EESTLANE COLOMBIAS ⟩ Osa 4. Loodus ja linnaruum käivad käsikäes

Piinlik on tunnistada, et selle aja jooksul, mil ma Colombias olen elanud, olen väga vähe looduse rüppe ära eksinud. Isegi kõik eestlased, keda siin kohanud olen räägivad lugusid ühest ja teisest seiklusest, mida nad Colombia looduses kogenud on. Samal ajal olen mina nagu linnalaps muiste ja kükitan enamuse ajast meie Medellíni 4. korruse korteris.

Colombia geograafia on erakordne mitmel moel. Riigis, mis on umbes 20 korda suurem kui Eesti, on esindatud 13 kliimavöödet tundrast kõrbeni. Ühelt poolt ümbritsetud Kariibi mere palavuse, savannide ja helesiniste laguunidega, teiselt Vaikse ookeani pooleldi avastama ranniku ja kolmandalt muidugi eksootilise Amazonase vihmametsaga.

Rääkimata sellest, et mööda Lõuna-Ameerikat jooksev maailma pikim Andide mäestik on riigi suurimate linnade keskpunkt, mis on koduks kümnetele miljonitele inimestele, pakkudes igal kõrgusel erinevat kliimat, rohelust ja vaateid. Colombia Andide piirkonnast leiad ka näiteks Tatacoa kõrbe ja Cocora oru, kus on maailma kõige kõrgemad palmid, mis näevad välja, nagu nad oleks välja hüpanud mõnest Navitrolla teosest.

Siin otsid sa sellise sõnajala õit. Foto: Erakogu

Ühe bioloogi unelm

Sellise mastaapsuse ja muidugi asukoha tõttu on Colombia Brasiilia järel kõige liigirikkam riik maailmas. Samas Brasiilia on ka Colombiast oma seitse korda suurem, et seda liigirikkuses võita on pea võimatu. Siiski, Colombias on registreeritud üle 50 000 erineva liigi, mille hulka kuulub 1521 liiki kalu, 528 liiki imetajaid ja ligikaudu 1920 linnuliiki, millest viimaseid on siin riigis rohkem kui Euroopas ja Põhja-Ameerikas kokku.

Juba Medellínis ringi seigeldes võid kohata iga päev erinevat lindu. Olen mina kohanud nii koolibrid kui raisakotkaste laadseid tegelasi, kellest viimastele meeldib hirmsasti mu akna taga ühe puu otsas kükitada ja linnavaadet nautida.

Kui kõik elajad kõrvale jätta ja taimede poole liikuda, siis ka siin on Colombia esirinnas. Eriti orhideede osas, mida on siin riigis üle 4000 erineva sordi. Ega ilmaasjata pole orhidee Colombia rahvuslill.

Ka linnas näed loodust

Tegelikult Colombia looduse kogemiseks ei pea linnast isegi välja sõitma, sest näiteks juba Medellíni linnas sees leidub ainulaadseid ökosüsteeme. Meie maja, mis asub Envigados ühe künka otsas, taga pesitseb üks ämblikuliik, mida ei eksisteeri mitte kusagil mujal maailmas. Seega juba linnas võib iga väike oja, küngas, puu või taim olla maailmas ainulaadne ning olla koduks veel ainulaadsemale isendile.

Kui on soov aga kõrghoonetest ja automürast rahu saada, peab sõitma kõigest mõnikümmend minutit linnast välja ja juba võid sattuda looduskaitsealadele, mida taaskord kusagil mujal maailmas ei leia. Näiteks, kui mu «lemmikust» linnast Bogotást umbes tund aega välja sõita, satud täiesti omaette ökosüsteemi, mida kutsutakse paramoks ja mis asub ainult Lõuna-Ameerikas.

Colombia Andide mäestikus asuv paramo on tõepoolest üks erakordne ja kohati kummaline nähtus. See asub 3500–4100 meetri kõrgusel merepinnast ja mina võrdleksin seda meie oma Viru rabaga, ainult mägedes, kus jalutamist segavad mõned pilvepoisid ja kus näed taimi ja elu, mida mujal ei kohta. Paramo ilu võib näha ühe Colombia režissööri Augusto Sandino’s filmis «A Vanishing Fog», mis isegi linastus 2021. aastal Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivalil. (Siin hoiatus, et seal filmis näeb küll paramo ilu, aga isiklikult arvan, et see ilu oleks väärinud palju paremat lugu.)

Tagasi loodusesse. Samad lood on ka Medellíni ja iga suurlinnaga siin riigis – erinevad temperatuurid, taimed ja elu on kõigest lühikese autosõidu kaugusel. Näiteks Medellíni lähistel asuv Parque Arvi ehk Arvi park asub vaid 30 minutilise metrookaabli sõidu kaugusel (metrookaablitest ja gondlitest peagi lähemalt), mille jooksul näed, kuidas palmid muutuvad okaspuudeks, okaspuud palmideks tagasi ja kuidas 25-kraadisest soojusest saab 18-kraadine Eesti jaanipäev.

Väike küla nimega Jardín, mis on Medellínist 3 tunni kaugusel. Foto: Erakogu

Pargid ja metrookaablid

Samuti leiab erinevaid parke linnade seest, millest mul kõige suurem kogemus on Medellíni omadega. Selles niigi rohelusest pakatavas linnas on igas linnaosas vähemalt mitu parki, mis on omaette arhitektuurilised saavutused ja mis lisavad linnaruumile palju võlu juurde. Lisaks rohelusele on kogu linn ja selle süsteemid hästi üles ehitatud. Pealtnäha kaootilised, aga toimivad lahendused tunduvad olevat selle riigi pärusmaa.

Võtame näiteks ühistranspordi. Siin linnas (tõenäoliselt see ei ole ainult Medellíni põhine) ei kuulu suurem osa ühistranspordist linnale, mille tõttu sõidavad linnas ringi eraettevõtetele kuuluvad masinad, mille graafikuga mina veel end kurssi pole viinud. Puhtalt selle pärast, et juhul kui graafik üldse eksisteerib, siis see on kaootiline. Samas see toimib. Kohalikud sõidavad ja jõuavad alati ühest sihtpunktist teise ja ka meie piiratud kontakt sellega on iga kord positiivne olnud.

Mis aga linnale kuulub, on metroosüsteem, mis hõlmab endas nii metrood ennast kui ka spetsiaalseid busse ja bussiliine, mis aitavad metroopeatusteni jõuda. Metrookaablid tõid Colombia ja just Medellíni aastal 2004 suuremale pildile, sest rakendades suusakuurordi tõstukitele omaseid tehnoloogiaid, lõid nad omaette metroosüsteemi, mis ühendas magalarajooni linnaga ja andis seal elavatele inimestele võimaluse paremale elule.

Medellíni inimesed on metroosüsteemi üle väga uhked, mille tõttu (kui mäletate veel, kuidas selle riigi inimesed puhtust hindavad) on kõik metrood ja ühistransport nii puhtad, nagu oleks just tehasest välja tulnud.

Prado park, mis asub Medellíni kesklinna kõrval. Foto: Erakogu

Üks skulptuur teises kinni

Linnaruumiga jätkates avaldavad Medellíni erinevad lahendused väga muljet. Alustades sellest, et eelmisel sajandil kehtis 10 aastat seadus, mis kehtestas ehitusfirmadele sellise reegli, et nad peavad mingi protsendi oma kasumist või projekti hinnast annetama kas sotsiaal- või kultuuriprojektidele või kinkima linnale kunsti. Nähtavasti valisid enamik neist kunsti, sest väga paljude hoonete ees on skulptuurid, millest üks huvitavam kui teine.

Linn on teinud omalt poolt kõik, et lisaks linnaruumi täiustamisele ja kaunistamisele kasvaks ka elatustase linna erinevates piirkondades. Üks samm, mida nad selleks aastate jooksul teinud on, on linna vaesematesse piirkondadesse erinevate raamatukogude, kultuuri- ja sotsiaalkeskuste rajamine, mis on silmnähtavalt vähendanud piirkondades kriminaalsust ja parandanud ka kohalike elu.

Skulptuur ühe kindlustusfirma hoone ees. Foto: Erakogu

Lisaks, peale vaadates seda võibolla ei ütleks, aga aastal 2013 premeeriti Medellíni maailma kõige innovaatilisema linna tiitliga ja innovaatilisuses on see linn esimeste seas tänaseni. Seda tiitlit toetab see, et Medellín on 30 aasta jooksul teinud läbi täiesti kardinaalse muutuse – maailma mõrvapealinnast on saanud üks idülliline, ilus ja hea paik, kus kõigil on hea elada.

Mis mulle selle riigi juures kõige rohkem meeldib ongi see, et pole vahet, kas lähed Kariibi mere äärde palavust ja merd nautima, Amazonasesse nädalaks vihmametsa avastama või Medellíni linnaelus ja techno-skeenes (mis on muide siin päris võimas) kümblema – igal pool on midagi, mis on külastamist väärt ja loodus käib neist igaühega käsikäes.