SANSIBARI REISIPÄEVIK Hakuna matata: altkäemaksu altid põõsapolitseinikud ja ülemaksnud turistid

Kutse WC-sse Foto: Sirly-Ann Meriküll
Sirly-Ann Meriküll
, kirjanik, luuletaja ja keskkonnakaitsja
Copy

«Kas sjee on ljennuk San Francjisco?» küsib taksojuht Oleg minult hommikul, kui Tallinnas oma koduukse ees tema autosse istun. «Ma lähen Aafrikasse!» vastan, lausa hüüatan talle. Võib-olla isegi liiga entusiastlikult. Vähemalt on piinlik vaikus esimeste sekunditega lõhutud. Naerame mõlemad ning auto liigub kohalt.

16.01.2023 – SEIKLUS ALAKU!

Olen jõudnud Istanbuli lennujaama, kust mul on ümberistumine Dar es Salaami lennule. Mul on kodust kaasa võetud Anna Maria Penu raamat «Kes kardab Aafrikat?», kust loen, et malaariat ennetavad tabletid võivad kõrvaltoimena tekitada masendust, tujukõikumisi ja hallutsinatsioone. Ja et «noored valged naised» kannatavad nende all kõige tõenäolisemalt.

Võtan kotist enda Malarone tabletid ja loen kõrvaltoimeid: peavalu, unetus, köha, pearinglus, maksapõletik, palavik, juuste väljalangemine, aga hallutsinatsioone kahjuks kirjas pole.

***

Maandun Dar es Salaamis, kust mu jätkulend Sansibarile peaks väljuma alles 12 tunni pärast. Ja ma olen lennanud juba 20 tundi. Jep, kui tahad odavalt reisida, oled nõus ka kannatama.

Peale passi- ja viisakontrolli ja ammu aegunud Covid-vaktsiini tõendi ette näitamist, mille peale mulle näidatakse läbi klaasi lihtsalt pöialt, ulatab turvanaine mulle mu passi tagasi ja lausub: «Welcome Zanzibar! Hakuna matata!» Otsustan võtta selle praeguse reisi motoks.

***

Aafrika manner on minu teadvuses omandanud reaalse eksistentsi ja minetanud senise pigem fiktiivse ja teoreetilise oleku. Olen juba ühe väljaskäimise kogemusega õppinud korralikult kauplema. Siin muudmoodi ei saagi, ei tohigi. Muidu kooritakse sind kui valget (ja seetõttu automaatselt rikast) turisti täiesti rahast paljaks.

Olen ka juba harjunud, et suvalisel hetkel läheb hotellis näiteks elekter teadmata ajaks ära. Et täiesti tavaline on, et sinu toas sibavad ringi sisalikud – meil on enda omale juba nimigi pandud: Sissu. Et inimestel on iga asjaajamise suhtes niivõrd hakuna matata ja it’s okay suhtumine, et see ajaks muidu iga punktuaalse põhja-eurooplase (no tegelikult küll ida-eurooplase, olgem ausad) harja punaseks, aga ei jää muud üle, kui sellega leppida, ja see enda päevaplaani integreerida. Et ja-jah, kui kell on 13:10, siis ütleme, et on juba 14 – mõistlik. Takso tuleb siis nii umbes kell 15. Ei, pole hullu, et me kaks tundi seda ootame, hakuna matata. Et ja-jah, seal ekraanil on küll kirjas, et teie lend läheb viiendast väravast, aga minge ikka neljanda juurde, it’s okay.

18.01.2023 – KOLM VALET, MILLEGA AAFRIKAS ELLU JÄÄDA

Täna hommikul oli sõbranna nii uut energiat täis, et tõmbas kardinaid avades sellise ropsuga kardinapuu alla, et tuli kohe koos kruvi ja tüübliga. See juhtus sekundipealt sel hetkel, kui olin meie majutajale Bookingus vastanud: «Hi, yes, everything is great with our stay! :)»

Mul on ausalt öeldes tunne, nagu me oleksime need kleeppaberid, mille peale kõik kärbsed lendavad ja kinni kleepuvad. Ja need kärbsed lendavad kohale kohe, kui oma valged ninakesed hotelliväravast välja pistame. Sammugi ei saa astuda, ilma et keegi tahaks meile midagi müüa (nt ananassi, mida ta juba oma müügikõne ajal hakkab lahti lõikama, ja müügikõne kusjuures sisaldab «fakte», kuidas ta kaks päeva süüa pole saanud), tuure pakkuda («Meil on kõike: safari-tuurid, snorgeldamine, päikeseloojangu kruiis! SEDA peate kindlasti nägema!»), teada, kuidas meil läheb («Läheb teil ikka hästi, mu sõbrad? Kas teil on ikka kõik korras?»), kust me pärit oleme («Eesti? Seal on vist külm… kas seal on teil JÄÄ maas?»), või lihtsalt meil järel kõndida ja jõllitada (jah, ma tean, oleksin oma blondid kiharad pidanud ilmselt mustaks värvima, enda viga). Üks sõbranna kirjutas mulle kodumaalt: «Vaata, et sind albiino pähe supiks ei keedeta, hehe.»

Oleme ka selgeks õppinud kolm valet, millega Aafrikas ellu jääda:

1) meil on kõik plaanid juba tehtud ja KÕIK võimalikud tuurid broneeritud;

2) me oleme sakslased Laura ja Elisabeth ning ei räägi inglise keelt (ei toimi siis, kui vestluse alustaja seda kuuldes sinuga saksa keeles rääkima hakkab, soovitan sel juhul mõnda teist rahvust identiteedina kasutada);

3) meie mehed ootavad meid juba hotellis ja neile ei meeldiks, et me teiega kuhugi tuleks (sest lihtsast «Ei»-st ei piisa väga tihti).

Hästiõnnestunud kaader kohalikust rongast, taamal tänavapilt.
Hästiõnnestunud kaader kohalikust rongast, taamal tänavapilt. Foto: Sirly-Ann Meriküll

19.01.2023 – GAASI VÕTVAD VENELASED, KORRUMPEERUNUD POLITSEI JA LIHANOAGA VANAMEES

Täna olid meie hotelli hommikusöögi lauas uued külalised: kaks vene meest. Nende jutust tuli välja, et nad põgenesid Venemaalt neli kuud tagasi, septembris, et pääseda mobilisatsioonist. Olid kõndinud kolm ööd ja päeva Gruusia piirini ja pagenud sealt kaudu Mother Russia'st minema. Ja on olnud seni liikvel – seljakottidega mööda ilma laiali.

Väärib äramärkimist nende tume huumorisoon: näiteks, kui nad hommikusöögilauas meie laua poolelt midagi võtsid, ütles üks: «We are Russians overall, so of course we take something more from Europe.» Või kui nad tulid meie toa ukse taha meilt välgumihklit küsima, lisasid nad palvele põhjenduseks: «We are Russians and we are here to take your gas.»

Meil jäi üle vaid naerda.

Kell 10 hommikul toodi meie esimese hotelli aeda meie rendiauto, millega asusime nüüd iseseisvalt saart avastama. Ainult et liiklus on Sansibaril vasakpoolne ja siinses liikluskultuuris, kus peaaegu puuduvad eesõigusreeglid ja suunatulede näitamine, kus sõidetakse kaherealisel teel kolmes reas ja enamus aega lihtsalt keset teed, nii et polegi tegelikult võimalik aru saada, kumma käelise liiklusega õieti tegu on, on suurem väljakutse sõita ülimalt korrumpeerunud võõras riigis autoga, olles natuke rumal turist.

Selle eest oli meid ettegi hoiatatud, et politsei võib sind lihtsalt tee ääres peatada ja siis, nii muuseas, veidi altkäemaksu küsida. Mida aga siis kõige mõistlikum teha oleks, oli meil sellesse olukorda sattudes peast pühitud. Seega, kui meid käeviipega vasakus teeperves peatuda paluti ning väideti, et me peatumiseks suunatuld ei olnud näidanud ja seetõttu kohutavalt vastutustundetud liiklejad teiste autode suhtes (mida me küll kusagil ei näinud, muide) oleme olnud, ei olnud meil suurest hirmust midagi vastu kosta. Muidugi pisteti meile ka kätte kaustik seaduste ja paragrahvidega ning viidati vastavale, mida me väidetavalt rikkunud oleme. Samal ajal, kui oma rikkumist raamatust tuvastasime, luges ametnik selle ka meile auto kõrval seistes ette, endal pilk kaugusse suunatult, nagu luuletust lugedes. Ilus hetk iseenesest. Kui lolle turiste juba nöörid, tee seda poeetiliselt, eksole.

Lisati veel, et meile on vaja koostada nüüd protokoll ja viia meid «government house'i», kus me peame maksma oma jubeda käitumise eest kuni 150 dollarit trahvi. Tema aga olevat nii kena ja lahke ja sõbralik politseimees ning tahtvat meid südamest aidata, seega lahendagu me see olukord ikka siinsamas ja sõbralikult ära. Pealegi näivat me tublid naised olevat.

Olime ikka päris ära ehmatatud ja kusagile «valitsuse majja» ei tahtnud me küll sattuda. Seega olime meiegi nõus Tansaania korruptsiooni panustama. Ega me siia maailma muutma ei tulnud! Kohalikud reeglid on kohalikud reeglid. Seega pakkusime talle ilmselgelt liiga palju raha: 50 dollarit. «Sõbralikul ja abivalmis» politseiametnikul hakkas meist vist kahju, sest ta ütles, et ei-ei, maksku me 20 dollarit. Imelised läbirääkimisoskused mehel! Enne uuesti teele asumist mainiti veel ära, et ärgu me ikka üle 50 km/h sõitku, sest «me oleme ju ikkagi naised». Nõustusime, et oleme, ja soovisime härrale kena päeva.

Et meie esimene autosõit meid mitte ainult poolsurnuks, vaid vähemalt kolmveerand surnuks ehmataks, seisis varsti tee ääres uus rohelise pluusiga mees. Temagi viipas meid väljasirutatud käega tee äärde peatuma. Sõitsime temast algul mööda, siis aga ikkagi peatusime teepervel kenasti suunatuld näidates, nagu meile just õpetatud oli. Tahavaatepeeglisse vaadates nägime, kuidas too vanamees meie poole jooksis: pea kohal hoidis ta käes midagi lihanoa taolist ja suu oli niivõrd laialt naerul, et paljastus selle hambutu olukord. Otsustasime, et see küll politsei olla ei saa, ja sõitsime edasi.

20.01.2023 – TROOPIKA PÄIKE JA KOHALIKUD KOKTEILID

Tänase päeva õppetund: troopika päike võtab ka läbi päevitusvarju ja päikesekreemi – oleme punased kui krabid.

Õppetund kaks: kohalikud kokteilid on nii kanged, et piisas ühest, et oleksime keset päeva päris purjus. Oleme kaks purjus krabi.

Veidi purjus turistid
Veidi purjus turistid Foto: Sirly-Ann Meriküll

21.01.2023 – OLEMATUD DELFIINID JA TOILET ONE DOLLAR WELCOME PLEASE

Hommikul kell 6:45 pidime suunduma snorgeldamise tuurile. Reklaamiminut: soovitan tuure broneerida Facebooki grupis Tansaania eluolu, kust leiab Sansibaris elava ülisõbraliku ja abivalmi Anete kontakti. Tuurid, taksod ja transfeerid on mõttekas tema kaudu sebida, sest hinnad on ülimalt mõistlikud, eriti võrreldes sellega, mida kohalik turistilt muidu küsib.

Muidugi ei oldud hotellis meie varajase hommikusöögi soovi meeles peetud, seega hakati seda valmistama meile ja veel kahele eestlasele, kes meiega samas hotellis peatusid ja juhuslikult samale tuurile tulemas olid. Ootasime siis seal neljakesti oma ühte röstsaiaviilu ning ühte arbuusi ja mango lõiku umbes 20 minutit, enne kui saime lõpuks teele asuda, et sealt sõita Mnemba saare lähistele snorgeldama. Mnemba saar, muide, kuulub Bill Gatesile, kes seal vahel oma puhkust veetmas käib ning siis oma helikopteriga saarte kohal ringi tiirutab. Kohalike sõnul ta nendega juttu rääkimas ei käi.

Enne paadiga veele minekut palusime giidil meid tualetti juhatada. Muide, meie kohalik giid on nii palju eesti turiste giiditanud, et oskab juba päris head eesti keelt. Jalutuskäik tualettide juurde kulges üle mõõna paljaks uhutud liiva välja kuhugi ranna täiesti teise otsa. Jalutasime vähemalt 10–15 minutit, et sinna pärale jõuda. Oleks ma teadnud, et see nii pikk palverännak on, oleksin põõsasse lasknud.

Kohalejõudmine tasus aga ennast ära, sest lõpuks paistis kusagilt põõsast silt kirjaga: «HELLO GUYS TOILET HERE ONE DOLLAR WELCOME PLEASE». Tundus paljulubav. Luksuslikuks tualetiks osutus põõsaste vahele püsti pandud palmilehtedest onnike, mille ukseks oli tuule käes laperdav üksik lina. Olin esimene julge sinna sisse astuma. Muidugi ootas mind seal vaid maapõues laiutav auk.

1$-luksus-WC
1$-luksus-WC Foto: Sirly-Ann Meriküll

Jäime kõik ellu, aga peale selliseid ja muid taolisi ebahügieenilisi kogemusi siin saarel tunneme end sõbrannaga mõlemad terve päev veidi kehvasti – kõhus keerab koguaeg natuke.

Snorgeldamine oli muidugi äge, vesi küll loksus täna eriti tuulise ilma tõttu nii, et paadisõidu algul oli mu süda korralikult paha. Kahjuks ei ilmunud tuulise ilma ja lainete tõttu kohale delfiinid, mis pidi olema selle tuuri seitsmeaastases ajaloos esimene kord. Küll aga sain ma esimest korda elus avaveel snorgeldada, näha kalu, koralle, meritähti ja -siile.

Kui meid lõpuks hotelli tagasi sõidutati, vaatasin unelevalt autoaknast mööduvaid maju ja inimesi – lagunevaid ja ehitusjärgus kivimaju, tänavatel ringi siblivaid kanu, tänavail kulgevaid kõhnu veiseid, kitsi, lapsi, tee ääres lõket tegevaid naisi ja lõputuid müügiputkasid, mille eesmärk on meiesugustelt turistidelt võimalikult palju raha kätte saada. Aga seda ei saa kohalikele kindlasti pahaks panna, ma ei mõtlegi seda. Kui ma aitan sellega kellegi pere ja lapsi toita, kasvõi selle ühe päeva, võin ma nende kohalike vürtside eest ka selle 20 dollarit maksta, mis on ilmselgelt liiga palju… Aga lollidelt tulebki ju raha ära võtta... või kuidas see ütlus oligi.

Üheski restoranis ei söö, üheski hotellis ei peatu, isegi üheski rannas ei leba ega puhka niisama ükski kohalik. Ikka on see valge turist, keda teenindab ja kellele kaupa müüb mustanahaline kohalik. Tajun seda kahe maailma põrkumist ja segunemist siin ning mõtlen, et mu pähe on tekkinud täiesti teine maailmakiht, mida nüüd esimest korda reaalselt, ääri pidigi, käega kombata saan.

Asfaldiga on kaetud vaid suuremad teed, mida on saarel vähe.
Asfaldiga on kaetud vaid suuremad teed, mida on saarel vähe. Foto: Sirly-Ann Meriküll

22.01.2023 – LAPSED ROOLIS JA ALTKÄEMAKS VOL 2

Oma kolmandasse ööbimiskohta saare idarannikul jõudmiseks pidime taaskord ise autoga sõitma. Ning me ikka ei õpi – taaskord maksime kohalikule põõsapolitseile korraliku summa dollareid. Seekord rikkumiseks – trummipõrin palun – kiiruse ületamine! Tõepoolest, sõitsin 30 km/h alas lausa kohutavalt kiiresti, 40-ga, lisaks toimus kiiruse mõõtmine tublisti enne 30 ala algust. Meid kinni pidanud föönitaolist mõõteriista käes hoidev rohepluus väitis aga, ja näitas ekraanilgi, et olime sõitnud lausa üüratu, mõeldamatu, 50 km/h sõidukiirusega! See tundus küll veidi kahtlane, arvestades, et auto spidomeetergi näitab ju tavaliselt veidi suuremat kiirust, kui auto tegelikult sõidab, aga see selleks. Järgmised tund aega sõitsime hirmunult 30 km/h piirkiirusega, sest me ei näinud kusagil kiirusepiirangu lõppemise ega uue piirkiiruse märki.

Veidi maad edasi peeti meid jälle kinni: seekord oli aga tegu valges vormiriides politseinikega, kes lihtsalt dokumente ja meie vanust kontrollisid. Passigi pidasime näitama viimase tõestuseks, ju siis nägime välja nagu lapsed rooli taga. Siin ongi nimelt kahte sorti politseinike: valges vormiriides «päris politseinikud», kes päriselt oma tööd teevad ja nt dokumente kontrollivad, ja «põõsapolitseinikud», kes sinult lihtsalt altkäemaksu üritavad saada.

Kohalikel paistab veel mingi inside joke olevat selles osas, et kohalikku raha on turistidel raske mõista: kord küsiti meilt poes veepudeli eest üks miljon kohalikku šillingit ja pähklivõi purgi eest viis tuhat dollarit. Hinnad, muide, on siin enamasti näo järgi: ehk kohalik maksab vähem, turist aga 2–5-kordset hinda.

Dollaritega on siin tegelikult võimalik täielikult ära majandada, nii et kui peaks olema plaan siia reisida, ei olegi võib-olla šillingitega mõtet mässama hakata. Tekitab ainult pähe rea lisakalkulatsioone juurde ja olukorra, kus sa enda miljonit (u 400 eurot) kohalikku raha kiivalt rahakotis varjama pead, kui selle avad.

23.01.2023 – MALAARIA JA PALUN PANGE PAAT OTSEKS

Tänane päev algas juba kell 02:30 öösel, kui ärkasin selle peale, et sääsk hammustas mind kõrvast. Sääsed aga teadagi levitavad malaariat. Lisaks panin öösel ärgates tähele, et meie voodit ümbritsev moskiitovõrk on ühest kohast puhuri tuulevoo tõttu lahti lennelnud. Seega ideaalne sissepääsutee sääskedele magavate meie juurde.

Algas paranoia: mul on nüüd kindlasti malaaria sellest ühest hammustusest, mu käsi ongi juba imelikult tuim, see on kindlasti üks tõsine malaaria sümptom, meie tuba on nüüd kindlasti paksult sääski täis. Minu sahmimise peale ärkas ka sõbranna ja hakkas samuti paranoiatsema. 

Lõpuks õnnestus meil siiski uuesti uinuda, aga läbi une tundus mulle pidevalt, nagu keegi hammustaks mind üle keha, ning unenäos olin ma üleni sääsekuppudega kaetud. Ja muidugi oli mul unes malaaria.

Käisime täna taaskord snorgeldamas. Nägime veelgi värvilisemaid kalu ja veidi pleekinud surnud koralle. Tore oli ikka, ma pole kunagi elusaidki koralle näinud.

Õhtupoolikul paadiga tagasi «suure saare» ehk Sansibari poole kulgedes heisati meie paadil ka purjed. See kiskus meie paadikest aga kahtlaselt viltu, nii et meie pool paadist oli päris õhus ja teine pool peaaegu vees. Lained pritsisid sealt paati. Meil oli päris hirmus, et kas nüüd lähebki paat ümber, aga kohalikke ei paistnud see muidugi üldse heidutavat, ju siis nii peabki, et paat on viltu vees. Mina aga ütlesin iga kord, kui laine üle paadiserva lõi, eesti keeles: «Palun paat otseks panna!». Ei pandud.

Taolise paadiga sõitsime ka meie.
Taolise paadiga sõitsime ka meie. Foto: Sirly-Ann Meriküll

24.01.2023 – WHY SO SERIOUS?

Täna mõtlesime minna mööda ranna äärt jalutades ühte looduslikku basseini ujuma. Kohalike sõnul pidi olema teekond 15 minutit, kuid me kõndisime seda 40 minutit. Tee peal jõuti meie käest muidugi umbes 50 korda küsida, kuidas meil läheb, kust me tuleme, millal me siia jõudsime ja ega me mõnda tuuri osta ei taha. Enamus aja ei vastanud me üldse midagi, vahepeal saime aga selle peale kohalike pahameele osaliseks: «Why so serious today?»

Lõpuks keerasime ranna-alalt välja, tagasi maantee äärde, ületasime selle ja nägimegi silti taga otsitud ujumiskoha nimega: Maalum. Tee selleni kulges veidi kahtlaselt lagunenud majade, prahi ja niitude vahelt, aga eks see ole siin tavapärane, ning lõpuks jõudsime ka soovitud sihtpunkti kohale. Seal avastasime aga, et sissepääs maksab 40 000 kohalikku ehk umbes 16 dollarit ja seda me küll maksta ei raatsinud, kui endal majutuskohas bassein ja aia taga ookean olemas. Seega kõndisime uhkelt pead püsti tuldud teed kodu poole tagasi, seekord läbi päikeselõõsa mööda asfalteeritud sõidutee äärt.

25.01.2023 – ÜLEMAKSNUD TURISTID

Tänaseks oli meil broneeritud tuur Jozani metsa, mis on Sansibari suurim ja kus näeb erinevaid loomi. Kahjuks olime lasknud end selle tuuriga ikka korralikult röövida ja ostnud selle kohaliku käest (ühe korra läksime ikka rannas müügimehe ohvriks!), kes küsis selle eest 75 dollarit nägu, samas kui kohapealne sissepääsupilet oli kõigest 10 dollarit. Viimast me muidugi pähe määrimise hetkel ei teadnud, aga pärast olime eneste peale pahased ja pettunud küll. No mis seal's ikka.

Metsas nägime vähemalt kahte liiki ahve, millest üks pidi elama vaid Sansibaril, lisaks lehmi, leemureid ja mõnda elukat veel.

Punane ahv, kes elab ainult Sansibaril.
Punane ahv, kes elab ainult Sansibaril. Foto: Sirly-Ann Meriküll

Selle kompensatsiooniks, et me jälle endilt raha olime lasknud röövida, sõime õhtul hotellitoa rõdul kuiva saia pähklivõiga.

Ärkasin lõunauinakust selle peale, et meie rõdul toimetas vares: ajas ümber smuutiklaasi, üritas ära süüa seest tühja kookospähklit ning nokkida lahti meie saiapakki. Ka tema tahab turistidelt röövida.

26.01.2023 – ÜLE KIVIDE JA KÄNDUDE

Täna, oma eelviimasel päeval mõtlesime Google Mapsi abil sõita veel ühte looduslikku ujumiskohta – koopasse, mille põhjas saab ujuda. Omast kogemusest tean, et koopas on vesi alati kristallpuhas ja mõnusalt jahutav.

Siinkohal ütleks, et kui see tee, mille kaudu Google Maps teid suunab, tundub kahtlane, siis see tõenäoliselt seda ka on. Meie leidsime end keset kanarbikulaadsete taimedega kaetud tühermaad, sõitmas sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Tee lõppeski muidugi tupikuga kusagil lagunenud maja ees. Õnneks oli seal end ruumi autoga ringi pöörata ja maantee peale tagasi pöörduda.

Sõitsime veidi maad edasi ja õnneks oli tee ääres ka silt, mis suunas meid otsitud koopa poole, ja mööda seda teed jõudsimegi lõpuks kohale. Kontrastiks eelnenud stressirohkele sõidule oli tegu justkui isikliku spaaga: palmipuu lehtedest varjualused, mõnus kohalik muusika, linnulaul, taimed ja 26-kraadise veega koopasisemus, kus ujuda ja end värskendada.

***

Üldiselt introvertse eestlasena ei harjunudki ma kohalike ülima suhtlusvajaduse, sõbralikkuse ja üleüldise tähelepanuga, mis meile igal sammul osaks saab. Osa vaatab sind ikka nii, nagu näeksid esimest korda valget inimest. Olen üldiselt ikka kohalikele kasvõi vastu naeratanud ja püstist pöialt näidanud, ei taha ju liiga uhke ja ebasõbralik ka tunduda. Üldiselt on kõik ka ju lihtsalt megasõbralikud ja abivalmid. Ja ehk tõepoolest huvitatud, kust sa pärit oled, et enda peas maailmakaarti veidi laiendada. Teistel juhtudel küsitakse su päritolu muidugi selle eesmärgiga, et määrata sulle mingi toote või teenuse hind.

Kui aga mingi tüüp, kellele temast möödudes otsa vaatan, keele suust välja ja silmad punni ajab ning seejärel keelega jäätise lakkumist imiteerib, siis ei kavatse ma talle küll midagi peale vihase pilgu kinkida. Aga noh, naiste õigusteni on siin maailmajaos veel pikk tee, enne oleks vaja igaühele tagada baasvajadused ehk söök, jook ja korralik peavari koos elektriga.

Sansibari saarel on tegelikult olukord isegi hea: ka Tansaania mandrilt tullakse siia tööle. Seda rääkis meile kohalik mosleminaine, kes töötas seal koopa ujumiskohas. Tõi meile smuutid ning istus meie kõrvale. Algul oli see muidugi natuke veider, aga ta oli päriselt huvitatud meie päritolust ja eluolust meie kodumaal. Ta ei teadvat nimelt eriti midagi, mis väljaspool Aafrikat toimub. Rääkisime, milliseid aiasaadusi ja mis ajavahemikul meie Eestis kasvatada saame. Naiselt saime teada, et olenemata troopilisest kliimast ja kõikidest puuviljadest, mida siit leida võib, ei kasva siin maasikaid ning ka õunapuude sirgumine oli talle saladuseks.

27.01.2023 – KORALLID PÜKSI JA KAHTLANE VALGE PULBER

Tagasireisi päev. Jätsime oma ööbimiskohas hüvasti selle hipidest omanikega ja nende sõpradega, kes kõik tundusid veidi pilves olevat, ning alustasime tagasisõitu pealinna poole.

Mina pidin lendama õhtul kõigepealt taas Tansaania mandriosale ning sõbranna uue päeva varahommikul Sansibarilt otse Istanbuli. Seega pidin mina meie rendiautoga üksinda lennujaama sõitma, et see sinna parklasse jätta. Kuigi mul oli hotelli juurest lennujaama neljaminutiline sõit, olin ma selle pärast mingil põhjusel tohutult närvis. Ikkagi ilma kaardilugejata minu kõrval – kes oleks Ott Tänak ilma Martin Järveojata, eksole.

Alustasin värisevate kätega oma sõitu Google Mapsi abiga lennujaama. Ühel hetkel leidsin ma end siselendude terminali parkla asemel kusagilt tupikteelt, mis lõppes piirdeaia ja turvaputkadega mõlemal pool teed. Aia peal oli silt: VIP AREA. Okei, Google, ma ei tea, kelleks sa mind pead, aga siia ei olnud mul küll asja.

Seda arvasid ka turvatöötajad, kes nüüd mu auto ümber kogunesid ja aknad alla lasta palusid. Seletasin neile oma väriseva häälega, et otsin siselendude terminali. Õnneks leebusid nad mu selgitust kuuldes ning juhatasid mind käsikaudu kohale. Pidin kõigest tagasipöörde tegema ning ümber nurga sõitma. Google Maps palus mul järjepidevalt muidugi ümber pöörata ja VIP alale tagasi sõita.

Selleks, et rannast korjatud pisikesi merikarpe ja kivistunud korallitükke üle piiri smuugeldada, peitsin osa neist kotti riiete vahele ning osa pistsin lausa püksi. Nendega polnud turvakontrollis probleemi. Küll aga oli mul lisaks keelatud korallidele kaasas ka väike klaaspurgike kahtlast valget pulbrit. Tegu oli kõigest toidulisandi glütsiiniga, mida nüüd turvatöötajate nina ees maitsma pidin, et tõestada, et tegu pole mõne narkootilise ainega. Veider muidugi, et nii lihtne test – kust nemad teavad, mida ma nüüd lennukis korda saatma hakkan –, aga minna mul lasti.

Mandrile jõudnud, ootas mind juba tuttavas Dar es Salaami lennujaamas järjekordne «meeldiv» üllatus. Muidu ei lase ma mitte kunagi oma pagasit lennuki alla paigutada, mul on sellega oma paranoia ja üldiselt reisin alati vaid oma seljakoti ehk käsipagasiga, et kõik mu asjad oleksid pidevalt mu lähedal. Küll aga oli saarelt mandrile lennates tegu nii väikese lennukiga, et pidin sunniviisiliselt oma koti alla andma. Ja nüüd ootasin seda Dar es Salaamis ärevusega pagasilindi kõrval seistes. Ootamine kestis kuidagi maru kaua. Jõudsin juba hakata leppima mõttega, et see on kadunud. Kui see lõpuks aga lindile ilmus, avastasin, et mu väike välistasku, kus enne oli olnud minu vanakooli Olympuse filmikaamera, on tühi. Tegemist polnud küll eriti väärtusliku kaameraga, aga mulle sentimentaalse väärtusega küll. Ja muidugi oli kahju kõikidest sellega reisil tehtud piltidest.

Ei teagi, miks, aga miskipärast otsustasin ma oma seljakoti ka nüüd kuni Eestisse jõudmiseni lennuki alla panna. Midagi väärtuslikku seal ju niikuinii enam polnud ja ehk peab mu halb õnn ka juba selleks korraks otsas olema, eks?

Ega tegelikult midagi katastroofilist enam ei juhtunudki. Lihtsalt veidral ja täiesti arusaamatul põhjusel pani check-in'i töötaja mu seljakotile kleepsud külge ning selle asemel, et see mööda linti edasi lennuki peale lasta, palus selle mul ise kuhugi teisele lindile tassida. Pealekauba pidin veel ise mingit oranži nuppu vajutama, et see mööda linti musta auku saata. Ta ei öelnud selle instruktaaži jooksul mitte üht sõna, miks ma seda tegema pean.

Tassisin siis oma koti tolle teise lindi ja oranži nupukese juurde ja nägin selle kohal silti «OVERSIZED BAGGAGE». Ah? Minu seljakott ja ülesuuruses? Mis seal ikka, ei jaksanud seal varahommikul kell 3 enam pead murda ning saatsin oma ülemõõdulise koti tundmatusse. 16 tundi hiljem Tallinna lennujaamas maandudes ja oma kotti lindilt haarates lubasin endale, et ei anna enam kunagi seda ära.

Tagasi üles