100 LÕUGA ⟩ Nr 6. Peale seda ma mõnda aega Koplis ei käinud
Suvi. 2000ndad. Tallinn, Kopli. Kõlab justkui ilusa kombinatsioonina, aga kõik, kes külastasid sel ajal Koplit, teavad, et see oli ikka omajagu kahtlane kant.
Isegi minu jaoks, kes ma elasin Kalamajas. Olgu, päris 90ndad enam polnud, aga Kopli oli ikka Kopli ja kuigi mul oli seal palju tuttavaid, siis seda paika sagedamalt külastamiseks pidin kõvasti julgust koguma. Ju siis olid hirmujutud oma töö teinud.
Toona, selle loo sündimise ajal, olin ma aga umbes 12-aastane ning Kopliga ära harjunud. Eks seal vahel ikka oli kuulda, et keegi sai peksa ja läks pahasti. Samas minu sõpradega suurt midagi juhtunud polnud. Väikesed kähmlused võib-olla olid, aga ei midagi hullu. Peamiselt olid peksumehed venelased. Ma ei ütle seda niisama, nii see lihtsalt minu kogemuse põhjal oli. Teate küll, siis ikka räägiti, et venelased versus eestlased. Ühesõnaga peksulembelisi poisse ega tüdrukuid mul endal sõpradeks polnud.
Ma ise olin ka rahumeelne tüüp. Tegin pigem sporti ja jooksin ringi või mängisin jalgpalli. Poksitrenni ei kiskunud ja niisama kakelda ka ei viitsinud. Ja siis ma läksin Koplisse ja harjusin seal hängima, tark otsus.
Mingi aeg mul oli muide meelde jäänud, et üks meievanuste venelaste kamp hängib samas kandis, kus meie. Ma ei mäleta, mis selle ninamehe nimi oli, aga oletame, et Vova. Mulle kuidagi tundus, et eks see ole ka mingi ülepaisutatud värk. Mis see teismeline Vova ikka nii hull saab olla.
Ühel päikselisel päeval juulikuus oli üks järjekordne kord, kus me Kopli skatepark'i juures aega veetsime. Sel korral olime kahe sõbrannaga.
Rääkisine seal nendega juttu ja ühel hetkel, mil me kivi peal istusune, möödusid meist üks pealtnäha kaks-kolm aastat vanem tüüp ja ta tüdruksõber. Meie ikka rahulikult rääkisime juttu ja viskasime nalja, kuniks…
Minu juurde tuli see noormees ja ütles vene keeles: «Tere, mina olen Vova.»
Sel hetkel suutsin ma ainult mõelda, et oot-oot, mingi Vova oli ju mingi gängi ninamees. Ega ma kauem mõelda ei jõudnudki.
«Sa ütlesid just mu tüdruksõbra kohta sljuha [vene k 'libu']?» küsis ta minult.
Mina olin muidugi kohmetunud ja ei saanud aru, millest ta räägib. «Ei,» oli ainuke vastus, mille ma suutsin kohe välja mõelda. Siis ma lihtsalt veel üritasin eesti keeles selgitada, et ausalt, ma pole midagi sellist öelnud, aga Vova teatas vene keeles, et ta ei saa aru. Ega mina ka vene keelest ju ometi aru ei saanud. Kuigi Koplis oleks ju võinud. Igatahes sain ma aru, et ta on kuri.
Seejärel vaatas Vova mulle kahtlase näoga otsa, pööras selja ja ma mõtlesin, et ma pääsesin. Aga oo ei. Silmapilgu pärast oli mul tema käe väliskülg ninas ja minu nina lömmis. Jah, ta lõi mind käe välisküljega, olles ise seljaga. Kes üldse lööb nii?
Igatahes seal ma olin, sain nina veriseks selle eest, et ma rääkisin sõbrannadega juttu. Kõlab nagu Kopli küll.
Asi ei olnud aga veel läbi. Vova ütles, et ta tuleb veel tagasi ja mitte üksi.
Mina ei saanud sel hetkel enam midagi aru, helistasin sõbrale ja palusin tema kodus oma nina puhtaks pühkida. Nina puhas, tänasin sõpra ja läksime hoopis kõik koos neljakesi välja tagasi. Kuna aga sõbra kodu polnud kaugel lõuapaigast, siis läks umbes minut ja juba me kohtusimegi Vovaga uuesti.
Sel korral aga mitte ainult temaga, vaid umbes 15 uue Vovaga. Sel korral olid nad kõik vihased ja ma endiselt ei saanud aru miks. Keeruline on ikka see elu.
Siiski ennetasin ma olukorda ja sain aru, et ma pean end kiirelt päästma. Vuristades ning segaselt hakkasin ma eesti keeles puterdama, et ma ausalt pole midagi halba öelnud ega teinud.
Ja siis tuli päästeingel. 15 Vovat ja neist tervelt üks oskas eesti keelt! Ma suutsin talle selgitada, et ei, ma pole kedagi libuks sõimanud. Seejärel läks ta pealik-Vovaga aru pidama. Läks umbes minut, mille peale tulid nad meie poole ja ütlesid, et olgu, me usume, aga et me sind enam kunagi siin ei näeks.
Peale seda ma mõnda aega Koplis ei käinud. Nüüd julgen sinna uuesti minna, sest tundub, et on rahulikum.
100 LÕUGA
Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.
Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile toimetus@ypsilon.ee: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.
Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!