100 LÕUGA ⟩ Lõug nr 1-2. Vasakuga lööb nokauti, paremaga tapab ära!

See kõik toimus kuskil 15 aastat tagasi, kui vanust oli mul 13. Kool oli just lõppenud, suvi ja vaheaeg algamas. Olin ennast kevadel kirja pannud töö- ja puhkelaagrisse ja mis võiks olla lastele sobilikum töö kui Viru-Jaagupi surnuaia koristamine. Algselt pidime kõik juuli alguses saama 300 krooni. Sellega lasti meid üle – tugineti argumendile, et tööpanus polnud piisav. Mina sain kätte kuskil 250 krooni. Sõber Ken (sekkub hiljem loos ka kui sensei) kuskil sama palju. Ta pani selle kõik viimasel tööpäeval Pajusti pubis burgerite ja friikartulite peale hakkama.

Kõigi nende sündmuste vahepeale mahtus aga üks lõuga saamise lugu. Võib ehk tekkida õigustatud küsimus, et mis need lastekaklused ikka on, aga vastus on lihtne – siirus, põhimõttekindlus ja noh, teadmatus ja suutmatus, et teist inimest on võimalik kasti lüüa. Nagu ka üks seik samast eluperioodist. Nimelt sai mängitud ukakat. Kahjuks polnud minu jalad sel korral kõige väledamad. Teadsin, et kohe kuulen kõrvus hüüet: «Uka-uka, Johannes kotis.» Ja noh nii oligi. Võite ühe korra arvata, mis edasi juhtus. Ta sai lõuga. On ju siiras? Aga nüüd põhiloo juurde.

Oli taaskord tööpäev. Saime Keniga minu maja ees kokku ja liikusime Vinni-Pajusti kooli juurde, kust korjas legendaarne bussijuht Heldur kõik töömesilased peale. Teiste seas ka ühe töölaagri tüübi, kellega muidu olid suhted head, kuid kes hakkas eelneval päeval mind MSN-is sõimama. Ikka päris räigelt. Hiljem tõi vabanduseks, et see oli ta väike vend. «Ei, need trikid minuga läbi ei lähe,» ütlesin talle. «Sa vastutad selle eest.»

Liikusime Keniga edasi ja arutasin temaga asja. Tal ei olnud lõuga andmisele vastuväiteid. Kui tuleb anda, siis tuleb anda. Stoiline sensei. Ja eks see tõmbas ka minult pinge maha. Siht oli silme ees ja õlavöö lõdvestunud. Jõudsime lõpuks kooli juurde. Sinna oli minu maja juurest selline mõnus pea kilomeeter maad. Astusime bussi. Otsisin seda värdjat. Ja no ei ole venda. Kõnnin edasi ja seal ta siiski on – bussi lõpus, kõige tagumises reas, ühe oma kamraadi kõrval. Nagu mingi paha poiss.

Need olid veel kaunid Orkuti ajad. Mäletan, et ühele Vinni kõva käega vennale oli kirjutatud iseloomustus: «Vasakuga lööb nokauti, paremaga tapab ära!» Kurat, mina ei mõistnud, kas see oli naljaga või mitte. Kõndisin bussi lõppu. Ja lõin. Paremaga. Selline viisakas haak. Keerasin selja, enesetunne oli hea. Kõndisin tagasi oma kohale. Istusin Keni kõrvale. Nagu ikka spordimehelt spordimehele küsis Ken minult: «Mis tunne oli?»

Kokkuvõttes ideaalne kalkulatsioon – kui see vasaku-parema müüt isegi paika pidanuks, siis oleks saanud ka päris tööd teha ja ühe noore nolgi Viru-Jaagupi surnuaeda maha matta. Ja kui oleks nokki löönud, siis oleks ta saanud magusa une. Mõelda vaid, sind lüüakse bussis magama ja ärgates oled surnuaia värava ees.

Hiljem saime jälle täitsa hästi läbi. Võimalik, et see oligi ikka ta väike vend, kes mind tema MSN-is sõimas. Aga ega see poleks esimene ega ka viimane kord, kui keegi oma väikse venna pattude eest peab ühe sisse võtma.

100 LÕUGA

Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.

Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile [e-mail]: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.

Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!