ONLYFANS ⟩ Kurb lihalett, mis jättis kõhu tühjaks

Väravas mees, üht vana lugu mängib.

Kähiseb lõõts ja viis on natukene kurb.

Mida vaid tahta võid, siin kõik on väljas müügiks.

See on keelatud viljade turg.

 

Suuri ja punased õunu kupeldab,

karusnahast kasukaga daam.

Magusaks mahlaks siin samas lubab ta,

hapud viinamarjad pressida.

Viipab käega salamisi, aplalt silma teeb.

Voolab jutt tal nagu mesi ja libe on ta keel.

Smilers «Keelatud viljade turg»

Ma ei saa öelda, et idee OnlyFansi (edaspidi ka OF) konto teha poleks kusagil mu peas tiksunud alates sellest, kui ma sellest kuulsin. Tänaseks saan öelda, et õnneks on too mõte olnud alati pigem tuuleiil, mis minust möödub, sest olen viimaste nädalate jooksul asjasse pisut rohkem süvenenud ning ise keskkonda infliltreerudes paistab asi hoopis teise nurga alt.

Hobimodellina otsustasin luua konto fotograafist sõbra mahhineerimisel, kes oli kusagilt teada saanud, et ka kunstniku jaoks on saidil potentsiaali ja et sealt väljamakstav raha on viimaste aastatega aina suurenenud. Ka oma keskpärase välimuse ja olematu sotsiaalmeedia jälgijaskonnaga kõlas mulle potentsiaal esimese nädalaga kohe teenima hakata päris ahvatlevalt, aga üsna pea selgus, et nii lihtne see küll ei ole.

OnlyFansi ilusate piltidega konto eksisteerimine ei kajastu mitte kusagil, kui seda just ise massiivselt ja agressiivselt haipima ei hakka. Seetõttu on konto kiire kasvu suureks eelduseks muude sotsiaalmeedia platvormide jälgijaskond, ent juba selle etapi juures tekib palju küsimusi: millise identiteediga enda OnlyFansi persoona luua? Kas ollakse valmis, et makstav sisu võib lekkida? Millist sisu üldse tegema hakata ning kas piirid selle osas, mida teha ja mida mitte, on kõigutatavad?

Mida üldse tähendab kunst OFi kontekstis, kus enamik materjalist on pigem pornograafiline? Olla artist OFis algab eelkõige ikoonide «🍑🍆💦» kasutamisega. Kuigi minu klaviatuurivalikutes pole sellised kombinatsioonid varem kasutusel olnud, ei paista need ka kuigi inspireerivad. Mõnda aega ignoreerin ma seda emotikonide valikut ja laen üles beibepilte, et näha, kas tõesti mitte midagi ei juhtu niisama. See aga annab mulle vähemalt mõningase ligipääsu olemaolevatele kontodele, mis on küll väga piiratud, aga seegi ütleb midagi platvormi enda kohta.

Ülesehituselt on OF sarnane Twitterile, kuid home ikooni all ei uputa mitte kunagi uutest postitustest ega värskest sisust, vaid näitab ka refresh'ides täpselt samu videosid. Ja videote sisu on üldjuhul kas kari bimbosid ajamas tähtsa näo ja rohkem või vähem «omapärase» žargooniga mõttetut iba kihlasõrmuse ostmisest või viina veekannus destilleerimisest. Tõsi, on ka sportlasi – fitness, iluuisutamine, poksimine jne –, aga muidugi on nendegi taustapildid vähemalt erootilised kui mitte lausa pornograafilised. Samas olen kuulnud ka kudujatest ja heegeldajatest, aga ühtegi märki neist ei ole tuvastanud. See on show platvorm, kus võib privaatteenusena müüa ükskõik mida.

Kuidas hinnastada keha?

KUMUs on praegu üleval näitus «Kunst või teadus», mis tegeleb piltide rolliga teaduses. Keskendudes peamiselt kunsti ja teaduse suhtele Eestis, saab just selles kontekstis laiendada vaatevälja kehasse suhtumise «legaliseeritud» õigustusena. Keha müümise seotus anatoomiliste eripärade turul on sisuliselt ikkagi sama, mis OFis kanni välgutamine – seni, kuni on hindav publik, on ka kehal väärtus.

Panna ennast letti lihatükina on omane nii OFile kui ka ülikooli anatoomia teaduskonnale, millele sai Eestis 1920ndatel oma keha müüa. Selle müügi tunnistusi on kirjade näol näitusel ka eksponeeritud. Need sisaldavad hirmuäratavalt sarnast suhtumist OFi kontode omanike automaatpöördumistele – siin on kiimajutt lihtsalt suremisega asendatud: «Oleks nõus oma surnud laipa ülikoolile müüma, muidugi rahuloldaval tingimusel, et lunastusraha võiks tarvitada elusalt.» Aga samas hõlmab see endas ka parasjagu eksistentsiaalseid vinte: «Kas on pärast müümist end võimalik vabaks osta, kui see peaks tarvilik olema, sest põen südamehaigust ja selle paranemine nõuab sellekohast elu, milleks ma raha vajangi.» Ka OFis leidub üksikvanemaid, kes vajavad raha, et oma lapsi kasvatada, niisamuti tudengeid, lootusetuid töötuid, raskendatud liikumisvõimega inimesi jne.

Kiri näituselt «Kunst või teadus»

Helena Väinmaa

Eraldi probleem on naise keha odavus, millest ma täna ei mõtle isegi niivõrd feminismi kontekstis, vaid välja kujunenud suhtumises, miks naised ise on end harjunud odavaks hindama. Jutt ei ole isegi rahas, kuivõrd leppimises oludega, milles nad ise kinnitavad madala väärtuse võimalikkust. Samas, millal me saaksimegi rääkima hakata kultuuriteoreetiliste süsteemide mõjujõust sotsiaalse elukvaliteedi paranemise soodustamisele, kui kõige odavamad prostituudid kipuvad olema vägivaldse taustsüsteemiga? Ega lits olemine pole üldse kõige sitem asi, mis temaga kunagi juhtunud on. Näiteks võib tuua kasvõi Cardi B, kes on tunnistanud, et stripparina töötamine päästis ta vägivaldsest suhtest. Ja vaadake teda nüüd – ta on täiuslik sürreaalne staar oma poolemeetriste küüntega! Pohhui see humanitaarteadus, ta on nüüd rikas ega saa enam ilmselt ka peksa kodus, kuigi kahetseb 20ndate alguses tehtud iluoperatsioone, et olla märgatum, et omakorda teenida rohkem raha.

Madala hinna saab raha just sel momendil, kui peab loobuma oma loomupäraseks vastaseks, et õigustada oma olemasolu. Aga kas pole muutuminegi loomulik? Näituse «Kunst või teadus» tuuril mainis kuraator ka Raadi mõisast leitud dokumente, milles olid määratud inimeste ja loomade hinnad, ja seal oli ühes dokumendis kirjas mehe, naise ja hobuse hinnad. Mehe ja hobuse hinnad olid üsna sarnased, aga naise hind hulga madalam. Kui naised sellega lepivad, siis miks mitte?

Liisbeth Horn järeldab, et OnlyFansi puhul on tegu platvormiga, mis vihjab praegusele üksinduse ajastule, kus inimesi ei kuulata. Võib tõepoolest kahtlustada, et inimesed otsivad sealt rohkem inimlikku tähelepanu kui seksuaalset rahuldust. Ta võrdleb OFi privaatseansiga stripiklubis, sest display message ehk personaalne pöördumine on peamine, mis platvormi pornosaitidest eristab. Online girlfriends'i fenomen tuleb välja ka Andrei Zevakini vaatluse järgses intervjuus Eestist pärit OFi sisu loovate tüdrukutega, kes tunnistavad samuti, et on jälgijaid, kes tahavad niisama vestelda. Mis pila-tüdruksõber minust oleks?

Kas robotlik seksikas olemine ongi põhikonks raha teenimiseks?

Milleks teha endast Instagrami tasuta pesupilte, kui saab neid OFis müüa? Jutt sellest, kumb platvorm on teisest parem või halvem või kumb naine moraalsem või moraalitum, kui ta enda keha näitamise eest raha küsib või ei küsi, on pigem polaarsuste paarid, mis ilmestavad sisuliselt vaid naise keha kui objekti eksponeerimise variante. Üks ütleb, et teine on lollakas, et ta raha ei küsi, ja teine mõistab hukka esimese, et too lits on, kuigi nad mõlemad on virtuaalse staatusega esteetilised objektid, kelle publikut vaevalt huvitab, mis nende peade sees toimub. Mul tekib selle kõige taustal üldsegi küsimus, miks on naisel nii (näiliselt) mugav end tähelepanu ja/või raha nimel paljaks koorida?

Et sellele küsimusele ammendavat vastust leida, tuleb mul muidugi võtta arvesse enda kogemusi virtuaalsetes harjumustes, sest ka mina olen naine. Igasugu biohäkkimiste, treeningute ja haigestumiste tulemusel olen ma hakanud enda kehast mõtlema kui masinast, mille funktsioneerimine sõltub selles sisalduvate osade koostoimest. Ma ei ole ainult mu keha, aga ma elan selles, see on mu kodu – mis võiks mind ajendada selle fassaadi reklaamima, kui mu kupli all on potentsiaal teha ükskõik mida maailmas?

Söögiisu ja janu võivad näiteks olla ühed põhjustest, miks minna võimalikult lihtsa vastupanu teed. Horisondil šampanjakast ja kalamarjavaagnad, Mercedes-Benz maja ees ja lootus vabadusele reisida ja lugeda elu lõpuni kodus raamatuid investeerin ülemeelikus tujus raha kõigepealt LED-lambiga statiivi ja hakkan klõpsima. Üsna varsti selgub, et kui ma pean eelnevalt mainitu täideviimiseks regulaarse intervalliga mingeid braindead seksikaid poose tootma, läheb mul vaikselt isu ära. Ja kui jõuab kohale, et ma ei viitsi isegi anonüümselt nii kuulus olla, et eelnevaga tuhhi oleks võimalik kokku lükata, mõistan, et see vist ikka ei ole minu jaoks.

Ometi olen ka mina endale objektiks olemise hinnasildi külge kleepinud ja mõelnud välja eesmärgi, mida saavutada, sest muidugi kavatsen ma olla elu lõpuni kaunis ja treenitud, sest ma tahan selline olla. Aga kui ma olen selline OFist sõltumatult, milleks siis sundida end läbi lööma parasotsiaalsetes suhetes raha nimel, kui see devalveerib mu intellektuaalset võimekust? Samas võin ma ju ka mitte seda devalveerida lasta ning teha komporomissitult oma asja, mis on endiselt võimalik. Ma ei pea üldse kasutama neid naeruväärselt pealetükkivaid meetodeid, mis seal levinud on, sest see on täiesti mage minu meelest. Ma ei pea pidevalt rõhuma kiimasolekule, sest ma päriselt ka ei ole ega viitsigi olla kogu aeg kiimas. Kusjuures oma igapäevaste postitustega valmistavad piinlikkust nii mehed kui naised võrdselt: lihasmäed ja tisside künkad karjuvad mulle näkku ning mul ei tule mõttessegi kellelegi neist midagi maksta.

Kas kõige põhjas on siiski sotsiaalne tunnustusevajadus?

Alaealise tüdruku välimuse ja manerismidega kuulsaks saanud noor naine Belle Delphine alustas alasti piltide müümist mingite andmete alusel juba päriselt alaealiselt. Delphine on tekitanud nii palju skandaale mitte ainult oma üle võlli ettevõtmistega, vaid ka nende taastootmist inspireerinud ideede vargusega. Oma hiilgeajal postitas ta 40 pilti päevas, mis vihjab sellele, kui palju aega tuleb OFis veeta, et rahaliselt midagi saavutada, ent samas on ta üks esimesi tuntumaid miljonäre, kes just OFis rikastus. Sisu, mida ta toodab, on pehmelt öeldes segane. Kui üht ta intervjuud uskuda (sest tema puhul on üldse raske midagi tõsiselt võtta), siis võiks ta käivitavaks taustajõuks pidada isaprobleeme. Oma OFi konto bio's ütleb ta tutvustuseks, et see platvorm on ainuke koht, kus ta saab piiramatult postitada, ning kasutab seda võimalust täielikult ära. Ta lisab, et on kogu aeg online, OF on nagu tema magamistuba, kus ta on ülemeelik – ja see on juba täielik absurdi tõestusmaterjal. Miks peaks keegi oma elu veetma magamistoas naughty olles?

Kui sellele kõigele lisaks veel ta avalikke videoid vaadata, nähtub sealt muidugi pedofiilide õrritamine ja libuks olemisega uhkustamine. Kõige tipuks ei saa talle otseselt midagi selle kõige eest ette heita, sest tal on kunstiline vabadus teha ükskõik mida – ja mida häirivam see on, seda rohkem kõneainet see tekitab ja seda edukam ta on. Aga mis ajendab hilisteismelist naist mängima 5-aastase ajuga tüdrukut? Suudan mõelda ainult kunsti terapeutilistele vormidele, et ta selle peale üldse tuli. Range ja eemaloleva isa puhul on selline lällamine isegi arusaadav ja kuna olen isegi loonud seetõttu, et see pakub mulle vabanemist häirivatest emotsioonidest, siis pole ma õige inimene tema eneseväljendust kritiseerima.

Turunduse seisukohalt on ta ettevõtmised aga siiski geniaalsed, seda ei saa salata, sest kui kõik emotsioonid ja moraal sealt välja võtta, on ta suutnud korraldada nii hulle asju, et need turundavad end ise. Teisalt, kui vaadata, mis elementidest ta sisu koosneb, tuleb tunnistada, et selle nimel, et kunst tekitaks publikus plahvatuse efekti, tuleb minna tema aju pimedatesse tagatubadesse. Lapse rollis on seda muidugi lihtsam teha ning sedakaudu on ka vaatajas võimalik teistsuguseid emotsioone esile kutsuda, sest isegi kui inimesel pole kunagi kaaslast olnud, on ta ikkagi olnud laps – sellega on võimalik kõigil suhestuda.

Ja edasi?

Ma ei tea, kas mu eksperiment on päriselt lõpuni jõudnud, sest pesupiltide avalik jagamine ei ole mulle harjumuspärane ning endast niimoodi piltide tegeminegi nõudis sisendusjõudu, mis oli võrreldav kell 6 hommikul ärkamistega, kui pidin kaubanduskeskusesse 12-tunnisesele töövahetusele minema. Motiveeriva karjääri alguseks seda lugeda ei saa, kuigi enda keha kunstilisse väärtusesse suhtumisega polnud ma varem sellisel tasandil tõesti kokku puutunud. Need pidid olema intiimpiirkondi varjavad pildid, millest saavad tasulised postitused, ja tagantjärele tundub, et see oleks olnud isegi võimalik, kui ma nii impulsiivne poleks olnud. Lapsik uudishimu sai minust strateegilise planeerimise asemel jälle võitu ja sellepärast raiskasingi ma tolle tüütu sessiooni materjalid ära nagu peotäie sente kaalukommide eest keldripoes.

Oma enesehinnangu tõstmiseks on iseendast piltide tegemine muidugi hea variant, aga ohutum on, kui see piirdub iseendale positiivse hinnangu andmisega. Kuid mina sellega siiski ei piirdunud, sest pärast paljude enesekindlate naiste lugude uurimist kadus mul hetkeks enesetsensuur ning ma toppisin oma pesupildid ikkagi sotsiaalmeediasse. Mitu tundi hiljem jõudis kohale mõte (ok, tegelt sõber ütles) panna sinna juurde ka hashtag'id ja link OFi kontole. Momentaalselt muutusin ma siis nähtavaks promootoritele ja neile, kes samuti sotsiaalmeedia kaudu omale jälgijaid otsivad.

Ahelreaktsioon sai algatatud ja selgus, et on nii tasuta kui tasulisi promootoreid, kellest viimased teevad pakkumisi, mis on omakorda tasulised. Hinnakirjad on kasvavas järjekorras selle kohta, mitu korda ja kuidas tahetakse konto jagamist, ning algavad mõnekümnest dollarist. Lisaks on OnlyFansil mitmeid analooge, kus samuti publikuni jõudmiseks maksta saab. See vaheäri, või ehk lausa kupeldamine, saab aga olla võimalik ainult seetõttu, et OFil endal ei ole explore nuppu ehk avastamise võimalusi. Iseküsimus on aga selles, miks sait niimoodi üles on ehitatud, kui Twitterisse, mille šablooni järgi OF tehtud on, taoline suvaliste valikute ette söötmine sisse on kirjutatud. Kuna ka pärast nii mitmeaastast tegutsemist pole kasutajate leidmist tahetud mugavaks teha, võiks järeldada, et kupeldamisplatvormid on nende sõsarettevõtjad.

Tasude saamisest veel: 20 protsenti läheb platvormile ja hinnakirja oma tegevustele alates kehaosa pildist, mingi tegevusega videost kuni telefoni- või Skype'i kõneni ja kõigele, mis sinna vahele jääb, saab konto omanik ise määrata. Hinna saab määrata ka oma konto jälgimisele, mis on analoogne ajalehtede tellimisele, ning sõnumitele ja piltidele. Lisaks saab lambist anda piltide all ka tippi.

Paljude, kelle jälgimine on tasuta, jälgima hakkamisel tuleb automaatteade, mida saadetakse jälgijatele regulaarselt ja mis on midagi sellist: «Tere hommikust, kallis. Olin eile oma vahuvannis ja veidi ülemeelik. Kas tahad näha, mis juhtus?» Mõnel juhul on see koos «lukus» ehk maksumüüri taga oleva pildi või videoga, mõnel juhul on lihtsalt pilt ja tekst. On tulnud ka üherealisi: «Ma tahan panna sind end hästi tundma, kas ma võin sulle midagi saata?» ja kuigi ma ei vasta kunagi midagi, siis selliste teadete tulv jätkub. Viimane oli näiteks valentinipäeva sooduspakkumiste hinnakiri, mille eest sai kõige muu seas 10 dollari eest komplekti pilte.

Järgmisel päeval pärast enda paljastamist kirjutas mulle üks mu konto jagajatest ja tegi pakkumise jagada mulle linki privaatsesse gruppi, kus on «rikkad ja kiimas inimesed». Väidetavalt olevat see temale toonud kuu jooksul 400 jälgijat ning seda just siis, kui ta oli OFi suhtes alla andmas. Mul läks fraasi «rich and horny» peale süda veits pahaks, aga olgem ausad, ma ise provotseerisin ju saatust. Jagamise rituaal muide tähendab seda, et sotsiaalmeedia kontode all jagatakse teineteise OFi profiile vastastikku nende seas, kes OFis kontot omavad. Too tüdruk, kes mulle kirjutas, oli ainuke, kelle pilti ma jagasin, sest see oli päris šeff – tema nišiks on suitsetamine, ent kõik muu on ikkagi spicy content, nagu on populaarne öelda.

Kuna raha saab aga teenima hakata alles siis, kui on piisavalt jälgijaid, kes on nõus maksma tasulise sisu eest, jooksis mu juhe lõplikult kokku, sest ma ei tea, mille eest ma tegelikult seda raha üldse küsida saaksin, kui ma juba oma lahedad pildid tasuta üles panin. Miks ma seda üldse tegin? Minu meelest pole laias laastus vahet, kas ma müün või näitan oma keha niisama, kui pildid niikuinii lekkida saavad. Mis mõttega luua «salastatud» sisu, kui ostja saab seda ikkagi salvestada ja kasutada oma äranägemise järgi? Eelkõige tahtsin teada, mis tundeid see minus tekitab, kui ma pesuväel internetis ripun, ja mis siis juhtub. Ärkasin järgmine hommik luupainaja peale üles – vot see juhtuski.

Kui aga alustada nullist, uute sotsiaalmeedia kontodega ja välja vahetada olemasolevad beibepildid, võiks teha näiteks kudumise OFi ja müüa eritellimusel tooteid. Või siis lihtsalt liikuda fetiš-saitidele ja leida midagi päriselt huvitavat. Või üldse mitte midagi sellist. Mis viga öelda oma kehaga «ma armastan sind», kui see maksab üüri ja nii paljutki veel? Aga armastuse kui tunde on selline käitumine juba ammu pankrotti viinud. See on orjuse armastus, milles on OF ainult ajastu märk, kõrvuti Tinderi, Grindri ja teiste kiirete lahendustega, mis on virtuaalne sotsiaalsus. Vähemalt saab virtuaalse ja materiaalse eksistentsi vahel hoida piiri, mis sealseid kasutajaid vähemalt füüsiliselt kaitseb. Ja kuigi kõigi nende odavate tusside kättesaadavus teeb mind kurvaks, olen ma siiski selle poolt, et inimesed saaks raha teenida nii, nagu neile mugav on.