MINA ELASIN SIIN ⟩ Aburi. Hundid söövad sind siin ära

Olen pärit Virumaalt Aburi külast, mis asub Väike-Maarja kihelkonnas, endises Porkuni vallas. Tegelikult on sealt pärit mu isapoolne suguvõsa. Mina sündisin Tartus, elasin linnas 15 aastat ning pärast seda kolisin Tallinnasse.

Aburi küla jaguneb kaheks. Üks osa, nõndanimetatud “suur” küla, jääb Rakvere maanteest Porkuni suunas. Suur-Aburi on, nagu geograafid ilmselt määratleksid, tänavküla. Teine osa, nõndanimetatud “väljatagune”, jäi Pandivere-Kadila suunda. Meie talu asus välja taga. Rakvere maanteele oli sealt poolteist kilomeetrit. Kevadtalvel, kui päevane päike oli tekitanud lumele kõva kooriku, sai mindud ka otse üle välja, mis oli veidi lühem teekond. Väljatagune oli hajaküla.

Talu oli ostnud vana-vanaisa, kui ta XIX sajandi lõpus Peterburi lähedal Gattšina piimafarmis kogutud rahaga Eestisse tagasi tuli. Minu lapsepõlves elasid seal vaheldumisi kaks vanaema, algul isapoolne ja pärast emapoolne. Isapoolset vanaema käsitati põliselanikuna ning temast peeti lugu, nagu oli lugu peetud ka vana-vanaemast, kes pärimuse järgi võtnud ämmaemandana vastu kõik välja taga sündinud lapsed. Olen mõelnud, et näiteks Langemetsade suurtalu pere lugupidamine võis põhineda sellel, et mu vanaisa, kes sel ajal töötas Virumaa prokurörina, päästis pere 1941. aastal küüditamisest. Oma küla inimesed hoidsid kokku.

Kooli ega poodi Aburis enam ei olnud. Kaks korda nädalas tuli suurde külla autolavka, aga kumbki vanaema seal käia ei armastanud. Eriti emapoolne vanaema, kes oli Tallinnast pärit, suhtus külainimestesse teatava võõristusega. Külainimesed ostsid lavkast muuhulgas suurtes kogustes vormileiba, mida söödeti lehmadele. Nii tuli odavam. Inimestele tõid vanaemad toidukraami kas Väike-Maarjast (viis kilomeetrit) või Rakverest (20 kilomeetrit). Mõned toiduained nagu piim, munad, mesi, vahel ka liha, tulid oma külast. Buss käis mööda maanteed umbes kümme korda päevas. Emapoolne vanaema ei teretanud bussipeatuses teisi inimesi, mida loeti ebaviisakaks käitumiseks.

Rakveres käidi tihti poes seepärast, et seal oli varustatus toidukaupadega Väike-Maarjaga võrreldes parem. Näiteks pastilaad, mida ma väga armastasin, Väike-Maarjast ei saanud kunagi, Rakverest aga küll. Mulle meeldis sisseoste teha ning seda ka lubati. Kord juhtus Rakveres Tallinna tänava toidupoes järgmine lugu. Müüja oli venelanna, kuid rääkis eesti keelt üldjoontes korralikult. Aga kui ma küsisin datleid, tekkis sulg. Seda eestikeelset sõna müüja ei teadnud. Emapoolne vanaema, kes jälgis toimuvat distantsilt, taipas olukorda ja ütles valju häälega: "Finiki". Müüja tänas vanaema ja naeratas talle. Vanaema oli tsaariajal Tallinnas teeninud vene ametniku perekonnas ning rääkis vene keelt perfektselt. Oma kunagistesse leivavanematesse Kantsevitšitesse võis ta suhtuda üsna kriitiliselt. Kui Kantsevitšite teismeline poeg oli hakkama saanud mingi pättusega, käskis isa tal püksid maha võtta, voodisse kõhuli heita, ja peksis teda koerapiitsaga, nii et veri väljas. Vanaema ei kiitnud sellist kasvatusmeetodit heaks.

Rakveres oli meie tugipunktiks Marguste perekonna kodu aadressil Tartu tänav 57. Pereema Anna Margus oli kaugelt sugulane. Tema mees oli Augustin Margus, endise Rakvere nahavabriku direktori poeg. Viimase standardid olid kõrged. Kui abikaasa oli kodunt ära, siis ta ise toitu ei valmistanud, vaid läks sööma Rakvere tol ajal ainsasse restorani Tallinna tänavas. Augustin Margus kandis silmapaistvat hoolt oma füüsilise vormi eest: suusatas, jooksis ja nägi 60-aastaselt välja very fit. Ta kandis hoolt ka minu isamaalise kasvatuse eest ning korra veendus rahulolevalt, et sellega on kõik korras. Anna ja Augustin käisid koos Alutaguse metsades (bussiga). Vahel võeti mind ka kaasa. Teekonnad ulatusid kuni Muraka rabani (üle 10 kilomeetri Pastimäe bussipeatusest). Anna korjas metsas marju, mis Augustin hiljem bussi peale tassis, ja mees püüdis Rannapungerja jõest kala. Anna müüs korjatud marjad Rakvere turul ning sellega kindlustas perekonna heaolu. Meie saime Marguste juures vajaduse korral alati ööbida. Anna oli sotsiaalselt tundlik. Alutagusele ja sealt tagasi ei tahtnud ta sõita Tallinna bussiga, vaid kohalikuga. Anna ütles, et Tallinna bussiga sõidavad ainult peened inimesed, mitte temasugused marjanaised.

Tundub, et väljanägemisele pandi tol ajal üldse suuremat rõhku kui praegu. Vihmaste ilmadega oli Aburi väljataguselt suurele teele pääsemine ilma poris sumpamata praktiliselt võimatu, nii et jalas pidid olema säärikud. Aga isapoolne vanaema võttis kodunt kaasa uhked linnakingad ning vahetas säärikud kingade vastu vahetult enne suurele teele jõudmist. Seal oli üks põõsas, kuhu ta säärikud kuni linnast tagasitulekuni peitis, kui neid uuesti vaja läks.

Olmetingimused Aburis olid tänasega võrreldes kohutavad. 1960. aastatel polnud talus töökorras kaevu. Kuivõrd tegemist oli Pandivere kõrgustiku tipuga, siis mingit looduslikku veekogu lähemas ümbruses ei leidunud. Joogivett toodi ämbritega naabritelt. Pesupesemiseks koguti vihmavett, kui vihma tuli. Sauna ei olnud. Saunas käidi laupäeviti naabrite juures. Posti järel tuli käia suures külas. Helistada sai vajaduse korral suures külas asuvast Uue Elu kolhoosi keskusest, kui oli tööaeg. Raha selle eest kolhoos, tõsi küll, ei võtnud. Elekter juba oli, kuid pinge kõikus, ja kui õhtul tuled äkki tuhmimaks muutusid, ütles vanaema pahaselt: “Näh, Krihvli Hilda [naaber] on jälle triikmasina sisse lülitanud.”

Suurelt teelt välja taha viiv tee oli väga halvas seisukorras. Autoga seda mööda sõita vajas teatavaid oskusi. Eestiaegsetel kaartidel on tee tähistatud, kuid vanemate inimeste hinnangul polnud tee korrashoiuga pärast sõda tegeldud. Kui Uue Elu kolhoos oli liitunud Väike-Maarja kolhoosiga, mille esimeheks sai andekas majandusmees, juudi rahvusest Boriss Gavronski, tehti tee korda.

Kui loen, mida Valdur Mikita kirjutab eestlastest kui metsarahvast, meenub mulle alati isapoolne vanaema. Vanaema käis metsas nagu kirikus. Kui töötegemisest küll sai või muidu tuju paha oli, ütles ta mulle: “Lähme metsa.” Ja läksimegi, tavaliselt ilma igasuguse sihita. Korilust ma ei mäleta, ilmselt Aburi metsas eriti seeni ja marju ei kasvanud. Metsas olid okastraataiad, mis tähistasid naabervalduste piire. Metsas kasvasid orhideed. Aga vahel oli tarvis puude küljest hankida taela, mida vanaema kasutas mesilaste pidamisel vajalikus lõõtsas suitsu tekitamiseks. Paar korda käisime ka Kadila poes, kui Väike-Maarjasse või Rakverre sõita polnud tahtmist. Mulle küll meeldis bussiga poes käia. Paari bussijuhti ma nägupidi isegi tundsin, nii et teretasime. Bussid olid väikesed ning võisid olla puupüsti täis, eriti need, mis tulid Rakverest hilise hommikupooliku paiku, kell 11:15 (Tamsalu buss) või 12:15 (Simuna buss). Eks inimesed sõitsid hommikul linna poodi või asju ajama ning tahtsid seejärel koju tagasi saada.

1980. aastatel, kui püüdsin Tallinnas edutult tegelda korterivahetusega, sattus üheks potentsiaalseks äripartneriks Väike-Maarjas elanud perekond. Kui selgus minu suhe Aburi külaga, ütles naine mulle üsna hästi meelde jäänud lause: “Ega korralik inimene sinna elama enam ei läheks.” Isapoolne vanaema oli mulle rääkinud väljataguse ajaloost. Palju olnud talusid, millest polnud enam mingisugustki märki. Juba nimetatud Langemetsade pere kolis oma uhkest majapidamisest (maakividest laotud kõrvalhooned, viljapuuaed, klaasveranda ja plekk-katusega häärber, mootoriga töötav kaev) suure tee äärde kolhoosi poolt ehitatud kortermajja, sest talvel oli välja tagant “tsivilisatsiooni” pääsemine liiga tülikas. Langemetsade noorperemehel oli auto, ent ta kasutas seda vist üks kord aastas. Selle pere saatus näitlikustab mulle üsna hästi Eesti maaelu ääremaastumist. Langemetsade majapidamisest pole tänapäeval enam midagi järel.

Suure teega paralleelselt kulges Väike-Maarjast Rakverre teine tee läbi Pandivere ja Kadila. Seda teed pidi aeg-ajal kasutama, mis tagas parema bussiühenduse näiteks Tartu või Kiltsiga, kus sai ümber istuda rongi peale. Aburisse pääsemiseks tuli siis kindlas kohas metsa vahel paluda bussil teha lisapeatus. Ei mäleta, et sellest oleks kunagi keeldutud, ent ükskord ütles mulle bussijuht enne mahaminekut: “Hundid söövad sind siin ära.” Kui küsisin vanaemalt, mis jääb Kadila teest Viru-Jaagupi poole, vastas vanaema: “Seal on raketibaasid.” Ja olidki, kuid nendega polnud mingeid kokkupuuteid. Pärast Vene vägede lahkumist Eestist raketibaasi hooned rüüstati. Kadila teed talvel suure lumega korras ei hoitud, nii et sealsed bussid käisid mööda suurt teed. Ei kujuta ette, et tänapäeval oleks võimalik bussiliiklusega teed nädalateks hooletusse jätta.

Üheks meie naabriks oli Kalevi Linda, kes oli noorena saanud välgutabamuse ning selle tagajärjel oli tal tekkinud nägemishäire, kuulmishäire, ja ta lonkas. Linda kartis paaniliselt äikest, kuid see hirm leevenes, kui teine inimene asus ta kõrval. Isapoolset vanaema ta usaldas, nii et äikese lähenedes lonkas ta kiiresti meile. See iseloomustab vanaema suhtumist teistesse inimestesse, kus juhtsõnadeks olid kaastunne ja hoolivus. Linda sai kolhoosilt pensioni kaheksa rubla kuus. Riiklik pensionisüsteem tol ajal kolhoosi liikmetele ei laienenud. Miinimumpalga suuruseks oli 60 rubla kuus. Vanaema pension oli vist 50 rubla.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.