ETNOFUTURISM ⟩ Kauksi Ülle: Eesti ei ole fašistlik riik

Lugesin hiljaaegu lehest intervjuud Ruuben Kaalepiga, kus ta väitis, et ta on etnofuturist. Mulle meenus, et mina olen ka, või vähemasti olin umbes viisteist aastat tagasi, kui me sõitsime koos Kauksi Ülle ja teistega soome-ugri kongressile Mordvas. Aga et etnos on täna mõistena kuum kartul ja Ruuben Kaalep mingite natsiteemadega silma jäänud, tuli mul Kauksi Ülle üles otsida ja üle kuulata. 

Ülle, mul on selline ennetav küsimus, et kas ma nüüd etnofuturistina olen nats?

Kindlasti mitte. Etnofuturism on normaalsus. Soome professor Kari Sallamaa ütles, et see on ainus ideoloogia, mille abil on eestlastel ja teistel soome-ugri rahvastel tulevik üldse võimalik.

Äkki olen siis poolnats?

Ei. Etnofuturism on lihtsustatult rahvuskultuuri tulevik. Sina etnofuturistina oled üks rahvuskultuuri kandjatest.

Kuidas etnofuturism sündis?

Nõukogude aeg sai läbi. Tollane kirjandus oli suuresti sümbolistlik, tsensuurist mööda hiilimaks kirjutati ridade vahele. Arutasime Karl-Martin Sinijärve ja Kivisildnikuga, et milline uus kirjandus olema võiks hakata. Ja mitte ainult kirjandus, samamoodi kunst, moekunst, muusika. Leidsime, et loogiliselt selline, mis põhineb Eesti kultuuri aluspõhjale. Meil on huvi oma kultuuritraditsioonidele olemas, kuna rahvana olime me esimesed eurooplased, kes siia paikseks jäid, ongi meil sellele ka õigus. Mõiste etnofiturism ütles välja Karl-Martin Sinijärv. Ja sellele järgnes siis etnofuturismi manifest ja selle tutvustamised. Üheksakümne kolmandast aastast alustas liikumine laienemist teistele soome-ugri maadele.

See võeti omaks?

Jah, algul läks väga hästi, toimusid suured festivalid, näiteks Udmurdimaal. Hiljem Komis lausa hiiglaslikud, aga siis mingil hetkel tabas Venemaa ära, et see õõnestab nende venestamispoliitikat ja Vene globalismi ja need festivalid keelati ära. Korraldajaid hakati kiusama ja üritused muutusid väiksemaks. Siin Eestis sai muidugi oma tegemisi ja loomisi jätkata.

Ja praegu on see jälle tahaplaanile vajunud?

Kaugeltki mitte, uuem põlvkond on asjaga kursis. Heie Treier kirjutas raamatus «Ülbed üheksakümnendad», et etnofuturism on ainuke Eestis leiutatud filosoofia suund, mis on meilt ka piiri taha levinud. Sellest on jõudu ja innustust saanud nii praegu võõrvõimu all ägavad soomeugrilased kui teised väikerahvad vabas maaimas. Kõik toimib, nii meil kui mujal, ka praegu. Kui Trad.Attack! teeb Anne Vabarna laulule muusika ja see on kuulajate seas minev kaup, kui muusikutena minnakse omakeelseina välismaale, siis mis see muud on kui etnofuturism?

Aga futurism algsel kujul – sellele oli ju omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine, kaasaegse kiire elu ja tehnoloogia keskses keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi kujutamine.

Me ei seostanud etnofuturismi futurismiga, mis algas Itaaliast ja levis Venemaal. Nemad olid nõus tuleviku nimel olevikku hävitama. Meie jaoks oli ja on see rahvuskultuuri tulevik. Meil oli tolleaegse futurismiga ainult nii palju pistmist, et tulid arvutid, ja neil nõukogudeaegsetel ja nõukogude võimuga koostööd teinud suurte tiraažidega kirjanikel tuli nii mentaalselt kui tehniliselt muutuda, osad neist ei kohanenudki.

Ohjaa, mul on ka elus üks trükimasin olnud...

Osa Tartu kirjanikke kuulutas arvutid «satanismi tööriistadeks» ja ütlesid, et nemad arvutitega tööle ei hakka, sest need hävitavad kirjanduse. Mingis mõttes oli neil õigus –valitseva infokülluse tõttu loevadki inimesed vähem raamatuid. Kui Karl-Martin sõnastas ideoloogia etnofuturismiks, siis mina sõnastasin tõsiasja, et kirjandus ei alanud mitte trükipressi leiutamisega, vaid see oli juba enne rahvaluule näol olemas. Me nägime, et tulevad uued info edastamise vormid. Kõik on ajas muutuv ja kohanev ja niimoodi on see ka läinud, seega me nägime kamba peale päris palju tulevikku ette.

Misasja? Etnofuturism näeb siis hoopis minevikus tulevikku?

Võib ka nii vaadata. Rahvaluule, vanad rahvalauluvormid, palved, ballaadilised laulud, mina olen neid vorme päris palju kasutanud, mõttes, et olen neid vanu vorme täitnud kaasaegse sisuga.

Kas niimoodi ajast maha ei jää?

Tuleb vahet teha, millisest ajast. Etnofuturistlik maailmavaade rikastab maailma. See tegelikult vastandub tehniliselt globalismile ja massikultuurile. Massikultuur muutub ise nii kiiresti ja kaotab oma olulisust. Samamoodi kaotab oma olulisuse see mass, kes seda kannab. Eesti punk näiteks on sisult väga rahvuslik olnud ja väga tugevalt nõukogude võimule ja elulaadile vastandunud. Need laulud ja nende tekstid ei ole ajas oma olulisust kaotanud ja nad on olulised ka põlvedele, kes on sündinud pärast nõukogude aega.

Kas siis mitu keelt suus, laulutuules ei või?

Ei või, tuleb välja. On ju küll ütlemisi olnud, et meil ei tohi nii väiksel maal kahte keelt olla. Et me oleme nii väike rahvas, et võru keel võib selle ära lõhestada. Võru keele jaoks ruumi ei ole, aga selle eest on Prantsuse Lütseum ja Saksa Gümnaasium, Inglise Kolledž ja muud sellised. Aga ei ole Eesti Gümnaasiumi, rääkimata sellest, et oleks võimalik lastele võrukeelset haridust anda.

Miks te seal Nursipalus sõdite? Ma saan aru, et paugud käivad – ostke kõrvatropid.

Ostamegi. Suutropid tuleb ka osta. Nii nagu valitsusel on silmaklapid. Nursipalus toimub see, et Eesti riik on võrokatega samamoodi käituma hakanud nagu Venemaa soome-ugri väikerahvastega on käitunud. Rahva ees varjates tehti otsus rekvireerida inimeste majad, lõhkuda kogukond, muuta kahekümne tuhande võrukese elukeskkond tervistkahjustavaks. Mis on hästi ettevalmistatud genotsiid Võru väikese rahva vastu.

Äkki aitaksid vene rahuvalvajad?

Tänan pakkumast, aga tundub, et põlisrahva ja kultuuri kaotamiseks piisab NATO omadestki.

Kuule, riik kohtleb võrokesi täiesti inimlikult. Eesti riik ei kasuta teid varusoadeks, nagu hiinlased uiguure kasutatavad.

Me oleme selle eest ka ääretult tänulikud.

Millest see konflikt alguse saab? Miks üks väike põliskultuur suurele maale ära ei mahu?

Mäletan üht kohtumist setomaal Kersti Kaljulaidiga. Ta oli president ja ta küsis, et aga inimesed, mida te nagu päriselt tahate, ja siis ütles üks põline seto mees talle, et seda, et meie metsad jääksid alles, et me saaksime marjul käia ja seenel, et me saaksime oma metsast ehitusmaterjali ja küttepuid, mille peale teatas Kersti Kaljulaid, et jah, teie tahate niimoodi, aga noored tahavad hästi elada.

Kõik ei mõtle ju nii.

Ei mõtlegi, väga palju oleme toetust saanud, inimlikult tasandil. Lihtsalt kusagilt Põhja-Eestist ja mujalt inimesed saadavad toetuskikirju ja lubavad appi tulla... Aga jah, palju on ka suhtumist, et mis see paarkümmend mahatõmmatud hütti on ja porgand kasvab mujal ka kui Võrumaal.

Kaitsesse pumbatakse nüüd raha, ei kahtlust. Millal kirjanike rahastamise kord tuleb? Siin levis üks tabel, mis näitas, et kirjarahva toetusrahad on üldse eelviimasel kohal? Kas tuleb kirjanikele ka kergem aeg?

Ei kunagi. Kirjarahvas on liiga sõnakas ja kui sellele veidi õhku anda, tuleb hakata nende esitatud küsimustele vastama.

Mida sa sõnavabadusest arvad? Postimehes nõudis mõned päevad tagasi keegi jurist, et neid, kes seal Narvas eesti keelt kõnelevaid inimesi fašistideks sõimavad, tuleks karistusseadustikuga kolkima asuda. Põlisrahva vastu panevad nad genotsiidi toime. Äkki Eesti ongi fašistlik riik?

Ei ole. Ja ei peaks inimesi karistama. Inimestel on frustratsioon, kooroonaajast, nüüd see sõda otsa. Fašistiks sõimamine on ikka puhtalt hariduslik küsimus.

Ja nüüd olete ametlikult teel põlisrahvaks? Üsna etnofuturistlik käik, ma ütleks.

Jah, ammu oleks pidanud. Sest see, mis toimub, on see, mille eest hoiatas Kaplinski juba 20–30 aastat tagasi. Et võim dikteerib alati oma seadused ja rahavood ja ideoloogia ja kui tal on vaja, siis ka seda, kellel on õigus eksiteerida, kellel mitte.