JÄRJEJUTT ⟩ Minu armas kärgpere. Osa 1

Moodsad ajad, moodsad inimesed – traditsiooniliste peremudelite ja üksikvanematega kõrvuti eksisteerivad ka leibkonnad, kus ühe katuse all elavad inimesed, keda ei ühenda veresugulus. Puhtalt fiktiivne järjejutt «Minu armas kärgpere» räägib ühest sellisest perekonnast.

Kui ma mõtlen oma ema ja isa peale, meie pere peale, siis vist kõige õnnelikumad olime me kõik koos ühel perereisil Portugali. Sellest on nüüd möödas üle kuue aasta ja nii mõndagi on muutunud selle aja jooksul. Aga siis oli kõik lahe – me rändasime rendiautoga mööda Portugali vahemereäärset osa, ühest linnakesest teise, käisime väikestes restoranides söömas ja rannas lebotamas. Aga eelkõige on mul meeles, et ema ja isa olid koos ning nad olid õnnelikud. Või noh… Vahepeal ikka tülitsesid ka, nagu nad siin Eestiski tegid.

Üks päev oli eriti kõva kisma ja siis läksime isaga kahekesi jalutama. Istusime pargis ja sõime jäätist. Üks hetk oli mingi tõmmu tüüp isa juures, nad rääkisid midagi, isa andis talle raha, nad surusid kätt ja tüüp jalutas minema. Küsisin ka, et mis värk on, miks sa talle raha andsid, aga isa vastas midagi ebamäärast ning hakkas lahkusest ja andmisrõõmust rääkima.

Päikeseloojangul saime emaga kokku, ta oli päev läbi šopanud ja näitas isale paberkottide sisu. Isa muigas mingi asja peale seal ja ma tahtsin ka näha, ent selle peale panid nad koheselt kotisuu kinni ja pakkusid mulle varianti minna poodi nänni ostma. Isa sosistas midagi veel emale, mille peale ta hüüdis üle tänava: «Päriselt ka vä? On see ikka õige asi?» Isa kohmetus veidi ja andis kuidagi märku, et ta rohkem ei küsiks midagi. See tundus esiti ebaloogiline, sest siin võis ju täiest kõrist igasugust jama suust välja ajada ja ükski inimene ei saaks meist aru.

Poes lasti mul huvitaval kombel valida kõike, mida minusugune tatt soovida oskas: krõpse ja limpsi, küpsiseid ja šokolaade. Ka ema ja isa võtsid mingeid «nänni» alla kvalifitseeruvaid asju, mida nad muidu ei tarbinud – ema oli juba tollal väga öko-terviseteadlik, aga sellest hiljem. Üüritud apartamento'sse jõudes pandi mulle läpakast multikad mängima ja anti nänn kätte. Ema ja isa läksid ise rõdule sumedat suveööd nautima, jõid veini ja ajasid omavahel rõõmsalt juttu.

Üks hetk läksin ka rõdu peale, vist tahtsin uurida, et kas võin kõik krõpsud ära süüa või on mingi limiit. Minu suureks üllatuseks tegid nad suitsu, mida nad koheselt ka peita püüdsid. Minu õnneks tähendas see ka seda, et kõigile minu küsimustele vastati jaatavalt – kõik lubati ära süüa ja juua. Õnnelikult lippasin tagasi läpaka taha, mul oli tol momendil täiesti ükskõik, kas nad teevad tobi või oksendavad rõdult alla.

Kuigi ma olin tugeva suhkrulaksu all, jäin ma ikkagi üsna kiiresti Youtube'i animatsioonide taustal magama – olime isaga päev läbi ringi tuianud ja kuum suve alguse päev oli mind täiesti ära väsitanud. Eeldatavasti kandis isa mind voodisse, sest keset ööd korraks ärgates leidsin end magamistoast. Kuulsin hetkeks vanemate magamistoast imelikke hääli, justkui plaksutaksid nad millegi peale, ent ma ei pööranud selle tähelepanu ja magasin edasi.

Praegu, vanema ja teadlikumana, saan ma aru, mis juhtus: isa sai tolle tüübi käest mahvi, nad tõmbasid emaga end suht normaalselt sassi, söötsid mind koomasse ja veetsid seejärel «romantiliselt» aega. Ma reaalselt ei taha selle «romantilise» ajaveetmise peale oma kujutlusvõimet kulutada, kostunud hääled annavad tagantjärele nii mõndagi mõista. Järgneval hommikul ärgates olid nad mõlemad voodis alasti – ju siis oli palav hakanud, mõtlesin ma neid magamistoa ukselt silmates, lippasin elutuppa ja jätkasin eelmisest õhtust järele jäänud krõpsude mugimist ning uute videote vaatamist. Vanemad olid ärgates väga heas tujus, kallistasid üksteist köögis kohvi tehes ja jätkasid rõdul hängimist. Korraks tundsin ka eelmisel õhtul levinud «suitsulõhna».

Ülejäänud päev ja ka järgnevad reisipäevad möödusid rahulikult ja lahedalt, vanemad olid kuidagi teistsugused. Tagasi Eestisse jõudes veetsin ma suurema osa suvest vanavanematega, kes vedasid mind ühest suvilast teise, loomaaeda ja metsa ja kinno ja kuhu iganes sai. Ema ja isa aga ütlesid, et nad peavad tööd tegema. Minu lootus oli, et nad ei tülitse enam, et nad on teineteisega sama mõnusalt aega veetnud, kui reisil olles. Suve lõppedes ja tagasi koju naastes, sai mulle selgeks, et tegelikult olid nad enamuse ajast kas tööd teinud või eraldi sõpradega väljas käinud, ning nende vaheline suhtlus toimus peamiselt argimurede, ülesannete ja kohustuste üle näägeldes.

Järgneva paari aasta jooksul tegelesin ma ise peamiselt teismeikka maandumisega, mis oli nii füüsiliselt kui ka sotsiaalselt keeruline projekt. Mul oli reaalselt probleeme arusaamisega, kes ma olen, aga vanemate poole näis sellega ebaviisakas pöörduda – nad tundusid oma isiklike teemadega ääretult suuremas jamas olevat. Isa küttis tööd teha ja hakkas ajaviiteks jooksmas käima, mis arenes edasi suuremaks spordihulluseks. Ema seevastu asus aina enam jälgima idamaiste gurude õpetusi ja muid esoteeriliste sitakivide kummardajaid, käis mingites paastulaagrites ja joogaretriitidel. Ühelt retriidilt tagasi tulles tundus ta eriti rõõmus olevat, kuid see lõppes tema ja isa vahelise väga suure tüliga, sellisega, kus mõlemad röökisid ja karjusid. Peitsin end oma tuppa, kõrvaklappide ja videote ja mängude varju. Järgmisel päeval kutsusid nad mind kööki laua taha istuma ja teatasid, et nad lähevad lahku.

Nagu ma hiljem olen aru saanud, siis emal oli tekkinud suhe mingi man bun'iga joogainstruktoriga. Ja isal oli samal ajal oma töökaaslasega ringi sebinud. Ühesõnaga, mõlemad olid üheaegselt üksteist petnud ja mõlemad olid üksteise peale pahased, sest… Ma ei tea, miks nii oli, aga ju siis pidid üksteise peale vihased olema. Edasi toimus lahutus ja lahku kolimine, ema sai maja, kus tollal elasime, ja isa sebis endale uue korteri. Veetsin paar aastat ema-isa ja vanavanemate vahel pendeldades, nädal siin ja nädalavahetus seal, kuni üks hetk teatas ema mulle, et läheb aastaks-paariks Indiasse, et seal mingi sekti juures «tõsiselt joogale pühenduda». Ma ei hakanud talle ütlema, et see uus man bun'iga joogi, keda ta mingil seeneväe seminaril kohanud oli, on täielik douche ja arvatavasti petab teda noorte hipitšikkidega. Selle asemel kinnitasin ma talle, et see on täiesti okei, kui ma isa juurde lähen, et ta ei pea muretsema.

Tegelt ei pidanudki ta millegi üle muretsema, ma olen olnud pidevalt ümbritsetud perekonnast ja meievaheline suhtlus on alati korras olnud. Ja ka isaga oli kõik laadna ning nõnda ma päriselt tema juurde kolisingi. Kuid sellega kogu teema algabki, sest isale oli tolleks hetkeks tekkinud uus pruta. Ma olen selle üle mõtisklenud, et tegelikult on mu ema ja isa väga erinevad isiksused, suhteliselt ebatõenäoline paar, mis pidigi lõpuks lahku minema. Ema ongi alati siuke spirituaalne ökotšikk olnud ja isa pigem normcore tegelinski, veits liberaalne möllumees, kes sööb hea meelega kiirtoitu ja libistab õlli. Seega ei olnud ma üllatunud, et isa uus pruta eelistas Universaal Universumi hilpude asemel beibelikku kiirmoodi ja vabastava hingamise laagrite asemel suvefestivalidel siidrit juua, sõi isuga burkse ja hakkas naerma, kui nägi isa külmkapis mandlipiima.

Nad deitisid paar aastat, kuni ühel päeval viis isa mind linnaäärel asuvat uuselamurajooni vaatama ja teatas, et plaanib siia ridaelamuboksi osta. «Miks?» küsisin ma siis mõnevõrra naiivselt. Millegipärast ei jõudnud mulle kohale, et «uuest prutast» oli saamas minu isa elukaaslane ning ajutised ööbimised isa korteris muutuvad nüüd ühises ridaelamuboksis pereeluks. Veel vähem jõudis mulle kohale, et temast saab nüüd mu «kasuema», kellega ka mina hakkan koos elama. Või see, et lahutatud vanemate üksiklapsest olin liikumas «kärgpere» liikmeks, kus lisaks «kasuemale» on ka «kasuõde».

Jätkub…