Kuidas muuta üksiku kauboi minekut kuhugile eepiliseks looks? Selleks on vaja legendi! Legendi mehest või meestest, kes midagi tegid, midagi saavutasid, oma õnne leidsid. Ja et õnneteema oli üldjoontes Metsikus Läänes kuulajaile valus, siis paelusid igasugused õnnelood kuulajaid alati. Leidus ullikesi, kes legendi kontrollima läksid, ja nende seas leidus mõnikord ka selliseid, kellel juhuslikult hästi läks. See sünnitas loomulikult veel legende juurde ning kui juba ka ajakirjandus oma pasunad käima tõmbas, mängiti kujutlusvõimel fuugasid igas helistikus. Järgmine lugu on ühest kõige tüüpilisemat laadi Metsiku Lääne legendist. See on legend Kullaorust.

Nii kaua, kui on olnud vana head Ameerikat, on olnud ka kõikvõimalikke kullalegende. Tulid ju maadeavastajad siia kulla pärast, kirjeldas ju Kolumbuski kullaga kaetud kohalikke pealikke ja komistas ju ka madrus Ruiz esimese jõe kaldal soliidsele kullakamakale, kui seda maad veel mitte keegi Ameerikakski nimetanud polnud. Ja Pizarro ju piinas asteekidelt välja toatäie kulda ning kulda vedavad galeoonid on siiamaani kusagil Ameerika ranniku lähedal liiva all oma leidjat ootamas. El Dorado legend Seitsmest Kullalinnast haaras kuulajaid kõrvust ja ajust kui tangidega, dakootade Kullakoopast rääkimata. Ja kus oli kuulajaid, seal oli edasirääkijaid ning kus oli edasirääkijaid, seal oli ka hoogsaid fantasööre. Lõpuks aga vahet ei olnud, sest kari vaimuvaeseid lollpäid neelas selle kõik tööstuslikes kogustes alla, kohalikele indiaanlastele tähendas see enamasti hävingut ja reeglina jäi lõpuks kuld ikka leidmata. Või siis sünnitas üks legend teise, mis enamasti tähendas seda, et kuna kulda jälle ei leitud, siis järelikult jõudsid indiaanlased selle kuskile mujale ära peita ning nende peidupaikadega seonduvalt tekkis aga uusi legende juurde nagu seeni pärast sooja vihma.

Näiteks legendid Montezuma kullast tõid konkistadoorid Lõuna-Ameerikast Vahe-Ameerikasse ja sealt juba üle Mehhiko ja Texase Kansasesse. Vahepeal toimunud juhuslikud õnnelikud leiud ja kaljujoonised andsid aga uusi «juhtniite» juurde ja nii jõuti lõpuks ühte enam kui viiekümne ruutmiilisesse orgu, mille seinu väsimatud kullajanused läbi uuristasid, kuni lõpuks jõuti puhtjuhuslikult mingisuguse ammu maa pealt kadunud suguharu sõjapealiku hauani, kust pärit peaehe ja paar naastu otsijad nii sõgedaks muutsid, et sadadest kohtadest läbi puuritud koopa lagi nad enda alla mattis. See sündmus tekitas nanosekund hiljem uue legendi Neetud Peakuninga Kullakoopast, mida otsides järgmine põlvkond peast põrunuid oma labidaid, puure ja ajusid nüristas ning rahulikke indiaanlasi nende põlistest elukohtadest minema peletas. Kullalegendidel olid alati vererajad järel, aga kuniks see polnud enda veri, ei huvitanud see mitte kedagi.

Kommentaarid
Copy