Oli palav kesksuvepäev üle-eelmisel aastal. Ma olin just lõpetanud enda aerosoolmaali tänavakunstifestivalil ning kõndisin tollase pruudiga teiste töid imetledes Telliskivis ringi. Korraga kuulen: «Jou, *nimi*! Tule siia!» Hääl kuulus mu sõbrale, kes oli samuti oma töö lõpetanud ja tinistas nüüd Fotografiska taga õlut. Tema ümber oli punt minu jaoks võõraid patsaane. Liikusin hääle suunas pooleldi vastumeelselt, kuna mul ei olnud eriti tuju temaga rääkimiseks.
«Noh, kuidas piece meeldis?»
«Piece» oli roosa taustaga klassikaline maal tütarlapsest, mille tegemisel mu sõber ainult töökäeks oli. Vigisesin midagi ebamääraselt vastuseks.
«Päris street art, mis?» naeris sõber omaenda töö üle.
Olin tol ajal graffiti skeenes üpris sügaval ning teadsin täpselt, mida ta mõtleb. Graffikirjutajatel on tuline vihkamine tänavakunstnike vastu, kes pole kunagi illegaalselt tänavaid võõbanud ning nende seadusvastaseid töid «aktsepteeritavate» ja lihtrahvale meeldivate mural'itega üle teevad. Naersin vastu ja hakkasin minekule mõtlema.
«Jajah, see vend on Grek,» ütles sõber meid ümbritsevale pundile kavalalt.
Grek on teatavasti üks Tallinna kõige aktiivsemaid kirjutajaid, keda kirutakse siiamaani Delfi kommentaariumide sügavuses. Ise ma pole Grek.
Üks pikk 20ndate lõpus või 30ndate alguses pikliku peaga mees eraldus sõbra ütlemise peale pundist ning küsis: «Oled Grek vä?»
Sõpsi naljaga kaasa minnes ütlesin (enda arust üpris iroonilisel toonil): «Jaa, jaa, olen jaa.» Järgmisel sekundil võttis ta mu vasakust õlast kinni ja sisistas: «Kuradi pederast,» või midagi taolist ning virutas mulle vastu silmnägemist. Löök tabas mu prille, mis lõikasid mu kulmu alla kena puhta haava ning seejärel mu näolt maha lendasid. Üllatusest taganesin paar sammu ja astusin ühe prilliklaasi puruks. Ülejäänud punt rabasid kohe tüübi õlgadest kinni, et teda tagasi hoida.
Haavast hakkas sirinal verd jooksma. Mu sõber hakkas karjuma, et ta tegi nalja ning mis, türa, löömamehel viga on. Ühinesin temaga ja sõimasin tüübi näo täis. Lähistel peesitava seljopoisi tüdruk tõi mulle lahkelt taskuräti ning ma peatasin verevoolu, mis oli mu särgile punase polkamustri jätnud. Ikka sõimates sättisin sammud Kalamajas elava sugulase poole, et planeerida, mis edasi teha. Mu neiu nuttis halastamatult. Ise olin ausalt öeldes hämmastunud, et löömamees naljale pihta ei saanud. Praegu tagasi vaadates mõistan – ta pea oli ikka väga piklik. Peale väikest einet sugulase pool sõitsin taksoga traumapunkti ja mind lapiti seal kokku. Veidral kombel ei tundnud ma terve kogemuse jooksul valu. Adrenaliin oli kõik tuimestanud. Natuke infot nuhkides sain teada löömamehe telefoninumbri ning helistasin talle järgmisel päeval. Ta ei võtnud toru. Proovisin sõnumit.