VANAS HEAS AMEERIKAS ⟩ Osa 15. Gunslinger Harry

Olla gunslinger Metsikus Läänes on põhimõtteliselt sama, mis olla rokkstaar täna. Gunslingerid olid legendaarsed isikud, kelle saavutusi sajad entusiastid tulutult järele aimasid, ja kõik, mida gunslinger tegi, omandas automaatselt legendi staatuse. Sest kui gunslinger relva haaras, polnud ta enam legend; siis oli ta juba jumal. Ja kui jumal langes, oli ka sellel legendi mekk man. Järgnev lugu ongi ühest Ameerika gunslingerist Harry Adamsist, tema legendi tõusust ja langusest.

Relvata mees on Metsikus Läänes kui tuulest viidud rohutuust. Igaüks võib teda tallata, solvata ja mõnitada. Kui mehel relva polnud, siis polnud ta mees. Isegi püstirikkad magnaadid kandsid oma valgete triigitud ülikondade peal kullatud käepidemega kolti, olgugi, et nad nendest iialgi kedagi tulistama ei pidanud. «Rahusobitaja», Winchester 66 või lihtsalt kaheraudne haavlipüss pidi olema igal mehel. Ilma tulenuiata polnud mehel asja ei kõrtsi ega ka lõbumajja, kullaotsimisest ja skalpide küttimisest rääkimata. Poiste esimene mänguasi on puust voolitud mängupüss, mõnel isegi peale naelutatud raudtoruga. Koldiga sünniti, kolt käes elati, ja kolt käes ka surdi. Räpased porised linnad olid ööl ja päeval tukivingu täis.

Revolvriga täpselt laskmine oli auasi, uhkus ja kohustus. Kümne sammu pealt pudelile pihta saamine oli kohustuslik algtase ja paljude jaoks sellel täpsusnivool kas kuskil kõrtsis, kõnnumaal või tänavaduellis see eluke ka lõppes. Kahekümne sammu pealt aialippidele asetatud pähklitele pihta saamine oli juba meistri tase, aga kaugeltki mitte veel parim tulemus. Parimaid kutsuti gunslingeriteks ja need olid Läänes tuntud mehed.

Tsirkuse plakat Foto: Wikimedia Commons

Üks tuntum gunslinger oli William F. Cody ehk Buffalo Bill. Tal oli oma megatsirkus, kus lisaks kõikvõimalikele Metsiku Lääne vaatemängudele ja võimalusele oma silmaga Istuvat Sõnni näha ta siis lisatasu maksnud ahhetavate pealtvaatajate nähes relvaga trikke tegi. Vöölt haaratud koldiga kahe sekundi jooksul kuus märklauda puusalt maha lasta ei olnud Billi jaoks küsimus; lendavale linnule Winchesteriga pihta saamine samuti mitte. Naela puusse löömine tinakuuliga – käkitegu. Aga kõige uskumatum oli õhku visatud mündile õhust augu sisse laskmine. Selleks kasutas Bill eraldi partiina valmistatud padruneid, pool dollarit tükk. Sellist oskust ei olnud aga Billile mitte keegi õpetanud. Gunslingeriks ei olegi võimalik õppida, gunslinger olemine on reflekside küsimus ja selliseid reflekse leidub inimestel harva.

Teine kuulus gunslinger, kes samuti Buffalo Billi tsirkuses kaasa tegi, oli «Metsik» Bill Hickok. Aga temal jäi teatraalsusest ja publikutunnetusest puudu, mistõttu mõjus ta laval lihtsalt nagu suvaline koldiga külamees. Kuid relvatrikke tegi temagi, ehkki mitte sellisel šõumehe tasemel, milleks oli võimeline Buffalo. Niikuinii  sisustas Hickok sisustas oma päevi eelkõige viskijoomise, kaardimängu ja naistega. Kuigi täpsuse osas oli ta imemees, ei püsinud tal ükski dialoog peas ja see mõjus etenduste ladususele halvasti. Oli ka juhtumeid, kus ta keset etendust magama jäi ning siis ärgates ilma ühegi põhjuseta kahest relvast kõmmutama hakkas. «Metsiku» puhul oli ka see täiendav risk, et tema relvas paukpadruneid ei olnud ning mõnel korral tulistas ta ka sihtimatult puruks prožektoreid, kui valgustaja talle kogemata valguse silma juhtis, ning ühel korral laskis isegi ühel pealtvaatajal kübara peast, kui too arvatavate paukpadrunite teemal arvamust avaldada julges. Publikule see muidugi väga meeldis, aga prožektorite asendamine polnud odav lõbu. Lõpuks sai Billil sellest jamast villand ning ta läks oma teed, pummeldas, märatses ning tarvitas kõikjal vabameelsete ja ka vägivaldselt võetud naiste armastust, kuni lõpuks talle endale kõrtsi kaardilauas kuul pähe lasti. Üllataval kombel õnnestus tal vahepeal ka šerif olla, aga Ameerika ongi imedemaa.

Lilian Smith Foto: Wikimedia Commons

Annie Oakley, Frank Butler, Gabriel Dumont, Lillian Smith ja Calamity Jane, kes kõik Buffalo Billi tsirkuses kaasa lõid, tegid relvadega samamoodi imetegusid, kuid seda pidevalt staatilises plaanis. Oakley peamiseks trikiks oli suitsu sodikslaskmine suitsetajate huulte vahelt, mis tundub keeruline, aga tegelikult on tehniliselt lihtne. Butler, Calamity ja Dumont olid tänapäevases mõistes snaiprid ning enam-vähem gunslingeri tasemeni venitas end välja trikilaskur Lillian Smith, kellel jäi aga puudu kiirusest ning kes oli pealekauba naine. Naist Metsik Lääs aga gunslingerina ei tunnistanud.

Ka kõnnumaalegend, kuulidele tabamatu Wyatt Earp ei olnud mingi gunslinger. Tal lihtsalt vedas üle mõistuse palju, tal olid julgust ja aupaklikkust sisendav tarmukas nägu ning võimukas hääl, ja ta oli üks nendest haruldastest täpsema käega meestest, kellel õnnestus vanadussurm lähedalt ära näha. Tema sõber Doc Holliday polnud ka gunslinger, kuigi jutte temast liikus igasuguseid. Lühemate eest laienevate raudadega kaheraudsega sa ei peagi gunslinger olema – sa pead lihtsalt enam-vähem täpselt suunama ja püüstikut vajutama. Kaheraudse puhul loevadb hoopis laadimise kiirus ja jalgade väledus. Aga koldiga õnnestus ka temal kümne sammu pealt mehest mööda lasta, mis Doci puhul muidugi polnud mitte mingi ime, sest oli ta ju konstantselt täis. Eelkõige pärines nende meeste tuntus kuulsast tulevahetusest Tombstone'is, kus nad mõned pätid keset päeva maha lasid, ning mõnede Clantoni kambaliikmete hilisemast ükshaaval mahakõmmutamisest samuti. Reaalselt ei tulnud neil aga mitte iialgi mitte ühegi tõelise gunslingeriga vastakuti seista, sest ainus tõeline gunslinger selles piirkonnas oli toona Johnny Ringo – aga selle nii eepiliseks luuletatud Tombstone'i tulevahetuse ajal istus tema oma pattude eest soolaputkas. Sellest ka Earpi pikk ja Holliday suhteliselt pikk elu. Oleks tookord seal Tombstone'is Ringo kohal olnud, oleks väga tõenäoselt Earpide lugulaul sealsamas mõne sekundiga otsa lõppenud. Sest Ringo oli ka kinnisilmi tulistamises imemees ja kaine peaga kiire kui kurat. Erinevad autoriteedid on tunnistanud Ringo Metsiku Lääne kõige kardetumaks ja osavamaks gunslingeriks.

Võib üsna kindlalt öelda, et Earpide, Mastersoni ja paljude teiste relvakangelaste peamiseks edu põhjuseks oli fakt, et alati olid nad tulistajate seas kõige kainemad ja seetõttu tuli neil sihtimine lihtsalt paremini välja, nad tulistasid alati esimesena, nende reputatsioon lõi kohe alguses paljudel käe värisema ja loomulikult kasutasid nad ära ka pisimad eelised, et oma nahk terveks jätta. Eks meedia suutis ka siis sääsest elevandi välja puhuda, need mehed aga sääsed küll ei olnud. Kuid gunslingerid samuti mitte. Tõelisi gunslingereid võis Metsikus Läänes sama perioodi sees üldjuhul kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Cochise maakonnast pärit Harry Adamsil olid refleksid sünnist saati paigas. Tal õnnestus sündida kümmekond aastat enne California kullahullust. Viieteistkümne aasta vanuselt kaotas ta oma isa, kuna too leidis valede inimeste nähes tüki kulda. Harryst sai perekonna peamine toitja ning oma noorema venna Erniega käisid nad pikkadel jahikäikudel, kus tuli hakkama saada nii raudade, kaheraudse, kui ka Colt Patersoniga, mis oli tema isa pärand talle ning mille ta hiljem relvameistril veidi ümber teha lasi. Paterson ei olnud lödipükstele; selle relva taga pidi meest päris palju olema ning sellega tulistades oli Harry märki laskma kibe käsi. Noorest mehest sai peagi trapper, kes oli aastaid kuulus selle poolest, et tõi kaupmehele nahad, milles polnud ühtki lisaauku peale nende, mis looduse poolt ette nähtud. Vana hea Winchester 66 töötas tema käes täpsemalt kui kirurgi nuga. Buffalo Billi imetegudest kuulnuna otsustas Harry, et seda nalja peab oma silmaga nägema, ja kui see suur šõu lõpuks ka nähtud oli, tuli kõik need trikid kodus järele teha.

Puusalt märgi tabamine ei tahtnud alul sujuda, kuid pärast selleks sobivama märksa lühema ja kergema revolvri valimist ja kabuuri ümbertegemist «Texase lahtiseks» polnudki see enam nii keeruline. Refleksid töötasid ja suvalisele kuuele märklauale kahe sekundi sees pihta saamine polnud probleem. Linde lennult lasknud oli ta varemgi. Kuuliga nael puusse – küsi vaid. Winchesteriga õhus kartulile auk sisse lasta polnud ka teab mis raske ülesanne. Lõpuks pärast Smith & Wessoni pisukest järeleaitamist ja täppispadrunite eripartii hankimist hakkasid kuulid ka õhku visatud münte tabama. Harryst oli saanud imemees täppistulistamise alal, väärt võrdlust Buffalo Billiga, kuid kindlasti mitte Johnny Ringoga. Lõppkokkuvõtteks saabki ju tipus seista vaid üks, kuid kahtlemata oli Adams sellele tipule väga lähedal.

Pärast oma laskeosavuses veendumist ühines Harry Mac O'Brieni rändtsirkusega. Olles väidetavalt Munsteri kuningate otsene järeltulija ja seega kõrgklassi sinivereline, kandis see iirlasest ettevõtja kogu aeg punast kuldse lindiga baretti ja nõudis kõrtsis alati kuninglikku omletti iiri kohviga. See tähendas, et praemuna kõrvale tuli serveerida ka tops kohvi ja pudel viskit; nuga polnud tarvis. Mister O'Brieni tsirkus ei erinenud aga mitte millegi poolest teistest omalaadsetest – see koosnes neljast luitunud puldaniga üle tõmmatud ning kirevaks maalitud vankrist ja telgist. Publikul oli võimalik raha eest vaadata korraliku rinnapartiiga näkineidu ja nelja ebardit, nautida jõumehe esitust seest tühjade sangpommidega ja igat sorti klouninalju, ning telgis ja vankrites tarvitada kohaletoodud tasulist armastust. Pealeselle kuulusid tsirkuse varustusse ka neli vaia, vasara, köis ja kaks paari kindaid, mille abil said kohalikud kuked oma raha eest viie minutiga püsti pandud poksiringis teineteist kolkida, mille finaalis jõumees Ben kohaliku võidumehe alati kiirelt nokki lõi ja võidurahad tsirkusele kasseeris. Kuna O'Brien tegeles peale kõige muu ka varastatud kraami kokkuostmisega ning mõnikord ise oma kunglikud näpud proovile pani, toimis igas linnas ka üle-eelmise peatumispaiga kraami peale tõhus õnneloos. Pärast Harry liitumist lõpetas igas linnas tsirkuse ametliku šõu gunslingeri etteaste, pärast mida oli telk tasulise armastuse päralt. O'Brieni äri õitses kui karikakar sõnnikuhunnikul.

Juba pool aastat hiljem ilmusid Harryst pildid mitmes kohalikus ajalehes, temast oli kokku kirjutatud ohtralt illustreeritud Metsiku Lääne pehmekaaneline romaan, mida müüdi kõikjal kümme senti tükk ja milliseid trükiti kokku ilmselt tuhandeid erinevaid. Harryst oli saanud sensatsioon, mille eest see Munsteri pikanäpumees küsis järjest soolasemat hinda. Harryle aga enam selline eluviis ei istunud – ta oli ikkagi täiesti teise liiga mängija –, ja nii juhtuski, et ühel õhtul ta lihtsalt astus oma teed ning jätkas gunslingeri-etteasteid linnast linna ratsutades juba sooloartistina.

Selleks ostis ta endale lumivalge ülikonna, paabulinnusulega kaunistatud kübara ja hõbeneetidega ilustatud Texase stiilis relvavöö, millesse oma kaks peamist abimeest mõnusalt ära paigutada sai, poole millimeetri pealt täpselt õiges kohas käe jaoks paigas. Jalas kandis ta kõrgeid valgeid, ornamentidega kaunistatud ning kilisevate hõbekannustega varustatud kauboisaapaid, nii et atraktsiooni mõttes oli tema juures kõik suurepäraselt paigas.

Üheski linnas ei viibinud ta reeglina kauem kui kolm päeva, mis oli lihtsalt äriliselt otstarbekas – esimene etteaste oli rohkem reklaamüritus, mille eest sai maksta kõikide mugavuste ja feminiinsete lisadega öömajakulud, teine ja kolmas olid aga puhas raha kokkuroobitsemine. Sisu oli alati sama – Harry õhutas kohalikud kehkadiveid üles kihlvedusid püsti panema, mille järel aga võistluse lõpuks Adams ikka laua tühjaks roobitses. Seejärel käivitus kolkapatriotism ja toodi platsi parimad püssimehed, kes lõpuks samuti Harry ülemvõimu tunnistama pidid. Teisel päeval leidus alati revanšihimulisi ja nii võeti nendelt juhmakatelt ka nende viimased dollarid. Harry ei olnud suu peale kukkunud, ja nii sai selgelt meestele mõeldud üritusest mõnusa rohmaka huumoriga pikitud koguperesimman. Harry augustas ja mõlkis õhus münte, huulil viimase nalja viimane fraas, ise peen ja mehine, ning see meeldis kõigile. Deformeerunud müntidele joosti tormi, neid hoiti kodus padja all, nende peale mängiti kõrtsis kaarte ja neid kingiti sõpradele. Augustatud dollari eest, millel oli Harry allkiri, võis kõrtsis korraliku prae saada. Sest Harry oli gunslinger ja ta oli legend.

Gunslinger Harry muudkui aga tulistas münte, kuni nägi neid juba ka unes. Ja unes ta lasi ka neid münte ning muudkui augustas ja augustas. Hommikul laadis ta relva, pistis peotäie padruneid taskusse, ja uus päev võis alata. Igal õhtul tegi ta oma relvadele täishoolduse, võttis mõnusalt vanni, nautis kohalikku armastust, sõi kõhu täis ning neljanda päeva hommikul sõitis postitõllaga teise linna, mõnikord ka teise osariiki. Rahas polnud mitte iial küsimust, kurtisaanidele ja kõrtsmikele makstes oli ta enam kui helde, ning ühel juhul annetas ka mõistusest üle käiva summa kohaliku kooli rajamiseks. Harry oli enam kui legend; teda armastati kõikjal ning oodati, millal ta jälle tagasi tuleb. Kui tal oleks olnud õigeid sidemeid, oleks ta tõenäoliselt vaevata senaatori kohani välja vedanud. Kuid mis sidemeid sai ränduril olla – ja lõppkokkuvõtteks toimus see kõik ju ikkagi Ameerikas, kus alati pika ilu peale pill tuleb.

Niimoodi mööda maad rännates jõudis Harry lõpuks Morgan Creeki, kus tal tekkis sõnavahetus kohaliku kaabaka Wes Grave'iga. Wes oli allakäinud kauboi, kelle peamiseks sissetulekuallikaks peale hobusevarguste olid kõikvõimalikud tülinorimised kellega tahes ja mis tahes põhjusel. Sedapuhku jäi talle hammaste vahele see paabulinnusulg. Pikema jututa oli selge, et gunslingeri etteasted selles linnas algavad teistsorti reklaamüritusega, mille järel kirstumeistrit jälle kõrtsis näha sai.

Harry astus keset tänavat. Ta tunnetas, kuidas inimesed teda vaatavad, ja ta võttis hetke dramaatikast viimast. Adams valis välja paiga, kus tema nõtke, uhkes rüüs kangelaskeha kõigile nähtav oleks, ning laskis kõndides kontsadel tolmu üles lüüa, saades vaevatasuna kuulda õrnema soo summutatud armuoigeid. Lõppkokkuvõttes oli ta ju sellel momendil selle linna vaieldamatult kõige ilusamini riides mees ning ilma kahtluseta ka osavaim relvakäsitseja. Räbaldunud riietes, pulstunud ja tolmune närakas Wes tühjendas samal ajal viskiklaasi, maksis selle eest kümnedollarilisega ja nõudis kõrtsmiku halvakspanuks ülejäägi hõbemüntides tagasi. Selline alandav ihnus kindlalt surmaminejalt oli kuulmatu.

Tänaval panid mehed seljad vastamisi ja astusid lugemise peale oma kümme sammu. Seejärel pöörati ümber ja samal hetkel, mil Harry käsi revolvri käepidemele langes, viskas nurjatu Wes kõik allesjäänud mündid taeva poole. Kaks sekundit hiljem oli kuus münti kilinal laiali lennanud. Külmalt irvitades sülitas Wes tubakajunni suust. Ta tundis, kuidas kõik teda vaatavad ja ta võttis sellest hetkest kõik. Teatraalse aeglusega tõmbas ta koldi välja, kaalus seda käe peal, lasi kilinal trumlil keerelda, puhus torust välja sinna sattunud tolmukübeme, seejärel sihtis rahulikult, irvitas ja vajutas päästikule.

Gunslinger olemine on raudsete reflekside küsimus. Aga mõnikord veavad ka refleksid alt.

Wes Grave'ist ilmus juba nädal hiljem pehmekaaneline kümne-sendi-romaan. Sest kes legendi maha laseb, on paugupealt ka ise legend. Kümme päeva hiljem leiti legendaarne Wes Grave skalpeerituna kõnnumaalt.

Metsiku Lääne üks paratamatus on, et mõni legend peab vastu kauem, mõni vähem.