VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 10. Ka kõige Verisemast Andersonist saab aja jooksul kangelane

Sõjad sünnitavad kangelasi, kelle tegude kohta kirjutatakse ajalugu valmis enamasti võitjate poolt, võitjate soovil ja võitjate kasuks. Võitja poolel olemine rehabiliteerib sageli ka kõige hullemad teod. See on nagu tagataskusse poetatud indulgents patuelu vastu. Selliseid on Ameerikas sadu ja sadu ning enamusele neist on ka kuhugile mingisugune kuju püsti pandud. Näiteks kindral Joseph Hooker, kelle tegude järgi tekkis Ameerika keelekasutusse sõna «hooker», sai omale korraliku hobusega mälestuspaiga linna, mis tema idiootliku juhtimise tõttu kõige enam kannatas. Aga mis teha, Hooker oli jänki ja jänkid ju võitsid. Aga oli ka selliseid kangelasi, kes oma legendi ise oma käega kirja panid ja seda tegudega, mida mingil poolel olemine mitte kuidagi muuta ei saa. Üheks selliseks oli Bloody Bill Anderson ehk Verine Anderson.

Peale lihuniku refleksidega Surm Andersoni, kes poksiringides oma vastaseid kahekümnedollarise teenistuse eest paljaste kätega surnuks lõi, märatses lugejale juba veidi tuttavamal maastikul mõni aeg hiljem veel üks Anderson, nimelt Verine Anderson, enam tuntud Verise Billi nime all. Kuna inglise keeles tähendasid «verine» ja «neetud» üht ja sama asja, võis Bill ka Neetud olla. Mis teha, kui vähene kirjaoskus ühe ja sama sõna taha mitmeid tähendusi mahutab.

Kes teab, ehk oli neil kahel Andersonil ka ühine DNA, sest Surm oli pärit üsna samast piirkonnast, kust ka Verine või Neetu. Sest kusagilt pidi ju selline metsik genoom pärit olema. Lõppkokkuvõtteks võis Surm täiesti vabalt ka Neetult Verine olla. Vanas heas Ameerikas see ju sagedasti täpselt nii oli ka.

Noor Anderson umbes aastal 1860 Foto: Wikimedia Commons

William Anderson sündis umbes aastal 1840 Hopkinsi maakonnas Kentuckys üsnagi keskmisesse Ameerika perekonda. Peres oli kokku kuus last, kes kõik omal viisil ja üsna ruttu tööle kupatati. Ei olnud see maa siis venivillemite jaoks leebe, niisiis said kõik lapsed õige ruttu kätte ellu jäämiseks vajalikud oskused. Kuna tegu oli ikkagi Kentuckyga, siis võisid peaaegu kõik vähegi asisemad paigad koolidega uhkustada ja nii nühkisid kõik pere lapsed innukalt koolipinki ja kui sellesse nühkimisse väike vahe sisse tuli, löödi kõigil tagumikud kahelt poolt viilikirja. Sellest kogunevat frustratsiooni elati välja õiges vanuses mustanahaliste orjade kallal, kes said mõnikord oluliselt rohkem, kui seda keskmine igapäevane norm ette nägi.

Tüüpilise tolle perioodi vaesema perena toetasid Andersonid tuliselt igasugust orjapidamist ja kahetsesid iga päev, et neil endil ühtki orja polnud. Perioodiliselt sattus nende pere ühel või teisel põhjusel majanduslikult väljakannatamatusse seisu, mille järel koliti jälle endast võlgu ja needusi maha jättes uude kohta. Igal juhul 1857. aastaks olid kõik koolitükid ammu tehtud ja elu lahedam.

Tol perioodil muutus Kansas kohaks, kus orjandust pooldavad isikud ja selle vastu seisvad abolitsionistid üksteisele pidevalt kõrri kargasid ning kus vaenu ja vägivalla kasv sellest piirkonnast Veritseva Kansase tegid. Ka Andersonid sattusid aeg-ajalt pildile ja kuidagiviisi hakkas neil järjest paremini minema, nii et aastaks 1860 oli noorest William Thomas Andersonist saanud positiivse bilansiga maaomanik. See oli tollel momendil üle keskmise tulemus.

Võimalikud Surma geenid avaldusid selles peres päris mitmeti. Williami vend Ellis põgenes ühel momendil Iowasse, pärast seda, kui ta oli tabatud ühe põlisameeriklase tapmiselt. Selleks ajaks olid põlisameeriklased selles kirjus ja segases ühiskonnas juba märgatava positsiooni omandanud ja niisiis polnud punanahk enam vaid kahel jalal kõndiv skalbikandja, vaid juba midagi inimese taolist. Samal perioodil tappis William ise ühe Kawi hõimu liikme, kelle kohta oli tal endal ka midagi alibitaolist välja mõeldud – nimelt üritanud punanahk teda röövida. Kõige tõenäolisem on, et ei Ellis ega ka William ei tunnistanud ei punanahku ega ka mustanahalisi täisväärtuslike inimestena ning nende kallal toime pandud vägivallaaktid lõpuks lihtsalt pidid kellegi surmaga lõppema. Metsiku Lääne kommetele ja traditsioonidele vastavalt reageeris hooliv ühiskond sellele kõigele lihtsa õlakehitusega ja kui mehed silmapiirilt kadusid, oli tehniliselt kõik korras.

Igal juhul paistis Williami jaoks too aasta põllupidajaameti jaoks väikseid perspektiive omavat ja nii ühines ta lõpmatute vooridega, kus igasugust kaupa liigutati vankritega kõikjale, põhiliselt New Mexico ja Sacramento vahel. Lõppkokkuvõtteks olid need ju California kullapalaviku järellainetuse aastad, kus maad mööda hulkus ringi sõna otseses mõttes igasugust saabastes kõntsa ning sellesse ligasesse amöboidsesse massi sulandus William nagu tilk vett ookeani.

Uues ametis avaldusid ruttu tema organisaatorivõimed ning peagi sai temast ühe suurema kaubavoori vastutav isik, mis üsna loogiliselt lõppes ühe suurema saadetise kadumisega koos kõigi vankrite, inimeste ja hobustega. Mõistagi algatati ka uurimine, mis ei viinud alguses mitte kuhugi, ja üsna pea kadus teadmatusse ka meie kallis Anderson. Kuna vahepeal oli möödunud piisavalt aega, ilmus Anderson taas välja Council Grove'is, olles nüüd avalikkuse silmis edukas hobuseparisnik.

1861. aastal alanud kodusõda nõudis tohutul hulgal hobuseid ning hobustega kauplemine läks sujuvalt üle nende varastamisele kõikjalt, kus see vähegi võimalik oli. Koos oma venna Jimi ja veel mõne progressiivselt mõtleva kaaslasega õnnestus Williamil käima panna mõnda aega toimiv tõhus äri, kus ühtesid ja samu hobuseid müüdi konföderaatidele, siis neilt varastati, seejärel müüdi need juba edasi Uniooni armeele, kust uuesti varastatud hobused vahus suudega jälle Konföderatsioonile tagasi müüdi. Kus tekkisid vastuolud, seal pandi tuletorud paukuma ja tolmu maha vedelema jäänuist polnud loomulikult enam ühegi süüdistuse esitajat.

Pidu ei kestnud aga lõputult ja 1861. aasta lõpul ründasid Uniooni sõdurid ärimehi tehingu ajal. Andersonid lasid jalga, jättes osa oma bande liikmeid haavatuna surema ja osa Uniooni kätte vangi. Märgilisena sellele ajastule oli üheks hobusevargast vangiks Council Grove'i kohtunik Baker. Vanas heas Ameerikas kehtinud printsiibi alusel eristas kohtunikku ja kaabakat ainult parukas ja talaar või nende puudumisel asend kohtulaua suhtes, nii et selles mõttes oli kõik korrektne. Niisiis veetis kohtunik Baker uurimist ja võlla oodates ning vaikselt kaalu kaotades järgmised neli õpetlikku kuud trellide taga, mille järel ta Unioonile truudust vandus ja seejärel vabadusse lasti. Williami õde Mary – Bakeri kallim – tõmbas nüüd omalt poolt saed korralikult käima, mistõttu Bakeril hammas korralikult verele jäi ning ta otsustas Council Grove'is korra majja lüüa.

Kuna noore Andersoni vastu polnud tal võimalik palju teha, sest see ju varjas end kusagil, esitas Baker vahistamiskäsu Griffithile, kes oli üks rünnatud salga ellu jäänud liikmetest ja keda varjas vana William Anderson, tulevase Verise Andersoni isa. Pärast rohkeid sekeldusi, rusikaraputusi ja tühjaks kummutatud viskipudeleid võttis vana Anderson oma tulenuiad kaasa ja läks Council Grove'i kohtumajja omal viisil asja lahendama. Oma reflekse oli vana mees oma raevus küll tublisti üle hinnanud ja nii juhtuski, et hoonesse sisenenult ta konstaablite poolt kinni nabiti ning austatud kohtunik Baker kätest-jalgadest kinni hoitud vana Andersoni meetri pealt surnuks kõmmutas. Baker dikteeris kirjutajale sündmuse kronoloogia ning siirdus vanglasse varjule. Sedapuhku määras Baker ise endale meelepärase menüü ja pehme voodi, nii et sel korral oli temaga kõik väga hästi.

Läks veel veidi aega, õigusrattad logistasid end õigesse asendisse ja selguski kohtukirjutaja tekste lugedes, et Baker oli vana Andersoni maha lasknud enesekaitsena ja viimases hädas ning tubli kohtunik Baker võis taas türmist väljudes talaari selga ja paruka pähe tõmmata. Sellest kuulnud Andersonid läksid muidugi marru ja oma pimedas raevus juhuslikke rändajaid teise ilma saates või paljaks röövides kappasid William ja Jim oma isa eest kätte maksma.

2. juulil 1862 oli kättemaksutund saabunud ja Andersonid saatsid ühe oma näitlejavõimega kaasosalise Bakerite juurde, kus see proovireisijat mängides rahaahne Bakeri ja tema õemehe Andersonide varitsusse meelitas. Püssid paukusid, verepritsmed lendasid seintele ja kui raskelt haavatud olid end Council Grove'i pudupoe keldrisse võidelnud, pandi see maja koos kõigega seal sees põlema. Seejärel põletati maatasa ka Bakeri enda kodu ja varastati sealt kõik hinnalisem, mis sealtsamast röövitud hobuste seljas ka minema viidi. Selle aktsiooniga olid Andersonid oma kättemaksu saavutanud ja omale korralikult tasustatud tagaotsimisorderid kaela riputanud. Andersonidest olid saanud lindpriid – magus lotovõit suvalisele pearahakütile, kui vaid aeg oleks teine olnud. Kodusõja keerises polnud kangelast lindpriist kerge eristada ja piisav vastaspoole veristamine lunastas indulgentsi mistahes pätitegude jaoks.

Koos omale juba kardetud nime teinud Bill Reediga moodustasid Andersonid tõhusa jõugu, kellega nad röövisid rändureid, tapsid ja vägistasid mustanahalisi ning isegi astusid vastu William Quantrillile, kes oli midagi konföderaatide sissipataljoni juhi ja rändava röövjõugu pealiku vahepealset, kelle jaoks osutus talumatuks fakt, et Andersonid vahepeal ka Konföderatsiooni aladel oma röövretki tegid. Sellest arenes välja vihane vastasseis, mille Anderson lahendas lihtsalt, tegutsedes seal, kus Quantrilli mehi momendil ei olnud. Oma jõus kindlad, varitsesid nad järjest uusi õnnetuid ning kus teisiti ei saanud, seal anti ka lahinguid Uniooni meestele. See tegevus õigustas paljusid pahategusid, sest Andersoni, kes Uniooni sõdureid tappis, ei hakanud Quantrill segama. Ja lõpuks ühines Andersoni bande Quantrilli üksustega, muutudes üheks osaks selles pidevalt sekeldusi ja vägivalda külvavas Konföderatsiooni löögirusikas.

Archie Clement Foto: Wikimedia Commons

William Andersonist oli saanud selleks ajaks väga ohtlik mees. Ta orienteerus kohalikul maastikul suurepäraselt ning tulistas alati kindla peale. Uues positsioonis tegi ta kiirelt karjääri ja 1863. aastal sai temast leitnant. See tähendab, et juba ohvitser, palgasaaja ning seaduste raamidest üsnagi väljaspool seisev isik. Kõike sai ju esitada tegutsemisena Konföderatsiooni huvides, olgu selleks siis mõne poe röövimine, hobuste varastamine või tervete talutäite inimeste teise ilma saatmine. Sama suve teisel poolel kirjeldatakse teda juba kui kaptenit. Umbes 23-aastasel Andersonil oli käsu all nelikümmend hästi relvastatud meest ja oma isiklik «gorilla» Archie Clement, kes oli 18-aastane elaja instinktidega täielikult Andersonile lojaalne psühhopaat, kelle meelistegevuseks peale tapmise oli õnnetute inimeste piinamine ja moonutamine. Sõjad toovad alati välja kõiksugu segaseid ja värdjaid ning ei olnud ka Ameerika kodusõda selles osas mitte mingiks erandiks.

Uniooni ratsavägi jälitas seda elajakarja, kus aga vähegi sai, aga ikka ja jälle pääsesid need pakku. See oli võimalik seetõttu, et Andersonide õed olid püsti pannud efektiivse tugisüsteemi, kus vajadusel alati leidus keegi, kes tagaaetavaid bandiite enda juures varjasid, seda loomulikult soliidse vaevatasu eest. Vanas heas Ameerikas ei tulnud mitte miski tasuta kätte.

Lõpuks hammustas Uniooni kindral Thomas Ewing juunior selle pähkli puruks, arreteerides kõik naissoost Andersonid, mis lõpuks päädis ühe õe, Josephine'i surma, teise sandistamise ja kolmanda vigastamisega.

William Andersoni jaoks oli see pöördepunktiks. Elajas oli ta nagunii, kuid nüüd sai temast tõepoolest Verine Anderson, sest pärast oma armastatud õe surma sai tapmine Andersonile kogu edasise tegevuse ja tähelepanu fookuseks. Anderson hakkas nüüd tapmisi korraldama ja neid nautima, olles iga kord järjest sadistlikum ja päästes valla kogu selle potentsiaali, mida Clement endas peitis.

Bill Anderson Foto: Wikimedia Commons

Seda uut Andersoni sai esimesena tunda Lawrence'i linn, mida Andersoni mehed koos mitme Quantrilli rühmitusega ründasid metsikumalt kui iial varem. Lasti maha kõik kätte saadud Uniooni värbajad, samamoodi tapeti peaaegu kõik mehed Lawrence'is. Naisi seekord ei tapetud, mõistlikku vägivalda nende suhtes peeti aga täiesti lubatuks. Mida see vägistamistega harjunud meeste seas nendele naistele tähendas, võite juba ise arvata.

Anderson ise tulistas selle rünnaku käigus surnuks neliteist inimest, tema verekoerad Archie Clement ja Frank James tapsid aga kumbki rohkem mehi kui ükski teine linna rünnanud rühmitus. Keegi ei tea, kui kaugele oleks Lawrence'i veresaun läinud, kui samal päeval ei oleks linna rünnanud ka Uniooni väed. Pärast lühikest lahingutegevust õnnestus konföderaatidel metsa pageda ja Lawrence'i alles jäänud naised said teada, mida tähendab vägivald Uniooni moodi. Põhimõtteliselt oli see kõik kokku genotsiid, aga kuna võitja ja kaotaja pool polnud veel teada, siis klassifitseerus see vaid lihtsalt veel üheks tavaliseks kodusõja päevaks veidi suurema püssirohukuluga. Eraisikud ei olnud ju kusagil kirjas, seega nende üle arvet pidada polnud vajadust.

Andersoni bande jaoks oli sündmus ka selles mõttes märgiline, et Uniooni rünnakul jäi üks nende meestest vastase meelevalda ja need tolle sealsamas elavalt skalpeerisid. Sellest momendist alates skalpeerisid Andersoni mehed igaühe, kelle nad maha olid tapnud, ning elavalt inimeselt peanaha võtmine sai Archie Clementi ja Frank Jamesi jaoks järjekordseks oodatud võimaluseks oma instinkte rahuldada.

Unioon tegi nüüd kindral Ewingi juhtimisel vastulöögi, mille käigus enam kui 20 tuhat inimest küüditati, teadmata hulgal tapeti ning hoolitseti, et kõikjale jääks vaid lõpuni põletatud maa. Taludest, küladest ja linnadest jäid alles vaid tuhahunnikud.

Quantrilli ja Andersoni sissidelt võeti sellega tugivõrgustik, mehed taganesid ja grupeerusid, veetes Mineral Springsis terve talve. Kuni ühed oma haavu lakkusid ja teised võitlustest puhkasid, leidis William, et nüüd on aeg naisevõtuks. Milliste vaimsete omadustega see naine oli, sellest ajalugu vaikib, kuid, nagu öeldakse, siga leiab ikka pori ja igaüks endale paraja. Mesinädalaid ilmselt kõige paremaid ei tulnud, aga no mis sa kodusõja ajal ikka tahad või saad. Igal juhul oli järgmise aasta märtsiks kõik ilus läbi saanud ja mehed korjati Konföderatsiooni armeesse tagasi.

Vahepealne tegevuseta olek oli meestel taskud tühjaks teinud ja nii juhtus, et üks Andersoni meestest varastas Quantrilli meeste järelt, mille tulemusena too maha lasti. Anderson tabas kiire võimaluse karjääri teha ning süüdistas Quantrilli Konföderatsiooni ohvitseri tapmises. See oli korralik süüdistus ja haises silmuse järele. Quantrill võeti kinni, kuid ta pääses põgenema. Igal juhul oli pärast seda Andersonilt otsene ülemus kadunud ja tal olid edasiste sündmuste osas palju vabamad käed. Midagi head see mitte kellelegi loomulikult ei tähendanud.

Järgmiseks paariks kuuks sai temast ja tema meestest elavad saatanad kõigi jaoks Missouris Cooperi maakonnas. Röövimised, tapmised ja vägistamised rahumeelse elanikkonna suhtes olid tavalised ja et seda kõike tegid nad põhiliselt Uniooni mundrites, siis süüdijäävaks pooleks jäid rahva silmis nemad. Kõige krooniks röövisid nad samades mundrites ka Huntsville'is kohalikku panka, saades saagiks umbed 40 tuhat dollarit, mis oli tolle aja kohta ulmeline summa. Juba sünni poolest tõelise džentelmenina maksis Anderson Huntsville'i kõrtsis sellest rahast viis dollarit seal viibimise ning daami, voodi ja vanni kasutamise eest, nii et päris nulli peale see linn siiski ei jäänud.

Ilma ühegi kahtluseta oli Andersoni väegrupp sellel perioodil kõige võimsam, olles teistest üle nii tulejõu, tahte, mobiilsuse kui otsustavuse osas. See justkui kõikjal tegutsev grupeering ründas ette hoiatamata sageli mitmes kohas korraga, peamiseks eesmärgiks ikka röövimine ja varude tekitamine inimeste arvelt, kellelt nagunii suurt midagi enam röövida ei olnud. Nii palju oli aga siiski muutunud, et nüüdsest üritati naiste suhtes vägivalda tagasi hoida, mis tähendas loomulikult seda, et ette jäänud meestele, ja eriti mustanahalistele, langes vägivalla kogu gamma.

Uniooni juhatus koostas kõike seda silmas pidades määruse, millega moodustati spetsiaalne väegrupp ainsa eesmärgiga tappa Verine Anderson.

Jesse James Foto: Wikimedia Commons

Sellel viimasel tegevusel olid ka tagajärjed. Missouri jõel tehti Andersonile korralik varitsus ja üldiselt oli ime, et tollest katlast mehed eluga pääsesid. Siiski said nii Jesse James kui ka Anderson siin haavata ja nad varjusid Boone'i maakonda puhkama. Samal ajal aga jahiti silmapaistva juhita jäänud Andersoni grupeeringu mehi ning lühikese ajaga taandati grupeering poole peale. Marru läinud Anderson vallutas selle peale koos Jesse Jamesiga Missouril aurulaeva, mida taraanina kasutades lõpetasid nad igasuguse jõelaevanduse sellel Missouri alal. Samuti korraldati Uniooni vastu kiireid vastureide, mis lõppesid täiendava skalbisaagi ja igat sorti hirmutegudega. Aga Uniooni määrus toimis ning peagi olid siruli veel viis Andersoni meest. Kuid need kõige hullemad istusid endiselt sadulais, vastureaktsioon tuli Verise Andersoni vääriline ja seda tuntakse Centralia reidi nime all.

Väikelinn Centralia oli kogu varasema vaenutegevuse käigus jäänud puutumatuks ja selle elanikud ei aimanud eemalt lähenevates Uniooni mundrites meestes mitte midagi kardetavat. Kui unionistide «juht» rinnal rippuvate skalpide järgi ära tunti, oli aga juba lootusetult hilja. Centralia rüüstati täielikult ja leitud viskiladu võttis joobes meestelt viimasedki pidurid. Lisaks tavapärastele sigadustele õnnestus neil röövida ka kongressi liiget James Rollinsit.

Samal ajal linna saabunud rong peatati ning rööviti kõik, mida seal vähegi röövida oli. Lisaks kõigele muule olid selles rongis ka unionistide erariides sõdurid, kes kõik rivvi asetati ja peale ühe seersandi sealsamas maha lasti. Ühtlasema pildi huvides pandi see rong põlema ja nii ta lõõmas seal, taustaks põlema pandud elumajad. Järgmine linna saabunud rong suunati rööbastelt maha sõitma ja pärast sellegi läbipuistamist kadusid röövlid oma saagiga ööpimedusse, jättes endast maha tules lõõmava linna. Sealsamas ründasid neid Uniooni väed ja taktikaliselt kaval Anderson suunas need otse varitsusse, millele järgnenud uues tapatalgus sunniti vaenlane paanikas põgenema. Unioon kaotas sel päeval 147 sõdurit, mis oli tolle aja kohta väga suur kaotus. Kui palju sai surma täiesti süütuid inimesi, seda täpsemalt ei tea keegi. Nagu öeldud – nende üle arvet ei peetud, nad ei olnud olulised.

Järgmisena korraldas Anderson järgmise linna, Glasgow rüüstamise, tehes seda igati oma legendi vääriliselt. Kuna seal linnas oli palju mustanahalisi orjasid, lasi Anderson oma elajakarjal täiesti vabalt tegutseda. Anderson läks selle reidi ajal linna rikkaima mehe koju, peksis selle sandiks ja vägistas kõigi nähes tema 12-aastase orja. Seejärel lasi ta oma hobusel trampida sandikspekstu peal, mille järel see peagi hinge heitis. Kogu see aeg tegid Andersoni mehed linnas täpselt seda, mida heaks arvasid. Naissoost teenijatele oli see päev kõik Põrgu tasandid sageli olematu lootusega elu säilitada. Kätte saadud meessoost orje piinati oma lõbuks, nagu heaks arvati, ja lõpuks lõigati neil kõigil kõrid läbi. Ametiühingute liikmed, kes kõige toimiva vastu protestisid, lasti sealsamas sõelapõhjaks ja võeti nende skalbid. Anderson märatses linnas kuni päikseloojanguni, seejärel pandi linnale tuli otsa ja verised surmaratsanikud haihtusid pimedusse.

Pärast Glasgow'd sai Uniooni prioriteediks number üks Verise Andersoni kõrvaldamine. Hilisemalt on kirjutatud, et Ameerika esimene avalik vaenlane oli John Dillinger, kuid nii see ei ole. Uniooni armees tehti spetsiaalne koondus, mille tulemusena erinevate üksuste parimatest sõduritest koostati parima varustusega löögigrupp. Need olid kõik samamoodi verd ja surma näinud halastamatult tapma harjunud mehed. Neist olid paljud kaotanud tänu Andersonile oma lähedasi ja sõpru ning nende motiveeritus, valmisolek ja varustatuse tase ületas Andersoni mehi mäekõrguselt. Nende juht Samuel Cox oli kogemuste osas Andersonist tugevalt üle ja järgnenud Skirmishi verises konfliktis Albanys ei jätkunud lõpuks Verise Andersoni meestel enam mune vastu pidada ja nad põgenesid, jättes Andersoni koos üheainsa sõduriga lahingut pidama. Selline ülekaal realiseerus vastavalt ning William Thomas Anderson sai kuuli pähe, surres ilmselt silmapilkselt. Siit pärineb ka väljend «skirmish», mis tähendab tänapäeval kokkupõrget, kähmlust.

Tapetud Anderson paar tundi pärast oma surma Foto: Wikimedia Commons

Legend ei olnud aga sellega veel otsa lõppenud. Anderson maeti nagu kärnane koer Richmondi lähedale põllule, lootes selle kodusõja kõige verisema mehe põrmu sedasi leidmatuks muuta. Nii see aga ei läinud üldse ja koheselt sai sellest paigast midagi palverännakute keskuse taolist. Haud kaeti lilledega ning hiljem maeti Andersoni maised jäänused ümber Richmondi Pioneeride kalmistule. Peagi sai haud ka soliidse mälestuskivi.

Mis aga sai Andersoni meestest? Need ühendati uuesti välja ilmunud Quantrilli vägedega ning lõpuks marssis see meestesumm Texasesse, kust iga roju läks oma koju. Osa suutis edasises elus sõjaga rahu teha, osa, nagu näiteks Jesse James, seda ei suutnud. Jim Anderson koos ülejäänud Andersonidega siirdus Shermani linna ning elas seal madalat profiili hoides kuni oma surmani.

Legend Verisest Andersonist aga kogu see aeg ainult kasvas. Peagi jutustasid temast lugusid kümned novellistid oma kümnesendistes romaanides, temast maaliti pilte, ülistati tema kangelastegusid, tema isik muutus surematuks paljude tummfilmide läbi, kus Anderson röövis ronge, et saak vaeste vahel ära jagada. Lõpuks tekkis temast kuvand kui austusväärsest mehest, kes naise kaotuse järel kurjategijatele kätte maksab. Tema täielikult välja mõeldud heroiline elulugu muutus kirjanduslikuks bestselleriks, seda ka Glasgow, Centralia ja Lawrence'i uute lugejate jaoks. Järgnenud lugudes Jesse Jamesi kohta esineb Anderson lugupeetud ja alati hästi riietatud härrasmehena, vaata et lausa pastorina.

See on üks osa vana hea Ameerika seletamatust võimest ka kõige hullemast limukast aja jooksul positiivne eeskuju vormida. Võta või jäta – Ameerika on imedemaa!