VANAS HEAS AMEERIKAS Osa 16. Bastard, Smith ja bisnis Ameerika moodi

Foto: Utah Historical Society
Arnold Looga
, Õpetaja
Copy

Rikkus omatahtsi ustest ja akendest sisse ei trügi. Vanas heas Ameerikas käis rikastumine ikka vaid teiste arvelt ja teiste kuludega, lihtsalt mõnikord ei huvitanud ärimehi absoluutselt, kuidas see asi täpselt käis ja mis oli hinnaks. Ja nii tekkisid nüüdisajalgi kuulsad perekonnad, kuulsad dünastiad, auväärsed senaatorid ja muud sellised sageli tehingutega, millest oleks parem, kui ajalugu vaikiks. Järgmine lugu kergitab veidi loori sellelt, kuidas asjad tihtipeale alguse said.

Wild Rose Wisconsinis sai omale nime metsikult kasvavate rooside järgi selles piirkonnas. Ning nii- ja naasuguseid metsikuid roose oli sealkandis tõesti piisavalt. Kõige muu osas oli see aga üks armetu paik, mistõttu asulast sai küll lõpuks mitmesaja elanikuga küla, aga ei midagi enamat. Kui Wild Rose'i mindi talvel, siis pidi selleks küll väga kõva ajend olema, sest novembrist märtsini möllasid siin jubedad talvetormid koos kontideni imbuva külmaga. Kevaditi jällegi olid kõikjal üleujutused, et seda klimaatilist ilgust lõpuks põuaga asendada saaks. Inimesed üritasid oma kiduratelt põldudelt saada, mida vähegi andis, needsid seda paika ning pere seitsmest-kaheksast lapsest enamik kadusid siit täiskasvanuks saades seitsme tuule poole, nagu aga hobusel jalad võtsid. Nii mõnigi suri Wild Rose'is nälga või külmus surnuks. Või siis läksid kõik, jättes selja taha nii selle viljatu põllu, armetu osmiku kui ka naabrid, kelle peamiseks hobiks oli aknast piiluda, et ehk annab midagi pihta panna. Minejate asemele tulid aga ikka uued ning lokkavast armetusest sai ka nende elulaad. Meestel aitas tänuväärt tegevusena ellu jääda röövimine, naistel tihtipeale aga ainult roosikeseks olemine.

Roosikeste jaoks oli Wild Rose'i keskel kahekordne laudadest kokku klopsitud luitunud hoone, mille alumisel korrusel toimisid nii postkontor, kõrts kui ka tall, ülemine korrus oli tubade haaval sektoriteks jaotatud, igaühes õilmitsemas üks roosinupp. Selle keskuse nimeks oli Wild Rose Hall ja hiljem ehitati see ümber ühekorruseliseks kivimajaks suurema saali ja väiksemate kõrvalruumidega. Teise korruse järele polnud siis enam mingit vajadust. Eks roosikesi leidus ju mujalgi, polnud mingit mõtet selle pärast perset küljest külmetada või, endal auk pealuus, kuskil tühermaal pärgamendiks kuivada.

Aga mõned aastad pärast Kodusõda asjad veel nii ei olnud. Raske oli ühtviisi kõigil ja see ei lasknud Wild Rose'i armetusel nii reljeefselt silma paista. Halli ümber käis elu, vaikselt lisandus asundusele värskelt lubjatud lobudikke ning aeg-ajalt juhtus ikka, et mõni Uniooni või Lõuna univormis endine sõdur sealt läbi sõitis.

Selle peale tekkis äriidee ühel Wild Rose'i paljudest kurikaeltest Buster Reynoldsil. Ta oli selline pigem lühemat kasvu, nurgeliste õlgadega, lääpas saabastes, räsitud tööpükstes, narmendavas särgis ja kitsaäärelises läbihigistatud kaabulotis tüüp, kes esmapilgul mitte kuidagi ohtlik välja ei paistnud. Selline tüüpiline lõtv ja ohutu ühe-lõuahaagi-lontrus, rusikamaias kõht veidi üle püksivärvli ronimas. See oli aga ohtlikult vale pealispind. Busteril olid poksija refleksid ja tema lühikesed välkkiired haagid viisid ööbikuteriiki igaühe, kes aga tema rusikatega vastu oma lolli peakolu said. Tegelikult oligi ta endine poksija, aga kuna poksiringi hakkas ühel hetkel siginema ka sinna mittekuuluvaid abivahendeid (kett, kaigas, hobuseraud), kadusid Busteril seal viimasedki eelised. Nii juhtuski, et ühtäkki maandus ta Wild Rose Hallis, kust teda ikka leida võis, kui oli vaja kedagi läbi peksta, miskit varastada või karabiiniga kedagi kuskil võsas varitseda. Buster oli sirge ja lühikese jutuga mees, kes ei lobisenud iial välja midagi liigset. Kõnnumaal toimuvate veretöödega ei osatud teda mitte kuidagi seostada, sest iial polnud keegi näinud teda avalikult mis tahes relvaks kõlbulikku eset omamas.

Ka tookord juunis lösutas Buster «omas» nurgas viskiklaasi taga, kui üks Lõuna vormipluusi kandev pikka kasvu mees Halli sisse astus. Mingisugusel tühisel põhjusel tekkis tal Reynoldsiga sõnelus, mille käigus tundmatu otsustas oma kasvueelise käiku lasta. See oli tema poolt aga tolle päeva rumalaim idee ning paar sekundit hiljem vedeles ta juba oimetuna põrandal.

«Noh, jätadki ta siia vedelema või?» küsis kõrtsmik Seamon Smith, kui külaline ka pärast viie minuti möödumist jalgu alla ei võtnud.

Buster kehitas õlgu, haaras tundmatul Lõuna sõduril jalast ja vedas ta tagaukse kaudu välja kõrtsitagusele solgi- ja prahiväljale. Oimetu mees vabastati kiirelt kõigest väärtuslikumast ja valati seejärel ämbritäie veega üle. Buster sai raha ja saapad, kõrtsmik ketiga taskukella. Mehed leidsid, et sellest võib saada tulevikus perspektiivikas äri, ja kui tundmatu lõpuks toibus ning abi otsides külapidi oma paljastel jalgadel ringi lomberdama hakkas, leidis ta kõikjalt eest vaid ükskõikseid nägusid. Ise alustasid, ise said, milles nüüd siis probleem? Kõnni minema, kuni jalad veel kannavad.

Järgmisel päeval tambiti oimetuks juba sinist vormi kandnud noormees. Busteril oli täiesti ükskõik, kas Põhi või Lõuna. Tema oli selgelt Lääne mees ja tampis põrandale igaühe, kes selleks vaid põhjust andis. Vormi järgi oli aga seda põhjust luua väga lihtne. Siniste jaoks esines Buster Lõuna pooldajana, pruunidele Põhja mehena. Ühtviisi löödi neil kõigil pilt tasku, pärast mida nad oma muredega üksi jäeti. Relvade osas oli Buster väga hoolas; ta ei andnud iial mõista, et tal mõni relv võiks olla, mis tegi tema ründamise tulirelvaga vastase jaoks moraalselt keeruliseks. Relvata mehe avalik mahalaskmine lõppes alati võllaga. Niisiis suunas Reynolds sündmusi ikka vaid endale kasulikus suunas ning tema loodud äriplaan töötas nagu kellavärk. Ja kui ka vahepeal õigusorganeid appi kutsuti, jooksid kõik protestid liiva, sest oimetuks pekstu oli kaklusega ise alustanud ja sellele oli ka alati vähemalt üks tunnistaja olemas. See lõik piiblist, mis rääkis rumalast mehest ja tema rahast, töötas tänu äriühingule «Smith & Reynolds» õlitatult ja täpselt nagu mõni peenhäälestatud aurumasin. Rumalad ennasttäis mehed said Wild Rose'is kõik järjekorras peksa ja jäid oma rahast ilma. Mõni eriti loll tuli veel teist kordagi.

Pool aastat hiljem Buster Reynoldsit enam kohapeal ei tuntud. Oli kas Beater Buster või Bastard Reynolds, hiljem ka juba Bastard Beater või lihtsalt Bastard.

Pärast ärilises mõttes katastroofilist talve ning ligast kevadet läks lahti uus hooaeg, aga see ei olnud enam selline easy money nagu eelmine. Ühtäkki selgus, et põrandale tambitutelt ei ole mitte midagi võtta ning ega see lööma ise ka enam nii sile teekond polnud. Leidus kangemaid mehi, kes Bastardil endal kulmu rulli lõid; sellistel puhkudel sekkus loo lahendusse ka äripartner Smith oma raske tammest hööveldatud ja härjanahaga üle löödud nüpliga. Õiglus seati küll kiirelt jalule, majanduslikus mõttes aga tegevus kasumit ei toonud. Aeg-ajalt muidugi läks paremini ka, kuid tervikuna oli hooaeg selgelt nutune.

«Kurat küll, kuhu me oleme jõudnud? Ma pean kõrtsis omaenda raha eest viskit ostma!»

Sedasi olukorrale hinnangu andnud, otsustasid kompanjonid taustauuringu teha, ning kui paaril järgmisel rusikakangelasel olid tühermaal keelepaelad valla päästetud, selgus ka tõde. Eelmise hooaja kasumiartiklitest nii mõnelgi oli selja taga nimekas suguvõsa, mille liidrid olid nõus heldelt maksma igaühele, kes aga Bastardile tema koha kätte näitab. Kui Bastard oleks kas või kordki noa kätte võtnud või kas või väikse sõrme no natukenegi koldi poole sirutanud, leidunuks kindlasti juba ka päästikumees, kes Bastardile kuuli kerre oleks kihutanud. Raha eest sai Ameerikas kõike ja seda seadust teadis igaüks.

Mehed vaatasid sõnatult teineteist. Lõhnas pankroti järele.

Kuid ei. Äriühing «Smith & Reynolds» otsustas lihtsalt äriplaani mõned kosmeetilised muudatused teha ja äritegevuse areaali laiendada. Smith andis oma kõrtsi tädipoeg Donaldile rendile ning kompanjonid lõid käed pikalt postivedudega tegelenud John Parkeriga, keda tunti rohkem Piitsa-Johnny nime all. Kasulik koostöösuhe sõlmiti ka juut Isak Denowitziga. Nüüd kuulus äriühingule ka tõhus ja mahukas sõiduvahend, millega liiguti ühelt äripinnalt teisele. Veidi lahtiseletatult sõitis see kolmik ühest asulast teise, provotseeris kaklusi, lõi kõrtsides ja postijaamades mehi oimetuks, omastas kõike kättejuhtuvat ning pärast omandatud kraami sorteerimist ja hindamist päris selle kõige juut Isak, kes maksis meestele kokkulepitud summa ja kelle hallatav tarneahel neelas kõike, mida iganes Ameerikas ihaldada võidi, kulunud auklikust püksipaarist puhta sulakullani.

Lõpuks tuli Smithile originaalne idee postivanker veidi ümber disainida. Uuendatud, kunstiliselt värvitud vankrist sai tõeline kullaauk, sest sinna sisse istunud inimesed ei osutanud vaheseina tagant välja ilmunud bandiitidele mitte mingisugust vastupanu. Kui neilt oli kõik võetud, jäeti nad paljaksvarastatuna kõnnumaale põua kätte, kus koiotid ja raisakotkad lõpetasid peagi kõik selle, millega äriühing alustanud oli. Kuna otseselt mitte kellelgi kohapeal elu ei võetud, ei tekitanud uuenenud ärimudel selle kasutajaile mitte mingisuguseid hingepiinu. Ameerika põhitegevus on äritegevus, ja kui seda ei tehta, siis mõeldakse sellele. «Business is America's business,» võttis kõik selle kokku üks näoarmiga ärimees Napolist.

Talve hakul saadi oma ringreisiga ühele poole ning detsembrikuu esimese tormi ajal võeti Wild Rose Halli teise korruse residentsis hooaeg kokku. Vaatamata kehvale algusele oli suvi olnud tõeliselt kuldne. Puhta kullana väärt üle nelja kilogrammi, igasuguste kellade, ehete ja muude kulinatena kindlasti palju rohkemgi. Juba vaid kulla ja hõbedaga kaunistatud relvi oli müüdud mitme tuhande eest, aga no elama peab ju ka millestki.

Selleks, et äritegevus jätkuvalt harmooniliselt kulgeks, oli kompanjon Johnny mõni päev varem lootusetult lõhkise peaga jääauku libistatud. Kolakas postivanker aga neeldus Denowitzi tarneahelasse märkamatult nagu veepiisk kuiva liiva. Äripartnerid tegid selle hooaja rehkendused lõpuni, jagasid omavahel dividendid ja vaatasid tormi ulgumise saatel läbi parima viskiga täidetud kristallklaasi sädelevat valgusemängu, mida pakkus toas mühinal põlev kamin.

Kõik oli kulgenud suurepäraselt.

Kuid kogu selle majandusliku pillerkaari ja rahahunnikute kokkuroobitsemise keskel olid Bastard ja Smith unustanud mõningad ärilised põhitõed. Hästi toiminud ärimudel ühtedes tingimustes annab harva sarnaseid tulemusi teistes tingimustes, saati veel siis, kui seda mudelit on vahepeal mitu korda meelevaldselt muudetud. Ja kui isegi põhiosas on kasumiga kõik korras, võivad äritegevusega kaasnevad kõrvalised lahendused siiski luua olukordi, milleks varem polnud vajadust valmis olla. Nad olid tegutsenud liiga avalikult, liiga bravuurselt, liiga nähtavalt, liiga suurel alal ja liiga kaua. Ühel hetkel hakati kõnnumaale laiali pillutud luukeresid seostama eredavärvilise postivankriga, sellega seotud meestel olid aga näod, mida tundis nii mõnigi. Ja kõige lõpuks olid nad rikkunud suurimat kohalikku äriseadust, mille alusel sai ainult siis olla tulevikus kindel, kui ärisaladuse kõiki nüansse teadis vaid üks inimene. Rohkem teadjaid, rohkem lobasuid. Rohkem lobasuid, rohkem probleeme.

Kõige suuremaks veaks oli asjaolu, et nüüd olid nii Smith kui ka Bastard selgelt seotud banditismiga ja seda asjaoludel, mis viisid üheselt silmuseni. Neist olid nende endi teadmata saanud tolle aja kohta väga korraliku pearahaga lindpriid. Keskmiselt kandis selline enam-vähem nimega pätt õlgadel pead, mille hinnaks loeti paarsada dollarit. Rongiröövi, pankade tühjendamise või millegi muu taolisega silma paistnud tüüpide hinnasildid küündisid viieteist kuni kahekümne tuhande dollarini. Kui pätt oli mustanahaline, siis sellisele tasemele jõudmine suuri pingutusi ei nõudnudki. Mustanahaliste seadusvälist elu vanas heas Ameerikas ei sallitud. Texases, kus jõhker kuritegevus oli igapäevaelu elementaarne kaasnähtus, olid summad muidugi palju väiksemad, sest ühiskondlik valulävi oli lihtsalt nii palju kõrgem.

Kummagi — nii Bastardi kui ka Smithi — pea eest oli aga välja pakutud kakskümmend viis tuhat dollarit, mis oli ka kõige kõrgemaid standardeid arvestades ulmeline summa. Võimalus kahe täpse lasuga viiskümmend tuhat tasku panna ajendas pearahakütte ja igat sorti päästikumehi ning ka lihtsalt õnnekatsujaid rännukompse ja laskemoona kokku pakkima. Ärikompanjonidel oli lihtsalt pööraselt õnne, sest väljas läks ilm niivõrd hulluks, et kogu see pearahaküttide mass sai pikka aega vaid istuda oma ulualustes ning hambaid kiristades loota, et vahepeal keegi teine lunaraha sisse ei kasseeri. Tõsi, see ei oleks olnud väga suur kaotus, sest alati oli ju võimalik välja uurida, kellele siis see õnn oma irvhambumust näitas. Seejärel läks jaht rahus edasi, ainult et uuele objektile. Neid juhtumeid, kus pearahakütid pikka aega oma noosi nautida said, peaaegu ei tuntud. Pangast saadud rahahunnikuga koos veedetud muretu ajavahemiku aegumatu klassika väga oluliselt ööpäevast pikemaks ei veninud. Sest eks ka seadusesilmad ja pankurid jagasid Ameerika äriseadusi, ja neil oli peale selle veel ka siseinfo eelis.

Lindpriistaatuse juures oli kõige hullem see, et lindpriisid võis tappa ka siis, kui neil relva käes ega isegi läheduses polnud. Buster Reynoldsist ja Seamon Smithist olid saanud kõndivad märklauad igaühele, kes aga vaid suutis relva tõsta.

Siiski mitte igaühele, sest Wild Rose'i Hallis leidus küllalt roosikesi, kelle heaks mehed nii mõnelgi korral toetavaid annetusi tegid või neid muudest muredest vabastasid ja, mis kõige olulisem – roosikesed teadsid detailideni täpselt kõike, mis toimus kuskil lähima saja miili ulatuses. Ja nii juhtuski, et üks roosinuppudest ühe seepiavärvides otsinguteadaande anonüümselt hommikul meestele ukse alt tutvumiseks tuppa sisse lükkas. Smith korjas kuulutuse üles ja üheskoos uuriti seda vaikselt. Ega seal suurt muud midagi polnudki kui meeste näopildid ja maagilised numbrid nende all. Ja et numbrid kehtivad «kas elavalt või surnult».

«Noh, sina näed siin välja küll nagu sitta söönud ahv!» tegi Bastard hommikust huumorit, aga üldiselt naljatuju poolest see hommik rikas ei olnud. Sest kõik järgnev oli juba ette teada, nagu ka see, et kuulutus aegub ainult pärast pildil kujutatute surma. See oli suur kukkumine – ühe ööga olid rikastest ärimeestest saanud pankrotipesa rentslirotid.

«On ideid?»

«Don ütles, et läheb lähipäevil Tustinisse viski järele. Ma arvan, et ta läheb täna, nüüd ja kohe.»

«Mina oma kaunist lõusta küll Tustinisse vedama ei hakka.»

«Sama siin. Aga me astume õigel ajal vankrilt maha. Mul on Poygani järve ääres semu, kes on mulle vanast ajast kõvasti sees. Söödab sääski ja kütib kopraid. Elab üksi Pine Riveri otsal ja sinna ei satu niisama naljalt mitte keegi. Sitsime seal, kuni veed lahti lähevad. Kasvatame endale toredad habemed ette ja kevadel põrutame paadiga Kanadasse.»

«Mõistlik.»

Ja nii juhtuski, et tollest päevast alates sai Donald Thomson üheks Wild Rose Halli omanikest, ja tänutäheks viis ta vankril viie teki alla peitunud lindpriid käänukohani, kust edasi läks tee Tustinisse. Paksult riides mehed võtsid oma maise varanduse endaga ning, püssid õlale riputanud, astus kumbki maha. Äsja alanud järjekordne lumetorm peitis ahne silma alt nii minejad kui mattis lõplikult ka kõik nende mineku jäljed. Peagi jõudsid nad järvejääle, kust edasi tuli vaid kallast hoolsalt silmas pidades lõunasse astuda. Selles piirkonnas Poygani ääres pole mitte kunagi rahvast liikunud, ja nii jõudsidki mehed pärast kolmemiilist ränka lumes sumpamist Pine Riveri suudmele, kus oma palkmajas pidas loodusega olelusvõitlust trapper Tom Atkins, üldiselt tuntud Vana Tomi nime all.

Trapperionnis läks küll kitsaks, aga muidu polnud sellel talvel väga viga midagi. Üheskoos raiuti jäässe auke, veeti vette võrke, tõmmati kalu välja, söödi neid ja kasvati karva. Juba kuu hiljem oli mehi piltide järgi väga raske ära tunda. Ja nii juhtuski, et ajal, mil vähemalt sada püssimeest torme trotsides ja külma kannatades seda viitkümmet tuhandet mööda maad taga otsisid, lesisid lindpriid neist sisuliselt mõne püssilasu kaugusel mõnusalt kopranahkadel, kõhud täis ja tuba soe. Eks otse küünla all on ruumis ikka alati kõige pimedam.

Muu tegevuse kõrvalt käidi aeg-ajalt – kui ilm võimaldas – ka kuuri all toksimas. Materjali kasvas ümberringi külluses ja kevadeks oli meestel valminud nende plaanide jaoks sobilik paat, mis pidi nad Kanadasse uude ellu viima. Ainult puri oli veel puudu. Tomile seletati asjad üle ja õhtuks oli Vana tagasi, purjeks kõlbulik linakraam kaenlas ja pea uudiseid täis.

«Lühidalt – tõmmake uttu. Ümberringi hulgub püssimehi rohkem kui mõnes sõjas. Vean kihla, et varsti ilmub mõni ka siia.»

Enne ööd oli juba puri valmis ja isegi ära proovitud. Mehed õiendasid veel siin-seal midagi teha, siis aga oli äkki Tom kadunud. Tema asemele oli osmiku lauale tekkinud kiri.

«Bon voyage. Kui majale tule otsa panete, lasen teid oma käega maha. Üürikulud ma juba arvestasin maha. Võtke süüa, palju jaksate; te olete juba kõige eest maksnud.»

Täielikus pimeduses aerutasid minemaaetud tigedad lindpriid Poyganile. Kui valgeks läks, leidsid nad end suurelt veteväljalt. Esimese asjana tehti kiire revisjon ja selgus, et suurusjärgus kolmekümne tuhande eest oli kulda vähemaks jäänud. See tegi algul küll meeletult viha, kuid lõpuks leidsid mehed, et võrreldes viiekümne tuhande eest alles jäetud peadega on see siiski täiesti talutav kaotus. Kuskil kõrbetes on mehed valmis suutäie vee eest kuningriike maha müüma, nemad aga olid talve üle elanud vaid peotäie kulla eest. Üle riigi tagaotsitavad äripartnerid tõmbasid purje üles ja võtsid suuna itta.

Lõunaks olid nad juba jõudnud Winneconne'i järvele ja südant kõvaks tehes läbiti see kitsas veetee, mis ühendas Winneconne'i Surmaperse järvega. Eks see pisuke risk ikka oli, sest Winneconne'i asulas selle kitsastee alguses oleks nad ilma habemeteta kindlasti ära tuntud, kuna nende uhke postivanker oli siin eelmisel suvel pea nädala peatunud. Aga kõik läks libedasti, sest alanud vihmasajus polnud vee peale vahtijaid kusagil ja nagunii uputas juba igal pool ilma selletagi. Hallis vihmavines jõuti paar tundi hiljem Surmaperse järvele.

Tegelikult oli sellega nii, et järvele andsid nime prantslased oma Surnute Künka asulaga, aga kuna «Butte des Morts» kõlas inglise keeles suupärasemalt surma tagumikuna, siis seda keelt kõnelevate asunike jaoks oli järv ikka Surmaperse järv. Ja no eks neid külmi surnud perseid oli seal künkal kindlasti omal ajal hulgim olnud — millest muidu selline nimi. Nii et loogiliselt võttes ja täitanud lingviste pikalt saates oli kõik õige ja klappis suurepäraselt. Õhtu hakuks oli ka see järv ületatud ning pilkases pimeduses ilma ühtki tuld läitmata, vaid kaldal veiklevate tulede ja veepeegelduse järgi orienteerudes seilati läbi kaht järve ühendav Fox Riveri jõe lõik koos kõigi selle paljude külade ja linnakestega. Nende ees avanes suur veepeegel – Winnebago järv.

Kuna järve läänekallas oli juba siis tihedalt asustatud, ei tulnud seal ööbimine kõne allagi. Taas tõmmati puri üles ja vedusa tuule abil triiviti viis tundi hiljem vaikselt Winnebago idakaldale, tõmmati paat varju ning magati tuulest ja vihmast hoolimata pea lõunani. Siis söödi kõhud külma soolaliha täis ja purjetati edasi Winnebago põhjaossa, kus Seamon Smithi teada pidi uuesti algama seesama Fox Riveri jõgi. Ja kusagil nii viiekümne miili pikkuse teekonna lõpuks ootas neid ees ehk kõige suurem oht – Green Bay. Aga sealt edasi algas juba Suure Järvistu esimene järv – Michigani järv –, ja sinna jõudnuna võis end juba täiesti ohutult tunda. Paraku puudusid neil kaugemate sihtpunktide kohta  igasugused teadmised, samuti polnud õrna aimugi edasistest mastaapidest, aga üks oli selge – Wisconsinisse edasi jäämine ei olnud mingi variant. Suure Järvistu teine kallas oli aga juba Kanada – kogu teekonna siht ja tõotatud maa.

Winnebago ületamine ja ainult öösiti Fox Riveril aerutamine võttis üle kahe nädala ning oli äärmiselt närvesööv. Nii närvesööv, et lõpuks Green Baysse jõudnuna lõppes see kõik esmalt kõrtsis taplemisega ja seejärel, pärast kiirkorras panga tühjendamist, pöörase galopiga varastatud hobustel minemakihutamisega. Kuna operatsiooni viimased etapid olid teostatud äärmiselt professionaalselt, oli neil piisav edumaa, et ratsudel oma peidetud paadi lähedusse jõuda, sealt edasi aga – kari pearahakütte samal ajal maa peal lindpriisid otsimas – aerutati rahus läbi see viimane ots Fox Riverist ja jõutigi Michigani järveni. Tegelikult oli see küll veel Green Bay abajas, aga see oli lõppeks ikkagi osa Michigani järvest. Kahe entusiastliku maadeavastaja teadmata paraku pea sada miili pikk ja tihedalt laevatatav. Kuid õnn oli nendega, sest neid ju nähti põgenemas hobustel. Puri tõmmati taas üles ja soodus tuul viis neid igati kasulikus suunas Green Bayst eemale.

Habetunud lindpriid avasid kõrtsist kaasa võetud viskipudeli ning lugesid oma noosi kaks korda üle. Võis nentida, et äriühingu «Smith & Reynolds» viimane rahaline operatsioon oli igati õnnestunud. Viiskümmend tuhat elavalt või surnult, pea sada tuhat sulas ja kõva pool miljonit kullana olid pearahaküttide, korrakaitsjate ja seadusemeeste nina alt uttu tõmmanud.

Nädala väldanud lootusetu ekslemise tulemusena jõuti lõpuks Escanabani, kus sülitati kõikidele ohtudele ja osteti piletid kuunarile, mis viis nad üle Michigani järve Hurooni järve idakaldale Southamptonisse. Kuna nad ei teadnud, et asuvad juba Kanadas, võeti kiirelt rendile üks postitõld, millega peatuti lõpuks Harristonis. Siin mindi joonelt kõigepealt habemeajaja juurde ja seejärel otsiti selga paremad riided . Ja Harristonis sai äriühing ka likvideeritud; teineteisel kätt surunud, astusid mister James Harrison ja mister Walter Whittaker edasi juba kumbki oma teed. Harrisonist sai lõpuks mitme kõrtsi ja paljude mängulaudade omanik Hamiltonis, Whittakerist aga saeveskite kuningas Torontos.

Nagu ütleb üks rohkelt tsiteeritud äriseadus, on kõikide suurte varanduste ja võimsate perekondade ajalookroonikate esimesed peatükid valgustkartvad. Nii on see ikka olnud ja nii jääb see alati. Äritegevusel vanas heas Ameerikas on omad raudsed seadused.

Tagasi üles