Muskaatpähkli rekreatiivsest tarvitamisest kuulsin ma esimest korda põhikooli lõpus. See kõlas nagu Bananadine «Anarchist cookbook’ist» ehk kuivatatud banaanikoore suitsetamine ja kaifimise jäljendamine. Igatahes ei tundnud ma ühtegi gurmaani, kes nende maitsetega tegeleks. Guugeldasin välja sobiva koguse ja läksin maitseaineletti. Järasin kaks pähklit jogurtiga sisse ja jäin ootama.
Kui keskajal maksis kilo muskaatpähkleid 14 härga, siis täna saab Prismast soetada eur-viiekümne eest 10 grammi Santa Maria muskaatpähkleid. Järjekordne sissekanne kogusse: «Kuidas võimalikult odavalt täiesti lärakil olla?» Kusjuures 10 grammi (kaks keskmise suurusega pähklit) ongi esimeseks korraks piirmäär. Soovitan siiski pähkleid enne manustamist kaaluda. 5g on madal, 10g keskmine, 15g kõrge doos, üle 30 grammi manustamisel hüppad kindlasti üle oma varju ja riskid tervisega. Kuid ainult kaalu järgi doseerida ei saa, koguste arvestamisel tuleb hinnata pähklite potentsi. Mida tumepruunikamad sooned on pähkli läbilõikes, seda järsem on minek.
Muskaati ei tohiks kindlasti tarvitada inimesed, kes muutuvad kanepit suitsetades paranoiliseks või kellel on skisofreenseid kalduvusi. 100 protsenti bad trip. Kaks päeva maailma lõpu tunnet – nagu koeral, kes kogemata brownie kallal käis. Samuti ei tohiks tarvitada epilepsia, südame- ja maksahaiguste all kannatavad inimesed. Muskaadi üleannustamisest (rahvakeeli parakas) annab märku paanika, palavik, peavalu, iiveldus, kõrge pulss. Enamasti saab olukorda parandada vaid aeg ja haiglaravi ei vajata.
Muskaadi tarvitamine koos depressantidega (kaasaarvarud alkohol) võib lõppeda surmaga ka eelmainitud «ohutute» koguste juures. Ise üritan liigtarbimisest hoiduda, sest muskaat on maksale toksiline ja liigne uimerdamine ei tule kasuks. Oma sõpruskonnas olen ma peaaegu ainuke, kes sai enda jaoks muskaatpähkli normaalselt toimima.
Bioloogi perspektiivist polegi tegemist pähkli, vaid seemnega. Psühhotroopse löögi ja ka värvi annavad muskaadile eeterlikud õlid. Eeljahvatatud muskaadist saad vaid kõhuvalu, sest sellest on õlid välja aurunud. Antud kontekstis pakuvad meile huvi kolm muskaatpähkliõlis leiduvat fenüülalaniini derivaati – müristsiin, elemisiin ja safrool. Müristsiin sarnaneb molekulaarstruktuurilt amfetamiinile ja on maksale toksiline. Elemisiini peetakse meskaliini eelkäijaks. Juhin siinkohal tähelepanu, et muskaatpähkli psühhoaktiivset mõju on vähe uuritud ja struktuuriline sarnasus ei pruugi tähendada kattuvat efekti. Safrooli on muskaatpähklis liiga vähe, et mingit meeleolu tekitada, ent oleks vaja teada, et sünteetilisest safroolist saab MDMA'd sünteesida ning et tegu on kantserogeeniga.