KIRJANIKEKÜLA ⟩ Meil on plaan eesti kirjanduse päästmiseks

Seoses hiljutise eesti kirjandusele pühendatud lipupäevaga, mil kirjanikud oma murede ja rõõmudega taas korraks pildile pääsesid ja mille puhul presidentki ilusasti vaevaks välja öelda võttis, et vaid eesti kirjanduse kaudu sünnib eesti vaim ja mõte, leian, et president on ikka üks hea inimene. Siit saab ainult paremaks minna.

Ega kirjanikud ju tihti meelde ei tule. Kirjanike liit ja kirjanikud on alarahastatud kultuurimaastikul eelviimasel kohal. Aga äkki ongi eesti vaim ja mõte juba kirjanduse kaudu ära sündinud ja kirjanike töö on tehtud? Egiptuse orjadest sündisid näiteks püramiidid, orjad on kõik kaduvikus, aga Egiptuse riik teenib ammuse orjatöö pealt tänasel päeval rohkem kui kunagi varem.

Eesti kirjandus on väike ja hajutatud. Mõtlen, et mis oleks, kui riik annaks kirjanikele ühe väikese inimestest tühjaks jooksnud Võru, Valgamaa, või miks mitte Kohtla-Järvel paikneva külakese. Kirjanikeküla. Kirjanikud saaksid omanimelise pisikese haldusüksuse, sisuliselt loomeresidentuuri. Kirjanikeküla aga annaks juba inimestele turundada nagu Lottemaad, Elistvere loomaaeda või Jääaja Keskust.

Esiteks saaks kirjanikud linnapildist ära, järjest enam kaasajastuva linnapildiga, rattateede ja rohealadega kirjanikud ei sobitugi. Kirjanik istub harva jalgratta selga, rohealal hakkab ta õlut jooma ja pärast magab seal end välja. No mitte muidugi kõik, mõned viisakamad võtavad plakati selga ja hakkavad keset linna laenutushüvituse pärast protesteerima.

Kui inimesed Lottemaal käivad, miks nad Kirjanikekülas ei peaks? See oleks siis nagu suuremas osas isemajandav teemapark, iga kirjanik ehitab sinna oma tegelaskujude põhjal atraktsioon, mida ta turistidele müüb. Mihkel Raud näiteks teeb kuhugi niiskemasse kohta tegevusplatsi «Musta pori näkku», Õnnepalul oleks mingi liivane koht, kus turistidega mandalat teha, Hargla võiks Kirjanikekülas apteeki pidada, Melhiori nimelist, müüb kirjanikele alkaseltserit ja näitab keskaegseid piinamisriistu...

Kui me hakkame vaatama, kust eesti kirjarahvas pärineb, siis jõuame ikka sinna, kus ärkamisaja tegelased oma toimetusi toimetasid. Carl-Robert Jakobson, Jannsen, Koidula ja teised. Aga nüüd on eesti rahvas ammuilma ärganud ja viimastele äratajatele tuleks kaasaja kontekstis mingi uus toimetulekuviis luua.

Võrdlusena – Egiptus ja Saudi Araabia on kirjasõnas väga uhked oma beduiinikultuuri pärandile, reaalselt aga ei ole beduiinidega suurt midagi peale hakata, need ei haaku kaasaegse elukorraldusega, ei abiellu egiptlaste ega saudidega, ei huvitu kaasaegsetest hüvedest ja elavad oma väikestes pilpakuuridest koosnevates külakestes oma jumalakartlikku elu. Egiptlased häbenevad neid, beduiinide juurde nad meeleldi väljasõite ei organiseeri, nende külastamist tuleb tavaliselt ise reisikorraldajalt nõuda.

Aga ikkagi hoolitseb riik oma beduiinide eest. Neile võimaldatakse täiesti tasuta magedat vett, nad saavad riigi poolt tasuta elektrit ja lisaks on neil näiteks Siinai poolsaare Saudi-Araabia poolsel küljel asuval looduskaitsealal ainsatena õigus endi tarvis kalapüügiga tegeleda.

Paralleel on ilmne, egiptlased pärinevad beduiinidest, Eesti Vabariik ärkamisaja kirjarahvast. Kumbki ei ole oma oma jäänukite üle liiga õnnelik, aga midagi pead sa nendega ju ometigi tegema. Seega võiks Eesti Vabariik ka Kirjanikeküla elanikele natuke tasuta elektrit anda, vähemalt seni, kuni nad bitcoini kaevandama ei hakka. Veel võiks neile läpaka akusid anda ja näiteks riigi metsa alt kütteks hagu ja käbisid korjata lubada. Seda kõike seni, kuni nad oma külast välja ei roni.

Kirjanikekülas võiks kehtida eriõigus müüa alkoholi öösel kella kümnest hommikul kella kümneni – see hoiaks kirjanikud päeval selgemad, kui muu ilmarahvas tuleb neile külla ning annaks ilmarahvale põhjust külastada neid ka öösiti.

Kirjanikeküla oleks ka keskkonnasõbralik, poleks enam tarvis kirjanike järelt linnaruumi renoveerida ja edaspidi ei pea kirjanik ise oma tossava autoga üle vabariigi raamatukogudes ennast näitamas käima, kuna lugejad saabuvad Kirjanikekülla ise, suurte tellitud bussidega, veedavad sisuka teadmisi ja mida kõike täis päeva, ja jätavad kirjanikekülla tarbitud teenuste eest raha.

Väike eesti kirjandus haldusüksusena mõjuks oluliselt suuremana kui läti või leedu kirjandus. Eesti keele filoloogid käiksid suvepraktika ajal lugupeetavamaid kirjanikke hooldamas ja Kirjanikekülas tekkinud folkloori korjamas. Ka politseikonstaablit pole Kirjanikekülla vaja, kirjanik on tark inimene, tema pikka viha ei pea, ta saab üldiselt ise aru, mille eest ta vastu hambaid sai.

Perearstikeskust pole samuti Kirjanikekülla vaja, Eesti üks menukamaid kirjanikke Ants Rootslane on ühteaegu ka terapeut. Ta on juurelnud isegi koroonaviiruse teadvuse üle ja kinnitab, et viirusega on võimalik kokkuleppeid saavutada. Rootslane oleks Kirjanikeküla terapeudina super, kui ta näiteks Kivastiku käest molli saaks, suudaks ta end ise jälle kiiresti korda teha. Kivastikuga on palju raskem kui koroonaviirusega kokkuleppele saada.

Kivastikule ja Sauterile peab muidugi mingi rahunemisvõimaluse jätma ja tõenäoliselt väikese kinnipidamiskoha looma, aga karistusajad oleksid maksimaalselt mõnetunnised ja väike punane vein vereloomeks ning vabatahtlikust lühikese seelikuga teadmisjanuline filoloog võiksid kah ruumi interjööri kuuluda.

Mingid rahulikud ja mõnusad kirjanikud-poeedid nagu mina, Vadi, Kaus, Kruusa, Raud, Rooste ja Aleksejev, võiksime suvel Kirjanikeküla lehmale heina teha. Midagi peab inimene ju tegema. Igal suvel ehitaksime kirjanikekülla lehmasitast vabadussamba ja see meenutaks, kuni sügisese vihmaperioodini taaskord seda vaimu ja mõtet, mille kohta meie armas president lipupäeval nii kenasti ütles.