K10VN ⟩ Kirjandusõhtu «Viimane neljapäev» – 10 aastat poeetilist kaost ja kõik ühe inimese nartsissismi tõttu

Tallinn-Pärnu maantee, aasta on 2013, 12. jaanuar. Raadiost mängib saade «Kuri karjas», kus Olavi Ruitlasel ja Kaur Kenderil on külas räppar Põhjamaade Hirm. Sõidame naisega Pärnusse, et esineda Maarja-Magdaleena Gildi kirjandusõhtul. Ma olen kolmandat kuud töötu, habe kasvab ja lõng on peas. Kuskil Märjamaa kandis küsin ma endalt, et miks käin ma teiste inimeste korraldatud luuleõhtutel endale ajapilu ja tähelepanu nurumas? Tegelt võiksin ju ise ürituse korraldada, siis ei pea ennast kunagi esinejaks kirja panema ega teiste tegemistele clout'i tootma. Seda momenti võib pidada kirjandusõhtu «Viimane neljapäev» eostamiseks.

Olen tolleks hetkeks esinenud oma luulega väga vähe, ühe käe sõrmede peal loetava arvu vast: keskkooli lõpus mingil jõuluaktusel, ülikooli kevadpeol ja paaril korral Kultuuritolmu luulelaval. Kõik ülesastumised on okeikalt läinud, ent mul on alati olnud tunne, justkui trügiksin ma kellegi teise lavale. Viimane kord kui mõtlesin esineda, oli «Kuri karjas» luuleõhtul 2012. aasta sügisel, aga seal ei suuda ma ennast kuidagimoodi kokku võtta ja avaldada soovi lavale tulla. Hakkasin ühesõnaga juba enne lavale minekut sittuma, peod olid niisked ja ema spagetid keerlesid kõhus.

Pärnu kirjandusõhtuga on teine lugu – sinna peab ennast eelnevalt registreerima, muidu esineda ei saa, ja pead pileti eest maksma. Igal luuleõhtul on enamasti omad staarid, Pärnu omal on sel korral tuntud luuletaja Contra. Mina ja muud värsisepad oleme nii-öelda soojendajad. Ka see ei ole mulle eriti meeltmööda. Olen ma siis vähem inimene kui Contra? Ka mul on mõtted ja riimid, ka mina väärin sama palju tähelepanu. Ning mis saab siis kui nii-öelda staarluuletaja on halb (Contra oli väga hea), on sel soojendajate-peaesinejate dihhotoomial mõtet? Aga eelkõige mõtlen ma ikkagist selle peale, kuidas mina saaksin esineda vaid enda seatud reeglite järgi.

Neid mõtteid peas keerutades veendun aina enam, et Tallinna tagasi jõudes peab alustama pealinnale sobilikku kirjandusõhtut. Eostamisest endast on vähe, mul on tarvis kedagi, kes abistaks sünnituse juures, ämmaemandat. Saatuse ja sotsiaalmeedia algoritmide tahtel näeb Pärnu üritusest pilte Madis Ristmägi – «Viimase neljapäeva» seltskonnale tuttav geniaalne luuletaja ja laulja-muusik; muidu tuntud ka kui Levika endine turvamees – ning kommenteerib, et Tallinnas võiks ka midagi teha. Huvitava sünkronisatsiooni korras on ka Madis minu meeltes mõlkumas, sest oleme tuttavad tänu tema orgunnitud luulelavadele Kultuuritolmul, ja tean, et ta oleks know-how ning tutvustega partner ses ettevõtmises.

Jaanuarikuu eelviimasel neljapäeval kohtun ma Madisega Vaimu 1 aadressil asunud Kodu baaris (samas kohas asus eelnevalt Juuksur, peale Kodu baari aega oli seal kunagi Kelm, Õlleteek ja muud kohad, hetkel tegutseb ruumides Fort baar). Madisega on kaasas muusikud Janno Pokk ja Indrek Liit ning neljakesi asume me välja nuputama luuleõhtu «äriprojekti». Esimese asjana on meil selge see, et raha sealt oodata ei ole: võibolla Pärnus on inimesed nõus pileti eest maksma, aga Tallinnas kindlasti mitte. Keegi ei osta isegi luuleraamatuid, kuidas saaksime eeldada, et keegi tahaks mingite amatööride etlemise eest pappi köhida. Kui raha kukub ära, siis saab selgeks ka toimumisaeg: tasuta üritus peaks toimuma kuu lõpus, siis, kui kellelgi niikuinii finantse ei ole. Reede? Ei-ei, siis minnakse pittu ja tõmmatakse rihmadeks. Esmas-, teisi- või kolmapäev? Veidike liiga vara, nädala alguses ei ole viisakas tööle pohmas peaga tulla. Neljapäev? Ideaalne nagu rusikas silmaaugus. Kus kohas? Äkki siinsamas Kodu baaris, sest koht on lahe ja tuntud nii eestlaste, eesti-venelaste kui ka välismaalaste hulgas? Sobib.

Kohtumise põhjal tekkiv konse on lihtne ja meile meelepärane. Teeme kirjandusõhtu, sest esineda saab ka muude šedöövrite kui poeetilistega. Õhtu on tasuta – tule lihtsalt kohale, ole ja kuula. Õhtu pooldab vabadust ja siin ollakse võrdsed, siin ei loe eelnevad saavutused ega omistatud tiitlid. Igaks juhuks otsustame sebida kohale ka tuntumaid luuletajaid, et saaksime nii legitiimsust kui ka reklaami. Marko Mägi sobib vä? Väga hea, läheb kirja. Kutsume kohale kõik sõbrad, kes on kasvõi ühe värsireakese kirja pannud – kammoon mees, tule loe midagi. Saame lõpuks kokku mingi kümme esinejat ja oleme valmis laivi lendama. Üks isik tahab esinemise eest raha saada, keeldume sellisest jamast juba eos, see on vaba lava ja kui ei soovi esineda, siis ei soovi.

28. veebruar 2013 toimub sünnitus: kirjandusõhtu «Viimane neljapäev 1.0» näeb ilmavalgust. Või noh, mis ilmavalgust seal keldris ikka saab olla, prožektorikiiritus pigem. Igatahes tunnevad kõik kohalolnud, et midagi on juhtunud, midagi on teistmoodi ning märkamatult toimub järgneval 119 kuul sama asi ja 23. veebruaril võime tähistada 10. sünnipäeva. Kas me tegime midagi enneolematut ja eriti hämmastavat? Ei, me tegime vaba lavaga igakuise kirjandusõhtu, see on banaalne idee, labaselt lihtne konse. Mis meid eristab ja elus hoidis/hoiab on see, et me: tabasime ajahetke, kui keegi teine ei korraldanud sellist üritust, ja täitsime lihtsalt tühja koha turul; ei sidunud ennast ühegi konkreetse kohaga, sest kohad lähevad kinni, aga inimesed jäävad; tekitasime lava, kus esinemisjärjekord ei sõltu staatusest, vaid sellest, mis numbri järele saad sa oma nime kirjutada. Ja kõige tähtsamaks eristavaks teguriks võib pidada järjekindlust – kõik muud asjad võivad muutuda, aga kuu viimane neljapäev ei kao kusagile ning sellega püsib teadmine, et kusagil on mingid lüürilised gängsterid oma vemmalvärsse pritsimas.

Kirjandusõhtu «Viimane neljapäev» sünnipäeva üritus toimub 23. veebruaril Fort baaris, aadressil Vaimu 1.

Mattias Lehtmets K6VNi esimestest aastatest:

Esimesed aastad olid rajud. Peale seda kui esinemishirmust väriseva käega üle sain, olid K6VN'id nagu reivid. Oli palju segaseid hetki, oli palju laulu, tantsu ja luulet. Ja pult mängis plaate. Seltskond oli selline hipi-grunge'i stiilis boheemlased, kes nagu ei peakski kunagi tööle minema, pidu kestis vahel 03:00-ni öösel. Andekad vabakutselised kunstnikud. Palju väga meeldejäävaid karaktereid nagu Mihkel Roolaid, kes hetkel ansamblis Surin.

Olavi Ruitlane K6VNi esimestest aastatest:

Ma ei mäleta, ükskord oli mingi pime urgas ja ükskord oli õues. Marko Mägi ja asjad :D

Oleks mõttetu lugeda ette kõik kohad, kus me «Viimast neljapäeva» korraldanud oleme, ega enam ise ka ei mäleta. On teadmine, et kirjandusõhtut saab korraldada igal pool, näiteks lambi kohas Harku järve ääres või Astangu metsas. Ajapikku on isegi mingid raskused lõbusateks sekeldusteks muutunud – mäletan, et ükskord läks Polymeri kolmanda korruse mustas saalis tund enne ürituse algust elekter ära. Arve oli maksmata või midagi sellist. Tollal kohta töös hoidnud Marko vedas kõrvalhoonest pikendustega särtsu saali ja selle pealt jooksutasime helitehnikat. Ma tõin poest teeküünlad ning panin trepid ja koridori neid täis. Kohaletulnud imestasid, et issand kui lahe ja romantiline. Tegelt ei olnud lahe, oli hoopiski korralik kasjakk, aga lõpp hea, kõik hea.

On ka teadmine, et Tallinnas elutseb hämmastavaid isikuid, kes on suvatsenud oma sahtlit paotada ja kirjandushuvilisi kord kuu lõpus lõbustada, vahel kurvastada või hoopiski muud emotsiooni tundma panna. Tihtilugu moondub kirjandusõhtu tugigrupi koosolekuks – kord kuus on inimesel korraga vähemalt 50 kuulajat, kellele mingis vormis enda mõtteid ja tundeid väljendada, rääkida ilusaid sõnu või röökida roppusi. Ja kõige lõpuks rahvas veel aplodeerib sulle, et sa neid miskil viisil kõnetasid. 120 kirjandusõhtut, igal õhtul keskmiselt 20 esinejat ning 50 kuulajat, võite ise kalkulatsioone teha palju rahvast «Viimase neljapäeva» mikriga ühenduses on olnud.

Minu suurim rõõm on see, et igal õhtul on olnud vähemalt üks uus esineja, debüteerija, võibolla isegi esimene avalik esinemine. See on väärt järgmise ürituse orgunnimist. Osa inimestest jääb, osa lahkub, osa tuleb tagasi. Mind rõõmustab ka see, et igal korral käib uusi inimesi, et rahvas vahetub pidevalt – pooled eelmisel üritusel osalenutest on kindlasti post-koroona aegadel «Viimast neljapäeva» külastama asunud. Mul on ääretult hea meel, et kui mul mingi neli aastat tagasi korraldamine kopa ette viskas, siis tulid koheselt uued korraldajad, kes ei olnud nõus ürituse hääbumisega.

Lõpetuseks tahan ma öelda, et mina olen rahul – ma tegin ise kirjandusõhtu, kus esineda ja olen orienteeruvalt 120 korral saanud kümme minutit mitmekümne inimese jäägitu tähelepanu osaliseks. See on mingi 20 tundi luuletusi, lühilugusid ja katkeid romaanidest ning sadu ühendusi publikuga. Ma kirjutasin selle loo, et keegi ei hakkaks kunagi mingis Rahvusringhäälingu mälestussaates heietama, kuidas Steven ennastsalgavalt ja üdini altruistlikult «Viimast neljapäeva» korraldas – ei, see oli algusest peale egoistlikel põhjustel. Juhtus lihtsalt nii, et selle käigus said ka paljud teised ennast teostada, ennast välja elada ja leida sarnaste huvidega inimesi. Juhtus lihtsalt nii.