visates istus meestesumm jälle oma kohtadele koka uut lobi ootama. Komitee luges Jacksoni taskutest saadud rahad üle, jagas summa 164-ga ja nii sai lõpuks iga mees dollari võrra rikkamaks.

«Ja mis saab ülejäänud kuueteistkümne dollariga?»

«Need on kohtukulud,» kostis Masterson ja pistis raha rahulikult tasku. Mehed irvitasid ja jäid siis üksteise järel vait.

Üksikute ülesannete jaoks kamandati aegajalt ruhvist mõni mees ka üles, muul ajal aga oli ainsaks laevameheks meeskonnadekil kokk, kes olemasolevast kraamist võimalikult kokkuhoidlikult midagi supitaolist teha üritas. Päev kulges Jacksoni hukkamist arutades omasoodu – oli neid, kes asja hukka mõistsid, ja oli neid, kes arvasid, et Jackson veel vähe sai. Pinged meeste vahel kasvasid ja pärast supi söömist läks kahe grupi vahel ka kakluseks, mis aga kontrollkomitee sekkumisel toorelt maha rahustati. Veriste nägudega mehed istusid hambaid kiristades oma kohtadele ja nii mõnigi neist ütles otse välja, et nii see asi ei jää.

«Minu pärast lööge üksteist maha nii palju, kui süda lustib. Teie oma elu, ise teate, kuidas seda kulutate. Aga seda ma teile ütlen, mehed, et kui te mu laeva kallale lähete, siis see asi läheb teile väga kalliks maksma.» Seda kõike külmalt all istuvale meestesummale öelnud, keeras Mortimer rahulikult selja ja läks oma kajutisse tagasi. See oli muidugi paras bluff, sest peale paari püstoli ja mõne meremehemõõga ei olnud laeval mitte ühtki muud relva. Mortimeril oli selleks ajaks oma elavlaadungi suhtes selge arusaam kujunenud ja mitte midagi head sellest neile oodata ei olnud.

Päike vajus vaikselt horisondi taha ja laevalael võttis maad pimedus. Kõik see summ kobistas end kuidagimoodi kerra magama ja sellele meeste meeli muutvale päevale tõmmati joon alla. Neli meest olid oma elu kaotanud ja oli selge, et see oli alles algus. Nähtud sündmused, kapteni ükskõiksus ja veejanu tegid meestest järjest hullemad kuradid.

Öösel koeravahi ajal kostus pupiäärelt summutatud röögatus, mille järel oli kuulda, kuidas kedagi üle parda aidati. Saabastega trampides tormas meestesumm pimedal dekil üksteiste ja takistuste vastu põrgates instinktiivselt roolimehe laterna poole. Lärmati, seletati, vehiti kätega ja lõpuks mindi taas magama. Hommikul selgus, et veel neli meest olid kadunud. Kuna nüüd süüdistuskoosseisu välja nuputada ei õnnestunud, jäid süüdlased leidmata. Veenorm oli aga ikka endiselt toop päevas.

Niobe sappa olid end sättinud kaks suurt haid. Ju nad olid seostanud selle aluse hõlpsalt saadava kõhutäiega, aga võis ka nii olla, et laevalt lekkis vette midagi, mis sundis neid talle järgnema. Öö hakul murdsid mehed massina võrguruumi, lõikusid seal endale parajad nöörijupid valmis ja edasipidiselt magati dekil kas kätt või jalga pidi parda külge kinnitatult. Sellest kuulis Scanlani kaudu ka kapten ning käsi ringutades ja vihast vahutades jooksis see kaptenisillale välku lööma.

«Kas teil täitand maarottidel on üldse aruraasu peakolbas?» möirgas Mortimer. «Te lõikusite puruks meie ainsad kalavõrgud! Millega me nüüd teie arvates kala püüdma hakkame?!»

«Friscost ostad uued! Raha peaks sul ju jätkuma!»

«Oinakari! Kõigepealt tuleb Friscosse jõuda! Meil aga on provianti piiratult, sest me ei arvestanud, et te nagu voodilutikad siia pardale ronite. Võrgud olid mõeldud teile kala püüdmiseks. Ei tea, millest see kokk teile suppi keedab, kui patta mitte midagi panna ei ole? Aga üldiselt, teie endi otsus. Kui tuleb nälg, siis tuleb nälg. Arvestage aga sellega, et seda laeva siin teie juhtida ei oska, nii et kui meile kallale tulete, hakkate ise mõistatama, millisesse suunda laevanina keerata. Ja võimalusi on siin palju, maa on aga ainult ühes suunas.»

«Ära muretse! Sellises tempos on meil nädala pärast kümme meest pardal ning sööki ja vett jätkub kõigile!»

Kogu meestekamp irvitas oma toorest pahaendelist naeru ja siin ei olnud kaptenil enam midagi juurde lisada. Mortimer rehmas lootusetult käega ja tõmbas kajutiukse prõmdi enda järel kinni. Mehed kogunesid gruppidesse asja arutama. Kõlas igasuguseid arvamusi, peale jäi aga lööklause: «Frisco pole kaugel!» Kohendati oma küljealuseid, tehti suitsu, loobiti vahel vett vähemaks ja öö hakul kerisid kõik nagu koerad kerra, keha nöörijupiga reelingu küljes ja väärtuslikum kraam pea all.

Hommikuks olid kaheksast mehest pakpoordis alles jäänud vaid vees laiali valgunud vereloigud ja mahalõigatud nöörijupid reelingu pulkade küljes. Mitte keegi, isegi mitte roolimadrused, ei olnud mitte midagi ei kuulnud ega näinud. Ja need, kes nii kuulsid kui nägid, pidasid surmahirmus oma suu ja olid õnnelikud, et järjekord nendeni ei jõudnud.

«Lasti nööri otsas vaikselt merre ja kogu lugu.»

Kuna kõik surmad olid toimunud pakpoordis, levis kiirelt arvamus, et tapjad olid pärit tüürpoordist. Erilise tähelepanu alla sattus üks suurem kokku hoidev erakordselt krõbeda kõnepruugiga julma välimusega meestehulk, kelle kohta teati, et nad kõik Floridast pärit olid.

«Uskuge mind, see Biscayne'i kamp ongi kõiges selles süüdi! Nad olid lihunikud juba Panamas, sadamas pussitasid üksikuid digger'eid. Ma ise nägin! Me ei saa enne rahu, kui see kamp siit laevalt merre on pühitud!» Seda kõike hüüdis üks nägu poolitava labidalöögi armiga verinoor kullaotsija, ise dekil põlvili, süüdistav sõrm süüdistatavate poole õieli.

«Sa Arminägu, pea lõuad, muidu saad teise samasuguse armi lisaks! Siis oled Ristinägu!» Taas kajas dekil toores naer, kuid seekord ainult tüürpoordis ja sedagi mitte kõigi suust.

«Mehed. Mehed! Rahuneme maha. Meil on veel pikk tee minna ja ärme unustame, miks me siin oleme ja mis on meie eesmärk! Meie eesmärk on kuld! Meie eesmärk ei ole teineteisel kõri läbi närimine! Rahunege maha!»

«Sa Masterson, pea ka lõuad, pole sa ei kohtunik ega miskit. Kus su parukas ja mantel on? Seadustest ei tea sa mitte õhkugi. Sul on täid habemes. Ja mitte ainult!» Selle peale naerdi, aga veelgi vähem. Mehed istusid, veepudel käte vahel, varjulisemates kohtades, rääkisid pominal teineteisega või olid päev otsa vait ning põrnitsesid vastasparda rahvast inimvihkajalike pilkudega.

Toobi peal venitati seegi päev lõpuks õhtusse. Saabus õhtu, õhtune soolane plödilobi ja soolapiinades öö. Siis kõlas dekil kellegi karje, mille järel oleks nagu areenitäis metsloomi möiranud ning hetk hiljem taples pakpoord tüürpoordiga vahendeid valimata ja halastust tundmata. Käiku läksid rusikad, saapatallad, pussid, labidad ja kirved. Kära peale kohale tulnud Tracler löödi sealsamas maha, junga niisamuti. Kel vedas, see peitis end pardasoppidesse või venitas end hammastega kinni hoides ja mõni kord ka röökides alla kukkudes mastidesse, kes üritas lihtsalt märuli eest eemale põigelda ja lõpuks ikka tera ribide vahele sai.

All meeskonnadekil käis tähtede valgusel tapatalgu, kus enam ei hoolinud keegi, kust keegi pärit või kes milleski süüdi oli. Mahapaisatud vastase peale hüpati jalgadega, põlvedega, seda taoti labidaga, kägistati nööriga, sellele rulliti ennast peale, jagades lõrinal noahoope kõikjale, kuhu aga neid jagada sai. Kel ühtki relva ei olnud, see üritas teist lämmatada teda nägupidi pardal liikuvas veelombis hoides. Ja kui ühega oldi hakkama saadud, karati kõrri järgmisele. Aga juhtus ka sedasi, et võidumehele hetk hiljem puss parastava röögatuse saatel kuni pidemeni kerre löödi. Üks punt koos töötavaid mehi haaras järjest üksikutel meestel kätest-jalgadest kinni, tõmbas taskud tühjaks ja viskas selle õnnetu röökimise saatel üle parda.

Mastersoni suurem grupp oli ennast vööri võidelnud ja seal raiusid nad oma pikavarreliste labidatega nagu hellebardidega pihta kõigele, mis löögiulatusse sattus. Kuna need olid kõik kontrollkomitee liikmed, said nad meeskonna viha kõige enam tunda. Nende pihta loobiti labidaid, lennutati kirkasid ja kui keegi kokku vajus, andis see ründajatele ainult indu juurde. Kõik möirgasid loomalikult – kes sai pihta, see valust, kes andis pihta, see võidurõõmust. Õhk oli täis verepritsmeid, vandumist, needmist ja surijate oigeid. Mastersoni mehed suruti vöörinurgast välja ja vihaselt võideldes, kuid järjest mehi kaotades, jäid nad lõpuks pidama kambüüsi nurka, verest libedaks muutunud täkitud teradega labidad üha uusi ja uusi kallaletungijaid dekile sirutades. Lapiti ei löödud juba ammu mitte.

Vere lõhna peale pööraseks muutunud ja seni allesjäänud Biscayne'i kõrilõikajad vajusid ummisjalu käkaskaela ruhviruumi, kus see õige lihunikutöö alles pihta hakkas. Kuid neile sattus ette vääriline vastane. Madruste käes välkusid samamoodi noad ja nad tundsid ennast palju vabamalt, sest keskkond polnud neile ju võõras. Ja nii juhtuski, et ruhvi tormanud Florida noakangelastest ei roninud omil jalul dekile tagasi enam keegi. Alles jäänud verega kaetud madrused tormasid mõlemas käes nuga hoides ja raevust röökides dekile ning sukeldusid seal lahkelt surma külvates rähklevasse inimmöllu.

Kogu selle kaose keskel mõjus vahimadrus täieliku võõrkehana. See oli surmrahulik elu ja taplusi näinud mees, kes jäisel pilgul kogu mäsu ülalt alla vaadates nagu kaame surmaingel paigal seisis ning aegajalt rooliasendit muutes kompassinõela õige kraadi peal hoidis. All dekil toimuv temasse ei puutunud, temal oli oma töö. Scanlan piilus aegajalt seda möllu oma ukse vahelt, Mortimeri jättis see kõik aga täiesti ükskõikseks. Oma paksu tammise ukse taga rasvalambi valguses tegi ta oma arvestusi ning iga järjekordne teise ilma siirdunu tegi tema tehete tulemuse vaid ilusamaks. Raha oli ta kätte saanud, muu teda ei huvitanud.

Hommikuks oli kogu dekitäiest meestest elus vaid 42. Nendest seitsme seisund oli saadud haavade tõttu kriitiline ja pärast päikeselõõsa saabumist heitsid nad kõik pärastlõunaks hinge. Ülejäänutest olid mõned ilma ühegi muhu või kriimuta, teised sidusid haavu ja aitasid end, kuidas suutsid. Mastersoni grupist oli peale Mastersoni elus veel kaks kangemat meest, Biscayne'i tüübid olid aga kõik maha löödud. Päeva jooksul tariti neid järjest sealt ruhvist välja, kõigil vähemalt paarkümmend noahaava kehas ja kõik ühtmoodi raevugrimassis nägudega. Surnukehad vabastati nende liigsest varast ja kehi muudkui aga loobiti plauh ja plauh üle reelingu merre. Nii rikkalikku lauda polnud haidel Vaikses ookeanis juba ammu olnud.

Laevalaele oli lõpuks ometi saabunud rahu, kuid millise hinnaga! Laevameestest olid hinges vaid kokk, kapteniabi, kapten ja üks madrus. Kuid sõit polnud veel läbi. Sõit polnud isegi veel mitte kolmandiku peal. James Douglas Mortimer tõmbas oma vurrud ja habeme ühte pikka tuusti, riputas pika mõõga vööle, astus ülevalt alla vaadates meeste ette ja alustas ükskõiksel toonil selgitustööd, muutudes iga öeldud lause järel järjest teravamaks ja tigedamaks.

«Muutunud olukorda arvestades võib veenormi tõsta pooleteisele toobile päevas. Aga mitte rohkem. Meil peaaegu ei ole enam mehi, millega laev Friscosse viia, ja sealt tagant tulev süüdost võib meile viimaseks jääda. Ja kui ta ei jää viimaseks, siis võib ta meid viia sinna, kust tagasi tulek kestab rohkem, kui te arvata oskate. Kas ma ei öelnud, et laevemahi te ei puutu! Nüüd siis peavad Jessup ja Jenkins selle laeva Friscosse saama või? Kes teile siis suppi teeb ja kes kurssi hoidab? Teist maarottidest ei ole laeva juhtimisel suurt kasu, aga kui te ikka tahate oma kullatükkide juurde jõuda, peate nüüd meile appi tulema. Siiani on ainus kasu see, et tegite laeva kergemaks. Nüüd istume jälle nii kõrgel vees, et meri meile enam pardale ei rooma. Aitäh teile selle pingutuse eest. Aga kui tahate Friscosse jõuda, peate lõpetama üksteise kõride läbi närimise ja hakkama koos töötama. Ja kui ei taha, siis koksake rahus üksteist maha ja kerige põrgu!»

Torm

Õnneotsijad said oma poolteist toopi vett ja see tõstis nende tuju oluliselt. Mis aga tuju alla viis, oli taamal tumenev horisont. Keskpäevaks oli tuul tõusnud sellisel määral, et tuli ära koristada kõik ülemised purjed, mis oli kolmele mehele paras katsumus. Söögi tegemisest ei olnud juttugi, kokk tegi madruste tööd täpselt nii, nagu seda vähegi suutis.

Õhtuks olid lained kerkinud ähvardavalt kõrgele ja laeva jälitaval haiparvel oli võimalus aegajalt meestele läbi veeseina isegi ülevalt alla otsa vaadata. See oli jube vaatepilt. Vaid allesjäänud kliiverpurjede abil lendas Niobe nagu lind ühelt lainelt teisele, võigas ja hästi toidetud surmakomando sabade laksudes tema järel. Iga pardale jõudnud lainehari tõi ju ookeani tagasi valgudes uut verelõhna vette ja haiparv laeva ümber muudkui aga suurenes. Tume vesi kihas haiselgadest ja kiirust mõõta polnud logiliiniga üldse võimalik, sest nagu logilaud vett puutus, rabasid seda kohe mitu suurt kala.

«Võtaks merekurat neid haisid! Aga hea küll, kui me suunda alles saame hoida, viib see torm meid eesmärgile kõvasti lähemale.»

Torm kestis selliselt veel mitmeid tunde ning siis muutus korraga peaaegu kottpimedaks ja iilid läksid oluliselt kurjemaks. Kliivritest jäeti alles vaid see kõige pisem puding ja selle eesmärgiks ei saanud nüüd enam mitte kiiruse säilitamine, vaid suuna hoidmine, sest haide tõttu polnud triivankru kasutamisel mingit mõtet.

Mehed vahetasid ennast rooli taga, väsimus võttis üha enam võimust ja ühel hetkel see juhtuski. Sügavale laineorgu vajudes kostus äkki roolisüsteemi raksakas, suund läks käest, kuunar keeras end laine suhtes poolviltu ja kui nüüd tormilaine üle deki voogas, oli võrgukuur läinud ning selles jumalalt härdalt halastust palunud õnnekütid koos nendega. Surma ähvardusel kamandati messiruumi murdnud mehed välja ning käsikaudu end ahtrisse vedanud, hakkasid nad kõik pikkade murtud plankudega ise end keskpaigast reelingu külge sidunult ahtrit õigesse asendisse tagasi aerutama.

Lained rammisid küljetsi laeva, nii et see oigas ja ragises. Aegajalt röögatas mõni meestest oma viimase vandesõna või lasi mulinal tulla mõne jumala nimel, teda kinni hoidev köis katkes või tuli sõlm lahti ning ta uhtus käte ja jalgade vehkides üle parda või luid murdes tohutu jõuga kuhugi ettepoole, kust ta järgmise lainega minema viidi enne seda veel siia-sinna loopides ja luid murdes. See kõik aga ei tähendanud nüüd enam midagi. Surm, viha, hirm ja lootus olid unustatud, jäi vaid raudne tahe ellu jääda ja see tähendas sõudmist, sõudmist ja sõudmist.

Lõpuks saadi laev taas õigele kursile tagasi ja siis kaldus see sama lõbusalt juba teisele küljele ning puruväsinud õnneküttidest aerutajad tormasid ahtri teisele poole kinni seotult taas oma summimist alustama, et siis mõne aja pärast taas sama teisel pool korrata. See oli põrgutöö ja ei paistnud mitte kunagi lõppevat. Laevamehed parandasid kogu selle aja vandesõnu appi võttes ahvikiirusel roolisüsteemi purunenud hoovastikku ja kui tüür taas kuidagimoodi roolile allus, vajusid aerumehed nagu loog sinnasamma kambüüsi teineteise otsa magama, hoolimata sõrmeküünegi võrra võimalusest, et järgmine suur laine võis sellegi üle parda koristada, omal küüned pahupidi ja konksjalt krampis kätel sõrmeotstest veri välja tilkumas. 

Torm vaibus tasapisi alles kolmandal päeval ja järjest purjepinda kasvatav Niobe võttis sellest viimast.

Ja siis sai tuul otsa

Mehed kogunesid laevalaele. Panamast peale valgunud inimmassist oli alles vaid Masterson oma kahe kaaslasega ja veel viis meest. Kõik ülejäänud olid kas kaheteistkümnekesi koos ühes võrgukuuriga haide söödaks langenud või ükshaaval lainega ära nopitud. Kaheksa olid oma otsa leidnud deki all kaubaruumis, kus laev oli neid nii kaua pillutanud, et haavad taas avanesid ja nad verekaotusse surid. Kogu laeva hingekirja oli jäänud kokku kaksteist meest.

Kapteniabi mõõtis sekstandiga päikese kõrgust, sehkendas midagi logiraamatusse ja läks siis sellega pead väärutades kapteni kajutisse. Kulus veidi aega ning siis astus Mortimer meeste ette. Ta võttis mütsi peast, kuivatas higi ja lausus siis: «Teate, mehed… ma ei hakka teile valetama. Meil on mõnes mõttes vedanud ja mõnes mõttes ei ole ka. Torm on meid viinud põhja poole kiiremini, kui seda uskuda võiks. Kui nii vaadata, siis Friscost on puudu veidi üle kahe nädala. Aga me oleme ka kakssada miili rohkem kaldast kaugenenud. Kui oleks tuult, ei teeks ma sellest juttugi. Aga tuult ei ole, on ainult hoovus ja see viib meid järjest kaugemale ookeanile. Umbes kaheksakümmend miili ööpäevaga. Nii et kui kümme päeva tuult ei tule, siis… arvutage ise. Kõige rohkem kahe nädala pärast on söök otsas ja võrgud lõikusite ise juppideks. Või mis seal enam võrkudest, kuurigi ei ole enam olemas, võrguräbalatest rääkimata. Sepp sai kah labidaga vastu oma lolli peakolu, nii et kui on keegi, kes paremini sepatööd tunneb, see võiks mõne korralikuma konksu valmis taguda. Olete nüüd haisid küllalt hästi toitnud, ei teeks paha mõni neist dekile tõmmata. Ja kui keegi teist mõne jumalaga paremini sina peal on, siis las palub, mida kõike paluda saab. Palugu tuult ja vihma. Tormiga läks üks veevaat liikuma, läks puruks ja 160 toopi vett voolas maha. Vett meil enam palju ei ole, nii et nüüdsest lähme ühele toobile tagasi. Kui tuul tuleb, saame oma varudega Frisconi välja venitada. Kui ei, siis ei. Sellepärast olekski mõistlik mõni päev ennast hailiha peal nuumata. Hoiatan – see on üks maitsega liha.»

Neli tundi sepistati sütel konksu, millele lõpuks läks otsa tükk vereloikudest läbi hõõrutud soolaliha. Nagu sööt vett puutus, nii sööstis kohe sellele ka hai otsa ja pärast mõnda minutit rabelemist möllas kala oma karujõudu säästmata deki peal. Pärast tugevat hoopi jäi ta lõpuks rahulikuks ning meeskond nülgis ja tükeldas kala ära. Seejärel visati tükid purjeriidest ämbrisse, milles perioodiliselt merest võetud vett vahetati. Kui kokk selle piisavaks hindas, läks liha viilutamisse ja siis pannile. Juba lõhna järgi oli aru saada, et sellest üks niru suupiste tuleb.

«Püha taevas, kas see kala üldse oma elus kuseb ka või laseb kõige selle oma sisse!?»

Ammoniaagi järele haisev liharoog ei meeldinud mitte kellelegi, aga vihaga sunniti end see ports öökimisega pooleks ära sööma. Sama kordus järgmisel hommikul ja ka õhtul. Hailiha, veepuudus ja halastamatult praadiv päike andis viimase hoobi nii mõnegi seedimisele ning sedasi üle reelingu oksendades ja siis taas varju tagasi tuikudes möödus nende aeg. Kulla otsimisest ja leidmisest ning kaunist tulevikust ei rääkinud enam keegi, eriti pärast seda, kui hai ühe idaranniku päevavarga poole oksendamise pealt veest välja hüpates merre tõmbas. Nüüd ei julgenud mitte keegi reelingu poole minnagi, kõik pomisesid palveid ja kes oskas, see veeris valju häälega usutekste. Kes ennast täis oksendas, see sedasi ka jäi. Rohkem ei suutnud hailiha süüa mitte keegi. Üritati magada, magada ja magada. Neile oli see ehk paremgi, sest alles jäänud laevameestele keetis kokk haiuimesupi, mida siiamaani delikatessiks peetakse.

Kuus päeva hiljem oli kõik söödav Niobel otsa lõppenud. Tuult ei olnud kogu selle aja jooksul minutiks ka tekkinud. Sedasi veedeti veel kaks päeva. Nüüd ei loetud isegi palveid enam mitte. Vedeleti apaatselt siin-seal, poolunes mehed sonisid omaette lalinal midagi tuulest ja veest. Üks seletas kähedal häälel sosinal, kuidas tal see aasta sai kodus kaev valmis, saamata ise arugi, et ta tegelikult magas. Teiste jaoks oli see täielik põrgupiin. Mehe peale oli juba viiendat päeva pool toopi päevanorm. Saabus öö ja laev nagu suri maha, isegi roolivahti ei pandud välja, sest mida seal vahtida, kui tuult ei ole. Kostis vaid üksikuid vaikseid oigeid ja pominat: «Vesi, vesi, vesi….»

Hommik oli laevalael vaikne. Nii vaikne, et kapteniabi end seda lähemalt uurima tulema sundis. Neli õnneotsijat seisid poolringis maha kummardudes dekil, samas kui kaks lõpetasid parasjagu lõhkilõikamist selle kallal, kes veel eile oli nende seas seitsmendaks olnud. Meestel olid näod hallid, kaks tükki muudkui tükeldasid, rebisid ja tükeldasid. Kehaõõnsusse kogunevat verd ja vedelikke koguti kokku ja seda joodi pihkude vahelt juukseid, nägu, habet ja rinda ära määrides. Õhus levis kirjeldamatu lehk.

Lõpuks kummardus Masterson natuke sügavamale: «Kas saaks… tükikese… maksa?» See kõlatul häälel esitatud küsimus oli üks jubedamaid asju, mida need mehed oma elus kuulnud-näinud olid. See küsimus lõpetas igasuguse arusaama endisest moraalist ja tõi esile uue tundmatu, ürgse ja kurja. Maksast lõigati tükk, see võeti vastu ja söödi ära. Siis sirutusid juba kaks kätt ja siis olid äkki kõik põlvili maas igaüks omale palakest välja valimas, lõikamas ja matsutamas. Laevamehed vaatasid seda kõike vaikses õuduses ülevalt pealt. Jenkinsile ja Jessupile jagati mõõgad välja ning meeskonnadekile neil edaspidiselt asja ei olnud. Neli meest barrikadeerisid end kiirelt kaptenisillale ja igaühele, kellele sinnapoole asja oli, pöörati haljad terad vastu. Kaptenisillast allapoole jääv oli kuue pöörase kullahullu päralt.

Surmapokker

Terve päeva ja öö valitses alumisel dekil vaikus. Ja ülejärgmisel hommikul võeti välja kaardid. Mängiti pokkerit ja pingega, millist veel varem mitte keegi näinud ei olnud. Mehed olid kõik oma ja vahepeal võõraste taskutest võetud summad mängu pannud ja lõplikuks panuseks oli seekord elu. Õhtu saabudes mängiski lõpuks üks meestest oma panga lõhki ja meeskonna suurus kahanes üheksale mehele.

Selle õudse päeva lõpul hakkasid purjed ometi kord taas liikuma ja lõid siis algava pagi peale äkki tuulest punni. Nagu oma saatust ette ennustades ruttas laev kiiruga sellest neetud paigast eemale, kandes enda peal nelja surmahirmus laevameest ja viit reisijat, kelles kõigis pulbitses nüüd uus kirg – saatanlik kannibalipokker. Summad olid pöörased, kaotuspanuseks aga igaühe eluküünal. Kuid täiendavalt mitte kellelgi rahad täiesti otsa ei saanud. Mehed urisesid nagu hundid ja kerisid ära magama.

Söödud inimliha oli neid oluliselt turgutanud ja nii kulus lausa viis päeva tugeva taganttuulega sõitu, enne kui taas kaardipakk välja otsiti ja uued reeglid paika pandi. Kogu see aeg olid laevamehed valves, et ikka ja jälle spontaanselt alustatud rünnakuid tagasi tõrjuda. Saadi ja jagati hoope, lakuti haavu ja siis oldi jälle teineteise kõri kallal. Elu säilitamise nimel loovutati ründajaile ka väike vaadike vett, mille osas need nüüd juba ise arvet pidasid. Aga viiendal päeval sai ka see ressurss otsa.

Kõigi viie rahad pandi ühte pakki ja loeti kaks korda üle. Seejärel sai igaüks täpselt võrdse summa raha ning jagati kaardid. Tehti panuseid, kaotati ja võideti pööraseid summasid, aga mitte keegi oma panka lõhki ei mänginud. Tigedalt urisedes korjati oma võidud laualt ära ja keerati tühja kõhuga magama.

Järgmisel päeval juba varakult jagati kaardipakk taas laiali ning alustati panustamist. Päev otsa mängiti lõrisedes, karjudes ja rusikaid lauale lüües kaarte selle peale, kellelt järgmisena elu võetakse. Mäng oli kõigi meeled haaranud, põnevus ja hirm panid kaamed näod haiglaslikult punetama. Nälg ja janu olid kaardilaua taga unustatud. Mängust välja sai ainult surnuna ja kuni mäng käis, oli see mängijaile suurem kui elu ise. Seda hasartset raevukat surmapokkerit ülevalt jälgides ei pidanud koka mõistus lõpuks enam vastu ja kähedalt karjatades sööstis Jessup üle reelingu merre. Ujuda ta ei osanud, seega selle oma sammu mõtles ta selgelt lõpuni läbi. Mehed vaatasid ivakese aega suud maigutades veepinda, seejärel istuti kokku ja kaardimäng läks edasi.

Kolmandal päeval tõsteti miinimumpanus tuhandele dollarile ja pärastlõunaks läks üks Mastersoni pundist ka lõhki. Seitse kuradit pardal, liikus Niobe jõudsal sammul San Francisco poole. Kogu edaspidise aja tõrjusid kolm allesjäänud meremeest metsikuks muutunud reisijate rünnakuid, mis ei olnud küll nälgimise tõttu väga tugevad, kuid see-eest järjepidevad. Vea hinda teadsid kõik ja kümne küünega oma elust kinni hoides juhiti seda õuduste laeva San Francisco suunas edasi.

Kui rünnak oli jälle tagasi löödud, vaadati ikka ja jälle meeleheitlikult kaardi poole, millel pisikestest ringikestest pärlirida laeva järjest enam sihtpunktile lähemal näitas. See iga ringike oli üks päev juurde võidetud elu. Lõpuks hakkasid selle järjekordse kohutava päeva õhtul pilved veelgi tihedamaks minema ja oli selge, et on ometi vihma oodata. Ja öö hakul virutaski esimene välgunool vastu veepinda ning vesi kukkus taevase õnnistusena pilvist alla.

Vesi, vesi, vesi! Seda korjati nööridelt, seda koguti katustelt, sellel oli tõeline kulla hind. See oli kallim kui kuld. Sai täis üks tünn, sai teinegi. Kapten ja abi läksid vett ettevaatlikult kajutisse paigutama, süda rõõmus, et saatus nii armuliselt nende piinad lõpetanud oli.

Mehed dekil kogu selle aja aga karglesid kui arust ära – jõid vett, tantsisid ja laulsid. Ja siis äkitselt olid nad kõik nagu varjud Jenkinsi ümber, näod kõigutamatust surmaotsusest kindlad. Labidas löödi kiiluks rooli pulkade vahele ja madrust nagu pihtide vahele haarates tassisid nad ta «oma» territooriumile. Mees oli nii ehmunud, et ainult mõmises.

«Ja mida TEIE sööte?»

«Mm-m.»

«Mida te sööte? Me ei ole teid näinud söömas juba vähemalt nädala. Mida te sööte?»

See «mida te sööte?» muutus vaikseks vilisevaks vihkavaks sisinaks kõigi nelja suus ning taevast langeva vee õnnistusest hoolimata rebiti mees pikali ning lasti noad käima. Mõne hetkega oli magu lõhki lõigatud ja selles leidunud segu suhtes otsus kindel.

«Kuivikud! Pemmikan ja kuivikud!»

Raevust röökides tormas nüüd kogu see jõuk roolimadruse segipaisatud laipa eemale pillutades ahtrisse. Just sel momendil tulid uksest välja ka nüüd ainsad ellu jäänud meremehed ning napilt enne pöörast nelikut õnnestus neil tugev tammine uks kinni lüüa, mille järel see seestpoolt ka kiirelt barrikadeeriti. Veel hetk ja sellele hakkasid sadama rasked hoobid, igaühele raevune vandesõna purustusjõudu juurde andmas.

Tõepoolest – kogu selle aja, mil dekil olukord kannibalismini arenes, oli kaptenikajutis kuivikud kogu aeg olemas, ülepäeviti pemmikan lisaks. Mortimer ja Scanlan sõid seda kogu aeg ja neil ei olnud teiste hädadest ei sooja ega külma. Pärast koka hulluks minemist jagati seda veidi ka madrusele. See osutus strateegiliseks veaks. Nüüd raiuti kirkade ja kirvestega ust, pilpad lendasid ja peagi võis oodata esimese tera tungimist läbi uksetahvlite.

Mortimer kontrollis külmavereliselt oma kahe vana tulekivilukuga püstoli püssirohtu ja ootas. Kui ukse tahvlitest juba kirved vabalt läbi lendama hakkasid, sirutas ta käe välja ja vajutas päästikule. Paugu järgselt möirati ukse taga loomalikult ja kui kajutis suits hajuma hakkas, oldi väljaspool juba täiesti uuele mõttele tuldud. Kaptenisilla all on ju kaks kajutit. Teise kajuti uks tõsteti maha ja see naelutati purukslöödud ukse ette. Nüüd oli uksel ka teisel pool barrikaad ees. Seejärel oli kuulda, kuidas neli meest nagu segased kõikjal laevas ringi tuustisid, söödavat otsisid ja seda mitte leides järjest raevusemaks muutusid. Üks neist oigas perioodiliselt, ju siis polnud kuul päris mööda lennanud.

«Las otsivad, mitte midagi söödavat nad ei leia. Ära pabista, meil on siin ka teine väljapääs.»

«Aga mul on madratsi all kaks pudelit rummi!»

«Vaata siis, mida kõike härra kapteni eest ei varjata. Ainult kaks? Võiks rohkem olla. Praegu on nad all, püsi vagusi.»

Kapten võttis oma kirstust kolm pudelit rummi ja tõmbas seina peal üht konksu. Kõlas vaikne naksatus ja osa seinast liikus paigast. Mortimer tõmbas prao laiemaks, libises nagu uss vaikselt kaptenisilla all olevasse vahekäiku ning hetk hiljem oli ta juba voodi juures, tõmbas pudelid madratsi alt välja, lisas neile enda omad ja kattis need hoolikalt tekiga, jättes paari pudeli kaelad siiski teki alt silma tabama. Seejärel oli ta lipsti jälle oma kajutis ja väikse plõksuga vajus sein oma endisele kohale tagasi. Kogu selle aja passis Scanlankahe mõõgaga varjus väljapääsu juures.

«Ma ei teadnudki, et siin selline kaval sein on.»

«Iga mees ei peagi teadma. Igal laeval on omad trikid. Ega selle laevaga ei ole ainult kala püütud. Aga oleme nüüd tasa, nad on siia poole teel.»

Lärmamine läks järjest valjemaks ning peagi kostus saapakolin juba kaptenisillalt. Ja siis saabus moment, mida kaptenikajutis kõrv vastu seina juba pikalt oodati. Üks märatsejatest röögatas rõõmsalt ning kutse peale tormasid ka teised nagu metsapullid kohale. Pudelid avati ja joodi kapteniabi kajutit täielikult segi pöörates kiirelt tühjaks, mille järel pudelid ise vastu seinu puruks loobiti. Viimase pudeliga mindi alla messiruumi, kus laua taga istudes see samuti tühjendati. Lõpuks olid kõik neli õnneküttidest kannibali kõva auru all. Kaelakuti istuti laua taga, lällutati lauluviise, tuletati meelde oma noorusetempe ja nuteti teineteise õla najal oma kurja saatuse pärast ning röögiti ähvardusi kapteni aadressil. Kätt läbiva kuulihaava saanud õnnekütil oli selleks ajaks veri pidama jäänud ja polnud tal enam suurt viga midagi. Peeti plaane, kuidas kajutis varjus olijaid kätte saada ja mida kõike nendega ette võtta.

Täpselt samasuguseid plaane hauti ka korrus kõrgemal ja kui lällutamine lõpuks otsa sai ja üks valvama pandud jõhkard selg vastu ust norinal magama jäi, asuti vaikselt tegutsema. Ahtripupi all oli veel üks ruum, hoidla purjeriietele ja kõikvõimalikele muudele varudele. Sinna tõsteti vaikselt kogu veetagavara ja allesjäänud kuivproviant ning kui üks paatidest oli ülimas vaikuses parda taha visatud, lasid mehed ettevaatlikult luugi enda järel kinni langeda. Turvapõhjustel (vargused!) ei olnud sellel luugil väljaspool ühtki rõngast ja see käis lahti ühe erilise pika konksu abil, mis jooksis väiksesse avasse, mida oskamatu silm mitte kuidagi tabada ei oleks osanud. Kui luuk oli langenud, võis ka kõige innukam nuhk sellel päev otsa trampida, saamata korrakski aru, et ta mitte põrandal, vaid luugil tammub. Kui luuk seestpoolt nööriga kinni oli tõmmatud, tundsid mehed end kindlalt nagu vanajumala selja taga.

«Kas sa norskad?»

«Minu teada mitte.»

«Siis on sellega korras, võime rahus silma looja lasta, nagunii ärkame enne neid teisi seal.»

Ja nii oligi. Hommikuhämaruses olid redupaiga mehed ammu üleval, söögikord peetud ja end isegi väikse riski läbi merre tühjendanud. Selgroog peaaegu paigast ringutatud, kobisid mehed taas oma peiduurkasse ja jäid ootama.

Kulus veel mitu tundi, enne kui see ukse taga norinal maganu oma viimase nortsaka kuuldavale lasi, sinnasamma põrandale põie tühjaks lasi ja siis jõuetult vandudes alla teisi otsima läks. Pärast pikemat jauramist tulid kõik neli välja ning peidupaigas olijad kuulsid, kuidas rasked saapad kolinal trepist üles läksid.

«Kaptenisaks, meeskond tuli teid tervitama!»

«Tulime teatama, et meil on kõhud tühjaks läinud ja kortlist rummist ka ära ei ütleks!»

Järgmisel hetkel oli kuulda, kuidas ette naelutatud uks raginal järele andis ja see raske raksatusega eemale visati.

«Kaptenisaks, me tuleme nüüd sisse!»

Kõlas veel mitu raksatust, seejärel andis uks järele ja peagi oli ka hurraahüüetega see mööblist barrikaad ümber lükatud. Siis saabus vaikus, mille järel kõik see mees rüsinal kajutisse tungis ja seal kõik ette jääva vandudes ja hädaldades pahupidi pöörasid.

«Otsige laev läbi, kusagil peavad need raisad ju olema!»

Müdinal tormasid mehed kogu laeva segi pöörama. Nad tegid seda metoodiliselt ja hoolikalt, nii et kui peidulised oleksid ükskõik kus mujal olnud, oleksid nad ka kindlasti leitud. Hoiuruumi «katusel» käidi ka mitmeid kordi ning laevamehed said vahepeal päris pikalt hinge kinni pidada, kuid varje töötas laitmatult. Kedagi leidmata koguneti lõpuks laevalaele, kus ühe hädalise teravam silm lõpuks suure seletamise, kätega vehkimise ja üldise lamendi sisse paadi puudumise ära märkas.

«Mehed! Üks paat on läinud! Nad on kõige vee ja kuivikutega minema läinud! Et katk neid võtaks!»

Algas üldine ulgumine ja ahastamine. Üks asisematest ronis poolele kõrgusele masti ja piidles sealt pikalt silmapiiri, kuid mitte midagi peale lageda vee ja tühja taeva talle silma ei hakanud. Kui ta lõpuks värisevatel jalgadel taas laevalael seisis, olid ülejäänud kolm juba kaardilaua taha maha istunud. Kaardid segati läbi ja alustati päeva esimese partiiga. Taas oli miinimumpanuseks tuhat dollarit ja taas ei mänginud oma panka lõhki mitte keegi. Urisedes ja oma saatust needes keeras igaüks oma koikule, kes kapteniabi kajutisse ja kes kuhugi mujale. Kõik nad kindlustasid enda järel uksed, sest öisel ajal võis sellel laeval kõike juhtuda. Hambuni relvis magati see öö läbi ning hommikul võeti taas kohad kaardilaua taga sisse. Miinimumpanuseks sai kaks tuhat ja pärastlõunal oli müdina, röökimise ja selle järel saabunud vaikuse järgi selge, et Niobe oli veel ühe meeskonnaliikme võrra vaesemaks jäänud.

Kogu selle aja rühkis laev kliivrite abil raugematu innuga edasi, sundasendisse kinni kiilutud rool kindlalt Frisco suunas kurssi hoidmas.

Järgmisel ennelõunal lõid kaks tugevamat oma käest haavata saanud kaaslase ilma kaarte appi võtmata labidatega surnuks ning alustasid oma viimast pidusööki Niobe pardal. Viimast selles mõttes, et momendil, mil nad oma ohvri aurava sisikonna kohal põlvili kummargil olles omavahel maksa jagasid, üllatasid neid äkki nagu taevast alla sadanud kapten ja kapteniabi, kes oma tervise, jõu, püstolite ja meremehemõõkade eelised silmi pilgutamata ära kasutasid.

Seejärel fikseeriti kurss ja sekstanti appi võttes üldine asukoht. San Francisco oli kahe päevateekonna kaugusel. Kuna kinnikiilutud asendis rool töötas hästi, alustasid mehed laeval korralageduse likvideerimist. Mis oli puruks pekstud, see loobiti üle parda viimastele meestele järele ning meetrit meetri järel puhastades jõuti õhtu hakuks nii kaugele, et võis laevaga juba enam-vähem rahule jääda. Nüüd nägi see juba välja rohkem nagu tormist räsitud vana pargas, mitte koht, kus 190 meest oma elu eest võidelnud ja selle kaotanud olid.

Mortimer võlus välja viimase paki pemmikani ja seda pannil lõikhaaval praadides ja kuivikuid peale hammustades söödi kõhud pilgeni täis. Seejärel vaadati veel pardal kõik olulised sõlmed üle, pingutati, mida oli vaja pingutada, ning viimast taaki paika väänates tegi Mortimer ühekorraga kiire rapsaka ning oli pärast seda ainus mees laevalael. Kapten luges kaks korda üle kogu sõidu jooksul kogunenud sularaha, sõrmused ja kõrvarõngad, pakkis selle kõik oma tihedast riidest seljal kantavasse meremehekotti ja keeras rahulikult magama.

Ühe mehega pardal sõitis Niobe taas vaid vööri kliivrite vedamisel järgmise päeva pärastlõunal San Francisco sadamasse. Kapten lasi kaiga kokkupõrkekursile jäädes ühel hetkel ankru vabaks ja poole kaabeltau kaugusel kaist lõppes selle laeva meretee.

Mortimer vaatas pikalt ringi, kuid oma üllatuseks ei näinud ta sadamas mitte ühtegi inimest. Ta peitis oma koti sinnasamma hoiuruumi, kus nad koos haide söödaks saadetud Scanlaniga end edukalt varjanud olid, ning paadi vette lasknud, sõudis asja lähemalt uurima.

Sadam osutus tõepoolest täielikult inimtühjaks ja mahajäetuks. Mortimer tegi väikse ringi sadamast kaugemal ja ka seal ei kohanud ta hingelistki. Uuritud majade ühestki korstnast taeva poole suitsu ei tõusnud. Ka sisehoovid osutusid inimtühjadeks. Täiesti nõutuna kõmpis kapten sadamasse tagasi, istus paati ja hakkas kõiki sadamas siin-seal laokil seisvaid laevu läbi vaatama.

Esimene laev oli inimtühi. Ka teine, kolmas ja kümneski. Lõpuks jõudis ta ähkides oma ronimisega ühele brigantiinile, kus kapteni vormis vana kunagi hoolitsetud valge habemega purupurjus mees ta käeviipega oma laua juurde viskit jooma kutsus.

«Istu, kapten! Joo koos minuga see viimane pudel ja siis ma koristan siit oma kondid, et mitte kunagi enam siia tagasi tulla!»

Mortimer istus ja jõi. Seejärel rääkis oma seisust ja päris nähtud olukorra kohta selgitusi. Vana kapten viskas käega kajuti suunas.

«Lugeda oskad? Mine siis ja loe selle kuradi logiraamatu viimast kahte lehte. Saad kõik teada ja rohkemgi veel! Mina ei liigu siit nüüd veel jupp aega, aga kui ma liikuma hakkan, siis ainult allapoole ja mitte enam ülesse, sest mis kuradi kapten ma ikka enam olen, kui ma ei saa olla kapteniks mitte ühelegi mehele? Kerin ära kuradi põrgusse, kus ongi minu koht!»

Mortimer läks näidatud suunda ja luges lauale jäetud logiraamatu viimased lehed läbi. Selles oli kirjas vaid märkmed koos paadiga ära karanud madruste kohta, nende nimed, kuupäevad ja kellaajad. Ja kahel viimasel lehel polnud enam mitte midagi muud peale vandesõnade ja needmiste. Mortimer lehitses veel lehti, kuigi tal oli juba täiesti selge, kuidas asjad seal kulgenud oli.

Ka see laev oli võtnud pardale kullaotsijad. Sellel ei olnud asjad nii hulluks läinud, aga lõpuks olid kõik lahkunud, jättes kapteni üksi oma laevale, võimetuna midagi ette võtma või midagi parandama. Logiraamatu viimaseks sissekandeks oli juba peaaegu nädal tagasi ebakindla käekirjaga kirjutatud: «Ja täna, 25. augustil sellesamal kuradi 1849. aastal teatan mina, kapten Brissell Jeffrey Adams, pidanud seda ametit 27 aastat ja sõitnud 54 aastat nii soolasel kui magedal veel, et ma jätan nüüd maha oma brigantiini Isidora ja lähen täiesti oma enda kahel jalal otse põrgusse. Olgu neetud see reis ja olgu neetud see kuld! Ma jätan täna maha laeva, mis maksab üle 40 tuhande ja mis on täiesti merekõlbulik, sest mul ei ole lihtsalt teist võimalust. Käige kõik kuradile!»

Mortimer istus uuesti laua taha ja võttis masinlikult suure suutäie viskit.

«Noh, said targemaks? Seal ei ole üldse mitte kõike kirjas. Seal ei ole kirjas näiteks seda, et see kuradi Frisco on inimestest peaaegu tühjaks jooksnud, et siin ei ole midagi süüa, ja ma üldse ei tea, mis siin edasi tegema hakatakse, sest kõik on jooksnud kulda otsima. Kõik! Mul ei ole võimalik isegi mitte kümmet meest kokku ajada, et see laev kasvõi kümne päeva tee kaugusele viia, kus saaks võibolla uuesti meeskonna kokku. Saad sa aru, isegi kümmet ei saa ja isegi siis mitte, kui neile kümnekordset palka lubad. Ja kusagilt kaugemalt mehi laevale tuua ei ole ka mõtet, sest nad plagavad siin kõik päkkade välkudes jõe peale muda pannitama! Muda pannitama! Selle asemel, et merd sõita! Nad on kõik kulla pärast arust ära ja näed, need laevad siin on kõik täpselt samamoodi lõpetanud. Ja lõpetan mina ka täpselt samamoodi. Ja lõpetad sina ka, mu kallis kapten! Või ei, võtaks kurat! Vana kool alla ei anna! Kapten laevalt ei lahku ja läheb põhja koos oma laevaga!»

Seda kõike öelnud, tõmbas vana kapten äkki oma kuuehõlma alt välja lühikese toruga püstoli, vandus vängelt, tõmbas kuke vinna ja lasi endale kuuli pähe.

James Douglas Mortimer jõi kivistunud näoga oma klaasi lõpuni ja tegi siis laeva peal veel ühe ringkäigu, mille järel mööda nöörredelit jälle oma paati laskus ja Niobele aerutas. Vana kapten Adams oli ta silmad avanud ja nüüd teadis ta täpselt, mida edasi teha tuleb. Ta võttis peidikust sinna jäetud koti, lisas sinna selle, mille Isidoralt kaasa oli krabanud, ronis taas paati ja sõitis kai peale tagasi.

Nädala jagu päevi üksikute kuivikute peal ja vähese veega olid küll rasked, aga lõpuks avanes talle võimalus osta omale vanker ja hobune. Sellega õnnestus tal lõpuks esimeste mingilgi määral inimestega kaetud asulateni jõuda, kus puhkas kõrtsis terve nädala, toibutades oma väsinud keha ja meeli kõigega, mida kohalik elu pakkuda suutis. Ja kolm kuud hiljem istus ta ühel ilma osas närusel sügispäeval Texase rannaasulas Corpus Christis kuunar Isabella kaptenikajutisse laua taha, jagas käsud kätte ning keeras oma ja laeva logiraamatus järgmise lehe.

Sel aastal ei lahkunud San Franciscost mitte ükski sinna sõitnud laev. Nende kõigi edasine saatus on teadmata, kuid suur hulk neist läks erinevatel asjaoludel sealsamas põhja. Kui lõpuks California kullapalavik rauges ja sajad tuhanded inimesed täpselt sama vaeselt või veelgi enam vaesemana seda maad ja oma saatust needes kas tagasi koju läksid või San Franciscosse või Sacramentosse kuidagimoodi end sisse seadsid, hakkas Frisco taas kasvama ja sadam laienes, jättes merepõhjas lebavad laevad enda alla.

Tänasel päeval on leitud ja kaardistatud Frisco tänavate all enam kui 70 suure laeva ja palju enamate väikeste laevade jäänused. Kõik nad jõudsid sinna selsamal 1849. aastal, kandes enda peal rahvast absoluutsetest inimjätistest koosnevast kriminaalsest põhjakihist kuni lakk-kingi kandvate vati sisse sündinud miljonärideni, kandes lootusi ja usku, kandes pettumusi ja needmissõnu, kandes endal sageli saladusi, mida on parem mitte kunagi teada.

Mõned neist olid nagu Isidora ja mõned nagu Niobe. Mõned isegi hullemad. Nendest ja teistest lugudest helgemaid ja jubedamaid tsiteerides kirjutas Herman Melville 1851. aastal lugejatel verd tarretama paneva õudusloo «Moby Dick», mida toetav algne originaalne laevalugu koos kõikide inimsöömise episoodidega kanti avalikkusele ette alles palju aastaid hiljem. Suur osa «Moby Dickist« on pärit Essexi hukkumisloost, osa võib-olla Niobelt, osa tont teab, millise laeva hukuloost ja millistest inimsaatustest. Kirjanik valis, mida kirjutas.

Kaubalaevad San Francisco sadamas aastal 1950 või 1951. Foto: Wikimedia Commons

Igal juhul saabus sel 1849. aastal erinevate saatustega laevu San Franciscosse ka veel praeguseks teadmatul hulgal. Osa nende laevade logiraamatutest on lugeja jaoks kättesaadavad, osa lugeda ei anta ja osa pole loomulikult säilinudki. Laevad tulid, laevad jäid. Ja mis jäid, nendest mitte ükski ei lahkunud sealt enam iialgi. 1849. aasta California kullahullus hävitas inimsaatusi ja mateeriat kogustes, millest kullana ei pestud ajalehtede ülistatud Sutton Creekist ja teistest jõgedest väärtusena tagasi isegi mitte sajandikku. Leheveergudel ilutsevad koldsed kullakamakad maapinnal jäidki leidmata, nii nagu jäi enamasti kättesaamatuks ka kõik see rikkus ja õnn, mille järele need sajad tuhanded aplad õnnekütid ammuli sui suurtest kaugustest kohale sööstsid. Hävingut ja surma leidsid nad aga küll ja see on ressurss, mille poolest on nõndavürd rikkad enamik lugusid vanast heast Ameerikast.

California kullakaevajad. 1850–1852, Daguerreotype, The Nelson-Atkins Museum of Art Foto: Wikimedia Commons