Päevatoimetaja:
Margus Hanno Murakas

100 Lõuga Nr 12. Sain lihtsa nalja eest lihtsalt tappa

Prillid olid näkku sirgeks löödud, üks klaas puruks, verd lahmas korralikult. Tütarlaps, kellega mul plaanid olid, tuli mulle appi mind kasima. Foto: Craiyon AI / fototöötlus
Copy

See juhtus 1999. aasta alguses. Olin pool aastat varem tulnud ühest Eesti väikelinnast mõnevõrra suuremasse, kus nüüd ülikoolis õppisin.

Sessiaeg. Rahvas oli eksamite ajaks kodudest ühikasse tagasi tulnud. Jällenägemisrõõm päädis nagu tihti sellistel puhkudel korraliku kräuga. Seda vahetult enne ühe olulise kursatöö kaitsmist.

Panime ühikarahvaga lõbusalt kärakat, valmistusime ööklubisse minema. See, et järgmisel päeval oluline koolipäev ees seisab, kedagi väga ei kottinud.

Õhtu edenedes ja aina rohkem tongi jäädes hakkas suurem osa seltskonnast end klubisse sättima. Aga hoolimata sellest, et kohmetu peaaegu maapoiss, nagu ma olin, algaja ja ludri, ning ilusamaid tüdrukuid ainult eemalt näinud, oli ühikas mulle üks silmarõõm tekkinud ja kuna minu üllatuseks oli sümpaatia vastastikune, otsustasin peole mitte minna ning ühikasse paari-kolme tütarlapse seltskonda nautima jääda.

Hilisõhtune aeg, alko oli oma töö teinud, meeleolu oli ülev. Ühel hetkel saabusid ühikasse kaks minuealist mulle tundmatut kutti. Samuti korralikult joogised. Mida sellised tüübid sellisest kohast muud otsivad kui naisi või kärakat? Nemad otsisid jooki. Enda arvates olin vaimukas, soovitasin neil 3-korruselise ühika 4. korrusele minna. Noh, et sealt saab juua. Need läksidki. Mul oli oma õnnestunud nalja üle hea meel ja olin mehed juba unustanud, aga kui ise veidi aja pärast sammud 3. korrusele seadsin, et tüdrukuid vaatama minna, tulid nad mulle trepil vastu. Mu küsimusele: «No kas leidsite?“ pandi vastuseks korralik pauk keset silmnägemist.

Kamoon, ma tegin ju ainult nalja ja te ei saa sellest lihtsalt aru? Rohkem nad ei löönud, kõndisid minema ja jätsid mu oma sassis silmnäoga omapead. Prillid olid näkku sirgeks löödud, üks klaas puruks, verd lahmas korralikult. Tütarlaps, kellega mul plaanid olid, tuli mulle appi mind kasima. Pesid sõbrannadega mu molli puhtaks ja tohterdasid hädapäraste vahenditega. Vahepeal muu kõrvale natuke oksendasin ka. Polnudki niivõrd vihane kui pettunud – kurat, lihtsa nalja eest lihtsalt tappa saada?

Mingil ajal hakkas meie ülejäänud rahvas ööklubist tagasi saabuma. Üritati mingit kättemaksuaktsiooni kokku panna, aga no otsi tuult väljal, lööjad ammuilma kadunud. Mu naissümpaatia võttis mu selleks õhtuks-ööks enda juurde, ei tea, kas siis haletsusest või minu enda või kurat teab, mille pärast. Seega kujunes sellest väikestviisi Pyrrhose võit – kärss puru, aga no oli ka, mille nimel.

Järgmisel päeval oli olulise kursatöö kaitsmine. Prillid puruks, nägu lõhki, üks silm paistes ja silmaalune rullis. Sain tuttavalt tütarlapselt laenuks prillid ja läksin kooli. Mu etteaste võis päris kummaline välja näha – välimus oli esinduslikkusest kaugel, tibake joogine või vähemasti korralikus pohmakas olin veel ka. Tänini usun, et mu kehvapoolne töö lasti õppejõu haletsusest läbi, ja sain ka oma hädise kolme ainult tänu eelmise õhtu tohkalale.

Peale mu jaoks igati edukat koolipäeva viisin prillid remonti ja seejärel suundusin EMO-sse. Tohter vaatas mu näolapi üle, õngitses haavadest veel mõned klaasikillud välja (neid tuli ühest suurest põsearmist välja veel aastaid hiljemgi) puhastas ja pani korralikud plaastrid peale. Arsti sõnul tulnuks nägu kohe pärast intsidenti õmblema tulla, nüüd polnud enam muud teha, kui armilise näoga leppida. No armid teistpidi ju kaunistavad meest.

Väike epiloog ka. Mõned päevad peale vahejuhtumit sõitsin kodulinna. Ema ehmatas mind nähes ära, aga kogus end ruttu. Kuna pidime mu vanaemale külla minema, tegi ta mulle korraliku grimmi – puuderdas ja möllas, et sinikad ja haavad kinni katta. Õnnestunult, vanaema ei saanud midagi aru, andis mu lahkudes veel taskurahagi kaasa.

Neid kutte ei näinud ma enam kunagi. Ja tolle tüdrukuga läksid ka asjad varsti aia taha. Kui ma toimunust üldse midagi õppisin, siis seda, et võõrastega iga kord möliseda ei maksa ja et alati ei ole vaja enda peal katsetada, kas purjus inimene naljast või milleski muust on võimeline aru saama.

100 LÕUGA

Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.

Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile toimetus@ypsilon.ee: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.

Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!

Tagasi üles