Kohv. Smuuti. Keedumuna siraka ja soolaga. Viimased paar nädalat iga hommik. See on üks umbes viiest-kuuest meelishommikusöögist, mida roteeruvalt tarbin. Päev on rikutud, kui pean selle asemel midagi muud sööma. Võib-olla peaksin end kuidagi sellest rutiinist välja tõmbama, et august välja saada. Ärkan jälle liiga hilja. Nüüd ma ei saagi teada, kas kogu päev on nii hall või ainult see osa, kui ma üleval olin.

Kes palju teeb, see palju jõuab. Kes midagi ei tee, see jõuab ülivähe. Vähemalt on mul mu hommikurituaal. Misasi see rituaal üldse on tänapäeva kontekstis ja veelgi enam? Mis hetkest muutub igapäevane elus olemise praktika rituaaliks? Kas millegi tavapärase teadlik kordamine muudab selle rituaaliks? Vaim küsis mu käest pärast raadios inteka salvestamist, kas tean mingit kohta, kus saaks üritust korraldada. Tahaks katsetada. Ütlesin, et kirjuta Vent Space'i.

Paar kuud hiljem. Vent Space'is rituaalid. Jaanuari teine pool. Ei saa enam aru, kumb pool on üleval, kumb all, kumb täis, kumb tühi. Ei tea, kumb kõva metafoor siinkohal kõvem oleks, kas see, kui ütlen, et taevas on sama hall kui maas vedelev autoheitgaasiga segatud lumi või vastupidi. Idee rituaalist intrigeerib, sest mõtlen, kas oleks võimalik end kuidagi siit reaalsusest minema loitsida? Vaim rääkis mu saates külas olles ka sellest, et Tallinna skeenes on teatav tuimus või apaatsus. Keegi ei mässa, kunst ei ole eriti poliitiline.

Vibe: Tülitsen peikaga ja torman hilinedes läbi sopase linna, kus kõik on tuttav, kus kunagi kedagi uut ei kohta, kus iga nurk on tuttav ja lõputu talv alles algas. Enne sisse astumist näen tänaval eksi, kes vältis mind, kuni avastas, et on polügaamne, ja ühel hommiku jõudsime kuidagi minu juurde, keetsin talle boršisuppi ja ta silitas mu nägu, ütles: hea, et tulime, me kumbki ei tahtnudki enam tantsida, vaid küsida, kuidas sul läinud on??? Hommik tuli ja me kumbki ei tahtnudki enam tantsida, vaid öelda üksteisele: sa oled ikka samasugune, sa lõhnad ikka veel täpselt samamoodi, selle inimese moodi, kellega koos me ükskord peaaegu Pirital oranži merre ära uppusime, kellega koos me jooksime, arvasime, et ühes suunas, aga lõpuks olime nii kaugel üksteisest.

Sanna tuli mingi aeg tagasi Berliinist Eestisse, lendas skeenesse, rääkis seksuaalsusest ja muudest tabudest avalikult ja ja tõi sellega uut õhku. Tahtis kohe ja kõike. Sai ka. Nüüd töötab Müürilehes. Vaim õpib EMTAs improvisatsioonimagistris, on sündinud Kanadas, mõlemad vanemad on eestlased. Kui ta suvel Tallinnasse jõudis, teadis järsku kogu linn, et kuskilt ilmus välja inimene, kes tegeleb eksperimentaalsete vokaaltehnikatega. Kuidagi on need kaks nüüd kokku saanud ja kutsuvad Vent Space'i projektiruumi rituaalile. Kuigi ürituse kirjeldusest aimdub, et kavas on riitus, milles on võimalik kuidagi osaleda, siis tegelikult istume kõik rahulikult ja vaikselt ringis. Mulle sobib. Sest olen väsinud ja kes ikka tahab minna rahulikult õhtul kunsti nautima, et siis avastada, et pead selle kunsti hoopis ise tegema.

Vaim ja Sanna lajatavad kahekesi, lendavad peale ja teevad umbes 10 asja korraga. Loevad, räägivad, vestlevad. Seksist, surmast, ökoloogiast, igatsusest, ühest suurest orgiast, kus maa ja taevas liituvad ülendavaks ühteks. Peost, pidudest, armastusest. Armatsevad oma hellade ja tugevate ja kleenukeste ja lihaseliste kehadega. Hõõruvad end üksteise vastu moel, mis paistab loomulik, justkui ei oleks see vaid selle performance'i jaoks ellu kutsutud olemine. Ei tea, äkki ei olegi. Liiguvad, tantsivad, hõõruvad. Mulle sobib, sest esiteks, Vent Space ongi katsetamiseks ja kui sa teed umbes õiges suunas 10 asja, siis üks neist ikka pihta läheb. Peab minema. Kurb oleks, kui ei usuks sellist asja.

Võluv on teose juures loogika, et ei seksualiseerita endid ega endi kehi, vaid mõtteid ja sõnu. Mitte igasuguseid mõtteid ja sõnu, vaid mõtteid ja sõnu tihti hingetu mateeria kohta ja suunas. Meid ümbritsevale skeenele omistatakse suguaktile omaseid kvaliteete ja vastupidi.

Mantrad, mida meile vaja on:
«Let's get unconscious.»
«You absolute construction site.»
«I'm past it.»
«oh SkinTouch we're all fucked.«
«They're going to take me apart and its going to be sexy.»

Õhtu jooksul koorub välja Vaimule ja Sannale omane spirituaalsus, mille nad ise käesolevast kokku on keevitanud. Mis on rituaal kunsti kontekstis, igapäevasusest puhtaks roogitud ruumis, mis peaks oma nelja valge seinaga avalduma absoluutse kontekstitusena? EKA tudengid ütlevad tavaliselt oma teose kohta «meditatsioon» või «rituaal», kui ei tea, mida muud oma segasusele kalduva perfoka kohta öelda. Komisjon on nõutu. Kui rituaal, siis rituaal, ei saa ju kuidagi ette heita inimesele tema väärastunud kaasaegset spirituaalsust, mis manab midagi, mis on segu popkultuurist, teispoolsusest, mingit sorti ettekujutusest, milline võiks vaimsus olla.

Vaimu ja Sanna rituaal on päriselt. Ja publik on selles kontekstis spirituaalsuse manifesteerimise tunnistajaks. Ka kaasas, ei ole ebavajalik, vaid pigem ettekääne, et midagi saaks üldse toimuda. Sanna ja Vaimu korraldatud õhtu on proov kasutada teksti ja selle esitamise kaudu viia end ülendatud seisundisse.