TRIIN TASUJA ⟩ Meil on reeglid sõjas, aga miks ei võiks neid olla ka armastuses?

Sügav ilu ja traagika näivad olevat lahutamatud. Alandamine on olemuselt emotsionaalne, aga väga põhjalik alandus ka armistav. Domineeritu jätkab domineerija agressiivset teadmist, ning sellise valemi puhul pole vahet, kas tegu on teadvustatud või teadvustamatuga: vägivald on inimese loomuses, sest enesekaitse on automaatne reaktsioon. Küsimus on ainult selles, mille eest ja mis olukorras end kaitstakse. Armastus saab olla nii kontroll kui kontrolli kaotamine korraga.

Tähelepanu jagamise perioodide katkematus on armastuse kui sideme hoidmise suur eeldus – kuigi mitte peamine, on see argipäevadega mõõdetav mastaap, mis tõendab suhtesisest tegelikkust. Kokkupuute kvaliteet saab tunde tasandil aga teistsugused omadused, mis saavad või ei saa ületada kvantitatiivset. Need aetakse mõnikord segamini nagu juhtub seksi ja armastusegagi.

Kvantitatiivse armastuse näide on surija või haige hooldamine tema igapäevaelus. See tagab inimväärikuse, mis on humaanne miinimum. Ent hoolitseda või hooldada ei saa kuigi edukalt vastu tahtmist, ilma sisemise pühendumuse ja leppimiseta. Elu algus ja lõpp nõuavad neid omadusi eriti palju, eriti algus. Selle juures on omakorda oluline vahet teha tahtel ja võimekusel, analoogselt kvantiteedi ja kvaliteediga.

Kvalitatiivse armastuse näide on romantilises armastuses sisalduva ilu õilsus. Võrreldes olmeliste kvantiteetidega on selle 3D maailma kokkupuuted mitte nii vajalikud, ent nende harvgi olemasolu on sedavõrd erilisem, sest puudutab nähtamatut sisimat. See on armastatu pilk ning tema puudutuse automaatne pehmus, mis on iseenesest väljunud mõtlemise kontrolli alt. See pole lihtsalt kire loomalik metsikus, vaid ka nimetu taju, mis on alati armastajate vaheline saladus, mille sõnadesse panemine saab ainult kirjeldada, suutmata määrata põhjust.

Žižek on üldse öelnud, et kui sul on põhjus kellegi armastamiseks, siis see ei ole tegelikult armastus. Tema väite usutavust tõestab psühhoanalüütilise teadmise taust, sest psühhoanalüüs tegeleb armastuse vaatlemisega läbi selles sisalduvate korduvate sotsiaalsete reaktsioonide. Armastamine on sotsiaalsete reaktsioonide ahel ja praktika suhete kogemisest ja nende väljendumisest.

Jäin hiljuti sõbraga poolnaljatledes arutlema selle üle, et lähisuhetes võiks olla reeglid, millest kõik samamoodi aru saavad, et igasugu romantiliste suhete jamasid vältida (öeldagu mida tahes, fakt on see, et meie suhted sõpradega ja nendega, kellega seksitakse, ei ole samasugused, mistõttu taanduvad viimased siin romantiliseks armastuseks). Praegu sellele järgi mõeldes tunduksid taolised reeglid, isegi kui neid saaks kirja panna, ebavajalikud neile, kellest koduvägivald on kaugele jäänud. Meil on reeglid sõjas, aga miks ei võiks neid olla ka armastuses?

Kokkulepete puudumine teebki subjektsuste kokkupõrked armastmises lahinguväljaks. Välistest reeglitest olenemata on ilmselt ka tegelik sõjaline lahing hoopis midagi muud sellest, kui sõjas mitte käinutele paistab. Ja kui armastamise armistavatest kogemustest on ebapopulaarne avalikult rääkida emotsionaalselt tõsiseltvõetavas foonis, siis vähemalt sõja traumadest saab juba mõnikümmend aastat rääkida post-traumaatilise stressihäire kontekstis ka sotsiaalses mõttes. Kuid kas sellest on kasu? Kas keegi ütleb sõtta minevatele poistele ja meestele välja, et sa tuled tagasi sandina, isegi kui sa millegagi füüsiliselt pihta ei saa? Sest inimese arusaamine ja taju inimlikkusest ei saa kunagi samasugune olla pärast seda, kui ta on teise inimese tapnud või korduvaid tapmisi ja surma pealt näinud. Ükskõik, kus otsast vaadates on sõja pidamine üks osa kultuurilisest standardist, see on legaliseeritud vägivald ja tsiviliseeritud tapmiste ette valmistamine, mida nimetatakse nunnuks “julgeoleku tagamiseks”. Mida kõike ei suuda inimene endale ära õigustada kultuuri nime all.

Normaalne kodu ja vanemad ei ole ka ilmselge vägivalla puudumisel midagi muud kui see, millega me normaalsust mõõtma hakkame. “Normaalsuse” mudeli järgi on võrdväärsed lähisugulase aastaid kestnud seksuaalne väärkohtlemine ja voodiääres muinasjutu lugemine. Lapsel ei ole valikut oma emotsionaalse keskkonna suhtes ja perekonna mudel ei ole ideaalselt terve idüll naisest ja mehest, kel on x-arv lapsi. Ka selle näite sees saavad selle liikmed elada elusi, mis kunagi teisteni ei jõua. Väga konkreetselt on meil probleem siiski armastamise järjepidevuse küsimuses näite juures, milles laps (kui ta on lõpuks suutnud oma julguse kokku võtta ja oma valehäbist üle olla) pöördub oma lähima inimese poole ja adresseerib temaga toimunut ning talle vastatakse: see ei ole võimalik, sa reageerid üle ja mõtlesid selle välja. Tolle lapse maailm laguneb koost – on loodud samasugune sant nagu luuakse inimese tapja poolt.

Ellujäämise strateegiate loomine toimub lapses loomulikult. Nii eelneva, kui ka paljude teiste näidete puhul tähendab see metoodiliste viiside välja kujunemist, kuidas oma tõelisi emotsioone täielikult eitada – ning sealjuures elada illusioonis, et kõik on korras. Õuduste blokeerimine illusiooni nimel on toimetulekumehhanism, et inimene ellu jätta, ent see taandub kahes suunas korraga sisuliselt sama loogika järgi: individuaalne mälu unustab trauma toimumise akti ning kollektiivsel tasandil luuakse lugusid armastusest, mis inimesi ühendavad. Ajalookirjutus võib endas need kaks kokku siduda ja nii me elamegi rahvusidentiteete ja laulvat revolutsiooni, aga ka ülegeneratsioonilist traumat, millest meil ei ole isiklikku mälestust, ja sotsiaalsest kihistumisest tekkinud halbu valikuid, mis tehti meie eest. Ka hirmus elamisest võib välja kujuneda harjumus, mis ühendab ühiskonda. Ja ka seda peetakse loomulikuks identiteedi osaks, nagu see oleks “rahvuslik temperament”, kuigi see on sisuliselt siiski keskkonnast tulenevate emotsioonide kogum, mis on järjepidevalt edasi kandunud.

Kusagil on vahe egoismil ja individualisatsioonil. Isiklikult tundub mulle, et minus on viha kõigi naiste meestes pettumise pärast, ja teisalt ka kõigi meeste piiratud võimalused oma emotsioone täpselt väljendada või nendega kontaktis olla. Niimoodi sugudevahelise dünaanimakana vaadeldult on ilmne probleem arusaamatus teise inimese vajadustest. Tänasel päeval saan ma öelda, et armastan ennast rohkem kui keegi teine ja et ma armastan ennast ema armastusest sõltumata, aga tõenäoliselt oskan ma mehi armastada ikkagi nii nagu armastas mind mu ema. See on endiselt mu normaalsuse mõõdik, millel on kaks dimensiooni armastuse tundma õppimisel: kuidas ema armastas mind ja kuidas ema ja isa armastasid teineteist. Võib öelda, et selline inimkogemus on universaalne tuumteadmine, mille kõik mingil kujul (ka lastekodudes) kätte saavad: esmased hooldajad on armastuse etalonid. See, et mõistus ei talleta ratsionaalsel tasandil elu alguses toimunut, ei tähenda, et selle mõju poleks järjepidev. Võrreldes ülejäänud kehaga on aju ainult üks osa mälestuste konserveerimisest, aga nagu on teadlasedki tõestanud: neuroevolutsiooniliselt on emaduse füsioloogia on ka armastuse füsioloogia.

Kas keha saab mäletada aga midagi, mida ta ei tea? Isegi kui jätta siit välja esoteeriline filosoofia ja okultism, siis tuleb rõhutada, et kultuuri mälu ei ole ainult traditsioonide mehaaniline kordamine, vaid usk traditsioonide vajalikkusesse ja õigsusesse. Traditsioonid on viis luua sotsiaalset turvatunnet paljude inimeste seas, kes järgivad samu traditsioone – seega on see üks versioon armastuse järjepidevusest eeldusega, et armastus on sotsiaalsete reaktsioonide ahel. Traditsioone edasi kandes säilitatakse ka surnuid, kes traditsioonide loomise juures olid. Surnud autorid elavad ka raamatutes, mille loojateks nad olid. On seega ilmne, et idee on suurem kui inimene, aga see ei saaks säilida, kui puuduks reaktsioon olnule. Milliseid reaktsioone inimene tunnistab, teeb määravaks selle, mis otsuseid ta vastu võtab. Siinjuures tuleb ka rõhutada, et suurema osa ajast inimene ei mõtle, millise idee tõttu ta oma keha liigutab. Ta teeb iga mingi aja tagant vähe teadlikuma tegutsemisplaani, mis heal juhul on läbi mõeldud, aga liiga harval juhul võtab see arvesse nii suuri dimensioone nagu rahumeelne elu planeedil Maa.

Kui kaks inimest on piisavalt kaua koos, siis moodustavad nad nende nimetamisest olenemata koosluse, mis on omaette terviklik üksus. Nad sulanduvad teineteisesuguseks. Olenemata ka sellest, mis neid teineteise poole tõmbab, saab peamisest sidepunktist lõpuks siduvate omaduste kogum, kuna see on vajalik, et koos olemine, ükskõik, millises vormis, oleks võimalik. Neil on traditsiooni suhtes kaks valikut: järgida või luua. Piisab ju kahest, et luua järgitavaks nimetatav tava. Just siin sisaldub armastuse kõige suurem mõjujõud, sest kahe teineteise mõistmises eelkõige emotsionaalsel tasandil on võimalik käima lükata midagi tõeliselt uut. Või siis teha sedasamustki. Küsimus on selles, kas on võimalik väljuda foonist, milles me armastust tundma õppisime ja kuidas seda esimesi kordi kehaliselt kogesime? Kas on võimalik armastada teisiti sellest, kuidas meid on elu jooksul koheldud – neile teadmistele ja kogemustele vastandumise meeleheite või alateadliku automaatikata? Millistest seadistustest meil võimalik vabaneda on?

Kes teeb meid sellisteks nagu me oleme? Ilmselgelt nõuab vastus sellele ja eelnevatele küsimustele igasugu kulunud harjumuste lahti muukimist, et näha tükke, millest need koosnevad. Aga miks peaks keegi sellega üldse tegelema? Ainult valu ja ebamugavus ning sellest vabanemise tahe saavad midagi muuta. On vaja emotsionaalselt adekvaatset ajendit, et mõistusesse jõuaks muudatuse hädavajalikkus, sest teisiti ei muutu midagi. Trauma on eeldus muuta mustreid, mis traumat tekitavad, kui ei laskuta mustri kordamise pimedasse ahelreaktsiooni. Kui inimene ei taha, et armastuse järjepidevus sisaldaks valulise armastamise taasesinemist, mis segab rahus elamist, siis hakkab ta ilmselt otsima vastuseid ja leidma nende ebaerilisuses nii iseennast kui oma liigikaaslasi.

Võib-olla oleme alles jõudmas ajajärku, kus tunnete tundmisel saab olema autentsuse tõeväärtust ja kaalu, ent inimlikust harmooniast oleme kollektiivses plaanis ikka väga kaugel. Kuni me ei õpi ära tundma iseenda emotsionaalseid vajadusi ning nende eest vastutust võtmist, oleme ikka veel sõltuvad välistest reaktsioonidest iseenda väärtuse suhtes. Sellisel juhul saab

juht olla ükskõik kes, kel vähegi pealehakkamist jagub rääkida meile seda, mida on vaja kuulda, et äratada üles just see tundmise sfäär, mis on meile tuttav – või võõras. Ja mis on võõras, on teadagi ebamugav, ent vähim, mis võõraga teha, on leppida. Vastandumisele energiat kulutades võiks selle ju sama hästi ka tundma õppimisele kulutada.

Kes eksisteerib niisama, intertsist, ja kes eksisteerib, et areneda, on aga valiku küsimus. Kui palju pigistatakse silm kinni ilu tõttu, et vältida selle taga peituvat vägivaldsust, sest kaunis pilt ja mõte veenab inimest uskuma ideaale, mille peale ta pole ise tulnud. Füüsiliselt kaunis inimene taandub sümmeetria ja värvide kombinatsiooniks, mille sensoorne stimulatsioon on sisuliselt manipulatsiooni essents. Mõelda vaid, et kui juba visuaalne representatsioon saab nii suurt mõju avaldada, et kirjaoskus pole isegi vajalik, siis mis veel siis saab, kui ilusale pildile ka populistlike hüüdlauseid lisada? Selle asja nimi on propaganda ja sellega saab popiks teha ka kõige haigemaid ja sisutumaid asju.

Emotsionaalne toetus on midagi muud kui emotsionaalne valideerimine. Kui emotsionaalne toetus on seotud sotsiaalse kuuluvustundega, mis on inimesele kui liigile omane, vihjates sellele, et osa inimeseks olemisest tähendab sotsiaalset kuuluvust, siis valideeritusest sõltumine vihjab enesega toimetulematusele. Vaimse tervise säilimise ja taasatamise suur komponent on eelkõige emotsionaalse turvatunde olemasolu nii iseenda kui teistega viibides, mis on samaväärne baasvajadus nagu toit ja peavari. Seni, kuni suurem osa ühiskonnast ei saa nende väärtuste täide viimisest samamoodi aru, säilivad konfliktid.

Aga lahknevus iseenesest lähtub iseendaga toimetuleku meetodite võimalustest ja eelistustest. Meil on vabadus valida, kuidas eesmärgid teostuvad, kuid me ei saa poliitilistest ega esteetilistest valikutest olenemata kunagi unustada, et me oleme samast liigist – ja seega ei tohiks me ka unustada, et meil on kõigil päeva lõpuks samasugused vajadused. Ükskõik, kui ilusad või koledad on näod ja mõtted.