MINA ELASIN SIIN ⟩ Aruküla. «Te olete sealt lollide koolist vä?»

Rongipeatus tekkis sinna nõudepeatusena, kui mõisnikud kuhugi sõita soovisid. Praegu Aegviidu-suunalise rongi kuues peatus. Tallinn, Kitseküla, Ülemiste, Vesse, Lagedi, Kulli, Aruküla. Mis koht see on? Ehk annab rohkem aimu teadmine, mis koht see kindlasti ei ole, sest läbi eituse rääkisime seal enamasti ka meie. See koht ei ole kindlasti Raasiku. Kuigi Aruküla asub Raasiku vallas, ei ole ta kindlasti Raasiku. Ta on Raasikust suurem ja parem (Tallinnale lähemal). Ta ei ole kindlasti maakoht. Ta ei ole kindlasti see Aruküla, mis on Lõuna-Eestis, sest Lõuna-Eesti on teadupärast maakoht, kus tänavatel jooksevad lehmad ja lambad. Aruküla on põhimõtteliselt Tallinn siiski, tsiviliseeritud.

Kaks kooli. Üks tavaline, suur, normaalne. Hall mõnekordne karp võimla ja staadioniga, talvel liumäe ja uisuväljaga. Paarisaja õpilase, vanemapoolse direktori ja ilusate tüdrukutega. Ja siis see teine. Lollidekool. Erakool. Enamasti ümbritseski seda teist, mis asus külast kerge jalutuskäigu kaugusel mõisas, palju erinevaid müüte, mida mina oma suureks kasvamise jooksul pidevalt kummutama pidin.

Kui oled sealt koolist, siis oled ilmselt kas puudega, rikas, imelik, äratõusnud või oskad võluda. Selle sama kooli pärast võtsid mu vanemad ühel heal päeval oma Tallinna kesklinnas asunud kodust seitse asja ja paar last ja tulid ära. Pidi mingi eriline värk olema, kus kasvatatakse terveid lapsi. Ei lõhuta ära.

Kooli ja küla ühendas jalgrada, mis läks läbi mõisapargi ning edasi põllu ja võsa vahelt. Seal võsas vedeles kogu aeg pudeleid ja muud plastikut. Sügisel kõige halli vahel paistsid värvilised silma. Põllu peal vana küün, kus keegi end mõned aastad tagasi üles oli poonud. Meie kooli üks õpetajatest leidis ta sealt. Või oli see meie kooli ühe õpetaja tütar? Versioone sellest, mis seal täpselt oli või juhtus, ringles kümneid ja aastate jooksul kogusid nad mahlaseid detaile enda külge nagu lumepall, mida sulasel kevadpäeval veeretad, et siis klassivennale krae vahele virutada. Igatahes rippus sealt küünis põhupakkide kohal laest narmendav köis, mis tuule käes kiikudes kõhedalt krigises.

Oli aeg, oli esteetika. Foto: Erakogu

Õhtul juba pime ja koolist koju minnes oli vaja just seda teed pidi minna. Vaatad nii kaua läbi pargi mõisa poole tagasi kui võimalik. Sest mingi kindlus oli nendes saali aknast paistvate lühtrite valguses. Kindlus, et isegi sealt täielikust pimedusest läbi minnes on hiljem alles tüütu klaveriõpetaja, kes sõrmi vastu klahve tagus, tüütud sisejalanõud, mille krõpsu vahel nii palju karvu ja pudi, et koridoris joostes sandakad jalast lendavad, tüütu nälg enne söögivahetundi, tüütu rasvases puljongis klimbisupp, 10-kroonine kodu pirukas Kurvi poes, mida on nii väga vaja, et esimest korda võtad julguse kokku, et ise üksinda poodi minna, joodik, kes ükskord kooli ees lasipuu vastu pea lõhki kukkus ja siis Kurvi poe ette lällama jäi, küsides kõikide laste käest raha. Paar suve hiljem leiti ta põõsast surnuna.

Iga krõps kostub nagu astuks keegi mul kuklas, tuul vihiseb, kindaid jälle pole ja näed: eespool kaks kuju. Esimese kurvi taga toetuvad ühele Aruküla seitsmest rändrahnust Kiku ja Kaku. Suure kooli meigitud piffid teevad tobi ja lõugavad: «Mõisa rotid!», millele järgneb: «Te olete sealt lollide koolist vä?» Päris varakult õppisime nagu kokku lepitult: pea maha ja ei vasta. Ükskõik mida sa teed, peaasi et ei vasta. Oli ka selliseid tüüpe küla vahel, keda nähes lapsed üle tee läksid. Ühesse neist hiljem armusin ja vastutasuks õpetas ta mind suitsetama, jooma ja luuletusi kirjutama.

Autor mälestuste radadel Foto: Erakogu

Hiljem kui ütlesid, et ma Arukülast, siis enamasti oli keegi seal peol käinud. Seal olid alati siuksed peod, et kuidagi läks jutt laiali ja järgmine hetk on Jürist mingid tüübid taksoga kohale tulnud. Lähed neile aia peale vastu ja mõtled, et noooo, mida ma neile ütlen. «Meil maja täis juba, sorri.» Ja oligi. Umbes nii palju meid oli, et sai korraliku peo maja peal. Alati oli magamistoas keegi, kes pani alumisel naril läga, kuskil keegi ropsis ja ukse taga õues tehti hommikuni suitsu ja pandi maailma asju paika. Keegi ei kuula rokki, c'mon. Pane ära see eesti räpp, fakk. Unistused täituvad igal ruutmeetril.

Külas keegi väga ei suhelnud meiega, sest olime sealt lollide koolist. Mingi hetkeni. Siis olime need piffid, kes olid suht kobedad, oskasid juua ja olid oma vanuse kohta «nii täiskasvanulikud» ja «fakk, ikka sitaks noored». See kõik juhtuski ühel aastavahetuse peol, kus külapoisid viisid oma helisüsteemi vanasse lihakombinaati ja kõik olid kutsutud. Siidripommid peitsime maja taha, ise läksime muusika suunas. Samade tüüpidega murdsime varakevadel rongijaama juures ühte vanasse majja sisse, kütsime kogu mööbli ahjudesse, et sooja saada. Lesisime raskete villatekkide all tolmustel vedrudiivanitel, iga natukese aja tagant kobisime teki alt välja, et ahju ees suitsu teha, ja sealsamas võeti hiljem Kassul suhu ja mina laenasin esimest korda Rommi hügieenilist huulepulka.

Oled kuskil Sauel, üli sitt pidu on.
Saadad sõnumi: mis teed?
Vastus: Joon Miisu pool viina.
Sa: tahaks Arksi tulla, sitt pidu on.
Vastus: tuleme.

Ja tulevadki vana musta bemmiga Sauele, mõlemad jumala purjus, lube ei ole. Aga safe on, sest Rommi isa on ment. Kuskil Jüri kandis sõidab veits järel. Rahulikult. Sõida rahulikult. Tüdrukutega tagapingil jääb vaikseks. Ei olegi nii lõbus enam järsku. Kuidagi nihverdame Arukülani ära ilma jamadeta ja keeramegi männikust sisse. Järgmine hetk läheme 100 kilomeetrit tunnis kurvi kuskil külavahel. Ükski ment ei tea neid tänavaid nii hästi kui meie. Eriti mitte Jüri oma.

Turnikad, kevadel sirelid ja rohelised roosad sinised rollerid, tõukekad, iga aastaga kasvav auk rambis, see võsa, kus üks naine surnuks pussitati, suhkruasendajatabletid, mille mingi põhikooli tüüp Villu poest varastas, Pärna mäel nurmenukud, naabripoisi BMX'i peekidel mööda küla sõitmine, ühe õhtu starterpack: pakk sinist Winstoni, pooleteisene pirnisiider ja poolene laudur, suured poisid, keda karta, suve alguses öösel üle lasteaia värava, raudredelist üles, katusele, kus päevane päike lombid soojaks oli kütnud, tundsin seda soojust, kui vesi aeglaselt läbi pusa imbus, kui seal lombis pirnisiidrist purju jäädes lebasin. Oli mu sünnipäev. Karjusin «FIFTEEN AND FABULOUS!» ja viskasin end lompi pikali. Algas minu elu viimane suvi Arukülas.