100 LÕUGA ⟩ Nr 7-8. Nüüd on metallraamidega prillid ja rohkem ta minu üle naerda ei tahtnud
Nüüd on metallraamidega prillid
Üheksas klass, kuldsete üheksakümnendate keskpaik. Kaunis kevadilm. Jalutasime klassivend Mihkliga* kodukandi paneelikate vahel, suundudes kuhugile, kuhu üheksanda klassi poistel asja oli suunduda. Vastu jalutas teine klassivend Ivan*. Ivanil tekkis tema jaoks õigustatud küsimus, ma ei mäletagi, kas tal oli vaja raha või suitsu või lihtsalt sporti à la «peksa on, suitsu tahad?».
Mina ja Mihkel olime oma klassi oivikute ja kuivikute klikist. Meie pundist on tulnud tähtsaid ministeeriumitegelasi, kõrgemate õppeasutuste juhte, energeetikafirmade asefüürereid jms. Ivani seljataguses olid mitu aastat istumajäänud Puiatu karastusega poisid. Praeguseks kes surnuks joonud ja süstinud, kes vangis, kes parklavalvur. Tõsine klassivõitlus ja noh eks Ivan tõenäoliselt oma sootsiumi ees kannuseid teenimas oli.
Mul on siiani probleem sellega, et lihtsamad inimesed tahavad minu peal oma mehisust tõestada – ma olen enamusest inimestest vähemalt pool pead pikem. Mihkel, tajudes olukorra füüsiliseks muutumist, eemaldas ennast kiirete jooksusammudega situatsioonist. Ei ole talle seda kunagi pahaks pannud, oleks ise samuti toimetanud, aga teadsin, et Ivan jookseb minust kiiremini ja kauem. No väike rüselus ja Ivani paremsirge poolitas mu ninajuurel minu plastraamidega prillid. Ma ilma prillideta saan enam-vähem aru, kas on öö või päev. Kui sinna lisada silmadesse valguv veri, siis minust enam vastast ei olnud.
Füüsiliselt ma olin temast tugevam, aga vilumus loeb – mina olin ikkagi hea poiss ja see oli mu esimene kord kakelda. No võttis mind nupuvõttesse ja küsis, kas ma annan alla. Milline rüütellikkus. Valikute puudumisel ma otseloomulikult alistusin. Ohtrast verest ehmunud Ivan tegi ka kiiresti sääred. Kes ei tea, siis näopiirkonnas ja otsaesisel oskab ka pisem kriim hirmutavalt ohtralt verd anda. Lonkisin sõna otseses mõttes löödult koju, hoides prillipoolikut käega silma ees, et näha, kuhu ma lähen. Naabrinaine, kellega trepikojas trehvasin, oli minu verist lõusta nähes ikka päris hirmunud.
Emaga arutasime teemat pikalt. Uute prillide kinnimaksmiseks Ivani perel raha ei olnud. Kool oli Ivaniga niigi hädas nagu lits lapsega (ta jäi üheksandat klassi kordama). Politsei ütles, et nemad poisikeste müramisega ei tegele. Vanemad saatsid mu ema lihtsalt pikalt ja no mis pedagoogiat sealt ikka oleks tulla saanud. Kasuisa peksis Ivani niisama hobikorras ja ema oli enamasti nii kaine, et suutis poja nime mäletada. Täiesti tõsimeeles tõusis pereringis küsimus palgamõrvast, aga selle jaoks ei olnud jälle meie perel raha.
Nädal hiljem, kui prillipoest oli uus silmanägemine kätte saadud ja sain kooli naasta, oli minu sõnum järgmine – nüüd on metallraamidega prillid, neid sa s*tt nii naljalt pooleks ei löö ja järgmine kord tuleb ausam jõukatsumine. Tundus, et oli õige reageering, kuna edaspidi ta rohkem jõudu katsuda ei üritanud. Seljatagune tal ka tõmblema ei hakanud, ju neil olid omad kevadised probleemid kooli ja veel üritada üritavate vanematega.
Pärast sõjaväge vaatas Ivan taevasse, mina väravast välja, olime temaga tegelikult päris head sõbrad. Lihtne vene hing, üks hea kaklus saabki meesterahvaid ainult lähedasemaks teha.
Ja rohkem ta minu üle naerda ei tahtnud
Eesti Kaitsevägi. Ajateenistus. Hilised üheksakümnendad. Võluv linnake kauni kodumaa kõige maalilisemas kandis. Mina, stoiline maailmarahu, üritasin elust läbi kulgeda kellelegi ette jäämata ja ka kannuseid teenimata. Meie rühma tiblad kutsusid mind Paganeliks (inspireerituna Lembit Ulfsakist «Kapten Granti otsingutes»).
Ja siis oli meil üks kohalik poiss. Liigne mõttehiilgus teda kunagi ei vaevanud. Talle meeldis kõik, millel olid rattad all ja mille kallal sai näpud õliseks teha. Talle meeldisid noored ja temast veel lollimad tüdrukud – ta päriselt sebis väeossa sisse enda juurde garaaži miskeid kohalikke 13-aastasi tütarlapsi. Me rääkisime talle kriminaalkaristusest ja sellest, mida temaga vanglas tehakse, aga ta ei tahtnud uskuma jääda. No ja lihtsa poisina meeldis talle naerda.
Olime teenistuslikult parajad vanurid, aga hommikune ülevaatus oli jätkuvalt püha toiming, kust viilida ei tohtinud, aga pidi. Tolle aja talvevormi kutsuti vist mingi aeg Balti jaama jäneseks. Tol oli keskpaigas üks pingutusnöör, mille sõlmejätkud tuli korrakohaselt kuhugile sügavustesse peita. No, aga kui liigset liigutamist ette näha polnud, piisas ka korraks sõrmega torkamisest, et näha poleks.
Hommikune rivistus/ülevaatus. Pealiskaudsel vaatlusel kõik viksid ja viisakad poisid –saapad läigivad, lõuad on siledad, kuskilt midagi ei ripne ega tilpne. No lähemalt vaadates on kõik peale saabaste (saapa kõrgläike pihta oli meil ametialane uhkus ja sotsvõistlus) tegelikult päris porno lõdva emmiga. Seisame juba karbis, kohe tuleb käsk platsile marssida, et isakesed veeblid saaksid nägu teha, nagu nad kontrolliks meid (jätkuvalt, me olime vanakesed).
Sealt edasi hommikusöök ja muud regulaarsed toimingud. Aga noh ülbelt valesti ei tohtinud midagi olla. Ja vot sel hetkel hakkab Mõhk* minu vormilt seda pingutusnööri välja tirima. Minu esmane reaktsioon oli: «Türi linn, sa n*kud?!?» Tema esmane reaktsioon minu reaktsioonile oli: «Hahaa, höhöö, hõhõõ!» Ilma mõtte ja plaanita paremsirge irvitaja alumise mälumisliigendi pihta. Täiesti üllatas, kui kaugale suudab inimese lõualuu külgsuunas liikuda, kui toda õigesti mõjutada.
Kui algselt oli ainult minul mure, et miski nöörikese pärast minul ajusid puuderdatakse, oli nüüd probleem tervel rühmal. Kui lõuamõjutamise jälg liiga kiiresti nähtavaks muutub, oleme kõik kollektiivses ekskremendis. Sõdurite omavahelise vägivallaga oli lähiajaloos tõsiseid probleeme olnud ja kõik ülemad lihtsatest seerudest kuni kooliülemani olid meile pühalikult lubanud, et kui juhtub – ribadeks n*kume, kõiki!
Sõjavägi oli toona veel selline õiglane organisatsioon – üks pidurdas, sugutati kõiki. No ühesõnaga naerutuju oli kohe ja kollektiivselt läinud. Õnneks maapoisi nahk oli paks või löögi nurk vale ja rivistuselt pääsesime puhtalt. Mõhk peitis ennast paariks päevaks garaaži tööülesannete taha, kuniks kerge sinjak taandus. Rohkem ta minu üle naerda ei tahtnud ja tiblad mind ka enam Paganeliks ei kutsunud.
Mõhk on jätkuvalt kodukandis õlinäpp, tore pereisa ja naerda meeldib talle ikka. Mina peale seda õnneks kedagi rohkem lööma pole pidanud.
* Nimi muudetud, tegelik nimi autorile teada.
100 LÕUGA
Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.
Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile toimetus@ypsilon.ee: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.
Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!