MINA ELASIN SIIN ⟩ Kolgu. Seitse aastat Kolgu rabas ja raamaturiiul täis lugemust

Olen elanud ühtekokku 12 eri paigas ja kolmes riigis, kui NSVL ka riigina arvesse läheb, siis kogunisti neljas riigis. Võib olla 1-2 kohas veel. Tallinna Tatari tänava kodust mäletan vaid suurt akvaariumi ja seda, et onu Remus vahel meie aknapõski toena kasutas. Infot küsida pole ka enam kelleltki, sest vanematel oli oma elu äraelamisega kiire.

Kolgu rappa ei sattunud ma muidugi omatahtsi. Kõik mu lapsepõlve kaunimad aastad, vanuses 7 kuni 14, elasin seal Kolgu rabas nagu Shreki mõrsja. Dresscode'iks Marati dress ja pikad linavalged sassis juuksed.

Kui nüüd tagantjärele end elu-ja koolitarkuse pealt psühhoanalüüsida, siis seal mu psüühika ikka puudutada sai. Pimedad metsateed ei ole kindlasti elu lõpuni minu teema: vahin kahele poole, endal silmad kuue-eurosteks metallrahadeks punnitatud.

Kui kõik algusest ära rääkida, siis algus oli ju ilus. Mäletan, kuidas me vanematega mööda maalilist külateed suvisesse loojangusse jalutasime. Ees ootas uus kodu – oma maja, aasad, seenemetsad, kandev viljapuuaed.

Maja oli ehitatud 1932 ning eelmised elanikud sealt omal soovil ei lahkunud. Selle ehitusaasta uurisin alles hiljaaegu välja – ei oleks kahtlustanudki, sest ehitis andis väikestmõõtu häärberi välja. Majas oli tualett, vannituba, hiigelsuur sahver ja majaalune kelder nagu tubli pommivarjend. Sellega heade asjade loetelu praegu lõppeb.

Kellel üldse tekkis mõte soetada omale elupaik pärapõrgusse? Lähedal ei olnud ühtki naabrit, sest siis ei olnud veel moes igasuguseid onne puude otsa või soosaartele ega parvmaju rabajärvedele ehitada. Midagi muud peale soode-rabade aga ümberringi polnud.

Kolgu raba jääb Mahtra soostiku lõunaossa. Nii et tol ajal oligi mu põhislogan: «Soost tulen ning rappa lähen!» Või vastupidi…

Aastast 1981 on raba kaitse all ja kuulub nüüd juba koos teiste ümbruskonna soodega Mahtra looduskaitseala koosseisu. Ja hea on, sest lapsepõlvest mäletan neid bussikolonne (siis veel bussidega inimesi Toompeale ei veetud), kust enamasti raudteekeelsed nagu arbuusiseemned mööda soosaari ja mülkaid laiali jooksid. Paistis, et neist kuremarjadest sõltus elu. Ega nood ei põlanud ka meie õunaaiast läbi põigata ja kotid täis toppida.

Kord oli majataguses rabas suurem tulekahju, mis kestis päevi, ja tuli noolis end üsna lähedale. Küll see oli põnev – vahtisime väikevennaga ülemise korruse aknast välja – endal silmad peas leegitsemas nagu mets(a)lastel ikka.

Ega seal peale kullipesadesse piilumise, mööda metsi hulkumise ja raamatute lugemise midagi muud teha polnud. Korra oli üks action selle ümber, kui suutsin end mülkal lasta kõrini sisse imeda. Vanem vend kinkis elupikenduse, mina reeglina üksi rabas, soos ja saartele ei käinud. Pimedal ajal, spordikoolist, Tallinnast teatrist või mujalt tulles sööstsin mööda teed kodupoole nii, et kannad ei jõudnud maha. Kui mõnda hiilgavat silmakest teeäärses metsas märkasin, siis huilgasin nagu rongivile. Neid kordi oli rohkem, kui isa jooksis juuksed püsti toast välja.

Pean tunnistama, et hakkasime kõik sealt riburada lahkuma: kõigepealt vist poolvend – vanaema juurde linna elama ja õppima. Isa pendeldas mõne aja edasi-tagasi. Millagi väikevend Kesk-Eestisse kutsekasse. Mina läksin ainult ühe korra ega tulnud enam kunagi tagasi – olin siis 14. Ema õgis ära vähjahaigus, kuid tema surivoodi oli selleks ajaks teises kodus.

Ilmselt saigi sealt Kolgu rabast alguse minu elukestev lugemishullus. Parimatel päevadel neelan ca 200 lk. Mäletan homeerilist naeru, mis tabas mind Tšehhovi novelle lugedes. «Ametniku surm» tuleb ikka veel meelde, kui keegi liiga kleepuvalt tänama kukub. «Vabandage, Teie ekstsellents, ma piserdasin…»

Kirjutama hakkasin samal ajal, peamiselt luulet ja seda isegi avaldati. Mis sa hing seal soos ikka muud tegema hakkad? Ega muidu ilmunud hiljem ajakirjanduses (sel aastatuhandel) pealkirju nagu «Kolgu rabasse paranähtusi otsima läinud ajakirjanikud kogesid seletamatuid asju».

Eks kirjasõna mind päästis. Maast laeni oli raamatuid ja vedasin neid ka raamatukogust juurde, põhikooli lõpuks oli mul arvestatav hulk maailmakirjanduse tuumteoseid loetud: enamasti ameerika, briti, skandinaavia ja vene kirjandus. Paljud neist sain kätte tänu tutvustele päriskirjanikega. Aga see on juba teine teema.

Kevadised kiivitaja-, koovitajahääled, konnamulks, varane entusiastlik lõoke, kuldnokaviled, hiirejäljed lumel, jänesepabulad, varsakabjad kraavipõhjas, esimesed sinililled (!), ülasemeri kaasiku all, pääsusilmad, põdrapullid kartulivagude vahel, metsaseenesalat, jõhvikakissell…Kus mujal ma veel seda kõike kogenud oleksin?!

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.