MINA ELASIN SIIN ⟩ Tartu tuberkuloosihaigla. Enne oli tuberkuloos ja KGB, nüüd ATH ja GHB

Tartus Lillemäe lähistel Kalevi tänaval südalinnast paremat kätt jäävad paaritud majanumbrid 13 ja 17 on minu jaoks märgilise tähendusega. 1946. aastal avati neis majades kooliealistele lastele mõeldud luu- ja liigesetuberkuloosi ravila. Tuberkuloos, olgu siis luus või kopsudes, ei jätnud tollal lähemalt või kaudsemalt kedagi puutumata.

Esimese klassi kevadel sain Põlvamaal Krootusel kiigepalgiga trauma – kaheksa murtud roiet, õhkrind ja mõnda aega koomas olekut. Kooli ei jõudnud terve järgmise talve. Siis viimaks taibati mind Tartusse Vanemuise tänavale saata, kus hallipäine arst pead vangutades ohkas, et miks laps niiviisi jõuetuks lastud. Ja saatis mu kohe edasi Kalevi tänavale.

Patsientidest seal puudust ei olnud – kahe maja peale oli kokku 104 last. Minu maja, number 17 oli pisemate, algkooliõpilaste tarbeks. Sisenejale jäid kõigepealt silma kõrge sisetrepi kõrval seisvad veidrad püstpidised moodustised. Hiljem selgus, et need olid kipsvoodid ja seal nad kuivasid enne kasutuselevõttu. Päris kole pilt. Vannitoas kooriti uustulnuk paljaks, riietati valgesse ürpi ja seljast võetud riidepundar tagastati üle ukse ta siia toonud lapsevanemale. Edasi hüvastijätt, ei mingit hüsteeriat ega pisaraid.

Kalevi 17, 2010.aastal Foto: Wikimedia Commons / Helen Talli

Isolaator ja kolm nädalat karantiini. Pea aeti paljaks ja viidi läbi lühike siibrilkäimise koolitus. Tegelikult patsient muidugi lamas ja siiber käis ise kipsvoodi alla. Kipsvoodi sisse lõigati auk. Ja selle alla said siibrit ainult kindlatel kellaaegadel...

Isolaatori kõrvalboksi paigutati korrarikkujad ja märatsejad. Leidus ka neid. Minul oma nelja selgroolülis pesitseva luutuberkuloosi ja kipsvoodiga oli keeruline korda rikkuda.

Palatis oldi klasside kaupa. Pool palatit poistele, pool tüdrukutele. Kui olid tualetitoimingud, keelati teisel poolel vahtida. Kes korrale ei allunud või lamamisrežiimist mööda hiilida üritasid, need fikseeriti voodi raami külge. Oligi ainult kaks seltskonda – fikseerimata ja fikseeritud. Mina üritasin mokka maas hoida.

Ja siin mina siis elasin oma raviskeemi järgi, rahulamamine ja värske õhk akendest. Päeva poolitas vägev, rammus lõunasöök ja lõunauni. Kloorist kaledad linad, karedad tekid sõjavarustuse ladudest. Ürp seljas, kinnitus kipsvoodi alla, rinnale käis plaadike, mille peale asetati vahvelkäterätik, et rinnale asetatud supikauss mind ära ei põletaks. Sama plaadi peal olid ka õpikud ja käed ülespidi tehti koolitööd.

Nelja sorti ravimeid aastate kaupa. Iga kuue tunni tagant saadav streptomütsiinisüst oli lõikavvalus, seda sai juba eelnevalt sõelapõhjaks torgitud reielihas järjest kolm aastat. Alles siis algas pikk ja vaevaline ülestõusmise protsess. Jalgade massaaž, tasakaaluharjutused köite küljes kõlkudes, kadunud lihaste taastamine jne.

Kui keegi personalist närvidele käis, tasuti tagasi – põletati palatites kummi, aeti öövalvet paanikasse. Kogu nutu ja hala kõrval olid meil ka kultuuriprogramm, peod, armumised.

Kõige hullemini ei läinudki, meie hulgast tuli ühiskonda südamekirurg, koprauurija ja kirjanik. Pluss veel terve hulk õnne ära tundvaid inimesi, kelledest mõned veel siiamaani koos käivad. Igal ajal oma hädad – enne oli tuberkuloos ja KGB, nüüd on ATH ja GHB. Muu on kõik sama.

Tartu Laste Luu-liigeste Tuberkuloosi Sanatooriumi kollektiiv 1945.aastal. Keskel istub juhataja dr. Kalju, paremal medõde Hilda Zwettler Foto: Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM F 4815. Fotograaf Ott Saldu