SUBKULTUUR ⟩ Audi 80 omanikud on maailma kõige normaalsemad tüübid

Sain võla katteks endale vana Audi 80 Avanti, muidugi klassikaline B4 generatsioon. Kaheliitrine mootor, 85 kilovatti. Luksuse osas täislaks: enamvähem töötav konditsioneer, ees elektriaknad, universaalkere, automaatkast, suurendusega juhipoolne peegel. Teadsin väga hästi, et mul ei tohi tekkida mehhafiilseid kalduvusi ning pean iga hinna eest vältima sümpaatiat auto vastu.

Küll aga hakkas see vana rondike mulle iga päevaga üha enam korda minema. Õnneks madaldas sentimentaalsust keegi võrukael, kes kati ära saagis ja millepärast ma ülevaatusest läbi ei saanud. Kurat pätid, kas teate, et see on kelmus?!

Kui ma esimest korda Audile hääled sisse panin, oli see üle poole aastat seisnud, käivitamisel mingeid probleeme ei esinenud, isegi kondekas töötas. Ainult lehed tuli kapoti vahelt välja nokkida. Olgu öeldud, et Audi 80, keskmise Eestlase lemmik masin pärast Passat B5-te, on ka see sama sõiduk, mis Audi nime hiilgusesse tõstis. Kes autoentusiastidest ei oleks õlleklaasi taga öelnud miskit säärast nagu «Turu mõttes üsna mõttetu auto, aga B4 oli esimene Audi, mis BMW-dele ja Mersudele kandadele hakkas astuma, tänu B4-le on Audi üldse luksusauto» või «Poleks B4-ja, poleks Audit»​.

Audi enda sõnul on 80-neid ja sellest väljas kasvanud A4 mudelit kokku toodetud 12,5 miljonit. Partikulaarset B4 generatsiooni isendeid peaaegu 1,1 miljonit. Vahel on tunne, et pooled neist asuvad Eestimaal. 1995. aasta Top Gearis hinnati Audi 80-t kui teadaolevalt üht alahinnatumat kasutatud autot. Poole soodsam võrdväärse BMW-ga ja niivõrd palju maitsekam. Eestlaste jaoks ilmselt ebapopulaarne arvamus, aga nagu juba pea 30 aastat tagasi Top Gearis öeldi: «There’s more to life than BMW-s.»

Esmalt oli minu kokkupuude Audi 80 subkultuuriga Facebooki gruppides «Audide kuur» ja «Autode Ost/Müük (mölavaba)». Kuulutus jõudis vaevu pool tundigi üleval olla, kui juba tulid esimesed kommentaarid, «Karbid makrofleks jah?, pakun selle auto eest 100 eurot» või «Selle auto väärtus on 32 eurot, kui sedagi». Need tüübid ongi põhjus, miks grupi moderaator tundis vajadust lisada «mölavaba» grupi nimele juurde, ent kõigile see kohale ei ole jõudnud.

Vaatamata teravmeelitsejatele ja targutajatele, tekkis parasjagu huvilisi. Üks neist oli valmis 100 eurot välja käima, kui auto Viljandist Tallinna toon. Laenasin sõbralt autoakut, aga klemm tundus kuidagi väändunud või keeruliselt peale minevat. Helistasin autoentusiastist sõbrale, kes arvas, et äkki ma panen autole akut valepidi peale. Mina teda kuulda ei võtnud ja retsisin selle klemmi jõuga peale. See ei ole vist sedasorti enesekindlus, millest eneseabi treenerid räägivad.

Musta tossu tuli kapoti alt ja see kõik nägi väga vale välja. Helistasin järgmisele mehaanikust sõbrale, kes ütles mulle selgelt: «Kuule, see on sul mass üldse, proovi akut teistpidi peale panna.» Auto sõitis veel natuke maad, aga kui maja eest lahkuma hakkasin, ei võtnud enam süüdet sisse. Naabrimees laenas krokodille ja sain masina veidi parema nurga alla sättida, kuid mitte siiski piisavalt hea nurga alla, et naabrimutid, kelle huvitegevuste arsenali kuuluvad õelutsemine, klatš, probleemi leidmine tühjast kohast, häiritud ei oleks olnud

Minu nisanäplus panid mind olukorda, kus hakkasin läbi helistama inimesi, kellel on Audi 80, ja uskuge mind, neid leida polnud üldse keeruline. Hipsterid kalamajas, õlinäpud Viljandis, jõmmid Sauel, lapsepõlvesõbrad Keilas. Ma luban sulle, sa leiad iga inimtüübi, kes on praegu või on varem olnud Audi 80-ne omanik. Abivalmid audientusiastid lisasid mind gruppi «Audi 80 b3 ja b4 tegelinskid». Kurtsin seal oma totakat muret ja pean tõdema, et niisugust sõbralikkust ei ole ma üheski FB grupis tajunud.

Ei mingit teravmeelitsemist, vaid abivalmidus ja armastus ühe ja sama asja vastu – Audi 80. Et sellesse liitu kuuluda, on vaid üks reegel – sul peab olema Audi 80. Ma ei oleks iial uskunud, et üks auto, mille turuväärtuse ülemine ots on 750 eurot, ühendab igat masti Eesti kodanikku, vaatamata tema päritolule, maitsele või poliitlistele vaadetele.

Kui te arvasite, et kallid integratsiooniprojektid ühendavad meie rahvast, siis lahendus on oluliselt lihtsam – igale eestlasele oma Audi 80, et nad kõik saaksid olla Audi 80 tegelinskid. Enne kui sa üldse märgata jõuad, on Audi 80 juba sinu südamesse hiilinud.

Ühe Audi 80 tegelinski lugu

Meie Audi oli veel nukralt kõrvaltänavas lume all pressi ootamas, kui omanik otsustas auto osta.ee oksjonile panna, mille kuulutusele veel 10 minutit enne jaole sain.

Pulli pärast sai kinnisilmi tehtud pakkumine 200 euro peale, kuna keegi oli veel sama pakkumise teinud, proovisin 201 euri ja voilaa, tuli teade, et auto on minu. 2014. aasta märtsist olen meie Audi 80-ne teine omanik.

Naine oli muidugi püha viha täis, et kuidas kinnisilmi, autot nägemata, sai see järsku meie omaks. Tänaseks on sellest pisikesest putukast saanud meie mõlema kallis pereliige, kellest kunagi ei loobu. Naljakas, kuidas ühest sinisest raudkärakast, kellele omapära ja iseloomu annavad erinevate värvidega uksed ning mõningad roostetäpid, saab hingelähedane semu, kes on siiani meie kõige ekstreemsemad seiklused kaasa teinud. Oleme reisinud mitmes riigis kõiksugu teedel, pole veel ühtki läbimatut rada suutnud Audile leida. Ka meie öise varjualuse funktsiooni on Audi täitnud – kenasti mahub terve elu tagapingile ja kaks inimest väiksesse autosse magama.

Siiani oleme meie sõitnud maha 162 000 km, üldine läbisõit on hetkel 380 000.

Viimane pikem seiklus temaga oli Lapimaale, kus ta vaid korra hommikukarguses -30 juures turtsus, aga käima ta läks. Igaksjuhuks me teisi ei teavitanud, et plaanime nii kaugele külma kätte sõita. Vahel on tunda, et usume auto võimekusse rohkem kui teised.

Oleme mitmed tiirud Eestimaale peale teinud ja hätta pole ta meid kordagi jätnud.

Kord jäime tuisusele põlluvaheteele kinni, proovisime labidatega teed ette kaevata, aga see tuiskas sama kiiresti täis. Pika proovimise peale saime päästekeskuse kätte, nemad aga saatsid meile hoopis ühe viinase traktorimehe järgi. Härra oli väga lõbus ja vedas meid suurele teele tagasi.

Pisike auto mahub igast tihnikust läbi, vaid korra lükkas külavaheteel vastu tulev sahk meid otse kraavi, aga tõmbas meid sama ilusti välja ka. Need on üksikud korrad, kui Audil on lisajõudu vaja olnud.

Liiga janune 1990. aastal ilmavalgust näinud Audi 80 ei ole – headel päevadel rüüpab härra vaid 6,5 liitrit sajale ja vähe karmimates tingimustes 8,5. Seega saame odavalt läbi ajatud.

Kuuldes palju teised autoomanikud hooldustele ja varuosadele kulutavad, siis meie Audi kõige kallim väljaminek on siiani olnud vaid esiklaas, mis oli pool auto hinda. Kuluosad ja muu nipet näpet on tõesti odavad, hoolduse saab väga edukalt ise tehtud. Pikematel reisidel on alati varuosad kaasas, mida õnneks siiani pole vaja olnud.

Muidugi mõne aasta möödudes, kui tuttavad küsisid, kas Audi ikka veel sõidab… oli näha veidi muigeid.. sõidab ikka.

On tore, kui Audi 80 paneb paljusid imestama, et ta ikka veel meiega on ja kavatseb seda veel pikalt ja muretult teha. Eks muidugi näitab 33-aastane auto vananemismärke, aga küll me ta taas nooreks tagasi vuntsime.

Oleme kindlad, et Audi 80 on truu sõber ja teeb vapralt kõik seiklused kaasa! Vahva näide, et 201-eurose pisikese autoga on võimalik odavalt ja muretult mööda maailma ringi rännata, kaasas magamistuba, köök ja kogu naise garderoob, mis mahub kenasti salongi ära.

Järgmine kindel plaan on Audile ära näidata ka tema koduriik ja tehas, kus hing talle sisse sai puhutud.

Hoolitse oma auto eest ja tema tänab siiralt vastu!