100 LÕUGA ⟩ Nr 13–15. Poks, LARP ja poeskäik – kolm lõuksi, kolm õppetundi

Me teame, et kõrvalistes, mugavates läbipääsudes võivad varitseda saaginäljas röövlid. Aga see ei heiduta meid. Mugavus maksab, isegi kui hinnaks on valus moll ja rotti lastud telefon. Enne seda võib molli saada ka sõprade käest poksides või võitlushoos.

Kindlasti teame, et mõnikord võib ootamatusi juhtuda mängulistes tegevustes. Ühes sõprade seltskonnas tehti mõnikord mängulisi poksiraunde, ikka poksikinnaste ja kiivriga. Mina olin enamasti pealtvaataja rollis. Harva tirisin kindad kätte ja panin kiivri pähe. Kiiver aga ei kaitsnud nägu ja nii juhtus mul väike intsident. Läksin natuke liiga hoogu, ilmselt ajasin vastasegi äksi täis. Võitluse lõpetas tema matakas mulle vastu molli. Matsu hetkel lõi mul silmist tuld ja mõned sekundid peale litti oli tunne, et tahaks pildi taskusse panna. Suutsin siiski end koguda.

Tagajärg: paar päeva kestnud peavalu. Tunnistan, et mul on üsna kõrge valutundlikkus ja mind saab halvata löögiga, mille peale mõni teine ei pilguta silmagi. Huvi pärast tegin netis uuringut ja otsisin variante selle valutundlikkuse eiramiseks. Poksiga tõsiselt tegelenud inimesed ei osanud midagi välja pakkuda ja ütlesid mulle otse: «Kui sind on sellise omadusega õnnistatud, siis surelikel puuduvad meetodid selle leevendamiseks. Kui tahad poksida tegelda, siis ettevaatlikult, õpi eeskätt end kaitsma.« Poksi telekast näinud inimesed olid äksi täis: «Ah, mis sa virised. Lased end aastakese molli peksta ja hakkad seda valu taluma nagu proff. Mees ei saa olla nii nõrk!»

Teine mänguline lõuks leidis aset siis kui Eestis oli veel aeg, mil oli popp selline harrastus nagu LARP. Maakeeli oli see fantaasiateemaline rollimäng, mis sisaldas tihti võitlust. See oli lahe harrastus, mis pakkus nii lõbu kui ka ihulist trenni. Võitlusvahenditeks olid isetehtud pehmed relvaimitatsioonid ja nendega võitlemist võis huviline harjutada. Olid seltskondlikud võitlustreeningud ja mõni üritus oli suunatud peamiselt võitlusele. Vahendid tehti tavaliselt plastiktorust, millele oli peale tõmmatud hall torusoojustus. Edevamates vahendites kasutati matkamati porolooni ja lateksit. Kuna materjali pehmus on siiski piiratud ja see on näo jaoks piisavalt kõva, sisaldus reeglite hulgas range keeld näkku suunatud löökidele. Kogemata neid lööke siiski juhtus ja mõnel juhul oli pihtasaanul veri väljas. Kilbid olid ohtlikumad, sest need olid pehmendatud vaid servadest.

Minu veriseim juhtum leidis aset kilbivõitluses. Ma ei õppinud kunagi piisaval tasemel ära võitlemist kilbiga vastase vastu, mingid vead jäid mu tehnikasse alatiseks sisse. Ja nii juhtus tollel üritusel, et ma sain ühe vastase kilbiga otse molli. Löök oli korralik. Huultest oli veri väljas. Üks hammas pooldus, selle ülemine osa tungis huule sisse ja istus seal mitu päeva, enne kui organism selle välja lükkas. Mea culpa, mis teha. Ravisin end terveks, elu läks edasi. LARPi hiilgeaeg möödus ja mina jäin pidama rahulike spordiharrastuste juurde.

Kolmas lõuks leidis aset täiesti olmelises situatsioonis, ilma igasuguse mängulise poksimise või võitluseta. Me teame, et kõrvalistes, ent mugavates läbipääsudes võivad varitseda saaginäljas röövlid. Aga see ei heiduta meid. Mugavus maksab, isegi kui hinnaks on valus moll ja rotti lastud telefon. Nii armastasin minagi kunagi käia Anne Maxima kõrvalt, poe ja ühe teise hoone vahelt, kust pääses mõnes suunas otsemini. Selle poe ümbruses jõlkusid kohalikud kaagid. Nende lemmikpleiss asus üle tee alajaama juures, kus nad tollal tihti koos lämisesid. Poodi mindi täiendama alkoholivaru ja poe juures võidi otsida võimalusi varastamiseks. Ja mitte ainult, mõni vennike selles kambas oli nii ebastabiilne, et ei kontrollinud oma soove. Kui tal ei õnnestunud varastada, siis ta püüdis röövida. Minulgi oli juhus sattuda ühe ebastabiilse tüübi teele, kui tal oli tõsine rahanälg.

Lugu oli lihtne. Läksin harjumuse kohaselt läbi poe kõrval asuva hoonetevahe ja ta oli seal. Kahe sammuga astus ta mu juurde. Siis tuli tema rusikas mulle vastu tatti ja ma olin siruli. Pilt õnneks taskusse ei kukkunud, nii oli mul olukorrast ülevaade. Aga midagi teha ma kah ei saanud, uimasus ei lasknud eriti liigutada. Tüüp ajas käe mulle taskusse, tiris sealt välja rahakoti. Siis keeras ta mind veidi, et saada ligi teisele taskule. Tolles oli mu telefon, mis oli küll vana nuppudega Nokia luts ja maksis juba toona järelturul võibolla 5 eurot, aga tema jaoks ei olnud vahet. Võttis ka telefoni ja sammus minema, jättes mind mõtlema, mida teha edasi.

Selles vahekäigus sain molli Foto: Paadikapten

Kuna midagi hullu ei olnud, ajasin kargu alla ja kondasin koju. Mõni küsib kindlasti, kas ma politseisse läksin? Ei läinud. On üldteada, et kui kaotused olid pisikesed ja tervis ei kannatanud, siis politsei jätab hädalise abita, mõnikord isegi ei võta avaldust vastu. Seetõttu ei kajasta statistika kuritegusid nii, nagu neid reaalselt esineb. Kahjuks olen minagi kogenud politsei poolt osavõtmatust ja isegi tõrjumist. Tolle vahekäigu kaudu käisin edaspidi harvemini.

100 LÕUGA

Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.

Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile [e-mail]: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.

Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!