TRANSGRESSIIVNE UIMASTIPOLIITIKA ⟩ Valimised võidab, nagu alati, narkomaania

Iidse irdjumalana Siiriuselt olen ma näinud kõike ning võin öelda, et valimised võidab, nagu alati, narkomaania. Arvate, et eksin? Vaadake eelmisi valimisi: üks vasakäärmuslane otsustas tõsta alkoaktsiisi ning sellest johtuvalt olid autokolonnid teel Liivimaa endiste asualade poole, et sealt endale odavaid teadvust muutvaid vedelikke soetada. Ja pärast sõitsid needsamad autokolonnid valimisjaoskonda natse valima. Ja paar aastat hiljem mindi Toompeale mente lumepallidega loopima ning Burger Kingi triple whopper’it mugima. Kas midagi muutub sel kevadel? Ei – ja seetõttu on nüüd teil, poliitikutel, aeg teha veelgi radikaalsemalt liberaalseid lubadusi.

Vaatasin teie kõigi kodukad üle ning uurisin tulevaste valimiste programme ja lubadusi. Ütlen ausalt, et ega ma mingi süvitsi puurima ei hakanud, pigem lasin sama kiirelt üle kui tavaline valija, et oleks autentne. Enamusel ei ole uimastitest essugi kirjas, see ei ole lihtsalt tervishoiu seisukohast piisavalt oluline teie jaoks. Ühel on kirjas, et naarikutega peaks veelgi jõhkramalt käituma. Nulltolerants noh, isegi rukkilille ei tohi kahasse toppida. Vaid ühel teist on konkreetselt kirjas, et teeks nii meditsiinilise kui meelelahutusliku savu legaalseks ning keskenduks muudes riikides edu näidanud kahjude vähendamise meetoditele. Aga teie valimisprogramm on nii pikk, et ükski valija ei jõua seda läbi lugeda. Lisaks olete te veel rohelised ja hetkel on teil nii vähe valijaid, et valimiskünnise ületamine on jätkuvalt küsimärgi all. Võibolla kui kõik mandiahvid võtaksid ennast kokku ja teeks selle väikse e-valiku lükke, aga kes see ikka ehku peale oma häält andma hakkab?

On ka üks erakond, kes uimastipoliitikat oma programmis konkreetselt ei maini, aga paar inimest teie hulgast võtavad sel teemal tihti sõna. See on osalt lahe, et noh, keegi midagi vähemalt ütleb. Ja osad asjad on ju idee tasandil head, sellised humaansed: klubis jagatakse tasuta vett, et mämmis peaga hüdreeritud saaksid; klubides on naarikutele sotsiaaltöötajad, kes vaataksid, et sul halb olla ei oleks. Lisaks pakute välja «vastuolulise» uimastite testimise võimaluse ehk siis valija saab oma juppide sisu klubis testida. Konservatiivsemal valijal ajab siuke asi harja punaseks, ses suhtes hea töö. Aga…

Küsimus on esiteks selles, et mis oleks mõttekas? Kas see, et me paneme mingitesse Kalamaja/Telliskivi hipsterkohtadesse narksi testimise komplektid ja kõik klubilised väntavad terve aja testimislaua vahet? Või oleks palju parem see, kui politseilaborites tehtaks korralikke teste ja pandaks info koheselt mõnele uuele pillreport'i sarnasele leheküljele? Ise pakun võimaliku nimena välja «reidimujuppi.politsei.ee», näiteks. Ideeliselt võiks asi töötada, nagu praegu uute raamatutega on – kirjastaja ehk maaletooja/tootja on seadusega kohustatud viima ühe eksemplari raamatukokku/laborisse. Kui ei vii, siis saad trahvi. Koti peal olijatel (nii kalli kui odava omal) on enamasti enivei püsisuhe oma diileriga ning kvaliteet seega teada.

Ärge saage minust valesti aru – see on hea, kui inimene saab teada, et selles punnis on fentanüüli, see kõik on väga tsiviliseeritud ja tore, aga kahjuks päriselt olukorda paremaks ei tee. Päriselt on nii, et inimesed elavad väga palju mujal kui festivalidel või Kesklinna/Põhja-Tallinna ööklubides. Inimesed elavad ja tarbivad perifeersetes rajoonides ja linnade vahelistes külades. Nad on ka inimesed, lihtsalt lokaalsemad ja vaesemad. Mis nemad teevad? Kus nemad oma punne testimas käivad? Tellivad Boltiga testkit’i koju või terve bussitäie mente enda pinnakale välilaborit ülesehitama? Ei-ei, teil on vaja tooremat, jõhkramat ja intrigeerivamat programmi. Ja idee selleks sain ma teilt endilt. Nimelt saatis sõber mulle ekraanipaugu ühest sotsiaalmeediasse tehtud valimislubadusest, et Kristiines, Haaberstis ja Põhja-Tallinnas tahetakse progressiivsemat uimastipoliitikat ajada.

Pakun midagi palju konkreetsemat ja julgemat, «jalaga uks lahti ja kõige suuremale tüübile molli» stiilis ideed: tehke lubadus, et legaliseerite ühes spetsiifilises linnaosas/asumis kanepi. Kogu riik ei pea ju ühesugune olema ja iga piirkond võiks saada rohkem autonoomiat – mingid ladina-eestlased panevad õukat ja hansat ning põhja-eestlased rebivad kouki ja ganjat. Väiksemal territooriumil on parem testida ka uusi asju, kergemini orgunnitav ja hallatav.

Kui vaadata eelnevalt mainitud kolme linnaosa, siis selleks, et vähendada sopistumist ja soodustada pealinnasisest liikumist, oleks mõistlik pilootprojekti alustada Haaberstis. Haaberstis on see ka hea, et seal on siukesed asumid nagu Õismäe ja Väike-Õismäe – need sobivad juba nime poolest kanepiõitega hästi kokku. Väike-Õismäele saaks igasse bussipeatusesse teha oma savuputka, mis aretaks välja ja keskenduks ühele spetsiifilisele ürdisordile: maailm vajab selliseid strain'e nagu «Kullerkupu Kuldne» või «Karikakra Karm». Kui juba väga spetsiifiliseks minna, siis Meelespeast võiks tulla «Amnesia» ja sinise «Northern Light’i» ristsort «Meeletu Meelespea» (inglise keeles «Formidable Forget-Me-Not»). Lõpp-peatuses Väike-Õismäel võiks aga asuda kiosk nimega Lil Õis, kus müüdaks kõiki kohalikke sorte.

Sa küsid, et kus neid taimi kasvatama hakatakse? Paneelmajade katustele saab ehitada kasvuhooned ja iga peatuse putka saab ümbritsevate korteriühistute käest osta. Esiteks soodustaks see räigelt kohalikku majandust ja teiseks oleks tegemist väga keskkonnasõbraliku lähenemisega, kohalik mahetoodang ja väiksem ökoloogiline jalajälg logistika poole pealt. Ma arvan ka, et need kasvuhooned on ühele korteriühistule palju kasumlikumad kui mingid päikesepaneelid.

Nagu ma juba mainisin, siis on hea siukest asja väiksemal maa-alal testida ja Väike-Õismäe on suht okei. Mu arust vähemalt. Aga kui käest ära läheb ja kõik marihuaana süstimisest hulluks lähevad, siis võib selle rajooni lihtsalt kinni panna – Kesklinnast piisavalt kaugel, aed ümber ja karantiini paariks kuuks. Tugevamad jäävad ellu. Kui selline variant üldse ei läbe, siis võib võtta veelgi väiksema asumi, näiteks Õismäe. Seal elab palju vähem inimesi ja enamuse alast moodustab Õismäe raba. Tolle raba sissepääsu juures on lusitaania nälkjate kogumispunkt, sinna kõrvale annab ka savuputka püsti panna. Mahvi saab aga katusel olevate kasvuhoonete asemel kasvatada rabas. Erilist tähelepanu peaks ka seal suunama spetsiifilise ürdisordi arendamisele, nimeks saab loomulikult «Õismäe Raba Mahv».

Majanduse edendamiseks peaks müük toimuma loomulikult 24/7. Kuidas aga vähendada sellisel juhul ohte, mida võivad tekitada kanepi ostlemisele tulijad liikluses? Kasutama juba olemasolevaid infrastruktuure nagu näiteks meie tasuta ühistransporti. Ööbusside teema on üleval olnud juba pikemat aega ning legaliseerimisega võiks ka selle käima tõmmata. Ka siin on juba eos töö ära tehtud – bussiliin number 42 saab öistel tundidel lisa nulli juurde ja ööbuss number 420 paneks iga täistund Kaubamaja juurest Väike-Õismäe või Õismäe raba poole.

Sa ütled raudselt, et ha-ha, väga naljakas, aga sellised totrused on mõttetud ja poliitika on ikka tõsine asi. Ma ütlen, et keegi ei viitsi enam olla mõistlik ja tark. Keegi ei viitsi kuulata patroniseerivat moraalitsemist, mis hõlmab spektrit nulltolerantsist ja narkarite lintšimisest kuni Hallis rubiitava ossi kätt hoidva hingesulaseni. Keegi ei taha enam kuulata ümarat juttu, mida on keerutatud suusoojaks aastakümneid. Valijatele meeldib pigem sirge jutt, mis on kas peeglil või tuleb kaasinimese suust. See jutt ütleb, et tehke lõpuks midagi normaalset, midagi kardinaalselt teisiti, midagi suurt. Nüüd olenemata sellest, kas valimistel võidab see, kes surub status quo'd ehk alkot (võibolla isegi aktsiiside vähendamist), või see, kes paneb püsti parimad meditsiinilise heroiini jagamispunktid ja legaliseerib viidipäevaks kogu riigis kanepi, olenemata sellest võidab valimistel narkomaania. Mõtle suts selle peale ja «kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!»