VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 9. Hinsoni isiklik sõda

Sõjad ei sünnita ingleid. Sõdades löövad alati välja inimeste kõige halvemad omadused ja kui olukord kontrolli alt väljub, võivad asjad täiesti käest minna. See lugu on ühest sellisest. Olukorrast, mida oli tegelikult kogu kodusõda. See on lugu mehest, kes sai teenimatult kannatada ning kes sellele enda parema äranägemise järgi vastas.

Kui vanas heas Ameerikas on üldse olnud üks tõeliselt jube periood, siis see oli kodusõda. See ei tähenda muidugi seda, et Ameerikas neid koledaid momente teisi polnud. Näiteks indiaanisõdade periood oli samuti üksjagu jube, aga see oli jube eelkõige ainult indiaanlastele. Seega oli see täiesti aktsepteeritav ja isegi teretulnud jubedus, sest kui punanahad olid taaskord maha notitud, pärisid võitjad nende maad. Peale selle toimusid indiaanisõdade sündmused reeglina üsna väikesel maa-alal ja toimuvast ajakirjandus enamasti vaikis. Ja kui vahepeal ka mõnel korral valgeid asunikke lausa sadade kaupa teise ilma läkitati, oli ka selles üksjagu positiivset, sest järgmistel tulijatel olid nüüd ettevalmistatud maatükid vabalt võtta. Nagunii see valge asunik oli vaid peenrahaks suurte asumite rahajõmmide jaoks ja nende elusaatus ei huvitanud jämedas plaanis mitte kedagi.

Kodusõjas olid asjad teistmoodi. Seal veristas vend venda, valged võitlesid valgete vastu, ka mustanahalised võitlesid valgete vastu ning sageli oli täiesti võimatu liitlasel ja vaenlasel vahet teha. Eriti kui vormiriided maha visati. Saadi kuule kuklasse, haaranguid tehti pimeduses, rööviti, vägistati, põletati terveid linnu tuhahunnikuiks ja kogu selle jubeduse tegid rahaks kümned südametunnistuseta reporterid, kes üksteisega võisteldes võimaliku honorari nimel kirjutasid kokku õudusjutte, mis ka vendade Grimmide fantaasia varju jätsid. Ka mastaabid olid hoopis suuremad ning aktiivsema lahingutegevuse tsoonis ei maksnud inimelu või au punast krossigi. Pimeduse saabudes kustutati kõik küünlad ja loeti surmahirmus palveid, et see öö viimaseks ei jääks. Kodusõda oli inimliku julmuse, sadismi ja jõhkruse apoteoos vanas heas Ameerikas ning vanajumalal polnud sellega midagi pistmist.

Kui kodusõda algas, võtsid inimesed selles erinevaid positsioone. Ühed, maaomanikud olid selgelt Lõuna poolt ja elasid kaasa konföderaatidele, teised – üldiselt maatud jätised ja just tõotatud maal jala maha saanud, kelle jaoks sõda oli kergteeks oma eesmärkide saavutamiseks või kes saadeti lihtsalt inimkilbina konföderaatide kahuritule ette – toetasid jällegi põhjaosariike ja olid unioonimeelsed. Kolmandad üritasid kogu selle õuduse keskel aga neutraliteeti säilitada. Statistiliselt notiti neid viimaseid lõpuks kõige enam, sest sõjapidamise piirkonnas jäid nad ette nii Uniooni kui Konföderatsiooni kõrilõikajatele, neil puudusid konkurentsivõimelised relvad ning nende kallal vägivallatsemiseks kõlbas iga argument. Ja kui argumente ei leitud, siis saadi ka ilma hakkama.

Jack Hinson Foto: Wikimedia Commons

Jack Hinson oli üks just nendest neutraalsetest. Niivõrd-kuivõrd. Hinges oli ta ikkagi konföderaat nagu valdav enamus maaomanikke Stewarti maakonnas Tennessees, kuid uued tuuled polnud talle samamoodi vastukarva. Tal oli lausa au oma kodus vastu võtta kindral Granti ja temaga koos lõunat süüa, kuid siiski oli ta realist ja üritas asju mõistusega võtta. Kodusõja alguseks oli tema pingutused teinud temast Stewarti maakonnas hinnatud farmeri ja ta omas mitmeid häid aakreid maad Doweri linna lähedal Cumberlandi ja Tennessee jõgede vahel. Mullitavate allikate järgi nimetati seda farmi Bubbling Springsiks ja see oli koduks Hinsonite suurele, kümne lapsega perele ning nende mustanahalistele orjadele.

Ühe peab kohe siin selgeks tegema ja see on, et niisugust «klassikalist» pähetuubitud orjuse mudelit koos kohustusliku ja pideva üle jõu käiva töö, naisorjade tingimata ainult paljana piitsutamise ja meesorjadele koerte peale ässitamisega Hinsonite farmis polnud. Vana Hinson oli pärinud need orjad oma vanematelt. Ta oli nendega koos kogu oma lapsepõlve mänginud, nendega üles kasvanud, samamoodi tema enda kõik kümme last, mistõttu igasugune mõttetu vägivald orjade vastu oli tema mõistusele vastuvõetamatu. Ta oli ammu aru saanud, et tühi kõht on kõige kindlam motivaator, ja nii rabasid Hinsoni tubakapõldudel, kuivatusväljadel ja lõikumiskojas tööd valged ja mustad ühtmoodi. Mustanahalised ja valged sisuliselt jagasid farmielu selle väikse vahega, et mustad ei olnud farmi omanikud, vaid omand. Juriidika juriidikaks, tegelikkuses söödi sageli täpselt ühe laua taga ning orjad said tubaka müügist nii palju, kui neil vaja läks ehk sisuliselt üsnagi täpselt sama palju kui Hinsonid, sest sööki tehti suures köögis enamasti ühesugust kõigile ja ega siis ei jõua ju keegi end lõputult täis puukida. Kõhud on ju ühte viisi tühjad nii musta kui valge naha all ja ega nende mahud on ju ka üsna ühesugused.

Ulysses S. Grant Foto: Wikimedia Commons

Loomulikult jäi igal hooajal lõpuks mingisugune summa ka üle ja see võeti kasutusele siis, kui seda vajalikuks peeti. Kui orjadel oli vaja linnas käia, ei pidanud neid kinni keegi. Samas oleks nendega võinud juhtuda teiste valgete läbi seitse imet, kui nad siiski oleksid mingisugusel põhjusel farmist jalga lasknud. Hinsoni orje nagunii kõik kohalikud teadsid, igasugusel ahelalollusel, koerakarjal ja piitsapingil polnud mitte mingisugustki vajadust. Ka kindral Grant märkis Hinsonit kui uue ajastu farmeri prototüüpi ning oli Hinsoni farmist nii sisse võetud, et viis mõneks ajaks sinna isegi oma peakorteri. Seega ei saanud Jack Hinson mitte kuidagi olla selline madalalaubaline sadistist orjapidaja, mis muidugi ei tähenda, et selliseid mujal ei olnud.

Niisiis, kui Kodusõda lahti läks, ei huvitanud see Hinsonite farmis mitte kedagi. Tehti aga igapäevaseid toimetusi, lootes, et kõik see jama ruttu ükskõik millise lahendusega ühele poole saab. Kodusõjal endal olid muidugi hoopis omad plaanid. Kodusõda vajas verd, soolikaid, luukilde ja naharäbalaid. Poliitikud vajasid võimu. Magnaadid uusi võimalusi raha teha ning soodsa kahuriliha nimel meelitati mehi ühele ja teisele poole kõikvõimalike vahenditega kuulujuttudest alates ja käsu peale mobiliseerimisega lõpetades. Vana Jack Hinson üritas meeleheitlikult oma peret sellest hullusest säästa, kuid lõpuks pidi ta ikkagi ühe poja konföderaatidele loovutama, aimates ette, et sellega need asjad kaugeltki ei piirdu.

Ja nii oligi. Saatus tahtis, et järjest jõudu koguvad kodusõja äikesepilved just nende peade kohal kokku raksatavad.

Tennessees läks sõjategevus eriti agaralt käima ning Cumberlandi ja Tennessee jõed olid mõlemale poolele hindamatuks varustusteeks, mille äärde rajati suurel hulgal ajutisi vaheladusid ja kus paremate logistiliste lahenduste nimel peeti üks lahing teise järel.

Konföderaadid olid Tennesseele rajanud Fort Henry ja Cumberlandile Fort Donelsoni ning Ulysses Granti otsusega pidid need transportteede lukud minema Konföderatsiooni rüpest Uniooni kätte. Fort Henry langes tänu viletsale garnisonile üsna ruttu, Donelsoni kindlus oli aga hoopis teisest puust. Lahing Donelsoni kindluse pärast kestis kaua ja nõudis rohkelt verd. Donelson käis käest kätte ja lõpuks jäid siiski peale jänkid, mis muuseas oli ka nende esimene tähelepanuväärsem võit kodusõjas, kuna selle ajani olid nad üldiselt ainult peksa saanud. Ega ilmaasjata jänkid kõiki vaesemaid sisserändajaid sõtta ei kupatanud – kuidagi pidi ju konföderaatide moonavaru vähendama.

Donelsoni kindlusest oli aga Bubbling Springs vaid mõne miili kaugusel. Hinsonite põllumaad said lahingute tallermaaks, saatus nuhtles kohalikke, kuidas aga sai, ning neutraliteedi säilitamine Bubbling Springsis näitas vaid seda, kui võimekas oli vana Hinson nende probleemide lahendamisel. Kuid loomulikult kõigi muredega vana Jack hakkama ei saanud ja pärast kindral Granti ärasõitu paiknes kõige suurem nendest nüüd Fort Donelsonis. Nimelt jänkid.

Kui te arvate, et jänkid olid head, mõelge veel korra. Jänkid olid sageli kuradist hullemad, sest nende varustusteed olid pikad, nad sõltusid väga palju kohalikest oludest ja nad olid sissetungijad. Kuna neil kohapeal ühtki sugulast ees ei olnud ja neis kees pettumuse raev purustatud unelmate pärast, puudusid neil vägivalla rakendamisel igasugusedki piirangud. Kohalikke rööviti elaja kombel ning kes vastu hakkas, lasti sealsamas koduõues hoolimatult maha.

Arthur Smith, teist põlve põlluharija ning orjuse vastane, sai kuuli pähe, sest talle ei meeldinud, kuidas Uniooni sõdurid tema naist vägistasid.

Charles Hope, puusepp, skalpeeriti elavalt ja löödi naeltega seinapalkide külge, kuna temalt ei saadud kätte vilja, mida tal polnudki.

Ben Jeffersoni jalgu hoiti pikalt hõõguvates sütes, et teada saada, kuhu on ära peitnud end tema vend Jonas.

Sellistest juhtumitest võiks kokku kirjutada paksu raamatu. Aga vägivald sünnitab ainult vägivalda ja nii juhtus, et kohalikud organiseerisid kiirelt geriljasõja, kus standardvõtteks sai röövsaagi järel ringiluusivate Uniooni patrullide varitsemine ja nende pihta varjest tulistamine. Ja kui juhtus nii, et mõni Uniooni sõdur elavana kätte saadi, elati tema peal välja kogu seesama jälkus ja toorus, mille Unioon ise kohale oli toonud. Teede kohale riputatud tundmatuseni moonutatud sinises mundris sõdurilaibad said kohaliku ideaalmaastiku elementaarseks koostisosaks.

Jänkide jaoks läks selline sõjapidamine iga päevaga järjest kallimaks. Vägivald kohalike vastu kasvas ning umbusk neutraalsete vastu eriti. Üks asi viis teiseni ja nii juhtuski, et peagi läksid Uniooni mehed üle uuele taktikale, mille hüüdlauseks oli «vange mitte võtta». See tähendas, et sõduritele anti kätte käsk varitsussalku hävitada ja nende liikmeid tappa igal võimalikul juhul ja vahendeid valimata ilma igasugusegi kohtuliku menetluseta – tõhusalt ja kiirelt. Kirves, kuul ja köis pidid lahendama probleemi, mille juured ulatusid tegelikult Uniooni juhtkonda, kus enamasti puudus igasugunegi arusaam eri väeüksuste varustamisest ja vajadustest ning kus sageli isegi ei teatud, kus või kui palju mehi on ja mida nad seal üldse teevad. Ja ei maksa arvata, et konföderaatidel asjad teisiti käisid. Ka neil oli segadusi ja sekeldusi tohutult ja ka nemad kasutasid põletatud maa taktikat ning nendegi hirmutegude register kasvas iga päevaga. Kodusõda oli jõudnud faasi, kus surma, hirmu ja pudrukausi kõrval põhimõtted enam rolli ei mänginud ja kus sageli tapeti lihtsalt selleks, et endasse kogunenud pingeid välja elada.

Hinsoneid puudutas see uus lähenemine väga valusalt. Nimelt läksid kord vana Hinsoni kaks poega – üks seitsmeteistkümne ja teine kahekümne ühe aasta vanune – jahile ja neile sattus peale Uniooni patrull. Kuna see koosnes kümnekonnast relvastatud sadistist, mängiti selle kurbmängu kõik vaatused kiirelt läbi ja noortelt puude külge seotud meestelt võeti sealsamas nende elu. Seejärel veeti noormeeste laipu pikalt maakonnas ja linnas ringi, et ikka kõigile sõnum pärale jõuaks, ja loo lõpus raius Uniooni mundris elajast seersant mõlemal laibal pead maha ning riputas need mõnitades Hinsonite farmi koduuksele. Ajal, mil leitnant sõduritega aidas revisjoni tegi.

Nüüd juba kolme poja kaotus oli Hinsonitele kohutav löök ning sellele lisandus igapäevane terror, sest sõdurid muudkui aga tulid ja tulid. Konföderatsiooni võimalik tugi oli jäänud kaugele eemale ja farmerid olid sellise vägivalla vastu täiesti üksi. Üldine masendav olukord pööras ka kohalikud omavahel tülli, sest sageli päästis üks end sellega, et sõdurid teise kaela saatis. Seda taktikat kasutas Hinsonite vastu igal võimalikul juhul ka nende naaber Albert Rougemont – Šveitsist pärit sisserändaja ja erakordselt mürgise keelega mees. Kuidagimoodi õnnestus Jack Hinsonil ka veel sellises olukorras oma farm toimivana säilitada. Olulised varud kaevati maa sisse ning kui siniseid mundreid nähti, jooksid eelkõige naised nahavärvist sõltumata metsa pakku.

Kuid vana Jack Hinson oli nüüd maailmavaatelt muutunud mees. Saatus oli teda valusalt nuhelnud ja ta oli seda teinud täiesti põhjuseta. Saatuse vastu inimene ei saa. Aga inimene saab nende vastu, kes sellise saatuse on talle korraldanud. Oma poegade tapjad olid vana Hinsoni ajukurdude vahel viimse kui kondini kaardistatud. Niisamuti ka kõik need, kes tema maadelt ikka ja jälle matti võtmas käisid. Ta oli küll vana mees ka tolle momendi värbamiskontorite tarbeks, aga ta ei olnud jõuetu mees. Vanal Hinsonil oli keha veel piisavalt tugev, käsi täpne, silm terav ja vaim valvas. Tal oli tegelikult veel piisavalt rahalisi varusid ja ta ei olnud kohe kindlasti mitte mees, keda pikalt karistamatult kiusata saab. Jack Hinson jättis mõneks ajaks oma farmi ja otsis üles tuntud relvameistri, kellele esitas ühe ilmselt kõigi aegade erilisema Kentucky püssi tellimuse.

Kentucky püss oli kõige lihtsamalt öeldes eestlaetav musta püssirohuga toimiv tulirelv. Sõltuvalt vajadusest tehti neid igasuguseid. Varieerusid põhiosas vaid kaliibrid ja toru pikkused, ka relva suudme kuju. Röövlite vastu olid kasutusel suurema läbimõõduga lühema ja eest laieneva toruga püssid, jahile mindi pigem sellisega, kus toru oli peenem ja pikem. Algsed variandid sellest relvast olid sileraudsed ja ränilukuga, hilisemad aga juba vintraudsed ja lihtsa töökindla väliskukega. Jack Hinsoni tellimus kohalikule nimekale relvameistrile võttis kokku tolle aja teadmised parimatest relvadest ja sellest saigi tolle aja üks parimaid relvi.

Esiteks sai relva kaliibriks 50, mida üldiselt peeti jahipidamisel parimaks, kuna vastav moon oli suure purustusjõuga ning igas mõttes töökindel. Teiseks sai toru oluliselt pikem kui muidu tavaks ning see tuli ka märgatavalt paksema seinaga, mis tähendas, et selles võis tulistamisel kasutada märksa enam püssirohtu. Kolmandaks kasutati toru puurimisel ja rihveldamisel tehnikat ja mõõteriistu, mis tagasid keskmist toonast tulirelva koostetäpsust arvestades mäekõrguselt parema kvaliteedi ja tabamistäpsuse ning neljandaks kasutati puidu valikul oskuslikult vöödilist vahtrat, see sai kaalu osas perfektselt tasakaalu ning varustati kaitseriivi ja käestabilisaatoriga. Ja lõpuks tehti laekumerused täpselt sedasi, et need sobiksid ideaalselt vana Hinsoni õla ja lõuaga.

Sellel püssil hakkas Hinson kasutama Minie kuuli, mis oli tohutu samm edasi lihtsast ümarast tinakuulist, kuna selle tagumine osa sulas plahvatuse mõjul üles ning sulges püssirohugaasidele väljapääsu, mille tulemusena kogu surve rakendus kuuli torus edasi lükkamisele. See ei olnud tavaline Kentucky püss. See oli eestlaetav musta püssirohuga tulistav kauge maa pealt tabav täpsuslaskuri püss, tehtud täpselt laskuri parameetrite järgi.

Ainus puudus oli relva kaal, kuid Jack Hinsoni otsustavus ja jõud käisid sellest kergelt üle. Mass andis toe najalt sihtides suure stabiilsuse ning tagasilöök kuuli lendu mõjutama ei hakanud. Kui tol perioodil sõjaväes kasutusel olevate Enfieldi karabiinide tabavustäpsus saja meetri pealt oli parimatel relvadel ükskõik milline punkt ruutmeetrisel pinnal ja Whitworthi heksagonaalse toruga täpsusküti püssi puhul samalt kauguselt oli võimalik kõik kuulid saata supitaldriku suurusele alale, siis parimate Kentucky püsside tabavustäpsus relva ja laskmist tundva isiku korral lubas selle taldrikusuuruse ala viia ka kahesaja meetri kaugusele laskjast ning see polnud veel kaugeltki mitte viimane piir.

Sama käis tule ulatuse kohta. Hea laskur võis Whitworthi karabiiniga inimfiguuri tabada isegi 1200 meetri pealt. Kentucky püssiga sõltus tabavusulatus põhimõtteliselt vaid toru pikkusest, sulamist ja paksusest ning väga pikkadel püssidel oli see legendaarne, olles samas täpsust märgatavalt mitte mõjutav. Korralikult valmistatud Kentucky püsside ja tänapäevaste snaipripüsside tabavustäpsus kaasaegse optika korral veerand miili ulatuses on tõenäoliselt täpselt sama. Loomulikult ei olnud sellise relva tootmine odav lõbu ja kaugeltki mitte iga meister ei saanud endale vastavaid materjale lubada, kuid Jack Hinsoni motiveerituses polnud kahtlustki ja, nagu varem öeldud, tal olid selleks piisavad varud.

Jack Hinsoni relv Foto: Wikimedia Commons

Kaks kuud nägi relvasepp vaeva ja siis sai Jack Hinson oma tuletoru kätte. Järgmised kaks nädalat harjutas vana mees uue relvaga kõikvõimalikest asenditest tulistamist ja lõpuks hakkas poole miili pealt pudelitele pihta saama. Eraldi pühendas ta aega laadimiskiiruse ja -tõhususe tõstmiseks, kuni saavutas laadimisel hirmuäratava väleduse, ilma et ükski liigutus oleks liigne olnud. Enne kaalumist segas Hinson alati püssirohu täiendavalt läbi ning kaalus vastavad portsjonid apteegikaaluga, et välistada soorituse juhuslikkust liigse või vähese püssirohu tõttu. Sama täpselt kaalus ta ära ka kõik kuulid ja mõõtis need relvasepalt saadud spetsiaalse kaliibriga. Juhuslikkus oli välistatud. Jack Hinson oli valmis temale osaks saanud ülekohtu eest kätte maksma. Ta käis kirikus, pesi end ja oli nüüd hingeliselt ja kehaliselt valmis oma uut missiooni ellu viima.

Järgmise päeva varahommikul võttis Jack oma püssi, mässis selle riidesse ja läks varitsema paika, kust teadis liikuvat just teda huvitav patrull. Jack valis kõrge rohu ja võsaga kaetud kingu, mille pealt oli all olev väli hästi jälgitav ja mille ees olev väike jäärak oli just parasjagu nii sügav, et sellest hobusega üles ei pressinud. Jack võttis taskust piiblist rebitud paberilehtedesse mässitud täpselt kaalutud püssirohukogused ja asetas need päikesepaistesse enda ette maha. Seejärel pani omale suhu peotäie kuule ning paigutas mugavalt käeulatusse püssirohulehtri ja laadimisvarda. Seejärel võttis ta väikese kotikese ja täitis selle kuiva liivaga ning sellele püssi asetanud, võttis kõige vabama asendi, sest sedasi passida võis ju pikalt.

Kuid oodata ei tulnud vanal Hinsonil kaua. Eemalt hakkas tõusma tolmu ja peagi oli just see salk, mida ta kõige enam oma püssi ees näha igatses, välule ratsutanud. Kõige ees sõitis seesama uhkes mundris ohvitser, tema järel seersant ja siis kõik ülejäänud. Jack Hinson kontrollis oma hingamist ja jälgis, kuidas inimfiguurid tema vaates järjest suuremaks kasvasid. Puhus kerge tuuleke. Ta oli otsustanud kindla peale minna ja kui salk oli temast umbes veerand miili kaugusel, lükkas Hinson kaitseriivi maha. Ta hingas välja ning vajutas päästikule. Kõlas pauk ja kui suits oli hajunud, võis näha, kuidas tema vihatud leitnant sadulast maha vajus. Kõik röökisid ehmatusest ja hakkasid siis Hinsoni poole ratsutama. Aga nad olid endiselt oma laskekaugusest väljas.

Jack Hinson tegutses nagu liinirobot. Täielikult väljamõõdetud liigutustega laadis ta kiirelt relva ja peagi lohises seersant jaluseid pidi kinni jäänuna hobuse järel. Hinson jõudis veel korra laadida ja lasta ning siis olid Uniooni sõdurid jõudnud ka oma relvade jaoks piisavale kaugusele. Kajasid lasud, kuid ükski kuul ei lennanud vana Hinsoni lähedussegi. Ta lasi tühjaks veel ühe sadula ja kui juba viieski kuul sihtmärgi oli leidnud, muutus patrulli rünnak põgenemiseks. Aga nad olid tulnud Hinsonile nii palju lähemale, et tema laskeulatusest välja jõudmisega läks nüüd üksjagu aega. Välul, kus peita polnud end kuhugile. Täpselt nii palju aega, et neli selga auklikuks lasta. Alles jäi veel viimane mees, kes oli hobuse enda ette maha sundinud ja nüüd üle sadulakaare Hinsoni poole tuld andis. Jack Hinson irvitas kurjalt, laadis rahulikult püssi, sihtis hoolikalt ja lasi viimase sõduri pea sodiks nagu paska täis ööpoti. Selle patrulli patrullimised olid patrullitud.

Jack ei kiirustanud välja tulemisega. Ta laadis püssi, pani ülejäänud püssirohuportsud ja kuulid taskusse, hoolitses selle eest, et temast sinna ühtki märki maha ei jääks ning hiilis väikse ringiga lõpuks välule. Ei olnud seal ohtu enam mingisugust. Kõik need, kes tema poegade peadega tema õuele olid sõitnud, vedelesid nüüd purustatud kehadega surnult maas. Vana Hinson kontrollis kõik kümme laipa üle ja oli rahul. Kõik kuulid olid lennanud kohutavaid rebitud tühimikke järele jättes täpselt sinna, kuhu need sihiti. Relvameister oli teinud head tööd ja Minie kuulid olid samuti oma kurja kuulsust väärt. Kus sai, seal võttis Hinson püssirohu ja kuulikotikesed ning ülejäänu jättis teistele leida või koiottidele närida. Hinnatud revolvrid koos padrunivöödega jättis ta kõik sinnasamma, sest need olid enamasti selgelt äratuntavad ja nii lollilt orki lendamise jaoks oli vana Jack piisavalt tark.

Järgmised kümme päeva pidas Hinson vahet ja hoidis kõigiti madalamat profiili. Siis aga võttis ta jälle oma relva ja lõpetas veel ühe patrulli oleluspiinad. Ja siis juba neli päeva hiljem pidas korraliku duelli ühe suurema kambaga, kus ta algul korralikult harvendust tegi ja hiljem ülejäänute eest võssa haihtus.

Järgmised poolteist kuud ründas Hinson patrulle järjest suurema sagedusega. Talle sai juba tavaks hommikul oma tiir ära teha, siis koju tulla, kõht täis süüa ja rahulikult farmi tegemistega pihta hakata. Tema tegemistest teadsid farmis kõik. Ja mitte ükski ei läinud kuhugi edasi kaebama. Uniooni käe läbi tapetud poisid olid ka orjade mängukaaslased ja sinimundrite vägivald oli ühtmoodi talumatu nii mustadele kui valgetele. Polnud põhjust kuskile kellelegi teada andma joosta, sest vaenlane oli ju ühine. Lisaks oma «käimistele» sai vanast Hinsonist ka konföderaatide ratsarügemendi teejuht, tänu millele sai kindral Nathan Bedford Forresti ratsanikest tõeline peavalu Donelsoni jänkide jaoks.

Donelsoni kindluse garnisonile oli Hinsoni tegevus muutunud väljakannatamatuks, sest tema tõttu ei olnud fordis peaaegu enam ohvitsere ning ega kindral Forresti rünnakud tekitasid samamoodi suuri kaotusi. Vett mööda toodi küll täiendust, aga nende mundris koopainimestega polnud suurt miskit ette võtta, armee jaoks olid nad tavalised nürimeelsed täitanud tsivilistid. Seda enam, et väga paljud neist ei rääkinud isegi inglise keelt või tegid seda mingis lärisevas iiri murrakus, millest mõistusega inimene nagunii mitte midagi aru ei saanud.

See vähenegi kord ja distsipliin läks käest. See asendus järjest süveneva hirmuga pimeda metsaviiru ees ning vastus sellele avaldus loomulikult veelgi süvenevas loomalikus terroris. Kohalikule maastikule oli ilmunud uskumatute laskmisomadustega püss, mille iseloomulikke tumedakõlalisi raksatusi teadis peagi garnisonis iga mees. Teadis ja kartis, sest enamasti tuli pärast järjekordset pauku jälle keegi maha matta. Kuid mitte kordagi polnud võimalik lasu sooritajat näha, sageli isegi seda mitte, kust kohast täpselt lask tehti. Jutud tundmatust täpsuskütist elavdasid ka kohalike geriljasõda ja see oli nüüd kokku seda sorti probleem, mille vastu aitasid ainult kõige äärmuslikumad meetmed. Seda nakkuslikku peavalu hakati ravima giljotiiniga.

Donelsoni garnisoni ülem allkirjastas käsu, mille kohaselt tuli kinni võtta ja üles puua kõik vähegi geriljasõjas kahtlustatavad meeskodanikud. See tähendas sisuliselt käsku kõik sinist mundrit mitte kandvad mehed tappa. Ja nii neid õnnetuid haarangutel kinni nabiti. Nendele peeti jahti kaubateedel, kuni mehi hakati farmides peidikutes varjama, et oleks üldse mingisugunegi võimalus nende elu alles jätta. Sinikuued vastasid sellele kahtlust äratanud farmidele tule otsa panemisega ja nii mõnigi katuse alla peitu pugenud kahtlusalune leidis tules oma hirmsa otsa. Surm möllas Tennessees halastamatu raevuga – surm märgistas, otsis, tõstis vikati ja lõi. Surm sõi kõhu täis ja mörises mõnutundest. Kuid ikka paugatas jälle kusagil see neetud kõuekõlaga püss ja jälle tuli veel üks mundrikandja mulda sängitada.

Lõpuks, kas nüüd tänu naabrite vihjetele või lihtsalt juhuse läbi, langes valiku sõrm ka vanale Hinsonile. Kuid plaanidest kuulis Doweri arst, kes oli täielikus sõltuvuses Hinsoni erilisest tubakast ja kes ka üsna tihti Hinsonite kamina ees jutte vestmas ja piipu popsutamas käis. Ta andis hoiatuse ja Jack Hinson ei olnud mees, kes selliseid asju endale kaks korda öelda laseb. Kõigepealt läks ta otsejoones kõigi oma orjadega Dowerisse ning hoolitses selle eest, et need Lincolni emantsipatsiooni avalduse alusel saaksid täieõiguslikeks vabadeks inimesteks koos isikutunnistuste, templite, allkirjade ja muu krempliga. Seejärel kadusid Hinsonid Bubbling Springsist, jättes farmi majandamise nendelesamadele mustanahalistele nüüd juba vabadele farmeritele, et need saaksid seal vabalt elada täpselt nii, nagu nad seda nagunii kogu oma senise elu teinud olid.

Öö varjus viis Jack Hinson oma pere läände, tubli nelikümmend miili üle Tennessee jõe asuvasse veskisse, mis oli kuulunud nende sugulasele, kellele konföderaadid ühe järjekordse reidi ajal otsa peale olid teinud. Uue nime all seadis perekond end veskis kuidagimoodi sisse ja kui vana Hinson veendus, et pere hakkama saab, läks ta Tennessee jõe peale omale sobivat ulualust otsima. Jack sai aru, et kuni ta on oma perega koos, on see potentsiaalne märklaud igaühe jaoks, kes vana Hinsoni ära tunneks. Peamine aga oli see, et pere oli nüüd Donelsoni garnisoni otsesest mõjuvõimust ja seal kandis ringijõlkuvate patrullide ohust väljas.

Bubbling Springsis läks aga elu omasoodu edasi. Juba järgmisel päeval tulid kohale sõdurid, kes kogu elamise pea peale puistanult ja mitte kedagi leidmata minema läksid. See aga ei rahuldanud Bubbling Springsi naabrit Albert Rougemonti, kes sai väga hästi aru, et kui sinikuued koha peal platsi puhtaks löövad, saavad Bubbling Springsi viljakad põllud hiljem võileiva hinnaga tema omaks. Ta läks Donelsoni garnisoni ülema juurde ja pakkus Hinsonite maa eest vastutasuks nii oma teeneid kui teadmisi. Tulemuseks oli Uniooni reid Bubbling Springsi, kus hoolimata mustanahaliste härdaist palveist kõigele olemasolevale tuli otsa pandi. Kuid Rougemont oli tegutsenud liiga avalikult. Teda oli nähtud, teda oli jälgitud ja ta oli arvele võetud. Enesega rahul olev Rougemont ei võinud aimatagi, et tema eluküünlal tahti veel vaid mõne millimeetri jagu jäänud oli.

Oma farmi saatusest mitte midagi teades läks vana Hinson mööda oma lapsepõlveradu ühele suuremale saarele keset Tennessee jõge, kus teadis asuvat üks väike, aga kuiv ja mugav koobas. Loomulikult oli see alles ning sinna elementaarse vajaliku ära paigutanud, oli Jack Hinsonil nüüd kindel koht, kus olla ja kuhu võis vajadusel isegi pere varju alla tuua. Ta küttis veidi, kuivatas liha, seadis selle koopasse kenasti nöörile ja läks vaatama, kuidas perel vahepeal läinud on. Veskis kuulis ta Bubbling Springsi saatusest ning otsustas kahjud oma silmaga üle hinnata. Ta kõndis kogu öö ja ennelõunal jõudis oma kodu ahervaremeteni. Ta seisis seal pikalt ning juhuslikult nägi teda tema endine ori, kes oma endise isanda juurde tuli ja temaga pikalt rääkis. Sellest, kuidas Uniooni sõdurid esimesel korral käisid ja mida tegid ning kuidas lõppes nende teine reid. Ka Rougemonti osalusest selles. Vanal mehel läks silmavaade jälle selgeks. Tema viha polnud enam umbisikuline.

Jack Hinson istus metsa varju ja sõi veidi kaasa võetud liha. Seejärel seadis ta sammud Rougemonti farmi suunas. Veerandmiili kaugusel hoonetest seadis Hinson end ühe maha langenud puu varju ootele ja kui uks avanes, raksatas metsas kõu ning otsa sai Albert Rougemonti elutee. Hinsoni minekut ei tulnud jälitama mitte keegi, sest tema püssi ees oli kõigil paaniline hirm. Tol päeval sadas vihma ja Rougemonti laip vedeles omaenda kodu ukse ees poris kuni pimedani.

See oli Jack Hinsoni teine murdepunkt ja nüüd ei pidanud tema raevu kinni enam mitte miski. Õhtuks oli ta jälle jõudnud oma koopasse, kus magas välja kogu oma rännuväsimuse, mille järel siirdus ta oma saare idaossa, kus kõrgel eenduva kaldakalju peal end sisse seadis, nagu üks täpsuskütt seda tegema peab.

Tennessee jõgi ei ole väike jõgi. Selles kohas on jões tegelikult kaks saart, suurem ja väiksem, ning Tennessee jõgi teeb seal kaks kaart kummagi saare külgedel ning seal on sügav uhtsäng kahe saare vahepeal. Need kaugemad kaared ei olnud suurematele alustele laevatatavad ja ei ole nad seda ka praegu. Kogu transport kulges mööda kahe saare vahelist vett, mida ei olnud nimetamisväärselt palju, kus vee vool oli tugev ja kus selle kõige kohale kaardus eenduv järsak sellel varitseva täpsuskütiga piirkonna vaieldamatult parimal relval. Paadid ja laevad, mis liikusid pärivoolu, läbisid selle veekitsuse kiirelt. Ülesvoolu sõitvatel alustel võttis aga see sõit aega üle neljakümne minuti. Need nelikümmend minutit ei olnud laevameeste minutid. Need olid Jack Hinsoni minutid ja nende eest tuli maksta.

Ei läinud pikalt, kui tuligi esimene laev. Igat sorti varustust täis laotud ning salk sinises mundris sõdureid lisaks, nende seas ka silmapaistvalt hästi riietatud ohvitser. Aeglaselt, oi kui aeglaselt, venitas see alus end vastuvoolu ja kui see oli lõpuks jõudnud vee kohal kõrguva kaljuga kohakuti, raksatas lask ning ohvitser vajus purustatud peaga üle parda jõkke. Mehed pardal röökisid surmahirmust ning tulistasid kaljunuki poole, aga loomulikult nad Hinsonile pihta ei saanud. Küll aga jätkus vanal mehel aega, et püss uuesti laadida, ning kõhust kahe käega haaranud, vajus Uniooni mundris sõdur karjudes pikali. Nüüd üritasid mehed laeval paremaid varjekohti leida, mis aga polnud kerge, kuna laskur oli ju nende peade kohal. Hinson sai teha veel neli resultatiivset lasku, enne kui alles jäänud mehed end varustuskottide alla pugenult kuulidest tabamatuiks muutsid. Hinsoni lõiv makstud, jõudis laev lõpuks laskekaugusest välja ning kadus peagi hoogu lisades kaugusesse.

Jack Hinson puhastas rahulikult püssitoru, mis musta püssirohu kasutamisel on elementaarne relvahooldus, laadis püssi uuesti, pistis tüki liha põske ning võttis vöö vahelt oma jahinoa ja kuulide valuvormi. Raske noaga toksides lõi Hinson ohvitseri märgiks püssiraua peale ümara ringikese, mille järel toetas relva liivakotile. Eemalt hakkas paistma järgmine suitsutomu. Taas oli tegu tüüpilise Tennessee jõelaevaga, ainult see oli väiksem ja sel korral paistis vaid varustust vedavat. Vana Hinson ootas jälle, kuni vahekaugus sajaprotsendilist lasketäpsust võimaldas, ning õige pea vajus tüürimehe kaotanud laev küljetsi voolu, mille järel see suure kiirusega poolpõiki allavoolu kanti, kus see valju raksatusega kividele jooksis. Lummatult jälgis läbipääsu valvur, kuidas laev aeglaselt veega täitus ja põhja vajus. Mida iganes see laev ka jänkidele vedas, ilma nad sellest jäid.

Joonistus Jack Hinsonist Illustratsioon: Allikas teadmata

Kolmandat laeva andis oodata, aga lõpuks tuli seegi. Sel korral olid koormaks taas sõdurid ja ohvitserid ning kui see alus oma maksud ära oli maksnud, tuli relvalaele veel kaks ringikest juurde. Hinson mõtles natuke, aga rohkem märke ta ei lisanud. Ta oli endaga sõlminud kokkuleppe, et täke tuleb ainult sellise ohvitseri kohta, kelle ta täiesti kindlalt teise ilma saatis. Lihtsõdurite osas ta aga mitte mingisugustki arvet ei pidanud. Kui ohvitserid olid oma jao saanud ja alus endiselt laskekaugusel, kasutas ta loomulikult kõik võimalused ära, aga ringikest sõdurite peale ta ei raisanud. Püss oli küll pikk, aga mitte nii pikk ja vanal Hinsonil olid jänkide ohvitserkonnaga omad plaanid.

Laev sõitis kaugemal ettevaatlikult kalda lähedale ning mõni aeg hiljem nägi Jack Hinson, kuidas üks sõdur tuhatnelja teisel Tennessee kaldal allavoolu kappab. Rohkem sel päeval enam laevu jõel liikumas ei olnud ja vana mees aimas, mille pärast. Ta mässis püssi korralikult kaltsudesse ja kõiki jälgi kaotades lahkus ettevaatlikult oma positsioonilt. Seejärel kõndis ta mõnda aega otse lõunasse, kuni jõudis saare lõunakaldale, kust vastase tõenäoline rünnakupositsioon oli paremini jälgitav. Ja nii oligi. Algavas pimeduses maabus paat, milles läksid saarele viis meest. Mõni aeg hiljem läksid kolm meest paadiga tagasi ja kaks jäid ilmselt kusagile varitsusse.

Kaks ühe vastu tundub ebavõrdne, kuid need kaks olid jänkid. Jack Hinson oli aga sellel saarel lapsepõlves kuid viibinud ja selle geograafilised eripärad oli tal täielikult peas. Eeldades, et varitsus on üles seatud järsakule, tuletas vana Hinson meelde pisimagi detaili selles paigas. Ta kaardistas enda jaoks kõige tõenäolisemad varitsuskohad, kus võiks üks jänki passida püssiga, mille tabav tuli ulatus heal juhul 150 jardi kaugusele. Vana mees nihkus hommikule mõeldes kõrgemale. Hommik eeldas tulevahetust, jõe tasandil oli aga niiskust püssirohu jaoks liiast.

Hommik leidis Hinsoni kõrgel saare tipus, kust ta ettevaatlikult allapoole nihkus, kuni libistas end vaikselt positsioonile umbes pool miili oma eilsest positsioonist kaugemal. Pool tundi vaatlemist ja ühe sinikuue asukoht oli tal juba selge. Teine laskur jäi sellest kohast tabamatuks, kuid veidi lähemale hiilides tuvastas ta peagi ka tema asukoha. See teine oli ikka tõeliselt rumal, sest puu otsas varitsust läbi viia on tõesti totter. Puu ei paku ju ei varjet ega kiiret võimalust põgenemiseks.

Jack Hinson võttis taas taskust oma püssirohunutsaka ja veendus, et püssirohi oli täiesti kõlbulik. Seejärel libistas ta kuuli omale suhu ja pani laadimisvarda haardeulatusse. Ta oli esimesest mehest paarisaja jardi kaugusel ja teisest enam kui kolmsada jardi eemal. Ta asetas püssi kivide vahel olevasse prakku, hingas rahulikult välja ja saatis tinasaadiku teele. Mõni aeg hiljem lendas midagi kivide vastu kusagil kaugel vasakul, siis aga oli see teine ka kindlalt sihikul ning seejärel juba kukkus üks sinises mundris kogu röökides ja kätega veheldes suure hooga lapiti maapinnale. Endas kindel, astus Jack Hinson rahulikult oma eilsele varitsuspaigale ning alustas «Hinsoni taksi» sissekasseerimist. Õhtuks oli relvale siginenud kolm ringikest juurde ja rahulolevalt läks vana mees oma koopasse puhkama.

Hinsoni märgistatud relv Foto: Wikimedia Commons

Hinsoni privaatne sõda vältas kuni kodusõja lõpuni. Teda oma positsioonilt välja suitsetada ei õnnestunud mitte kuidagi, kuigi üritusi tehti rohkelt. Laevadel võeti kasutusele paksudest laudadest kokku löödud kaitsetarad, mille taha peites üritati laskurile vastu astuda. Mõnikord oli neist tolku ka, enamasti aga mitte, sest ärgem unustagem – vana Jacki tabavtule raadius oli ikkagi vähemalt pool miili ja tema kaugeima ulatusega kinnitatud surmaga lõppenud tabamus oligi pool miili. Sihtmärk, mida ei olnud võimalik tabada ülevalt alla, võis olla kaugemalt täiesti katmata. Ja kui õnnestus taas täiesti kindlalt üks uhkes mundris ohvitser teise ilma saata, tekkis püssile jälle üks märge juurde.

Ja ei olnud vahet, kuidas jänkid temast lahti saada proovisid, ikka tervitas järgmist laeva kõrgustest antud püssipauk. Hinson pidas oma püssiga duelli isegi jänkide jõeristlejaga – neli kahurit püssi vastu! – ning arvestades Uniooni suutmatust kütile midagi teha ning Hinsoni üheksat tema jaoks kindlalt resultatiivset lasku, osutus ka sellises ebavõrdses seisus võitjaks ikka Jack Hinson.

Ja ega ta siis ainult oma kaljunukil ei passinud. Jack Hinson võttis sageli ette pikki öiseid retki, mille tulemusena ta hommikuti üllatuspositsioonilt oma kalleid jänkisid varitsusest paukudega tervitas. Selleks ajaks, kui vasturünnak tema laskekohale jõudis, polnud seal aga loomulikult enam mitte kedagi. Vana Hinson tundis maastikku peensusteni ja kõik võimalikud eelised võttis ta alati ka kasutusele.

Kõik teadsid juba ammu, kes nende laskude taga seisis, aga mitte keegi ei teadnud, kus ta parasjagu oma püssiga varitseda võiks. Ta oli kehatu kindel surm ja ilmselt just oma nähtamatuse tõttu nii kohutav. Hinson võis varitseda iga puhma taga, tema kuul võis tabada ammu enne, kui püssi paugatus toimuvast märku andis. Tabatu võis paugu kuulmise ajaks juba surnudki olla. Kõik teadsid, kuidas kõlab tema püss, ja teati ka seda, et see relv ilmaasjata suud ei pruukinud. Hinson võis tabada ka üle jõe ja siis polnud võimalik ette võtta mitte midagi.

Ühe legendi kohaselt võttis kord vana Jack endaga kaks sõdurit ja oma parimad relvad kaasa ning kuni need kaks tühjaks lastud relvi laadisid, korraldas ta selleks momendiks laetud püssiga sinimundrite seas laastamistöö, mida Unioonil juurde värbamisega pikka aega kompenseerida ei õnnestunud. Liialdamata võib öelda, et Jack Hinson hoidis oma tegevusega hirmu all tuhandeid Uniooni sõdureid.

Kui kodusõda lõppes, ilutses Hinsoni püssil rida kolmekümne kuuest ringikesest, paigutatuna nii kunstipäraselt, nagu tal momendil pähe tuli. Igaüks neist tähistas üht jänkide ohvitseri, kelle keha mundriau kõrgel hoides enamasti rindkere läbiva rebitud augu ja täisroojatud pükstega maha prantsatas, samal ajal kui tema surematu hingekene Uniooni marssi lüüral tinistades Peetruse juurde lendas, et seal põlvega persse saada. Ja see oli arvestus Hinsoni reeglite alusel. Hilisemast aruannete kokkvõttest selgus aga, et Tennessee täpsuslaskuri arvele võis panna täiendavalt julgelt üle saja ohvitseri, kes kõik surid saadud haavadesse kas sealsamas või mõni aeg hiljem, millele tuleb lisada need, kelle eluküünla Hinson Donelsoni lähedal kustutas.

Minie kuul koos haava kaasa viidud sepsist tekitavate mundriräbalatega lihtsalt ei jätnud kehasse tabamuse korral palju võimalusi ka parimate arstide kohalolul, aga kehasse tabas Hinson alati. Lihtsõdurite osas aga mitte mingisugust arvepidamist ei peetud. Veelgi enam – igal võimalusel üritati selgeks teha, et see surm oli juhuslik ja et selle taga ei olnud Hinson, kuna juba see nimigi oli võimeline sõdurites kabuhirmu tekitama. Jackson, Dickson, Robertson, aga mitte mingil juhul Hinson.

Nii me ei teagi lõpuks, kui suurt harvendust Hinson oma relvaga Uniooni sõdurite seas korraldas, ja tegelikult pole sellel ka suurt vahet. Lihtsõdur oli nagunii kahurilihaks määratud ja kui need juhuslikult ka kõikidest lahingutest terve nahaga läbi said, oli see nende isiklik traagika. Suur osa just sellistest tulest ja surmast läbi astunud sõduritest kujundasid järgnevail aastail metsiku lääne kireva ajaloo ning nad ise said enamasti ka ajalooks kas siis kuuli, noa või köie läbi. Et kodusõda ametlikult läbi oli, ei tähendanud see paljudele sellistele meestele mitte midagi.

Kui suuremad segadused mööda said, pani vana Hinson koopas koli kokku ja liitus öö varjus oma perega. Sõjajärgsed aastad osutusid kasumirikkaiks. Nad said veski kenasti tööle ning mõni aeg hiljem avasid Hinsonid oma isikliku universaalpoe, kust võis saada või tellida kõike, alates naelast ja lõpetades hoburakendiga. Seda otseloomulikult mitte oma nime all. Sest neid jänkisid luusis väga pikalt kõikjal, kes oleksid Hinsoni nime kuuldes palju maksnud, et oma sõjaaegsele hirmule kuul kerre kärutada.

Jack Hinson tegutses pärast kodusõda veel päris pikalt, siis aga haigestus meningiiti, mille tagajärjel 67 aasta vanuselt vaikselt suri. Bubbling Springs müüdi maha ja sellest piirkonnast sai lõpuks midagi turismiatraktsiooni taolist, mida külastas aasta-aastalt järjest enam rahvast, kes kõik tahtsid kuulda jutustusi Tennessee Jõe Kuradist – legendaarsest vanast mehest, kes oma kättemaksuretkel pidas maha sõja, mille tulemusena sai temast kõige kardetum täpsuslaskur kodusõja ajaloos. Kindlasti mees kõigi aegade parimate snaiprite esikümnes, raudsihiku kasutajate seas võrreldav ainult Valge Surma, Simo Häyhäga.

Jack Hinsoni hirmuäratav püss oli pikka aega pere reliikvia, siis aga müüdi see kohalikule kohtunikule, kelle pojast sai kohtunik ja kelle poeg omakorda kohtunikuparuka pähe tõmbas. Praegu on see kohtunik Ben McFarlini käsutuses, kes peab iga päev seadusel silma peal hoidma. Tema kõige mõnusamaks momendiks aga on hoopis kokku tulnud huvilistele relva demonstreerimine ning legendide jutustamine mehest, kes hoidis ja armastas oma peret ja kättemaksu nimel sülitas kõigile seadustele ning kehtestas enda omad.

Hinsoni lugu elab oma elu edasi – kohale tulnud turistidele tehakse väljasõite Hinsoniga seotud paikade ja tema koopa juurde ning kui neid on piisavalt jooksutatud ja nende ajud segastest legendidest umbe lastud, lõpeb see mälestusväärne päev neile McFarlini piibutoas, kus pika varrega piibust suitsurõngaid lakke lennutades see mahlaka rahvapärase kõnepruugiga kohtunik vana Jacki tuld ja kuumust näinud pika Kentucky püssi taustal päevale joone alla tõmbab. Ta on Hinsoni pärandi vääriline hoidja ning aegajalt lubab endale ka privileegi sellest püssist lasta. Loomulikult mitte Hinsoni püssirohukogustega, ikka märksa vähemaga, et mitte kogemata relvale liiga teha. Kuid siiski – nüüd, kus nendest sündmustest on juba üle pooleteise sajandi möödas – on see relv endiselt hämmastavalt täpne.