VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 11. Õnnetu Bob oli ikka õnnetu mis õnnetu

Nagu nende lugude lugeja on juba taibanud, nägi enamik uue maa õnneküttidest vaid oma igatsetud Fortuna parkunud tagumikku. Arvestades ressursside ebaühtlase jaotuse seadust ning nende jagamise veelgi suurema ebaühtluse reeglit, oli see ju iseenesestmõistetav. Sisserändajail kulusid esimesed kaks põlvkonda enamasti juba ainult ellu jäämise peale, sealt edasi võis mõnel juba vedama ka hakata. Ja nagu juba vedama hakkas, nii oli viimane aeg järgmiseks sõjaks, mille käigus need haaratud ressursid taas käest libisesid ja kogu ring jälle otsast peale algas. Alljärgnev lugu on lihtsalt veel üks näide sellest, kuidas mõnikord mõnel kohe üldse ei vea.

Bob Richmondil elus õnne ei olnud. Kus teistel läks hästi, seal temal ikka halvasti. Või ei olnud teda õigel ajal kohal, kuna oli eelnevalt mõne lollusega hakkama saanud. Kui Oklahomas toimus aastavahetuse ball – vägev pidu, kus lõpuks isegi pime kätte sai –, viibis Bob ainsana kongis kõrtsis purjuspäi laamendamise eest. Bob keeras end servamata laudadest lavatsile külili, toppis näpud kõrvadesse ja mõtles, et elu ei saa ikka nii ebaõiglane olla.

Aga sai. Bob rügas linnalähedases rantšos pool aastat tööd teha ja lõpuks sai teenitud raha eest endale korraliku hobuse osta. Ja kui mehed kullaretkele läksid, murdis Bobi hobune kaljupraos oma jala ning sel õnnetul mehel tuli jalgsi edasi kõmpida. Kui ta lõpuks surmväsinult teistele järele jõudis, olid need juba kulla leidnud ja kõik kullarikkad maatükid omale kahmanud. Bobile jäi mõttetu kivine veevaba küngas kaugel eemal teiste kullarikastest valdustest. Seal maad kaevates murdis Bob kõigepealt oma kirka varre ja siis ka labida. Südametäiega müüs ta oma krundi viie dollari eest Lonkur-Wallyle, kes Bobi raiutud auku edasi uuristades poole tunniga jämedale kullasoonele sattus. Sellest kuuldes jõi Bob end masendusest maani täis ja kui ta lõpuks ärkas, olid tema saapad, revolver ja rahakott kadunud. Bobil polnud raha isegi mitte peavalu leevendamiseks ja tasuta viskit Metsikus Läänes ei tuntud. Nii tuli tal paljasjalgse õnnetusehunnikuna Oklahomasse tagasi vantsida vaesemalt kui ei iial varem.

Pärast sellist altminekut hakkas Oklahoma lõbus rahvas teda Õnnetuks Bobiks hüüdma. Bob tegi siin-seal juhuslikke töid, ostis omale lõpuks uuesti saapad jalga ja kasvatas järgmiseks aastavahetuseks ette uhke habeme, mis oli investeering jõuluhooajaks, kus pika habemega ettevõtlikud mehed nädalaga ilusa raha kokku ajasid. Läks aga sedasi, et kõrtsis piipu läites lendas säde viskist märga habemesse ja päev enne suure raha kokkuroobitsemist oli habe läinud. Tahmase lõua ja kärssand pooliku habemetuustiga Bob ei kõlvanud isegi päkapikuks mitte. Bob jõi ennast täis, võttis teiste hoiatustest hoolimata omale kahe dollari eest naise ja läks temaga lutikaid täis numbrituppa, kus Õnnetu Bobi kurbust täis hing pärast kuuetunnist vihast ratsutamist lõpuks ometi veidigi leevendust sai.

Hommikul ärgates avastas Bob, et teda oli tema enda raha eest veetud voodisse koos kõvera ninaga Lombak-Sallyga, kellel teati prantsuse haigus olevat. Tuba ise oli Oklahoma legendaarne Heksagoon, kus igas seinas oli väike vaatepilu nendele, kes maksid dollari kümneminutise õiguse eest teiste tegemisi pealt vaadata. Õnnetu Bob oli ühe ööga teeninud tõelise varanduse, ainult et mitte endale.

Nüüd juba üle linna tuntud Bob tormas joonelt kõrtsi ja võttis oma alles jäänud rahast, mida veel võtta sai. Kui ta ärkas, vedeles ta taas särgiväel temale eelmisest korrast nii tuttaval servamata laudadest lavatsil, ei pükse jalas ega saapaid varvaste otsas. Tavernis mängis muusika, kogu Oklahoma trallitas ja ainult Bob istus üksinda kongis. Helide järgi oli ilmselt vägev ilutulestik, aga trellitatud aknasse see ei paistnud. Oklahoma oli ka järgmise aasta ilma Bobita vastu võtnud.

Kaks nädalat hiljem lasti karva kasvanud tahmase näoga Bob oma ainsa ihukattega türmist välja. Nii armetut vaatepilti polnud Oklahoma veel näinud, isegi ajast, mil see oli vaid hobuaedik ja kaks hütti. Õnnetu Bob köhmis kõrtsi, kust sai laenu peale kortli viskit. Bob põrnitses inimesi ja need Bobi. Siis lükati uks lahti ja ruumi astus hästi riietatud saraapes mees ratsapükstes ja punaste saabastega. Saabaste küljes tilisesid hõbedased kannused. Võõras tellis omale prae ning keha kinnitanud, astus kõrtsist välja. Õnnetu Bob jõi oma kortli tühjaks ja järgnes talle.

Järgmised paar nädalat Bobi ei nähtud. Siis ilmus ta välja ja suured muutused temas olid kaugele näha. Bobi nägu oli pestud, juuksed ja habe pöetud, tal oli seljas uus särk, jalas ratsapüksid ja kõige krooniks hõbedaste kannustega punased saapad. Paistis, et Õnnetul Bobil oli lõpuks ometi elus kõvasti vedama hakanud. Bob maksis oma kõrtsivõla, võttis seitsme dollari eest omale eliitnaise ja läks ülesse oma numbrituppa. Prantsuse haigus prantsuse haiguseks, aga seitse dollarit on seitse dollarit. Kerge raha tuleb vastu võtta alati, see on Metsiku Lääne kirjutamata seadus number üks.

Juba päev hiljem oli Bobil ütlemist šerifiabi Rankeriga, mis päädis viimasele kolme hamba kaotusega. Kuna viha oli isiklik, kupatati Bob ringkonnakohtusse Oklahomast päevatee kaugusel. Paistis, et sedapuhku tuleb kongis pikemalt viibida.

Aga läks hoopis teisiti. Kui kohtunik Herb Brenker Bobi üle vaatas, taotles ta enese vabastamist kohtuasjast ning Bob viidi Oklahomasse tagasi. Seal rahva ette astudes ei olnud Rankeri korrigeeritud hambumus enam päevakorral. Herb Brenker istus prokuröritoolil ja Õnnetut Bobi süüdistati kellegi Clarke Smithersi tapmises. Tuli välja, et tegu oli ringkonnakohtuniku õepojaga, kes paar nädalat tagasi Oklahoma kandis kadunuks jäi.

«Need saapad oli minu sünnipäevakink temale!» müristas süüdistaja ja mida aeg edasi, seda kehvemaks Bobil seisud muutusid. Kaks tundi hiljem oli selge, et ka täna kahe seitsme, kuue ja üheksaga nelja ässa ei löö, ja Õnnetu Bob astus keskpäevalõõsas tapalavale. Kuna Surmairv Cluipersit polnud kohal, tegi oma töö timuka õpilane, kes sidus sõlme nii oskamatult, et Oklahoma rahvas sai kakskümmend minutit vaadata, kuidas üks õnnetu hing kehast lahkub.

Pärast arutati kõrtsis päevasündmusi veel pikalt. Oli neid, kes ka Bobile kaasa tundsid.

«No ega ta nüüd nii paha ka ei olnud,» arvas Lombak-Sally. «Lihtsalt tal ei olnud õnne.»

«Kuulge, võtame ühe topsi Bobi mälestuseks,» arvas Heksagooni omanik. Kõrtsmik kehitas selle peale õlgu ja tegi õnnetu näo.

«Te ilmselt ei usu, aga viski sai just otsa.»