TOMMYBOY INTEKAS ⟩ Reedel avati ARS Kunstilinnakus rahvusvaheline helikunstifestival «Seintel on kõrvad». Intervjuu Erik Alaloogaga

Erik Alalooga Foto: Janno Bergmann
Copy

10. veebruaril kell 18.00 avatakse ARS Kunstilinnakus rahvusvaheline helikunstifestival «Seintel on kõrvad». Iga kahe aasta tagant toimuma planeeritud sündmus koondab esimesel aastal nii kodu- kui välismaiseid artiste, kelle peamiseks väljenduskeeleks on heli. Jäika kuraatoripositsiooni vältivas programmis esitlevad autorid nii interaktiivseid, osaluspõhiseid, tajupõhiseid, asukohaspetsiifilisi kui ka kontseptuaalseid teoseid.

Kunstinäitusel osalevad kunstnikud: Therese Frisk (SE), Kaisa Maasik & Gerda Nurk (EE), Kat Austen (DE/GB), Katrin Enni (EE), Madlen Hirtentreu (EE), Mari-Liis Rebane, Jaanika Arum & Helen Västrik (EE), Taavi Suisalu (EE),

Performance programmis esinevad: Sabotanic Garden (FI), Yuri Landmann (NL), Simonas Nekrošius (LT), THRVS (Matthias Kampf, AT), Sister Clara (PT), Katrin Enni (EE), SSSS (Sten Saarits ja Sven Sosnitski, EE), Mari-Liis Rebane, Jaanika Arum & Helen Västrik (EE), Erik Alalooga (EE), Janno Bergmann (EE)

Festivali koduleht: www.seintelonkorvad.ee

Festivali korraldajateks Erik Alalooga ja Sten Saarits, festivali toetavad Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kultuurkapital ja ARS Kunstilinnak.

Kuna Erik valmistus festivaliks Vaskjala Loomeresidentuuris, siis kasutasin suurepärast võimalust uurida tema tegemiste kohta.

Tere Erik! Kas teed tihti residentuurides tööd?

Pean tunnistama, et pikalt resideerunud kuskil väga ei ole. Eks neid kunstnike, kes sellise rändamisega 10-15 aastat on elanud ja toimetanud mööda maailma on päris palju. Täna Eestis, homme Lõuna-Koreas. Sellistele jään ma ikka kõvasti alla, viimati veetsin kuu aega Prantsusmaal pea 14 aastat tagasi. Nädalasi sutsakaid on ette tulnud rohkem, aga tavaliselt need seotud mingi projekti lõpetamisega. Vahel mõtlen, et peaks rohkem tegema aga ma pole selline sariresideeruja.

Sinu loomingus on kesksel kohal heli ja masinad, tihti sellised suuremõõtmelised ja raskest rauast. Minu loogika ütleb, et see nõuab veidi testsugust töökoda kui tavaline ateljee. On sul selline “peakorter” või koht kus oma asju ehitad ja testid?

Hetkel ARS- i kunstilinnakus on mul selline pesa olemas, eks ta päris pisike ruum on, käega puudutad lage ja võimalik, et see kajastub ka otsapidi mu loomingus. Ruumi võimalused või töötingimused annavad omad piirid. Kui vaadata 10-15 aastat tagasi, kui tegutsesin Polymeris, siis seal oli mul kasutada 120 ruutu ja sai ehitada suuri masinaid, raskeid, rauast ja mida tuli vedada mitme mehega. Ehk sealt tuli ka põhjus muudatuseks, tõmbasin oma selja ära kapitaalselt ja see pani mind pöörduma kergemate materjalide poole ning samuti teen nüüd oluliselt väiksemaid aparaate. Aga eks paar kohta on veel olemas, kui millegi suurema ehitamisega vaja tegeleda. Näiteks EKA-s, kus ma töötan ja Viljandis on ka säilinud üks selline pind Koidu Seltsimajas. Niisiis on mul selliseid kohti mitmeid ja ei kujutaks hästi ette, et saaksin oma kunsti kuskil nurgas, väikese kirjutuslaua taga teha. Tõsi, esimese lockdown ajal hakkasin elektroonikat kokku tinutama ja siis piisas kirjutuslauast ka (naerab).

Ahaa, kui see pandeemia siinmail vaba liikumise ja inimkontaktid kinni keeras, siis kostus lohutuslaule stiilis, et ongi käes parim aeg loojatele sisekaemusteks ja parimate ideede genereerimiseks-teostamiseks. Minu kogemus ütleb, et loomisenergia oluline osa on tagasiside publikult ja see osa oli ju väga piiratud. Kuidas sul see aeg möödus?

Eks see esimene osa oli selline vastuolulisi tundeid ja mõtteid tekitav aeg. Kui näiteks aastas tuleks neli kuud, kindla alguse ja lõpuga periood, olla sellises eraldatuses aga samal ajal sissetulek säilib ja muud elumured-kohustused ei paina, siis võiks ju sellise osa igasse aastasse sisse kirjutada (naerab).

Aga teisest küljest hirmutas teadmatus, palju jutte rääkis uuest reaalsusest, kus tulevikus elamegi tubastes tingimustes ja igasugused inimkontaktid lähevad nii miinimumi kui võimalik. Minu kunst on ikkagi suunatud publikuga samas ruumis olemisele, kõik need online-striimingud ja... ma tahan inimesena olla teiste inimestega samas ruumis nii publiku kui esitajana. See kohalolu tajumine on mulle oluline.

Laiemas perspektiivis, mingitele edasilükkunud asjadele see vist isegi oli viljastav. Näiteks olin viimase kümne aasta jooksul soetanud igasuguseid elektroonika jubinaid, natuke pusinud ja siis sahtlisse tagasi lükanud. “Koduaresti” ajal võtsin kogu kupatuse uuesti ette ja õnnestus lõpuks neist isegi täitsa häält tegevaid sünte kokku tinutada. Ehk võin öelda, et tegin ühe väga pikalt oma aega oodanud tegevuse ära. Aga niipea kui tavaline ilmaelu taastus, põgenesin elektroonika juurest mehaanika juurde kohe tagasi!

Lugesin just Sandra Jõgeva kirjutatud eelmise 2022. aasta Eesti kunstielu kokkuvõtet ja seal toodi välja ka sinu “Vabastatud masinad”, lisaks olen märganud, et sa oled viimastel aastatel päris jõuliselt eksponeerinud enda väga eksperimentaalset helikunsti ja korraldanud mitmeid suuremaid taolise muusikaga seotud sündmusi. Samuti on laiemas maailmas taoline eksperimentaalmuusikal põhinev kunsti tegemine järjest suuremat hoogu kogunud, kas oskad kommenteerida, millest see tuleneb?

Üks põhjus on ehk materiaalsete ressurside nappusest tulenev vajadus teha loomingut ise ehitamise kaudu. Ja teisalt tekib igasugust selliseks iseehitamiseks suurepäraselt sobivaid jäätmeid, ära visatakse hulgaliselt kõikvõimalike materjale ja instrumentide detaile, mida saab millegi täiesti uue ehitamiseks kasutada.

Heaks näiteks tooks ehk ühe reisi Rootsi, kus leidsime mitme elurajooni keskelt spetsiaalsed soojendusega kasutatud aga täiesti töökorras kodutehnika kogumise majakesed. Inimesed ei viska näiteks ära vana kodukino süsteemi mitte sellepärast, et see oleks katki, vaid nad on ostnud uue ja vana tõstetakse nö. ukse taha. Sealt võtsime kaas terve hunniku monitore ja kõlarisüsteeme, mis sobisid meile ideaalselt kasutamiseks. Teine näide on ehk mitmed Aafrika riigid, kuhu veetakse tohutul hulgal igasugu Euroopa päritolu tehnoloogilisi jäätmeid, mis on loodusreostuse seisukohalt väga rõlge, aga igasugu DIY (isetegemise - toim.) koha pealt jälle puhas kullaauk. Kohalikud panevad neist juppidest kokku kõike, alates telefonidest kuni autodeni välja, igasugu ulme süsteeme.

Kindlasti on oma osa eksperimentaalse helikunsti ja muusika juures protestil. Selle peavoolu muusika, domineeriva maitse, jõujoonte vastu. On publikut ja loojaid, kes ei taha lasta sellel poolel domineerida ja eks see müramuss annab sellele osale elamusi, mida peavoolu «ilu» ei suuda pakkuda. See toores energia ja ettearvamatus on haarav, teistsugune esteetikaga ja kõik muu lisaks. Ja tundub, et neid sellist alternatiivi pakkuvaid sündmusi, kohti ja publikut tuleb tasapisi juurde. Selle kõige taga olevat väljendusjõudu ei ole võimalik lavastada või teeselda ega ka ehedust.

Mul on järjest süvenev tunne, et igasugune subkultuursus sellises vormis nagu esines 80-ndate lõpust kuskil 2K esimese kümnendi lõpuni, on surnud. Erinevad skened istuvad oma mälestuste otsas ja midagi uut massiivset pole asemele tekkinud. Mis see «underground» üldse tähendab tänasel päeval? Kas internetiajastu «võttis teki pealt» kõigel ja igasugune salapära, müstilisus on täiesti kadunud?

No eks see internet on täna ju inimõigus (naerab). Samas näiteks möödunud sügisel Berliinis tuuritades, toimusid meie sündmused mitmes erinevas kohas, millel ei ole ei kodulehte ega absoluutselt ühtegi veebist leitavat kirjeldust ja ometi tuli kohale igal pool korralik publik, kes mingil viisil olid nende sündmuste kohta kuulnud.

Paljud neist kohtadest on mitteametlikud klubid või baarikesed ja nad ei tahagi, et neist teatakse muul viisil kui suust suhu info levimise kaudu. Arveldamine käib sulas ja muu selline, samas võib kindel olla, et sündmustele jõuab kohale ainult kõige huvitatum publik ehk see on omamoodi publiku kvaliteedi kontrolliks. Ehk siis selline «pime» underground on suurlinnades täiesti olemas, elab ja kohati õitseb. Ja suhtlus selles sektoris korraldajatega on peamiselt telefonipõhine. Kohti tuleb ja lähe, aga info levitamise viisid jäävad ikkagi inimeselt inimesele ja välditakse teadlikult igasugust striimimist ja taolist. Berliin on muidugi ka selliste liikumiste ja allhoovuste toimimise koha pealt parim näide.

Aga mis seis Eestis on? Kui võtta ükskõik, milline kohalik alternatiivsema muusika žanr, mis veel paar kümnendit tagasi toimetas üpris elavalt ja kohati ka publikurohkelt ning huvilised leidsid sündmused üles ka ilma internet abita. Ja enamus alternatiivset skene oli ikkagi vastandamine tuimale ja tühjale raadiopopile, täna on kiire tuntus, «meeldimised» ja «järgijate» kogumine põhiline ühtviisi nii popis kui alternatiivsemas muusikas. Kas vaimsus ja inimlik otsesuhtlus on olulisuse kaotanud?

Eks natuke meie talupojalik suhtumine, et kui hein pole lakas ja kartul salves, siis kandlelugu väntama ei hakka, mängib ka oma rolli. Sellist minnalaskmist või nagu, et ma olen 70-aastaselt ikka veel punk... Hiljuti just arutasime tuttavaga, et tihti kuuleb väljendit endine punkar. No kui keegi kasutab sellist väljendit, siis ta pole ju kunagi punkar olnudki!

Mis puutub undergroundi täna, siis eks see on muutunud rohkem pop-up sündmuste suunda, mingid statsionaarsed kohad, mis sellisele kultuurile orienteeruvad igavesti ei kesta üldiselt. Eks ma ise korraldan sama moodi, leian koha, paremal juhul on seal mingi võimendustehnika olemas ja paari – kolme päevaga on sündmus ette valmistatud ja läbi viidud. Kui peaks 24/7 mingit kohta rentima, siis mulle tundub see lõpuks kinnisvara omanikule lõputu rõõmu valmistamisena, kulude tasa saamiseks ei piisaks kuus korra toimuvast sündmusest ja iga õhtu arvestatav mass kokku meelitada on ka väga kurnav.

Aur läheb kommunaalide ja muu peale lõpuks. Minu muusika tegemise setup mahub hetkel ära kohvrisse ja selliseid kohvriga ringi rändavaid tegelasi on päris palju, saan tihti uurivaid kõnesid, et sooviks teha kontserti või perfoomantsi, kas oskad mõnda kohta soovitada? Mingi aja pakkus sellist võimalust MIM Stuudio, kes võttis taolisi rändureid nö. jooksu pealt kostile, Grafodroom tuleb meelde – selline 20 kuni 25 inimest mahutav koht.

Tänase seisuga tuleb sellist kogu aeg olemas olevat kohta ikkagi otsida ja pikemalt tegevusi plaanida. Jah, on mitmeid klubikesi tekkinud aga nendes domineerib pigem peo panemise muss, helieksperimenteerimist ja helikunsti oma programmidesse väga ei pikita. Samas ühekordsete kontsertite jaoks midagi nagu leiab, näiteks uus Kuku, kus on korralik lava ja helitehnika olemas. Kokkuvõtteks võib vist öelda, et seltskonnad ja siin-seal toimuvad sündmused on olemas, puudub aga laiemalt tuntud tõmbekeskus. Samas vist see mitmeaastane kriiside jada soodustab ka pigem nomaadlikust helikunsti vallas.

Millega Vaskjalas tegeled?

Kuna siin toimetab minu hea sõber ja kolleeg Janno Bergmann, siis meelitasin ta kampa mõtte abil, et teeks midagi, mida me kumbki pole varem teinud. Ja kui see idee teostub korralikult, siis plaanime seda publiku ette tuua 10.veebruaril algaval minu enda ja Sten Saaritsa organiseeritud helikunstifestivalil “Seintel on kõrvad”, kohaks ARS-i Kunstilinnak.

Häkime, lammutame ja paneme uuesti kokku ja vaatame, mis sellest tuleb! Keskseks tegelaseks on üks vana robottolmuimeja. Kui senini levinud suhe masina ja inimese vahel on olnud ideeliselt, et masin on inimese teenistuses siis seoses tehisintellekti tõusuga on masinal inimest üha vähem tarvis. Mina olen masinaid võtnud inimestega võrdselt ja enda tehtud masin on minu moodi – ebatäiuslik, logisev, vahel aeglane. Ja sellel masinal on mind vaja, ta võib laguneda või muud olukorrad, kus pean teda «päästma» ja mul on vaja masinat, et teha helisid ja muud, oleneb siis kunsti kontekstist. Selliste mõtete kallal Jannoga siin maadleme ja katsetame.

Oled sa tegelenud ka helide programmeerimisega?

Ei ole, mind on alati huvitanud mehaanika ja füüsilise ehitamise kaudu instrumentide või helimasinate loomine. Nii palju elektroonikat kasutan, kui näiteks kitarriplokkidest lasen signaale läbi või lisan mingeid efekte helidele. Eks see mingil kujul on ka programmeerimine aga olen aru saanud, et selline arvutiga tegemine lihtsalt ei sobi mulle ei vaimselt ega füüsiliselt. Mind köidab ebatäius masinates, see teeb nad inimlikuks.

See klassikaline inimese masina suhe, et parem masin annab meile suurema konkurentsieelise – parem masin, parem mina. Kunsti kontekstis on pigem põnev just ebatäiuslik või vigaselt funktsioneeriv masin. See lisab ootamatust ja tekitab kontrollimatult erinevaid helisid või kujundeid, minu jaoks on see lõputu mängumaa ja ammendamatu võimaluste väli.

Viimased aastad on toonud aktuaalseks erinevad virtuaalgaleriid ja NFT-kunsti, viimasena tehisintellekti (AI) loomingu massidesse jõudmine, mingi hetk oli tunne, et kõik sotsiaalmeedia kunstihuvilised alustavad oma päeva käsklusega AI-l teha mõni pildike. Mis sina arvad nendest ilmingutest või on see natuke nagu veebiporno, et raskel ajal kärab kah?

Ma ei oskagi sellist hea – halb skaalal mingit hinnangut anda, tehniline progress on paratamatu ja kui midagi on juba kasutusele võetud, kasvõi mugavuse pärast, siis sealt tagasipööramist.. no ei tule ette.

Küsimus on pigem balansis, uued tehnoloogiad on alati üks võimalik viis tarbimiseks, tegemiseks jne. Iga uue ja huvitava meediumiga on kaasnenud see hädakisa, et kõik varasem kaob pauguga. Raadio pidi välja sööma kontserdid – ei söönud, film pidi tapma raadio – no ei tapnud ja nii edasi. Ometi mängitakse Beethovenit ikka samade klassikaliste instrumentidega ja täismajadele, raadiojaamu on tuhandeid rohkem kui nende tekkimise ajal ja inimesed käivad kinos filme vaatamas, Netflix läbi pisikese nutiekraani on lihtsalt uuem võimalus teha sama. Ma usun, et me oleme ikkagi füüsilise kohalolu kaudu kogemise nii tugevalt evolutsiooni käigus endale sisse ahminud, et see ei muutu niipea.

Lõpetuseks – millist muusikat sa ise meelsasti kuulad?

Selles suhtes olen igav inimene, kui oma Spotify viimase aja listi vaadata, eile kuulasin Metallicat, enne seda Vivaldit. Mõned nädalad tagasi olin Kino lainel, vahel tõmbab hoopis Lõuna Ameerika või Aafrika muusika. Samas kui on vaja igasugune muusika loogilisus peast välja saada võin vabalt kuulata mingisugust kriginat ja kolinat, lihtsalt suvalist masinate või loodushäälte salvestisi. Oleneb meeleolust või millisesse meeleollu tahan jõuda.

Tänud meeldiva vestluse eest ja head festivali!

Kunstnikuga vestles Toomas “Tommyboy” Tilk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles