VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 12. Pearahakütid ehk kui pea on pea ja raha on raha

Järgnev lugu on ametimeestest, kellest üldiselt ei räägitud ja keda sageli ka põlati, vihati, tihti ka kirbule võeti. Pearahakütid ilmusid koheselt, kui föderaalorganid kaabakakarja vastu vaevatasuga kinnitatud tagaotsimiskuulutusi kasutama hakkasid. Enamik pearahakütte olid nii-öelda «ühe otsa mehed», aga leidus ka sellele tööle pühendunuid. Neid viimaseid silmas pidades ka järgmine lugu.

Kõik, kes arvavad, et pearahaküti elu vanas heas Ameerikas oli kitselüpsmine, on viimseni peast põrunud tohmanid. Olla pearahakütt ei tähendanud mitte midagi kerget, mitte midagi üllast ja tegelikult pikas perspektiivis ka mitte midagi väga kasulikku. Pearahakütiks oldi sageli vaid juhuse läbi ja kes sellega süstemaatiliselt raha teenisid, neil pidi mõistusega kusagil miskit viltu olema.

Pearahaküttide kohta käib igasuguseid legende. Kord olla keegi Wylas Thornton ihuüksinda kuskil Orange'i maakonna kõrtsis terve Reynoldsi bande maha lasknud: kaksteist meest sirakil maas, igaüks väärt vähemalt kolm tuhat, saanud laksupealt rikkaks meheks ja Tampasse omale häärberi püsti pannud, kõik ookean rannale kolisemas ja puha. Ja siis jälle Nashville'is keset palavat päeva olla keegi Samuel Moore 300 jardi pealt Simon Sawyeri maha kõmmutanud, kellel nagu muuseas 15 tuhandene hinnasilt tagumikul rippus. Ja nii edasi. Kõik see on täielik jama.

Kui võtta see esimene legend, siis kuidas on võimalik kaksteist meest kõrtsis lähidistantsilt maha lasta, ilma et need vastu tulistaks? Ikkagi kaksteist ühe vastu. Või kui eeldada pearahaküti esimesena tulistamist, siis üksteist, heal juhul kümme, üheksa ühe vastu. Võib-olla, et ka ainult ühe kuuelasulisega. Ja kui see kõik õnnestuski, siis kuidas oleks seesama Wylas saanud läänerannikult idarannikule, ilma et tema kuulsust teades teda vahepeal tuhat rahahimulist saamameest maha ei oleks nottinud? Raha kanti ju endaga kaasas! Rahakale pearahakütile peeti jahti kõikjal – ta oli esimese sordi märklaud. Ja milleks üldse oli sellel Thorntonil vaja sinna Tampasse minna? Orange'i maakonnas on ookean palju vägevam.

Ja see teine tüüp, see Moore... no see pidi kohe lausa imemees olema, sest kõigepealt tuleks leida Ameerikast selline relv, millega on nii kaugelt võimalik täpselt tulistada, ja teiseks peaks siis laskja üleüldises mõttes täielik õnneseen olema, sest Nasville'is keset suvist päeva virvendab kuum õhk nii võimsalt, et ei näe põhimõtteliselt mitte midagi ja ei saa ka aru, mida sa näed. Eriti veel 300 jardi pealt. Ja see Sawyer pidi ka püstiloll olema, kui sedasi keset päeva oma kalli naha kõikide püssimeeste ette vedas. Enesealalhoiuinstinkt on ju kurjategija kõige püsivam taju. Absurd!

Ja kolmandaks pidid need kurikaelad kõik hirmkõvad nimed olema, et neile selline hinnasilt külge riputati. Nad pidid vähemalt kas rongirööviga, pangarööviga või mõne eriti rikka indiviidi mahalaskmisega hakkama saama, sest neid pearahasid suuremates summades ei maksnud välja mitte kohalik elanik, vaid keegi asjast väga huvitatud kättemaksuhimuline rikkur. Need tavalisemad võllaroad «maksid» reeglina mitte palju üle 200 dollari ja nende puhul tõepoolest töötas midagi kohaliku kassa taolist.

Aga loomulikult päris nullist sellised lood ikkagi ei sündinud ja aeg-ajalt muutis nii mõnigi pearahakütt end kurikaelte tõeliseks nuhtluseks. Tõsi, enamasti ajutiselt.

Wanted, John Wesley Hardin Illustratsioon: Wild West Web

Kuid siiski, tuleme reaalsuse juurde – olla pearahakütt tähendas päevad läbi kellegi jahtimist, selle objekti käitumise tundma õppimist, passimist, külmetamist, nälgimist, varitsemist, tulistamist ja siis saagiga kuidagiviisi märkamatult šerifi juurde jõudmist, ilma et keegi sul selle näruse paarisaja dollari eest haavlipüssiga poolt pead otsast ei laseks. Ja kui paljudel juhtumitel osutusid kõik need ettevalmistused mõttetuks!

John Harding pidas kaks kuud jahti Jimmy Menziesele, latiinost kaabakale, kel õnnestus Texases pangast kahekümne tuhandega plagama panna. Ta tegi tema suhtes kõik detailid selgeks ning kui ta lõpuks varitsusse läks, oli saatus oma töö juba ära teinud. Jim oli saanud lõgisabalt näkku hammustada ja kui Harding ta tol päeval põrandalt leidis, ei oleks isegi Menziese oma ema teda näo järgi ära tundnud. Aga raha maksti ju ainult näo eest pärast isiku identifitseerimist! Ja kuigi Harding pööras kogu Menziese putka pea peale ning isegi maa üles kaevas, ei leidnud ta neid pangast saadud tuhandeid mitte kusagilt. Ning kuna leidus neid, kes arvasid, et ta selle raha siiski leidis, sai Hardingi elutee juba järgmisel õhtul otsa. Tõsi, kuna leidus ka neid arvajaid, kelle arvates Hardingi maise teekonna lõpetajad helgema elu peale said, kustutati üsna varsti pärast seda ka nende päästikumeeste eluküünlad. Sellist ebaõnne on tõesti raske taluda.

Remington Hope pidas pool aastat jahti Reno Billile ning kui lõpuks kõik klappis, istus Bill pool tundi enne haarangut kaarikule, sõitis sadamasse ja sealt viis laev ta kättesaamatutesse kaugustesse, kus uue nime all maale astus. Kõik vahepealne töö ja vaev täiesti ilmaasjata!

Jester Stilwellil oli pearahaküttimisest oma arusaam. Tema arvates oli kõik see üks mõttetus, kuna matemaatiliselt sai selles ametis lõpuks ainult kaotada. Matemaatikas oli ta hea. Stilwell oli tegelikult ameti poolest hoopis õpetaja, elu poolest kindlustatud mees. Selles mõttes kindlustatud, et ükskõik, mis juhtus, õpetajat mitte keegi niisama naljalt maha ei lasknud. Aga ei olnud see päike ka ilma plekkideta. Õpetajatele ju Ameerikas palka ei makstud. Õpetajaid peeti üleval kohaliku kogukonna rahadest ja nii kehtis selle ameti pidajate kohta ütlus, et head õpetajat tunned ära tema pükste järgi. Et kui ta neid pükse juba kümnendat aastat kannab, siis järelikult on kogukond pidanud vajalikuks tema eksistentsi toetada. Püksid Jester juba sai, paari aasta pärast lubati isegi ülekuube, aga elu tangu ja ubade peal ei olnud sellest hoolimata mitte midagi väärt. Stilwelli arusaam maailmast oli rebenemas ja muutus tuli pärast John Wernoni tagaotsimiskuulutuse nägemist.

Ta tundis John Wernonit. Neil oli ühine lapsepõlv, nad olid siis sõbrad, kuid mingil hetkel viis elu nad lahku. Stilwell teadis, kus ta põhiliselt kalal käib ja niisiis läks ta ühel pühapäeval vastavasse kohta oma purakat välja õngitsema. Wernon tuli ka sinna ja kui nad omavahel juttu puhudes vanu häid aegu meenutades kala püüdsid ja Wernonil näkkas, lasi Stilwell sel soodsal momendil Wernonile oma kahelasulisest derringerist külmavereliselt kuuli kõrva. Hingepiin on nõrkadele. Aga nõrkadele vanas heas Ameerikas kohta ei olnud. Kaks tundi hiljem kasseeris Jester Stilwell kohalikult šerifilt sisse sada dollarit puhast raha. Ütle veel, et närust lapsepõlve rahaks teha ei saa.

See sada dollarit valgustas Stilwellile Metsikut Läänt veidi teisema nurga alt. Ta ei olnud loll ja sai aru, et selle esimese korraga oli tal lihtsalt seamoodi vedanud. Aga sada dollarit on sada dollarit ja see oli midagi sellist, mida ta õpetajaametis mitte iial näinud ei oleks. Ja nüüd oli see raha olemas – see krabises eriliselt, lõhnas eriliselt, seda puudutada oli eriline tunne ja see kõik meelitas mõtte uutele radadele. Peale selle oli Wernonist jäänud Stilwellile ka väike pärandus kuuelasulise koldi ja mitme karbi padrunite näol. Stilwell pani pea tööle. Sellest sajast dollarist jätkunuks üpris lahedaks eluks vähemalt kuuks. Aga sealt edasi tuleks ilmselt nälg majja. Seega, lähtudes matemaatikast, tasuks selline äritegevus end ära vaid tingimusel, kui ta suudaks tagada endale kindla leiva vähemalt ühe sellise teenistuse eest kuus.

Jester Stilwell tõusis ja astus vana peegli ette oma klassi tagaseinas. Sealt vaatas vastu kiitsakas kulunud pükste, luitunud särgi, nõelutud vesti ja ümmarguste prillidega närb tegelane, kelles lausa miili kauguselt õpetaja välja paistis. Koos liblikavõrguga lausa geniaalne. Uut ärimudelit silmas pidades tasus see välimus kapitaliseerimist.

Järgmine käik viis ta maakonnakeskusse, kust naases paksu peotäie tagaotsimiskuulutustega, kus nimed Bartholomew Weiss, Bob Ashton ja Eric Mulligan erilist tähelepanu tekitasid. Sest esiteks ei olnud need üldse mitte tavalised nimed ja teiseks olid selliste perekonnanimedega õpilased tema juhatada antud koolis täiesti olemas. Stilwell otsustas pedagoogikast viimase välja pigistada. Ta hakkas vastavatele õpilastele enam tähelepanu osutama ning iga viimast kui detaili kirja pannes kudus see prillidega ämblik oma uute ohvrite ümber järjest tihenevat püünisvõrku.

Viis nädalat hiljem olid nii Weiss, Ashton kui ka Mulligan oma turuväärtuse Stilwelli rahatasku vahele krabistanud. See tegi kokku nelisada dollarit, sest Weiss ja Ashton maksid kumbki sada viiskümmend. Korjatud teadmised, ohutu nõder väljanägemine, prillid ja liblikavõrk olid imet teinud. Oma derringeri peitis Stilwell kübarasse ja kui siis jõrm tohlakas oli tulnud lähemalt vaatama, mis linnuke see siin aasa peal vehib, oli ontlik liblikauurija varmalt kübara peast võtnud, kummardudes tervitanud ja siis õigel momendil päästikule vajutanud. Ja kui uudishimutsejale juba kaks kuuli kerre oli kihutatud, oli edaspidine juba vaid vormistamise küsimus. Positiivse lisaboonusena oli kõigil kolmel ka rahakott taskus, sisu poolest küll mitte midagi kuninglikku, aga meeldiv lisa teenistusele ikkagi.

Nüüd oli Stilwelli kasutada juba päris korralik arsenal. Wernoni koldile oli lisandunud tõhus kaheraudne haavlipüss, Winchesteri karabiin ja koldi padrunitega tulistav modifitseeritud jalutuskepp, tundmatu relvameistri taies. Täpsust tal pikema maa peale suurt ei olnud, aga liblikavõrgule oli see suurepärane kostüümi täiendus igal juhul.

Wince Monaghanile korraldas Stilwell korraliku kostüümidraama. Monaghan oli omale märklaua ja hinnalipiku külge saanud mitme vägistamise ja majade mahapõletamise läbi ning viha selle kaabaka vastu oli sedavõrd suur, et hind suisa viiesaja dollari peale oli tõstetud. Monaghani ajasid taga mitmed pearahakütud, kuid Stilwellil oli ilmselge ajuline eelis. Monaghanile oli vaja pakkuda sööta ja kui tema umbkaudne asukoht välja oli peilitud, astus Stilwell taaskord pikemaks ajaks peegli ette.

Stilwell ajas oma vuntsid piinlikult maha ja raseeris end nii põhjalikult, kui suutis. Seejärel määris ta peediga oma huuled tumedamaks ja kui tundmatut päritolu kergelt tolmav üle silutud kohtunikuparukas pähe läks, vaatas peeglist vastu naine missugune. Kogu järgneva õhtu posis pearahakütt küünlavalgel pakkepaberi, nööri ja liimiga ning mõne tunni pärast, öö hakul võis maskeerimismeister omale juba tõsisemat tähelepanu nõudvamad võltsrinnad ette riputada. Stilwell pesi näo puhtaks, ostis omale punase kõrge kaelusega kleidi, rakendas Ashtonilt saadud kaarikule hobuse ette ning läks jahile. Teiste silmade alt välja jõudes tegi ta kiirelt oma moondamise ja andis täkule piitsa, omal laetud kolt istmepadja all, derringer teisel pool ja karabiin ning kaheraudne roguski all jalge juures. Sääred olid küll ahvatleva daami kohta veidi liiga karvased, aga kleit kattis needki.

Punases kleidis üksik naisterahvas kuskil kõnnumaal võib ka seaduskuulekal mehel mõtted pahale suunata, mis siis veel kriminaalist rääkida. Punane kleit tõmbas Monaghani nagu magnet rauda ja nii need kaks lõpuks ka kohtusid. Kaheraudne rääkis oma lühikese loo ja õhtupimeduses peatus kiriku koolimaja juures kaarik, mille seljatoe nupu külge oli järele jooksma seotud saduldatud ratsanikuta hobune. Naine läks majja sisse ja mõni aeg hiljem tuli sealt välja kohalik õpetaja, istus kaarikusse ja sõitis minema. Leidus nägijaid, leidus rääkijaid, kadedad olid kõik. Vot on õpetaja – muidu pole teist ollagi, aga näe mihukese väärt eide omale madratsile tõmbas!

Viletsama hobustest müüs Stilwell edasi ning pärast pearaha sissekasseerimist leidis ta, et edaspidine pedagoogitsemine sellises seisus enam mõtet ei oma. Dollarite osas oli tal hõlp elu vähemalt aastaks. Ja mitte ainult. Tal oli nüüd imeline hobune, kaks suurepärast kolti, kaks komplekti ideaalseid maskeerimisriideid ja tohutult jultumust kõike seda ära kasutada. Jester «Spider» Stilwelli tähetund oli saabunud.

Aasta hiljem oli tema arvel juba üle kahekümne ohvri. Punane kleit, papist tissid, liblikavõrk ja jalutuskepi sisse peidetud tuletoru olid oma töö teinud suurepäraselt. Texase osariigis sellest pikkade koibadega luidrast ämblikust edukamat pearahakütti olemas ei olnud. Temast räägiti jutte igasuguseid, kuid mitte keegi ei olnud teda isiklikult lähemalt näinud ja see jättis selles pokkeris olulised kombinatsioonid Ämblikule.

Rahas polnud enam mitmeks aastaks küsimust ja nii otsustas Stilwell suurema kala järele purjetada, et siis pikemaks ajaks aktiivsemast tegevusest tagasi tõmmata. Selleks suuremaks kalaks sai Joe Dimaggio, mitmete roimade ja pangaröövidega kuulsaks saanud lindprii.

Abilene'is sai Stilwell esimesed paremad vihjed ning sealt edasi jälgi ajades jõudis ta lõpuks Concho jõele, kus nuhkis täiendavalt veel peaaegu kaks kuud, kuni lõpuks otsitud üles leidis. Mehed varjasid end ühes maha jäetud rantšos Concho ääres ning sinna talli ja palkmaja vahele sättis Ämblik end varitsema, kaheraudne ja karabiin käeulatuses ja koldid niisamuti. Pikki tunde ei juhtunud mitte midagi ja kui Stilwell oli juba lootust kaotamas, tulid nad ometi ka välja. Tohutute mõõtmete ja mühava habeme järgi oli Dimaggio kohe äratuntav, teised kaks aga esialgu mitte.

Mõni aeg hiljem tundis ta aga ära nii Alligator Gonzalese kui ka Skungi. Ning kui punt korraks end praaliva Dimaggio kohal kokku tõmbas, andis varitsev Ämblik puhmaste vahelt kiirelt haavlipüssist tuld. Pärast kaht nobedat lasku olid kõik kolm kusagile pihta saanud ja enne veel, kui haavatud vastutuld anda suutsid, hakkas kõnelema Stilwelli Winchester. Kaks esimest said kiirelt omale kuulid kerre ning mõne aja pärast kolmas samamoodi. Seejärel passis Ämblik igaks juhuks veel pool tundi ning alles siis läks asja lähemalt vaatama. Maas tolmus vedeles kakskümmend üks tuhat dollarit.

Ämblik polnud eile sündinud ja nii tegi ta sealt Concho äärest kiiremas korras vehkat, täpselt nii ruttu, kui kaarik kolme laibaga seda teha võimaldas. Kaks päeva hiljem vahetas Stilwell selle haisva tursunud kolmiku Abilene'is dokumendi vastu, mis kohustas pangal vastava summa selle esitajale üle anda. Võidurõõmu täis pearahakütt pistis paberi põue, irvitas külmalt ja keeras end minekule. Ta astus päiksesse, kiikas korraks pilvi ja samal momendil virutati talle revolvriga kuklasse.

Kaks minutit hiljem visati Ämblik Stilwell tagaotsitava bandiidi Ämblik Mike Stoddardi pähe puuri. Pikkade juustega kiitsakas šerif koostas paberid ja oma käega võttis linna kassast need sada dollarit, mis Stoddardi pea eest ette oli nähtud. Selle sama käega võttis ta ikka veel oimetult Stilwellilt mõni minut tagasi temale antud dokumendi ja kui Stilwell lõpuks silmad avas ja oigama hakkas, ei aimanud ta isegi, et ta on nüüd hoopis teine Ämblik. Šerif ise aga samal ajal seisis stoiliselt kaugemal ja võrdles Stilwelli nägu Stoddardi tagaotsimiskuulutusega ja muigas rahulolevalt. Stilwell oli vahepealse jahi käigus Dimaggiole üksjagu karva kasvanud ja habeme poolest oli tal Stoddardile tugev sarnasus olemas. Ja rahumeeli saatis see karakurdi instinktidega tähekandja ühe Ämbliku teise Ämbliku asemel osariigi kohtu ette, kus küsimusi enam ei esitatud.

Texase kohus koosnes kohtunikust, süüdistajast, kaitsjast ja kaheteistkümnest vandemehest, kes kõik jagasid alati üht ja sama arvamust – kui sa neile piisavalt ei maksnud, olid nad kõik süüdistajaga samal meelel ning siis ootas sind kindel võllas. Kuna Stilwellilt oli võetud kõik, jäid tema argumendid kohtus napiks. Stilwell poodi tol samal pärastlõunal, seejärel hoiti teda teistele õpetuseks nädala rippumas ning siis maeti tühermaale madalasse hauda, nagu kord ja kohus ette nägi.

Abilene'i šerif Metsik Bill sorteeris Stilwelli maisest varast endale meelepärasema välja, kasseeris need tuhanded sisse, ronis aegamisi sadulasse ja saatis Texase ning texaslased põrgusse. Ta polnud juba ammugi mitte see legend, kes ta kunagi olnud oli. Oma ametis oli ta võtnud matti kõikjalt, kus see võimalik oli ning nüüd astus ta silmagi pilgutamata vastu omaenda masendavale saatusele. Ta mängis kaarte, jõi ja vägivallatses ning kõikjal, kuhu juhus ta viis, tekitas ainult kurjust ja õnnetust juurde. See teekond sai oma verise lõpu Deawdoodis Nuttali ja Manni saloonis, kus kinnimakstud kurikael Billile kuuli pähe lasi. Selleks ajaks olid Stilwelli tuhanded juba ammu sirgeks löödud, nii et Metsik Lääs sellest mitte midagi ei kaotanud.

Stilwelli lugu kinnitab veel kord, et olla pearahakütt ei olnud Ameerikas mitte kunagi midagi lihtsat. Ja pearahakütt võis suvalisel hetkel hoopis ise kütitavaks olla. Sest pea on pea. Ja raha on raha.

Ega too Stoddard ka pikalt hinge ei jäänud. Ta tunti kuu hiljem ära ja nii sai osariigi kohus ametlikult Ämblik Mike'i teist korda üles puua. Asjameestele ei tekitanud see mitte mingisugust hingepiina, rumalatest küsimustest rääkimata. «Kuul ja köis on kuritegevuse profülaktikas möödapääsmatud, sest kunagi ei ole ju teada, millal seaduskuulekast kodanikust kurjategija saab. Ja kes on juba kord kohtu ette toodud, see pole seal ilmaasjata!» Arvestades levinud kombeid, ei ole ime, et seda Texase vandekohtu maksiimi ka teiste samasuguste organite seas kõrge au sees peeti.

Hingepiin on nõrkadele. Aga nõrkadele vanas heas Ameerikas kohta ei olnud.