TOMMYBOY INTEKAS ⟩ Vaskjalas tutvustavad oma loomingut residendid Marion Bruinenberg ja Henri Hütt
Pühapäeval, 19. veebruaril 2023 toimub Vaskjala Loomeresidentuuris avatud uste päev. Oma loomingut tutvustavad residendid Marion Bruinenberg ja Henri Hütt.
Marion Bruinenberg on Hollandist pärit kirjanik, kelle kirjatöö keskendub inimliku sideme loomisele, et käivitada empaatia revolutsiooni. Teiseks, võttes kriitilise pilgu meid ümbritsevatesse sotsiaalsetesse, poliitilistesse ja kultuurilistesse küsimustesse, kirjutab ta looduse jõust ning meie rollist ja kohast selles.
Marion Bruinenbergi kandideerimine ühele Hollandi prestiižsemale esseeauhinnale viis mitme kirjastusagentuuri vahelise pakkumissõjani. Tema debüütromaan «Nieuweling» (eesti k «Uustulnuk») ilmus 2022. aastal ja pälvis ajakirjanduses hea vastuvõtu. Vaskjala Loomeresidentuuris töötab ta oma teise romaani kallal.
Tere tulemast Vaskjalga! Kas teed tihti tööd residentuurides?
Tere! Tegelikult on see minu esimene residentuur elus. Samas lähen nüüd peale Eestis viibimist järgmisena Seattle'isse, kandideerisin ja sain kinnituse, et olen vastu võetud. Tuleb põnev aeg!
Milline sinu tavapärane loomise viis on? Mis sinu loomise mootori käima tõmbab?
Minuga on pigem see lugu, et «loomemootor» töötab kogu aeg, pean tihti ennast sundima tuure maha võtma, et pidevalt pähe tulevate uute ideede seas mõtete korrastamist teha ja valida, millega edasi töötan. Ideid tekib täiesti suvalistest olukordadest ja loodan, et saan residentuuris paika loksutada ja lahti kirjutada need mõtted, millest plaanin teha oma järgmise raamatu. Kirjutan ülesse märksõnu ja parimad mõttearendused tekivad jalutades. Kui see osa on tehtud, lukustan ennast tuppa ja asun kirjutama. Selline on mu tavapärane viis.
Lugesin sinu tutvustusest, et üks peamisi teemasid sinu loomingus on empaatia. Pannes ennast läbi erinevate tegelaste erinevatesse rollidesse või elama erinevat elu, annab see sulle laiapõhjalise empaatilise kogemuse inimestest. Kuidas selle teemani jõudsid?
Kirjutamine on mulle üks lõputu empaatia õppetund. Kõikidel tegelastel on oma vaated, kogemused ja tunded ning ma püüan neid erinevaid vaatenurki esitada realistlikult, aga samas püüdes mõista, mis on ühe või teise tegelase käitumise ja muu ajendid. Mida nad tunnevad, mis on nende unistused või soovid. Need karakterid võivad olla totaalselt minu vastandid, aga siiski püüan ka selliseid tegelasi luua võimalikult eelarvamuste vabalt. Kodumaal, Hollandis, aga ka terves maailmas laiemalt, on järsk polariseerumise ajastu. Paljudel osapooltel on oma üks, lärmakas ja jäik arvamus ning suhtlemine eri poolte vahel on pigem muutunud dialoogidest agressiivseks lõugamiseks. Pean ennast kuulamise aktivistiks ja need arengud teevad mulle muret.
Aga milline on sinu kõige süngem või hämaram tegelane?
Kirjutasin kunagi loo, mille peategelaseks oli sarimõrtsukas. See vist on piisavalt sünge? Olen muidugi tähele pannud, et mingite tegelastega on nii, et mida pikemalt ma nende loo kallal tööd teen, seda rohkem tekib mul hirm selliste tüüpide ees. Või teine äärmus – ma mõndade lugude puhul tunnen enda loodud tegelastele nii tugevalt kaasa, et ma ei taha lugu lõpetada. Ma ei taha, et nende lugu lõppeks. Samas on see ainus viis, kuidas ma kirjutan, kuidas ma oskan kirjutada. [Naerab]
On teada, et lapsed on kõige ausam publik. Neil puuduvad täiskasvanutele omased filtride ja pidurid, nad ei tunne valehäbi. Kas oled lastele ka midagi kirjutanud?
Otseselt mitte, siiski on mu lugudes n-ö laste vaatenurki. Lapsed tajuvad maailma uuena, kõik on alles alanud nende jaoks. Täiskasvanud näevad tihti, kuidas kõik juba kaob, kõik on juba olnud. Laste rõõm avastamisest ja uutest kogemustest – seda ma proovin oma lugudes ikkagi elustada. Eks see selline tasakaalu otsimine on rõõmsa ja kurva, õnneliku ja tõsise vahel.
Millal sa kirjutamisega tegelema hakkasid?
Olin 6-aastane, kui mulle kingiti arvuti, ja alates sellest ajast asusin kirjutama. Alguses kirjutasin lugusid oma mänguasjadele ja lugesin neile ette, no ja kõigle, kes vähegi viitsisid kuulata. Tegin oma «ajakirja» ja taolist. Hiljem õppisin juurat, ajakirjandust ja kirjandust, ei osanud valida ja õppisin kõike. Mingil hetkel saatsin oma essee ühele kirjandusvõistlusele ja sain auhinnatud. Peale seda võttis minuga ühendust mitu kirjastajat ja tehti ettepanek raamatu kirjutamiseks. Loomulikult ma tahtsin ja nii ma sellega nüüd tegelen. Kirjutamine aitab mul pead puhastada neist miljonitest pisikestest mõttealgetest.
Kirjandus, ajakirjandus, see tundub seotud. Aga juura?
Juuraga on selline lugu, et terve mu perekond ja suguvõsa on täis juriste ja muid seadusetundijaid. Mu vanemad, isa eriti, soovisid, et omandaksin hea hariduse erialal, mis võimaldaks tööna ka korralikku sissetulekut. Juura on tegelikult ju samuti väga rääkimise ja kirjutamisega seotud. See, kuidas juriidilises keeles tekste koostada, milliseid sõnu valida ja muu. Ja väikesed ümbertõsted annavad kirjutatule hoopis erineva tähenduse või jõu.
On sul eeskujusid kirjanduses või muudes kunstides?
Sõltub meeleolust. Marquez on väga hea lugemiseks, kui tahan midagi maagilis-realistlikku kogeda. Salinger kindlasti. Loen tihti ka ulmet. Mulle meeldivad lood, mis keerlevad sündmuste ümber, mis justkui võiks juhtuda nagu looduskatastroofid või tulnukate invasioon, aga on siiski pigem õnneliku lõpuga.
Muusika on ehk teine suur inspiratsiooniallikas. Mulle jäävad laulude sõnad väga hästi meelde. Ja otseloomulikult meeldib mulle laulda. [Naerab] Muusika on ka parim meelolu seadistaja minu puhul.
Millest sa kirjutad Vaskjalas?
See saab mu teiseks raamatuks. Kogun ja korrastan mõtteid. Kesksel kohal on mõte, et naistel on kindel arusaam sellest, kuidas peaks teised naised olema. Plaanisin kirjutada mitu erinevat lugu selle idee ümber, kirjutada mitu erinevat vaatenurka. Paralleelselt uurin erinevate kultuuride kombeid ja tavasid, kuidas suhestutakse suremise ja surmaga, aga see on täiesti teine liin. See teema tundub mulle huvitav. Lääne moodsates ühiskondades on see veidi nagu selline mitte päris tabu, aga ka mitte väga avameelse suhtumise-suhtlemise teema. Enamusele on see meie kultuuriruumis šokeeriv pigem, kuigi on teada ju orienteeruv aeg, mis inimesele elada antud. Sellele vastandiks on mitmeid loodusrahvaid, kes hoiavad oma esivanemate säilmeid enda juures ja pigem ootavad rõõmuga taaskohtumist teispoolsuses või millesse iganes parajasti usutakse. Igatahes selliste mõtete ümber ma siin töötades ajurünnakuid korraldan. [Naerab]
Provokatsioon – kust maalt sinu empaatilisus lõppeb?
Inimesena häirivad tihti mind igasugused pisiasjad. Ja mõtlen, et liiga tihti aetakse segamini sümpaatiat ja empaatiat. Mulle ei pruugi mõni konkreetne persoon absoluutselt meeldida aga ma siiski püüan teda mõista. Ehk siis empaatilisus ei saa päris otsa lõppeda, kuna ma tõesti püüan mõelda iga enda välja mõeldud tegelase motiividele, põhjustele, taustsüsteemidele jne, isegi kui mul puudub igasugune sümpaatia selle tegelase vastu. Sama kehtib ka päriselus. Isegi kui ma ei taha mõista mingeid tegusid, siiski ma vähemalt püüan.
Mida sa empaatiat kesksel kohal käsitleva kirjanikuna arvad viimasel ajal kogu maailmas pead tõstvast äärmuslusest? Sellist avalikku viha ja vihkamist erinevate maailmavaadete vahel ja ka inimõiguste diskussioonides kohtab kahjuks aina rohkem.
Vihkamine on üks tugevamaid tundeid kahtlemata. Jah, see kõik on valjem, kui senini on olnud, ja ma olen tihti mõelnud, et miks just nüüd. Võibolla on üks põhjuseid religiooni tähtsuse hääbumises. Inimesed tahavad enamjaolt kuhugi kuuluda, kellegi hulgas olla. Kui mingi grupi kollektiivne tähtsus kipub kaduma, siis on ehk selline vaenlaste või süüdlaste otsimine lihtsalt enese ja oma grupi kaitse. Vaenlased on ju alati olnud parim viis koonduda.
Minu jaoks on see täiesti vastuvõetamatu, aga ma proovin aru saada, millest see tuleb, ja arvan, et see on hirm, hirm kaotada olulisus või positsioon või midagi sellist. Ilma dialoogita see olukord ja polariseerumine aina kasvab kahjuks. Ma soovin kirjanikuna ja inimesena, et see dialoog tekiks ja empaatilisus aitaks enne kohutavate tagajärgedega kokkupõrkeid neid hirme ja viha lahustada. Usun ikkagi, et inimene on oma olemuselt hea. Kui see üleilmne pandeemia algas, siis ma natuke lootsin, et see aitab meil ühenduda, et kogu maailm mõistab, et me oleme eelkõige inimesed. Inimesed, kellel on ühine probleem. Ja et selle probleemiga võitlemine teeb meid üksteisega lähedasemaks ja mõistvamaks üksteise suhtes.
***
Henri Hütt on (etendus)kunstnik, kelle laia loominguspektrisse kuuluvad tehnoloogilise dominandiga etenduskunsti vormid, helietendused, lavastatud näitused, kureerimised, kirjutamised, installatiivsete etenduste genereerimised ja muu tabamatu.
Hütt on lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunsti osakonna koreograafia erialal ning Eesti Kunstiakadeemias tegevuskunsti magistrantuuri. Hüti loomingulistest näidetest leiab lavastusi, mis hõlmavad kõiki teatreid kui ka tühja ruumi mikrotonaalset värelust.
Vaskjala Loomeresidentuuris tegeleb Hütt hääle andmise võimalusega neile, keda tavapäraselt ei kuulata või keda/mida kuulda pole. Performatiivse aktsiooni katkend kannab nime «Eksinute turvaruum».
Tere, Henri! Kas residentuuritad tihti ja on selline viis luua sulle tavapärane?
Lainetena on mingitel aegadel ette tulnud. Residentuurid on head ideekorje ja sorteerimise kohad. Ja neid ideid ma siis põrgatan läbi mitme residentuuri ning siis vahepeal on perioodid, kus on rohkem produktsiooni ja avalikku olemist.
Millest inspireerud?
Nii loll ja kulunud väljend kui see ka pole, inspiratsioon tabab mind enamjaolt nagu välk selgest taevast. [Naerab] Mõtlen millegi peale, tekib piisavalt huvitav või unikaalne mõttealge ja sealt see edasi hargneb. Mulle on tähtis, et leiaksin nendest sähvatustest mingi nurga või lähenemise ja see paneb protsessid käima.
Tean sind ammu muusikuna, teed elektroonilist tantsumussi, eksperimentaalsemaid heliprojekte ja muud taolist. Sinu loomise teine pool on seotud tantsukunsti ja lavastamisega. On need asjad sind tõmmanud juba n-ö maast-madalast või kuidas on nendest saanud sinu elukutse?
Tõsi, juba lapsepõlves oli mul nii muusika kui tantsimisega kokkupuuteid, aga ei osanud sellel ajal ennustada, et see lõpuks viib välja professionaalse elukutse teenimiseni. Mis oli ka mõnus, sest kui mingi asi on sul nii-öelda hobikorras, siis ei tunne ka teatavat stressi või pinget, et see sind kindlasti peaks ka ära toitma. Aga kuna ma olen ennast alati soovinud üllatada ja proovinud asju teha, mis võibolla ei ole sellises lineaarses järjestuses, siis peale keskkooli ja 12-aastast järjestikust koolipingis istumist, justnimelt istumist, tundsin, et nüüd võiks rohkem liikuda ja tantsida. See mõte viis Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse, mille lõpetades olin saanud bakakraadiga koreograafiks. Koolis sain aru, et etenduskunst ja tants on see, mis mind kõidab, ja pigem just nende meediumite vahealad, mida avastada ja lavale tuua.
Selle kõige kõrvalt on muusika jäänud mõnusalt stressivaeseks, teen palju sahtlisse ja aeg-ajalt astun ülesse, kui sündmus ja formaat sobivad, aga olen pigem teadlikult seda poolt hoidnud mõõdukana, et see ei hakkaks minu loomingus domineerima. Natuke vahel kardan, et liiga tihe esitamine muusika osas kaotab ära selle mõnusa amatöörlikkuse, mis mulle seda muusikat tehes väga meeldib. [Naerab]
Nagu fotograafias on kaks peamist «parteid», nii ka elektroonilises muusikas eristuvad vankumatud digimanipulatsiooni fännid ja analoogheli austajad. Kumba võistkonda sina toetad, kui üldse?
No ma olen selles osas ehk oma, kolmanda tee valinud. Kui käin diktofoni kasutades mingeid helisid salvestamas, siis huvitavad mind pigem sellised leidsituatsioonid, mis on pigem performatiivsed. Näiteks saab saab palliga vastu pead või juhtub midagi taolist ja kui mul õnnestub taoline olukord helisse püüda, siis juba see on nii huvitav, et olenemata, kas sellest saab mingi foon või biit, siis katsun algse sündmuse essentsi alati sinna alles jätta. See on mu lemmik helide korjamise viis. Meloodiad ja muu selline jääb pigem süntesaatorite abil loomise jaoks ja arvutis teen manipulatsioone. Igatahes sellised leidsituatsioonid huvitavad mind muusikas väga!
Oled sa ise ehitanud heliinstrumente?
Jah, on ette tulnud küll mingi lühema perioodi ajal ja pigem sellises töötoa formaadis. Kümmekond aastat tagasi oli meil sõpradega selline nähtus nagu «Toorete helide süntesaatori salong», kuhu kuulusid Rene Rebane, Toomas Savi ja Eerik Kändler ning veel mõned. Siis me Toomase ja Rene eestvedamisel ehitasime mõned lihtsalt n-ö põristamiseks mõeldud süntesaatorid ja kasutasime neid paaril laivil, Kultuuritolmudel ja sellistel sündmustel. Pean siiski tunnistama, et sellist individuaalset insenerientusiasmi minus just ülemäära ei ole. Pigem kasutan olemasoleva masinapargi võimalusi ja sünteesin nende abil.
Tunnen, et pean sinuga rääkima Rakverest ja selle linna fenomenist, mis puudutab igat sorti värsket underground muusikat elektroonikast kuni hiphopini. Oled sealt pärit ja olid üks osa Rakvere artiste koondanud Lejal Genes plaadifirmast/liikumisest. Mis selle taga on ja oli, et selline väga erinevaid omanäolisi muusikategijaid koondav nähtus nii võimsalt õitses ja kõik n-ö ühte tuppa ära mahtusid?
Hämmastaval kombel mahtusid. Ja lisaks said kõikide tegijatega läbi ka metalimehed. Ma arvan, et Lejal ja selle põhimees Remi aka Gee on see liim, mis seda kirjut ja pidevalt uuenevat seltskonda läbi sündmuste ja muusika väljaandmise kokku liitis. Seal linnas koolis käies nautisin täiega neid sündmusi nagu WHaa! Festival või Baltoscandal ja sellist pidevat uue ja kohati väga eksperimenteeriva muusika pealetulekut. Enda asju andsin Lejali alt välja juba sel perioodil, kui hakkasin sealt õpingute tõttu lahkuma Viljandisse. Aga sellegipoolest on muusikaline seotus jäänud. Tänasel päeval fännan väga sealt pärit Jasperinot ja imetlen, et kui laiaks on ta suutnud Rakverest pärit helikeele viia. Täiesti uus level!
Millel on tantsukunstis ja etenduste lavastajana su põhifookus täna?
Viimasel ajal olen pigem ise lavastanud mingeid situatsioone. Kui võtame näiteks viimase koostöö Kanuti Gildi saali ja Paide teatriga «Esimene tants, viimast korda», oli selline kogukonnaprojekt. Selles lõi kaasa kohalik kogukond pensioniealisi inimesi, kes said kokku ja meenutasid oma noorusaegseid tantse ning tantsisid neid ja lisaks ka proovisid uusi tantsustiile või žanre. Huvitav oli jälgida, kuidas tantsu sotsiaalne roll on muutunud umbes 50 aasta jooksul. Need meenutuste lood ühelt poolt ja teisalt see, kuidas nad tantsisid või proovisid tantsida tänapäevaseid stiile nagu popping, locking või hiphoptants näiteks. See oli ühest küljest sentimentaalne, aga samas ka väga lõbus.
Mille kallal Vaskjalas töötad?
Teemat või toormõtet nimetan «Sarnasused» ja proovin ehk seda sellise kauge kaarega seletada. Kuidas näiteks inimesed, kes ei tea, et nad on sarnased, saavad sellest mingite väliste parameetrite järgi aru. Näiteks on inimesel lemmikloom, koer või kass. Lemmikloomal on mingi unikaalne välimuse detail, oletame, et mingid laigud käppadel. Ja öeldakse, et iga lemmikloom läheb või on oma peremehe või -naise nägu. Kui kuskil on veel teinegi lemmik, kes on selle eelmise lemmikuga sarnane, siis need sarnased, aga teineteist mitte tundvad lemmikud ja nende peremehed kohtudes avastavad, et nad on sarnased – nii loomad kui nende peremehed. Aga see saab toimuda ikkagi ainult kohtudes.
Sellest mõttest inspireerituna jäin pikemalt pidama selle lemmiklooma aspekti peale. Lisamõtteid andis ka viimase aja uudised koerte rünnakutest, milles inimesed said viga, aga ühtlasi mõtlesin, et neil koertel ei ole võimalik ju enda selgituseks midagi öelda. Jõudes nüüd otsaga siia, otsustasin luua prototüübi koerte muusikalist, mille jaoks mängisin sisse meloodiad ning kohaliku kogukonna koerad tulevad neid kaasa «laulma». Sellest omakorda katsun teha koori, kus need kohalike koerte hääled kõlavad koos ja läbi sellise kunstilise eesmärgi annan neile «hääle». Salvestan selleks Vaskjala kohalike koerte vokaale ja sellest saab muusika.
Uurisin põhjalikumalt, et mille peale või mida koerad häälekalt väljendavad või mille peale taoliselt reageerivad, aga leidsin, et kõige õigem on minna nii-öelda otse allika juurde ja vaadata, mis hakkab juhtuma. Mul on siin erinevaid pille ja vaatame, mis siis kõige rohkem käima tõmbab. Igatahes on proovilaulmisele tulemas juba neli koera! Igatahes loodan siin arendada välja mingi prototüübi, mida tulevikus edasi arendada ja lõpuks kuskil teatrites etendada. Ja kui koer on laval, siis loodan, et tuleb publikusse ka koeraomanikke koos oma koertega ning läbi selle laiendaks kunstilisest kogemusest osa saajate spektrit. Sellest omakorda loodan, et koerad võiksid saada tagasi positiivsema rolli avalikkuses, et neist ei räägitaks ainult siis, kui nad kedagi on hammustanud. Selline idee, veidi popp-naivistlikusse suunda, aga tahaksin selle ära proovida.
Intrigeeriv teema igatahes! Kui helikunsti teemal jätkata, siis kui palju sa üldse kasutad oma loomingus selliseid loodushäälte või muid enda tehtud salvestisi muusika ja muu heliloomingu tegemisel?
Päris tihti. Süntesaatorid ja muud pillid on siiski teatud raamistikus, piiratud võimalustega ja nende võimalusi kasutan pigem just vormistamisel. Oma salvestatud kraam ikkagi hoiab juhtivat rolli. Kui satun mingi heli peale, mida ei suuda koheselt visualiseerida, siis see paneb fantaasia tööle ja selle pealt on võimalik juba teha mida iganes.
Lõpetuseks uurin, et kes või mis on sinu lemmikud, need eriti haaravad loojad või nähtused? Keda sa kiidaksid?
Huhh... Ekstra raske küsimus. [Naerab] Ma ei teagi, kuhu maani peaksin tagasi minema. Mind on alati huvitanud kunstis selline vastuvoolu ujumine. Kindlasti ma ei saa üle ega ümber näiteks Marcel Duchampist. See, mida tema kunsti konteksti asetades kunstiks nimetas, on kandnud väga paljusid persoone ja muutnud liikumist. Või siis hiljuti ühes Berliini galeriis nägin Ryoji Ikeda teost, mis kujutas endas suurele valgele taustale maalitud musta täppi, millele oli omakorda projitseeritud valgusega selline kiire vilkumine ja vaatajana mingil hetkel nägin seda nothing'ut või eimidagit, mitte seda, mis ta siis päriselt on.
See Duchampist alguse saanud asjade mitteolemuse kujutamine ja sellest tulenev asjade teise nurga alt nägemine on minu jaoks väga inspireeriv. Mind inspireerivadki eelkõige kunstnikud, inimesed, tegevused või teosed, mis heidavad valgust sellisele näilisele mittemiskile enda ümber rohkem kui sellele, mis seal reaalselt on. Ehk on seletada seda mõtet kergem. Näiteks kui majakas sähvib, siis olulised pole need valguse sähvatused, vaid hoopis need tühimikud nende sähvatuste vahel. Või kui kuulata kella tiksumist, siis mitte tiksumise heli, vaid tühimikud nende helide vahel. Vist võib öelda lõpetuseks, et pigem sümpatiseerivad need loojad, kes proovivad tuua meieni nähtamatut.