KORAAN ⟩ Ainult haledad tondid põletavad raamatuid

Oleme pidanud viimastel nädalatel jälgima uudiseid, kus üks Taani-Rootsi kodanik nimega Rasmus Paludan tegeleb aktiivselt «enda kuse sees ogaliku mängimisega». Ideeliselt on Paludani tegevus mõttetu ja tüütu torkimine, oli seda juba 2019. aprillis, kui ta esimest korda Koraani põletas, ning on ka edaspidi. Hetkel on see lihtsalt saanud suuremat vastukaja ühelt riigilt, mis ei taha Rootsit eriti suurte poiste liivakasti mängima võtta. Kuidas võiks ja peaks üleüldse raamatute põletamisele reageerima?

Mäletan selgelt seda tunnet, kui vaatasin esimest korda videot ühest Paludani läbiviidud Koraani põletamisest 2019. aastal. See tunne ei olnud viha ega põlgus, pigem kahjutunne ja seda mitte pühakirja hävinemise tõttu. Vaatepilt ühest jobust põletamas Koraani ja ruuporisse midagi rääkimas ning teda ümbritsevast politsei kaitsemüürist, «vaatemängu» sättimine mingisse valdavalt välismaalastest koosnevasse linnaossa ning nende samade elanike kohaldamine vastuprotestijate rolli – see kõik oli hale ja totter.

Ma küsisin tollal endalt, kas mina kui tolle riigi kodanik oleksin rahul, et väidetavalt sõnavabaduse nimel lastakse üksikindiviidil korraldada ilmselgelt provokatiivne (ent mannetu) performance ja seejärel raisatakse politsei ressursse tolle isiku kaitsmiseks tema enda lolluse eest? Oletame, et mingi tegelane tahaks Lasnamäel Vene lippude põletamise kampaaniat korraldada, üks päev Pae pargis, teine Laagnas ja nii edasi – oleks see kuidagi normaalne või mõttekas tegevus? Kas me peaks saatma politsei ja mupo korda valvama ning silmnähtavat sisejulgeoleku saboteerijat kaitsma? Ei tundu ju mõistlik.

Asjade põletamine on iidne riitus – maagiline hävitamine, et parandada hetkeolukorda ja tulevikku. Kunagi põletasid feministid rinnahoidjaid, «Araabia kevade» algusaegadel pistsid Jeemeni naised nikaabidele ehk näokatetele tule otsa ja hetkel teevad sedasama iraanlannad oma peakatetega. Ühiskondade sümbolistlik sisepuhastus totalitaarsetest ja rusuvatest elementidest tundub sellises kontekstis igati tervislik ja normaalne. Tegemist on kontrollitud kulupõletamisega, mis ei tohiks päädida lauspõlenguga – ilmselgelt tahavad osad naised rinnahoidjaid või peakatteid ka edaspidi kanda ja protestist ei tohiks saada uus kontrolliv jõud. Raamatute põletamine on aga minu silmis midagi teistsugust, midagi suuremat ja hävituslikumat, sest raamatud sisaldavad teadmisi ja nende hävitamine on teoreetiliste võimaluste ja valikuvariantide kaotamine.

Kultuurilisi lauspõlenguid on juhtunud mitmeid, osa neist enam-vähem kogemata, aga osa täiesti taotluslikult. Aleksandria raamatukogu põlemine on klassikaline legend teadmiste hävimisest. Kas, kui palju ja millal see täpselt juhtus, on omaette küsimus – legend püsib meie peas kui üksik juhtum, ent arvatavasti hävis see korduvate sõdade ning Antiik-Egiptuse ühiskonna ja kultuuri languse käigus. Viimase paugu olevat pannud araablased, kes hävitasid enda kultuurile mitteolulised papüüruserullid. Araablased ise said kaotusevalu tunda 13. sajandil, kui mongolid hävitasid Bagdadi raamatukogu.

Mida lähemale tänapäevale, seda selgemaks saab ka raamatute hävitamise süstemaatilisus. Ma ei tea täpselt, kas ja kui palju tegelesid hispaanlased peale moorlaste pagendamist Koraanide hävitamisega, aga eeldatavasti jäi Andaluusiasse päris palju moslemite pühakirju ja ma siiralt kahtlen, et rekonkistadoorid neid Fedexiga Põhja-Aafrikasse järgi saatsid. Küll aga tean väga hästi, et kui konkistadoorid Lõuna-Ameerikasse jõudsid, siis tegelesid nad väga aktiivselt sealsete tsivilisatsioonide kirjaliku pärandi hävitamisega. Siinkohal võiks kasutada just sõna «süsteemne» – kõik, mida Ameerika pärisrahvad kirja panid, oli hispaanlaste jaoks ilmselgelt saatanast ja sellisele asjale pidi koheselt tule alla tegema. Tehtigi. Asteekide imeilusad raamatud ja manuskriptid kuhjati kokku ning kohalike teadlaste nutvate silmade ees lendasid kõik Mesoameerika tarkused leekidega taevasse.

Üks esimesi seoseid muude ajaloost tuntud raamatute põletamisega, mis mul Paludani tegevusega pähe torkas, on lähiminevikust. Loomulikult mõtlen ma siinkohal natside tegevust kahe ilmasõja vahelisel ajal, mil Saksa üliõpilaskond põletas juutide, kommunistide, sotsialistide, liberaalide, anarhistide ja muude «ebasobilike» autorite raamatuid. Režiim otsustas, kellel on vabadus end väljendada, sõna võtta ja seda kirja panna. Mu peas toimub error, kui ma püüan leida loogilist põhjendust Paludani tegevuse lubamisele: selleks, et tagada sõnavabadus, lastakse tüübil põletada raamatuid, aga raamatuid põletavad ju inimesed, kellele ei ole kunagi mingisugunegi sõnavabadus korda läinud.

Paludani tegevus ei ole loomulikult kvantitatiivselt võrreldav Saksa üliõpilastega: esiteks ei ole ta sakslane ega üliõpilane, teiseks peab ta neid eksemplare ostma ja kolmandaks igasuguseid avalike ürituste lubasid taotlema. See on finantsiliselt ja bürokraatlikult keeruline ettevõtmine ühele mehele. Saudi Araabia ja globaalsed kirjastused toodavad araabia- ja ingliskeelseid eksemplare aina juurde – ta ei saa elu seeski kultuurilise lauspõlengu ligilähedale. Aga naljategemise asemel peab tõdema, et süstemaatilisus on Paludani tegevuses olemas, ta on piisavalt palju ja «õigetes» kohtades torkinud ning see on toonud välja paar valukohta Euroopas.

Esiteks peab aru saama, et kui raamatu põletamine on sõnavabadust väljendav akt, siis peab lubama seda kõikidele ja kõikide raamatutega. Üks Egiptuse päritolu rootslane tahtis vastuprotestiks põletada Piiblit ja Toorat, aga tal ei lubatud seda teha. Sarkastiliselt võib öelda, et kahjuks tal ei lubatud seda teha ja sõnavabadus kaotas, aga tegelikult on mul isiklikult hea meel, et üks inimene sai üheaegselt näidata ühiskonna kahepalgelisust ja samas ei pea elama pühakirjade hävitamise taagaga. Läks hästi ühesõnaga. Teiseks valukohaks on loomulikult see, et me tegelikult ei tea, kes sellisest asjast kasu saavad – näiteks viimast Koraani põletamist Türgi saatkonna ees aitas korraldada Kremliga seotud ajakirjanik. Ühest protestist koorub välja probleem sõnavabaduse selektiivsuse ja ebavõrdsusega ning kõrgema pilotaažiga poliitmahhinatsioon.

Mõni asi võiks mu arust elementaarne olla, nii-öelda lastetoast kaasa tulla. Näiteks see, et raamatuid tohib ainult siis põletada, kui miskit muud ei ole tule tegemiseks ja sellest oleneb ellujäämine. Üleüldse võiks mitte tegeleda kultuuri ja selle osiste (nii materiaalsete kui ka vaimsete) taotlusliku hävitamisega. Juhul kui on tarvis midagi hävitada, siis peaks see olema kultuuri osa, see peaks olema kunstipärane ja võimas, «Go big or go home!», see peaks olema vaatemäng, mis jääb meelde, midagi erakordset. Paludan geto tänavanurgal vähemalt kahekümne politseiniku seelikusaba varjus süütevedeliku pudeli ja tikkudega mängimas on hale ning minu silmis ükski eneses ja oma maailmavaadetes kindel isik ei peaks sellele tähelepanu pöörama.

Ma ei ole meelega rääkinud Koraani põletamisest kui pühakirja rüvetamisest, siinses kontekstis ei ole isegi mõtet rääkida eseme staatusest sakraal-profaan spektril. «Raamat» kui ese, kui materiaalse kultuuri artefakt on minu silmis tänaseks päevaks peaaegu tervele inimkonnale universaalne kultuurilise pärandi talletaja ja edastaja. Individualistlikus vabas ühiskonnas on igal inimesel oma pühakiri. Raamatud on tihti paeluvamad kui inimesed, neid on rohkem kui inimesi, eestikeelseid raamatuid on kindlasti rohkem kui eestlasi. Raamatud põlevad palju kergemini kui inimesed. Kui inimesed loeks rohkem, siis nad teaksid, et teatud paber hakkab põlema 451 kraadises kuumuses Fahrenheiti skaalal ja Ray Bradbury kirjutas samanimelise romaani. Kui inimesed loeks, siis nad teaks, et see teos räägib düstoopilisest ühiskonnast, kus raamatuid peab peitma «tuletõrjujate» eest, kes neid hävitamas käivad. Lugemise asemel vaatavad raamatutegelased «seinalt», kuidas näitlejad etendavad mingit «tõsielusarja» sarnast seebikat. Elu eesmärgiks on neil tegelastel teha tööd ja osta endale kõik neli «seina», et siis korraga mitut näitlejat vaadata. Premium pakett ühesõnaga, UltraHD. Teeme nii, et see raamat jääb fiktsiooniks.