MINA ELASIN SIIN Tõdu. Tü*a-Toomas ja sigasuur värviteler

Rubin Z-202 värviteler Foto: Sergei F/Flickr
Arnold Looga
, Õpetaja
Copy

Brežnevi ajal tegutses Põlvamaal kusagil Tõdu kandis mingisugune lambafarm. Võib-olla oli sellel ka mingisuguse kangelase nimi, kasvõi näiteks Jaan Kreuksi nimeline näidislambafarm, no ei tea. See oli tolle aja kohta üsna tavatu, sest üldjuhul peeti kolhoosides-sovhoosides loomadeks ikka kas sigu või veiseid. Nii või teisiti – Tõdu äärmiselt «viltustel» karjamaadel neid lambaid lahtiselt suurtes aedikutes kasvatati.

Peamiseks lambatalitajaks oli seal keegi Marie, kellele toona mu onu kõvasti külge lõi. Kuna mina, poiskesetatt, onu kõrval GAZ-51 kõrvalistmel (mis oli tegelikult üks ja seesama iste) too suvi usinalt elu õppisin, siis siit ka see lugu.

Tõdu lammastega oli pidevalt see jama, et need õhtu hakul kuidagi karjamaalt ära ei tahtnud tulla. Kuna pimedas karjamaale jäänud uttedele pidasid külamehed jahti (kust siis vaene kolhoosnik selle lamba omale koju sai, ikka varastas, kuidas siis muidu!) ja kõik see sügisesel lõikuspeol üle antava preemia nahka ähvardas ajada, mõtles Marie välja eriti originaalse lahenduse.

Marie oli vist ainus naine, keda ma võrri seljas aktiivselt sõitmas olin näinud. Selleks võrriks oli mingisugune kollane Verhovina, mille tuunimise onu Marie palvel korralikult ette võttis. Jõuetu mootor asendati Minski 125-kuupsentimeetrisega, tagarattale leiti mingisuguse iidse jalgratta tohutu keskjooksu hammasratas ning kõige lõpuks lõikas onu noaga ka rehvide mustri marastavamaks. Tulemuseks sai sellest tavalisest puterdavast pirr-põrrist väga tõsiseltvõetav maastikuvõimeline tsikkel. Suur pingutus maksti tagasi ohtras natuuras ja suured teod võisid alguse saada.

Kui nüüd tuunitud masin valmis sai, oli ka koheselt selge, et selle aasta preemiad on päästetud. Nagu karja lauta ajamise aeg kätte sai, löödi masinale hääled sisse ja läks lahti. Marie andis aga gaasi, käes oleva pika kooritud kepiga utsitades ajas lambad paanilisele jooksule ning põhiosa karjast sai kõige rohkem kümne minutiga lauta aetud. Seejärel see õige šõu alles lahti läks – Marie võttis mingisuguse suuresilmalise kapronvõrgu kaenlasse ning sõitis neid viimaseid karjamaale jäänud uttesid püüdma. See oli tõeliselt maagiline vaatepilt, kuidas kõigepealt lendab üle kingu nagu püssist lastuna järjekordne noor lammas, siis kimab sealtsamast pori ja maakamarat pritsides välja kollane Verhovina koos pehmelt öeldes suud vesiseks tegeva noore naisega, vahepeal teeb ratas ka väiksemaid õhulende, lahtised pikad juuksed lehvivad kui hobusesaba, sääred välguvad ja silmist pritsib tuld... siis äkki kõlava huilgega läheb kõige selle käigus lendu võrk ja hetk hiljem on lammas end juba lootusetult kinni mässinud, ta haaratakse ette paagi ja põlvede peale, viiakse lauta ja kihutatakse järgmise järele.

Neid õhtusi etteasteid jälgis mingil hetkel julgelt kahekümnepealine meestevägi. Kui mingisugune tänapäevane sõjaprintsess Xena panna selliseid imeasju tegema, millega too absoluutselt turvavarustuseta naine igal õhtul hakkama sai, teeks ta end täis esimese kümne sekundiga. Ja siis ootaks ees vilkuritega sõit otse reanimatsiooni.

Kari oli kindlates kätes ja sügisene sigasuur värviteler Rubin Z-202 – tolle perioodi kindel valik igas kolhoosis – paistis juba sama hea kui oma olevat. Kuid riukalik saatus viskas vimka sisse.

Ühel augustikuu sumedal õhtul ajas Marie jälle kord ühte utte taga ja kui metsaserval võrk teele saadeti, lõppes see kõik ühe heleda kiljatuse ja mahlaka jämehäälse vandumisega. Seekord oli püük eriti helde, sest võrku jäi lisaks paanikas põtkivale määgivale lambale ka veel kolhoosi esimees koos raamatupidajaga, mõlemad üsna alasti.

«Kui teine kord tuled minu maale nussima, võta latern kaasa, muidu sõidan üle!» Seda üle õla irvitavalt hõiganud, võttis Marie oma lamba, heitis harjunult paagile, tõmbas pöörded üles ning sõitis külmas rahus lenksust ühe käega kinni hoides lauta. See asi haises pikka aega distsiplinaarkaristuse järele, kuid sanktsioonid jäid millegipärast tulemata. Esimees sai omale pilkenimeks Türa-Toomas, mida tema enda juuresolekul muidugi ei pruugitud, ja diskreetne vahejuhtum rändas vaikselt kalevi alla.

Saabus sügis ja lisaks kõigele muule aeti ka lammastega rämedat raha kokku. Ja kui kõige kiirem aeg mööda sai, oli aeg lõikuspeoks, süldilauaks ning preemiate jagamiseks. Motiveerivaid kingitusi jagati välja igasuguseid. Raadioid, telekaid, lintmakke, Mistra põrandavaipu, Moskvitši ostulube ja kõige krooniks ühele pensionile siirduvale kolhoosnikule lausa oma isiklik Zaporožets. Kõik said midagi – ainult Marie mitte. Ja kõik teadsid, mille pärast.

Ülekohus oli suur ja kotis ei seisnud – järgmisel nädalal vahetas keegi osavnäpp esimehe valge Volga tagumise numbrimärgi ära ning mehike sõitis sellega pool Põlvat läbi. Mustaks värvitud vineeritükil seisis valges kirjas uhkelt «Türa-Toomas» ning seda märkas alles ühiskondlik ment Põlvas mingi poe juures. Juhtunu suhtes algatati juurdlus, kuid see ei viinud mitte kuhugi. Ja Türa-Toomas jäigi Türa-Toomaseks. Naised tegid aga kiire omaalgatuse ning korjasid kõigilt kolhoosnikelt kolmeka, mille eest osteti Mariele Tuula tehase motoroller.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Tagasi üles