FITNESSIHULLUS ⟩ Antropoloogilisel vaatepostil olles leidsin prügikastist munakoori ja munakollaseid

Astun riietusruumi sisse. Kõik on nagu ikka. Vahetan riided ja lähen WC-sse veepudelit täitma. Ja mis ma märkan – prügikastis ei ole pelgalt paberid, millega on käsi kuivatatud.

Lugesin hiljuti Ypsiloni autori Steven Vihalemi raamatut «Hirm ja jälestus Egeuse merel». Suuremad järeldused jätan spetsialistidele, kuid üks andekas lause jäi küll mu kõrvus kumama: «Ime muna.» Ja arvake, mida ma jõusaali prügikastis nägin? Munakoori ja munakollaseid. Oleme oma tsivilisatsiooniga päris kaugele jõudnud. Mees käis sital, kooris ja imes muna, aga tõetruule fitnessi kangelasele omaselt kolesteroolirohkeid munakollaseid ei söönud, vaid ainult valgurohkeid munavalgeid.

Sammun saali ja näen jälle toda venda. Noor nokk. Olekult ja suhtumiselt selline vend, kes orienteeruvalt 5–10 aasta pärast sünteetilise droogi diilimise pärast kinni istub. Noh, ei jäta kõige sümpaatsemat muljet, kui keegi veel aru ei saanud. Korduste vahepeal sean sisse enda antropoloogilise vaateposti kükipuuri kõrvale pingile. Ja no vend hardcore ego lift'ib – kangil on neli korda rohkem raskust, kui peaks, ja teeb kuskil veerand võimalikust liigutusest. Ütleme nii, et õpetaja Lauri mõtteterast, et rehkenduse asemel tee kasvõi pool, on valesti aru saadud.

Peaaegu kõik oleme olnud seal faasis, kus testosteroon on mõistuselt eest ära liikunud. Mis aga rohkem minu aju marineerib, on see, et ta käib trennis oma tšikiga, kellega kobiseb, et miks too trenni ei tee. Aga tegelikkuses tütarlaps lihtsalt puhkas seeriate vahel. No selline aguli-Korobeiniku vaib.

Ja samal ajal on saalis ka teine noor nokk. Vend on tagasihoidlik ja samuti oma tüdruksõbraga. Harmoonia. Tüübid on ilmselt sama vanad, aga üks mõistab oma piire ja mängib pikemat mängu. Aguli-Korobeinik murrab enne mõne oma peenikese kondi, kui kinni kukub. See ongi elu ja need tõed selguvad kükiseeriate vahepeal.

Ja tegelikult võib-olla ei olegi jõusaali treeningute alustamine alustuseks kõige parem. Ego purunemine ja kibe reaalsus kipuvad võitluskunstides märksa kiiremini saabuvat. Jõusaalis saab märksa kauem kõva, ent lolli meest kehastada.

Tegelikult on tarvis rääkida ka natuke tõsisemal teemal. Nimelt on viimasel ajal Twitteri avangardide seas toimunud päris mitmeid vastuolulisi «diskussioone» jõusaali teemal. Miks jutumärgid, küsite? Aga sellepärast, et diskussioon see ei ole, pelgalt kaevikutesse peitumine ja vahepeal pead tõstmata automaadiga kõmmutamine. Tühja rapsimine.

Esmalt, miks inimesed üldse jõusaalis käivad? Kindlasti on siin väga suur osa lihtsalt ühiskonnal. Võib-olla rohkem kui ei kunagi varem pööratakse tähelepanu näilisusele. Kõik tahavad head keha, keegi ei taha ilusat hinge – nii ütleks 11. sajandist välja karanud trubaduur. Ja jõusaalis trennis käimine on elementaarseim vastus sellele. Kindel kava, kindel toitumine, kindel uni. Kõik on kindel. Just do it. Sest nii saad korda ja elule uue rütmi.

Ja tegelikkuses ega mingit lihtsat retsepti ei olegi. Kui sa kukud, siis jõusaal haarab su endasse. Kui tippsportlaste jaoks on see kõik ehk võimalik, siis tänasel päeval proovib ikka harrastaja ka tippsportlane olla – väljaspool jõusaali näeme seda ratta- ja suusaradadel. Ja seda kõike põhitöö kõrvalt. Huvitav, mis võiks valesti minna? Ainult see, et see eluviis haarab su täielikult endasse. Sul on kiitust ja motivatsiooni suuremates kogustes peale vaja saada, et seda kadalippu läbida. Ja seda kadalippu läbides jõuavadki inimesed oma hobuse silmaklappidega Twitterisse. Keegi arvab millimeetri võrra teisiti kui sina ja meil on suur-suur tüli. Miks sa liiga seksikalt kükke teed? Kas sa ei tea, et surmatõmmet tehakse rahulikult? (Tegelikult ei tehta.) Ja kõik see jant.

Ma ise olen õnneks oma rahu leidnud natuke «madalama» klassi gym'ides, mis ei meenuta oma olemuselt Wall Streeti aktsiaturgu, kus lisaks eesmärgipärasusele on ka sotsiaalne tasand olulisel kohal. See võib olla ka põhjus, miks füüsiliselt heas vormis inimesed on samal ajal aga vaimselt muserdatud (ei pidanud silmas Jürgen Ligi – toim.). Palju harrastajaid on juba vormis, mis meenutab pigem tippsportlast kui tavatreenijat. Ja ilmselt esimene mõte ei ole see, et ehk ta võitis geeniloterii, vaid pigem see, et ta on väga kõvasti vaeva näinud. See on tihti ka tõsi. Kokkuvõttes vahet ei ole. Kui inimene on otsustanud käia väga populaarses jõusaalis, kus käib väga palju inimesi, siis on juba statistiliselt selge, et sinna satub väga palju geeniloterii võitjaid ja väga palju kõvasid treenijaid. Ja noh, eriti noorte seas on primaarne olla seal, kus on kõik teised. Ja tunda ennast kokkuvõttes sitasti, sest tundub, et pelgalt tervisesportlaseks olemisest ei piisa. On tarvis kogu oma elu sellele allutada. Fuck sõbrad. Fuck sotsiaalelu. Nüüd ainult rasvavabad tooted ja mingi kuiv ollus su hamba all. Ja võib-olla isegi nõel veenis ja kerge stero? Choose life.

Kui esimeses kahes lõigus sai käsitletud bravaado probleeme, siis kolmandas liigume juba kõrgematele tasanditele. Võib-olla seda on isegi raske uskuda. Tänapäeval, kui ikkagi meditatsiooni all mõistetakse joogat, siis see jääbki tähelepanuta. Aga kujutage ette olukorda, kus sa seisad kang turjal sellise raskusega, mille puhul sa ei ole kindel, kas sa tagasi üles suudad tõusta. Kogu see valmistumine, Atlase kombel tunnetamine, et praegusel momendil on kogu maailma raskus sinu õlul, sest nii see ongi sinu jaoks. Seda kõike ei ole võimalik teha ilma, et sa oleksid ka enda peas õiges kohas.

Tõstmine ja jooga on teineteisest kaunis erinevad. Ja iga inimene tunnetab ise ära, mida tal praeguses eluetapis tarvis. Meditatiivse iseloomuga on aga mõlemad. Nii et ei tasuks välistada võimalust, et mõne guru võib leida ka korpulentsema 120-kilose härja seast. Lase ennast maailmal üllatada. Ka orangutanid on inimesed.