100 LÕUGA ⟩ Lõug nr 3. Ma tegelikult ei ole Grek
Oli palav kesksuvepäev üle-eelmisel aastal. Ma olin just lõpetanud enda aerosoolmaali tänavakunstifestivalil ning kõndisin tollase pruudiga teiste töid imetledes Telliskivis ringi. Korraga kuulen: «Jou, *nimi*! Tule siia!» Hääl kuulus mu sõbrale, kes oli samuti oma töö lõpetanud ja tinistas nüüd Fotografiska taga õlut. Tema ümber oli punt minu jaoks võõraid patsaane. Liikusin hääle suunas pooleldi vastumeelselt, kuna mul ei olnud eriti tuju temaga rääkimiseks.
«Noh, kuidas piece meeldis?»
«Piece» oli roosa taustaga klassikaline maal tütarlapsest, mille tegemisel mu sõber ainult töökäeks oli. Vigisesin midagi ebamääraselt vastuseks.
«Päris street art, mis?» naeris sõber omaenda töö üle.
Olin tol ajal graffiti skeenes üpris sügaval ning teadsin täpselt, mida ta mõtleb. Graffikirjutajatel on tuline vihkamine tänavakunstnike vastu, kes pole kunagi illegaalselt tänavaid võõbanud ning nende seadusvastaseid töid «aktsepteeritavate» ja lihtrahvale meeldivate mural'itega üle teevad. Naersin vastu ja hakkasin minekule mõtlema.
«Jajah, see vend on Grek,» ütles sõber meid ümbritsevale pundile kavalalt.
Grek on teatavasti üks Tallinna kõige aktiivsemaid kirjutajaid, keda kirutakse siiamaani Delfi kommentaariumide sügavuses. Ise ma pole Grek.
Üks pikk 20ndate lõpus või 30ndate alguses pikliku peaga mees eraldus sõbra ütlemise peale pundist ning küsis: «Oled Grek vä?»
Sõpsi naljaga kaasa minnes ütlesin (enda arust üpris iroonilisel toonil): «Jaa, jaa, olen jaa.» Järgmisel sekundil võttis ta mu vasakust õlast kinni ja sisistas: «Kuradi pederast,» või midagi taolist ning virutas mulle vastu silmnägemist. Löök tabas mu prille, mis lõikasid mu kulmu alla kena puhta haava ning seejärel mu näolt maha lendasid. Üllatusest taganesin paar sammu ja astusin ühe prilliklaasi puruks. Ülejäänud punt rabasid kohe tüübi õlgadest kinni, et teda tagasi hoida.
Haavast hakkas sirinal verd jooksma. Mu sõber hakkas karjuma, et ta tegi nalja ning mis, türa, löömamehel viga on. Ühinesin temaga ja sõimasin tüübi näo täis. Lähistel peesitava seljopoisi tüdruk tõi mulle lahkelt taskuräti ning ma peatasin verevoolu, mis oli mu särgile punase polkamustri jätnud. Ikka sõimates sättisin sammud Kalamajas elava sugulase poole, et planeerida, mis edasi teha. Mu neiu nuttis halastamatult. Ise olin ausalt öeldes hämmastunud, et löömamees naljale pihta ei saanud. Praegu tagasi vaadates mõistan – ta pea oli ikka väga piklik. Peale väikest einet sugulase pool sõitsin taksoga traumapunkti ja mind lapiti seal kokku. Veidral kombel ei tundnud ma terve kogemuse jooksul valu. Adrenaliin oli kõik tuimestanud. Natuke infot nuhkides sain teada löömamehe telefoninumbri ning helistasin talle järgmisel päeval. Ta ei võtnud toru. Proovisin sõnumit.
«Tervist! Ma olen see, keda sa eile lõid. Helista mulle. (Kui sa soovid politseiväliselt asja lahendada muidugi.)»
Paari hetke pärast helises telefon ning ma esitasin enda rahalised nõudmised. Alguses üritas ta mu pakkumist tagasi ajada, kuid esitasin talle ultimaatumi – raha või politsei (kontekstiks: tal oli purjus peaga juhtimise eest juhiluba ära võetud). Mõni minut peale kõnet küsis ta sõnumi teel mu pangainfot ja kirjutas järgmise «kahetsusest nõretava» vabanduse:
«Palun võta mu vabandus vastu. Mul on ääretult häbi oma teo pärast. Ma loodan, et haav paraneb ruttu. Ma soovin sulle kõike head ja et su edaspidised plaanid täituksid.»
Olen tema edasisest tegevusest kuulnud ja ta pole enda teguviise eriti muutnud. Kirsiks tordil saatis see raibe mulle küsitust 30 eurot vähem, kuid sain uued prillid ja natuke jäi taskuraha ülegi, nii et leppisin sellega. Edaspidi hoian ma keelt võõras seltskonnas rohkem hammaste taga, sest kurat teab, mis mõtted mõnede piklikes kolpades ringi ujuvad.
100 LÕUGA
Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.
Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile toimetus@ypsilon.ee: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.
Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!