KOHTUMINE PERSOONIGA Keity Meier: «Ainuke reegel, mille järgi ma siin elus elan, on see, et gravitatsioon on olemas»

Kaskadöör Keity Meieri hüpe Swissôteli katusel. Foto: Eero Vabamägi
Triin Tasuja
Copy

Me kohtume reedel õhtul kell viis tänaval. Jaanuar meenutab nii väga kevadet, sest pole liiga külm ega liiga soe. Me teame teineteist peamiselt internetist, kuigi tema üleskasvamise koht Tapa pole minu kodukohast Tamsalust kaugel. Kui erinevad me ikka olla saame, peale selle, et mina pole kunagi mootorratast juhtinud ja tema on Eesti parim naismotosportlane 2012, 2015, 2017 ja 2022?

Suhted on ka spordis olulised, sest selleks, et üks inimene saaks pühenduda täielikult oma oskuste arendamisele ja end proovile panna, on vaja paljusid inimesi, et temast saaks oma ala meister. Meie intervjuule eelnenud päeval teatas sport.err portaal, et Keity sõlmis koostöölepingu Motoberg OÜga, mis on kohalik triali mootorrataste maaletooja ning mille satelliit-tiim talle Jaapani maailmameistrivõistluste etapil toeks on. Koostöö TRS brändiga sai alguse juba mõni aasta tagasi, kui Keity endasõnutsi eelmisel hooajal Hispaaniasse otsustas treenima minna. Läks kohale ja hakkas lihtsalt network'ima: kus ja kellega saab sõita – nüüd tagasi minnes juba teab. Sealt hakkas susisema ka suhe tehasega.

Oma suhe keskkonnaga on aga motospordilgi, ent triali sõitmine midagi hullu pole: «Kuigi ma tegelen motospordiga, millest arvatakse, et see on mingi räme kärsatamine, ent konkreetne ala on üsna öko. Kui sa mõtled selle peale, et mu paak võtab 2,8 liitrit, siis ma sõidan sellega kolm tundi ehk teen ühe trenni ära – ja mul ühes trennis kulub kolm liitrit vett. Mul kulub vett rohkem kui kütust. Ma sõidan kivide peal enamasti, ei kiirenda – mul ei jää siukest vagu maha endast. Ja mootor on ka vaikne. Tsiklimaailmas on see pigem nagu beebi vibes.»

Foto: Maria Reinup

Millal sinu ala üldse maailmas alguse sai? Enne pidid mingid muud dirt-bike'id olema?

Tegelikult on see üks esimesi motoalasid üldse maailmas. Üks võistlus on Scottish Six Day Triali rajal, mis on üle saja aasta vana. See sündis Šotimaal. Seal tundrates ja mägedes sõideti jõe sängides. Kui vaadata neid algusaja pilte, siis nad sõidavad seal rollerite ja misiganes esimeste algeliste motikatega. Ja no issand jumal, teksapükste, sonidega, kindaid pole, mingid prillid on ainult ees – lihtsalt sõidavad seal. (Naerame)

See lähtus ilmselt väga praktilistest põhjustest, et oleks üldse võimalik seal liikuda?

No jah, sealt see nagu kasvaski välja. Ja üks hetk see ala ise siis muutuski nii tehniliseks, et paarkümmend aastat tagasi trialist kasvas välja enduro. Ma ei tea, kas sa tead, mis on enduro?

Ei tea.

Tead, mis on motokross, eks?

Umbkaudselt jah.

Et on nagu suletud rada ja siis on hüppeid palju ja sõidetakse hästi kiiresti. Ja trial on selline aeglane, tehniline, kus on palju takistusi. Enduro on krossi ja triali vahepealne ala. Kui krossirada on kaks kilomeetrit, siis enduros võib päevas sõita 100–200 kilomeetrit. Oled kuskil Slovakkia mägedes, seal on rada märgitud. Seal on olulised vastupidavus, strateegia, pead tehnikat tundma ja nii edasi. Tegelikult väga lahe spordiala.

See tähendab, et sa võiksid teha ka teisi spordialasid?

Ma olen endurot teinud. See on kulukam spordiala kui trial. Ma tegin 2016 või 2017 vist aasta või pool suveperioodil sõitu. Mul ühel tuttaval oli ratas ja ta lihtsalt ütles: «Kuule tahad proovida või? Ma tean, et sa tahad!» Ma olin nagu, et jaa, muidugi. Siis tegin metsas paar tiiru – nii äge! Saab kiiresti sõita. Olin 2-3 korda sõitnud selle rattaga ja siis toimus Eestis mingi ekstreem-enduro võistlus. Selline ühepäevane, kus oli antud x-aeg, mille jooksul selgitati võitja, kes on sõitnud kõige rohkem ringe. See oli selline pisut rohkem väljakutsuv rada ja ma läksin sinna oma kahe-kolme trenniga. Mul oli konkurentsis 40 meest – mul on nagu, et davai, lõbutseme. Ja siis võistlus sai läbi ja mind kutsuti poodimile, ma võitsin…

Kogemata? Ei üritanudki?!

Seal tuli minu tugevus välja, mis on see, et trial annab väga tugeva tehnilise baasi. Kõik takistused sain ma üsna kiirelt ületatud, aga võib-olla kiiremal lõigul jäin alla, sest ma pole väga kiiret trenni teinud. Aga see oli nagu päris lahe, et okei...naine metsast tuleb.

Sellepärast ongi lahe. Sest enamus motospordis on ju mehed. Aga kas on naistevõistlusi trialis ka kuskil olnud?

Maailmameistrivõistlustel jah, seal võib stardis olla 40 naist, mis jaguneb kahe võistlusklassi peale. Eestis ega Baltikumis ei ole, põhjamaade meistrivõistlustel on võimalik sõita naiste klassis, kus on 10 naist stardis. Aga muul tasandil ei ole. Muud võistlused on kõik segaklassides.

On see sootu spordiala?

Mingi maani jah. MM-il ei ole võimalik, et kõik sõidaksid koos samas klassis, sest meestel on... See on väga väga hull, mis nad teevad.

Foto: Muumi

Kust see piir siis läheb, mis nemad saavad teha ja mida naised ei saa?

Naiste seas on maailmas praegu ainult kaks palgalist sõitjat, aga meeste seas on neid rohkem. Neid ei ole palju, sest trial on selline väiksem spordiala, aga neil on tõenäosus rohkem tuge saada. Kuigi naiste maailmameister on ikka suht epic ratta peal. Ja number kaks ka. Naiste MM sari on mingi 20 aastat vana. See on esimene motospordiala, kus naistel on algusest peale oma klass.

Ma järeldan, et sa pidid vist hakkama tavalise rattaga ka väga vara sõitma. Väikse lapsena tõmbas sind kohe jalgratta poole?

Esimene mälestus, mis mul oli… sugulastel oli punane banaani-istmega jalgratas, millega ma vanaema juures kruusateel sõitma õppisin. Oli veits allamäge ja ratas oli selline, millega pidi väntadega pidurdama. Aga vändad kiilusid kinni ja ma ei saanud pidurdada, panin nii rämeda mäsa. Ma olin üleni kärnas ja see oli nagu oumaigaad. Selline mälestus rattasõidust. Aga peale seda ma nagu oskasin sõita.

Aa, selle käigus õppisidki ära.

Jaa, mäest alla tulles mul oli nagu oojee, ma oskan sõita, aga tuli 90-kraadine kurv ja ma ei saanud kuidagi pidurdada.

Mõned õpivad lugema enne kui rääkima ja pole ju ka välistatud, et mõni õpib sõitma enne kui rääkima. Vahel inimesed lihtsalt sünnivad tegema seda, mida nad teevad. Mõned kasvavad sinna sisse või mõne jaoks on see paratamatus jne. Sa oled öelnud, et sinu jaoks on triali sõitmine nagu rattaga tantsimine – kas sa üldse suhtud sellesse nagu sporti? Esimene kogemus rattaga sind ju ära ei heidutanud.

Mul on alati olnud see teadmine. Isegi kui mul veel tsiklit polnud, ma teadsin, et minust saab mootorrattur. Ma isegi ei teadnud, mis kategooria või mis täpsemalt, aga mulle nii meeldis, et iga kord, kui ma nägin mingit ratast, tundsin: palun sõiduta mind või kas ma võin lenksu katsuda. No ma teadsin, et ma tahan. Olin mingi 12, kui sain oma esimese mootorratta. Ja ma kogusin selle jaoks raha ja ostsin kõige sitema ratta, mis turul oli. 2000 krooni vist maksis. See oli mingi bränditu Hiina sitt.

Ma isegi ei kujuta ette. Mingi mopeed või mis asi see olla saab?

Minikrossikas oligi tema nimi. Dirt Bike 125. Amordid ei tööta, raam on põhimõtteliselt traadist…

Sõitsid sodiks selle, jah?

Ma sõitsin raami pooleks. Aga ma veetsingi mingi kaks aastat sellega. Sõitsin, noh, ma olen Tapalt pärit, – vedas, et ma elasin nii, et üle tee oli mets. Panin hoovis ratta käima, läksin metsa. Mul olid võikud seljakotis ja lihtsalt cruise'isin ringi ja matkasin. Siis mul tekkis klassiõe ja -vennaga mingi gäng, nad ostsid ka sellised pasad rattad ja siis me sõitsime koos ringi. See oli meie lahe asi, mida koos teha. Aga siis ma tahtsin omale seda suurt, päris krossikat. Ma olin inspireeritud, ma ei tea, kas sa tead sellist tüüpi nagu Travis Pastrana?

Ei tea, aga kõlab kuidagi tuttavalt.

Tema teema on FMX freestyle motokross. Ta on sellel alal legend, tegi omal ajal esimese topelt tagurpidi salto. Ma vaatasin ta eluloofilmi ja mõtlesin: mina ühel päeval! Ja siis ma olingi suht krossiusku. Ja siis mu pilliõpetaja Tapalt – ma käisin muusikakoolis – teadis põhjuseid, miks ma vahepeal skip'in. Ma läksin kohe peale tavalist kooli metsa sõitma. Fuck solfeedžo, davai, ma lähen sõitma! Aga ta oli triali edendaja ja kutsus vaatama seda. Mul oli nagu, et okei, täiesti imelik spordiala, miks te ronite kivide otsas, kui saaks rajal silmad ruutus täiega kimada. Ja siis ma proovisin. Hästi ebamugav oli, sest hästi teistsugune geomeetria on rattal. Aga siis käis üks hetk läbi, et oo, see on päris lahe. Seal samal üritusel kohtasin ma ka oma esimest treenerit. Mul on inimestega vedanud. See tüüp ütles: «Tundub, et sinus on mingi tunnetus selle rattaga, et äkki proovime lihtsalt, ma toon sulle korra nädalas selle tsikli ja lähme koos trenni.» Ja ta hakkas mind õpetama. Milline on tõenäosus, et keegi tuleb su juurde ja ütleb, et ma toon sulle tsikli ja hakkame pihta? Minu jaoks oli see ainuke tee, sest mu vanematel ei olnud väga palju võimalusi. Sealt hakkas pall veerema.

Milliseid piiranguid su eluviis sulle seab?

2020, koroona esimene suvi, siis mul ei olnud enam ühtegi võistlust, kuhu ma pidin minema. Mul oli paus sportlase karjäärist mingi 2-3 aastat ja siis olin ma kaskadöör. See on üks võimalus, kuidas minusugune saab enda oskustega raha teenida. Seal maailmas liigub raha.

Kuivõrd see sulle pinget pakkus?

Mulle väga meeldis see, see oli uus ja huvitav. See oli selline elustiil, et iga nädal oli uus linn.

Aga elustiilina on sport distsiplineeritum, nõuab rohkem stabiilsust.

Jaa, see on väga palju raskem. Päevakava või tunnid nädalas, mida sa pead ära tegema, sest muidu ei arene. Ja kui ei arene, siis no mis mõtet on teha. Kui on siht silme ees, siis on lihtne, sest sa tead, miks seda teed. Aga ka sellega on seotud palju reisimist, mis liigse rutiinsuse välistab. Peale võistlusi naudin välismaal ka kohalikku eluolu, vaatan linna, ronin kuhugi mäe otsa ja chill'in seal.

See tundub tõesti väga rändav elustiil.

Sel aastal ma elasin autos oma kolm kuud. Sõitsin autoga mingi 45 000 kilomeetrit. Seda on päris palju. Enne kui nii elada, siis seda romantiseeritakse, et oo, van-life, aga tegelikult mingil hetkel on see päris ebamugav, aga samas mulle meeldib minimalism.

Tegime sellise tripi, et sõitsime Eestist Hispaaniasse (Keity tegi sellest ka vlogi – toim.) Andsime korteri ära, kõik asjad, mis meil vaja ei olnud. Eesmärk oli bussi, kus olid juba tööriistad, kaks ratast ja varuosad, ära mahutada kogu oma elu – sokid, trussad, plätud jne. Siis hakkad vaatama, et nii palju asju – kas mul on seda ikka vaja?

See hoiab eesmärgid väga konkreetsed. Saad tegeleda ainult nende asjadega ja omada ainult neid asju, mis on sulle tegelikult vajalikud. See teeb ju ikka väga selgeks vaimu. Sa läksid ju ülikooli ka ajalugu õppima. Sul ajaloohuvi?

Tegelikult ma alguses läksin kehakultuuri õppima. Olin seal pool aastat ära ja siis ma mõtlesin, et ma ei tea. Tol hetkel ei inspireerinud. Viimane piisk karikas oli pallimängude eksam. Ja siis oli mingi viis lehekülge pallimängude reegleid ja ma mõtlesin, et fuck that shit – ainuke reegel, mille järgi ma siin elus elan, on see, et gravitatsioon on olemas. Aga pallimängu reeglid – what?

Aga siis ma läksin, jah, ajalugu ja usuteadust õppima, meeldis palju rohkem. Aga mul oli seda spordivärki teha ja ma ei jõudnud rütmis olla. Tegelikult mul pole üldse palju lõpuni – viis ainet ja lõputöö, aga mul on praegu teised prioriteedid.

Ega see ülikooli ei ole naljaasi jah, eriti, kui sa tahad sealt midagi aru saada. Kuidas oli üles kasvada Tapal 90ndate lõpus?

Ma sündisin 1995, aga ma ei elanud siis viis aastat veel Tapal. Mu vanemad olid väga noored ja me elasime mu vanavanemate juures. Elasime enne Järva-Jaanis ja Ahulas ja siis jõudsime Tapale. Mäletan sellest esimest kelguringi, mis isa mulle tegi. Lasteaias ma ei käinud, ma olin selline wild child, kasvatasid tuttavad. Mäletan seda, et vanemad olid kuskil ära ja mu elu iseseisvumise esimesi etappe oli see, et ma kasutasin ise mikrolaineahju. Ma kartsin seda heli, see oli nagu mingi tuumajaam oleks tööle pandud. Ja siis ma helistasin emale ja ütlesin: «Ma tegin omale söögi ise soojaks.»

Ei olnudki lasteaeda vaja, seal küll keegi lapsi mikrouuni juurde ei lasknud.

Aga mulle meeldib, pean end veits ikka maakaks. Kui ma oleks linnas elanud, siis ma ei oleks saanud hoovist välja sõita metsa. Pealegi on linnas kõik lihtsaks tehtud. Kui tahad maal midagi teha, pead täiega vaeva nägema.

Peale motikate ja ajaloo on Keitys peidus ka artist, sest sportlane ei saa olla igav, kui ta tahab muljetavaldav sportlane olla. «Häbelikkus seab palju piiranguid, isegi kui on talenti,» ütleb Keity. Tublidusest ei piisa siin samamoodi nagu muusikaski, sest keda ikka huvitab täpsus, kui selle taga pole vähemalt keebiga kangelast, kes sõidab üle kaarsilla ja laulukaare?

Foto: z.o.lo.t.o/Erakogu

Kas Meity Geier on sinu kunstiline pool?

Võib nii öelda, jah. Mina ilma filtrita. Igal pool igat nalja teha ei saa, osad naljad on ainult sõpradele. Aga kes teab, võib-olla kasvab sellest välja midagi, mida kõik tahavad jagada. Aga ma praegu veel ehitan seda. Mõnikord on mu mõtted nii naljakad, et tahaks jagada neid. Ma ei tea, palju sa oled neid seal skrollinud?

Ei, ma sain aru küll. Barbie-nukkudega on sul mingi teema? Räägi ära.

Tegime Valge Tüdrukuga selle Tornimäe video, kus too Barbie sümboolika on ka ära kasutatud, aga see tuleneb lapsepõlvest. Mäletan, et Tapal, kus ma elasin, mul olid mingid Barbie'd ja ma isegi ei tea, kuidas need mulle tekkisid, sest ma eriti ei fännanud neid. Oli üks stseen roostes vihmaveetünniga, ma olin suht pahuras tujus ja viskasin kõik oma Barbie'd sinna tünni: «Ma ei taha Barbie'dega mängida, kus mu autod on?!» Kuigi ma mängisin Barbie'dega oma naabritüdrukutega, sest naabritüdruku vennal olid legod ja kõige ägedamad autod, ma käisin neil külas. Tingimused olid sellised, et öeldi, et «alguses mängime Barbie'dega ja siis autodega» – mõtlesin, et okei, teeme selle Barbie-keika ära, siis saab autodega mängida.

Sulle meeldib siis ehitada ja oskad remontida oma rattaid ka mingil määral? Kuidas suhe autodega on?

Mulle meeldib see nokitsemine. Autod on liiga suured, mul palju kogemusi pole, aga ütleme, et kui on mingi suur kriis käes, et peab näiteks piduriketta ära vahetama või klotsid või mis iganes, ma saan sellega hakkama. Ja rehvidega. Ma olen töötanud rehvivahetuses ka. Mingis x-maakohas ülikooli ajal. Kui sa oled maakohas mingis garaažis meestega, kelle huumor on... Noh, sa tead milline see on.

Kare.

Terve päev on Sky+, samad laulud, need samad naljad. Läägib väga ära. Mõtlesin, et see oleks tore kogemus, et näha, kuidas asjad ja inimesed toimivad, aga... ma tegin selle ära ja ma ei taha enam ühtegi rehvi vahetada. Tegelikult see oli füüsiliselt päris raske ka.

Aga milline see olustik on, kui naised on kokku tulnud selleks, et võistelda omavahel, kui on naiste klassi võistlused?

Väga lahe. Sellele eelneb tavaliselt päev või kaks, mis kulub ettevalmistustele. Ettevalmistusala, kus kõik karavanidega ööbivad, nimetatakse paddock'iks, seal toimub kogu võistluse melu. Kõik on omavahel nagu vanad sõbrad, tehakse asju koos, kui on treeningpäev. Kui on võistluspäev, siis on kõigil zone out ja tegeletakse ainult oma asjadega.

Väga lahe, mingit nasty't konkurentsihõngu polegi. Pigem on kõik kokku tulnud selleks, et lihtsalt sõita.

Täiega «sõidame!» vibe. Mind on näiteks välja aidatud mingite juppidega, kellegi papa tõi. Ma kukkusin x-asja sodiks ja mul ei olnud seda kaasas ja keegi enne võistlust tõi mulle selle. Et too järgmine kord tagasi või asemele vms.

Ja kui on meestega segavõistlused, kas siis on ka inimesed sõbralikud üksteisega? Polegi seda «me oleme sportlased, kes võistlevad omavahel» teemat?

Hmm... no meestel on eeldus olla sitapea nats rohkem. Ma olen näinud seda. Minuga isiklikult mitte, aga küsimus on pigem selles, kui professionaalseks sa suudad jääda väga suure pinge all.

Okei, see on pigem küsimus sellest, kuidas keegi suure pinge all käitub, sest ükskõik milline inimene, soost olenemata, võib plahvatada. Mitte, et keegi ülbitseks seal kohapeal nagu oss teistega.

Ei, seda mitte jah. Keegi pole selline. Osa on seal siiski punktilugejad, kes teevad topeltkontrolli ja loevad su punkte. Käivad nagu pind perses sul järgi. Kas kohtunik ikka paneb õigesti punkte, loeb teiste vigu. Sellist asja on võistlustel olnud, selliseid on vähe, aga siiski on. Ja sellele vaadatakse pigem imelikult, you don’t have to be a dick, lihtsalt sõida! See on mingi vanakooli teema... Nõmedast teistele ärategemisest tuleb eristada oskuse meisterlikku valdamist, mis tähendab, et oledki vilunud – tantsingi mootorrattaga üle kivide ja ma olengi maailma parim selles.

Jaa, seda ma mõistan: see on nõudlikkus iseenda suhtes, et saada järjest paremaks, millega kaasneb muuseas maailma parimaks saamine. Kas sul on selle jaoks mingid rituaalid ka?

90 protsenti ajast valmistan ma ise oma tsikli ette. Ja isegi kui seda teeb keegi teine, ma käin käega selle üle enne. Enne võistlust ma puhastan karburaatori ära, sest see on tüütu asi, mida võistluse ajal teha. Aga suures plaanis ma vist olen üsna rituaalivaba inimene.

Samas ega sealt ei saagi midagi eraldi välja tuua, kui see kõik kokku on su elustiil.

Aga mida mulle meeldib teha enne võistlust: ärkan enne võistlust üles ja jalutan või jooksen, olenevalt sellest, kas olen mägedes või mitte. Kuna ma võtsin eelmine aasta appi spordipsühholoogi, kuna on mingeid probleeme, mille jaoks pole olnud õiget tööriistakasti. Ja siis ma üritasin mindfulness'i teemat teha.

Jaa, see on psühholoogide soovituste seas ka väga levinud praegu.

Aga siis ma mõistsin, et mul on vist mingit vägivaldsemat lahendust vaja ikkagi. (Naerame)

Ah et sõnadest ei piisa enam?

Jah! Aga samas, ma ei tea, kui hakata asju tähele panema... Oli üks hästi ilus hommik. Päeval, mil oli ka päris lahe võistlus, Prantsusmaal, kui kusagil orus jooksin. Istusin maha, kus olid hästi suured puud ja neil olid lehed ja oli hommikune aeg ning kaste oli nende peal. Lehed olid ämblikuvõrke täis ja päike paistis. See kõik sillerdas. Ja siis mul oli tunne, et oh, kas see on päriselt – see on nii ilus! Ja siis ma kuulsin veel oravate hääli, orav hüppas ringi, kasepiisad tilkusid – selliseid asju on tore tähele panna, kui sa võtad selle hetke. Mul tekkis nii lahe õilis tunne ning ma jooksin tagasi bussi juurde ja tõmbasin vormi selga ja tundsin, et täna on hea päev.

Mhmh, see on seisund. Sa häälestad end sellisele lainele, kus oled täielikult kohal. Võistlusmomendil sa pead ju ka ainult ja täielikult kohal olema, vaatlema konkreetset momenti ja seda ületama. (Jutt läheb sujuvalt siin üle Tornimäe hotellide vahelisele hüppele – toim.)

Jah, et küsimus võibki olla selles, et kuidas jõuda sellise seisundini. Minu jaoks oli õppepäev ja siis see seisund, kuhu ma jõudsin või kuhu ma viisin ennast, et tunda nii, et ei ole isegi võimalust, et ma feiliksin. Kuigi mul oli suur hirm sees, et mis siis, kui mu enda närvikava veab alt ja ma minestan, enne kui ma stardin? Aga no seda ei juhtunud. Mul oli lihtsalt tühi kõik.

Kuigi see hetk keris üsna pingeliseks. Mul oli kaheksa stardikatsetust, enne kui ma üle hüppasin, ja seal olid mingid inimesed, kes arvasid, et noh, kui tal nii kaua läheb, siis ta on päris stressed out, kui sa nii kaua proovid ja ei ole kindel. Kolm korda oli planeeritud, et saada tunnetus kätte, aga kogu aeg oli mingi probleem, mille tõttu ma ei saanud hüpet teha, kas olin kaldus vms. No küsimus taandus ju sellele, kas ma hüppan välja või ei hüppa, sest ma ei tea, mis võib juhtuda. Aga siis mul käis plõks ära: fuck it, nüüd ma lähen, kaua võib, Keity! Hüppa üle serva!

Pidid kindlalt oma kõrgema minaga kontakti saama.

No ma olin üsna kõrgel jah. (Naerab.) Tundsin, et kõrgem mina oli oma käe mulle ulatanud: «Tule nüüd.»

See on fucking kättevõtmine, et sa viid ennast sellesse kohta, olles teinud need valikud, et sa saaksid ennast nii hullult ületada. See on totaalne elus olemise kogemine.

Jah, ma olen mõelnud, et see hetk on nii õpetlik kogemus sellest, et on võimalik nii keskendunult kohal olla, isegi kui on megapinge. Kuidas seda üle kanda igapäevaellu ja sportlaseks olemisse üldiselt.

Ent kas see ei ole juba algupäraselt sees? Nii palju kui ma olen vaadanud su videosid, siis ma kaugelt vaadates kujutan ette, et sa pead rohkem olukorda tunnetama kui mõtlema. Kogu su keha mõtleb sinuga koos nende kivide, puude ja maastiku peale. Isegi kui sa teed sama asja 10 aastat, on see ikka uus. See on ellusuhtumise küsimus – kas arengul on lõpp või mitte. Kas see on üldse võimalik, et inimene on millalgi valmis?

Ma arvan, et isegi praegune maailmameister, meeste seas, kes on olnud maailmameister alates 2007. aastast iga aasta – tema ei mõtle ka, et tema on valmis.

Tagasi üles